Obsah (17)

§ 113§ 116§ 221§ 118§ 188§ 217§ 14§ 218§ 220§ 189§ 101§ 115§ 127§ 191§ 190§ 128§ 94

2-21-5523 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Eve Grass Otsuse tegemise aeg ja koht 10. august 2021, Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-5523 Tsiviilasi A.Z. Varad OÜ ha

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras müügilepingu alusel saadud 20 000 eurolt alates 24.11.2020 kuni hagi esitamiseni 08.04.2021.a. summas 595,71 eurot; 4. Välja mõista kostjalt Silmar Auto OÜ hageja A.Z. Varad OÜ kasuks edasiulatuv viivisintress

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kohustustelt summas 21 1 2-21-5523 342,37 eurot alates 09.04.2021 kuni kohustuse täitmiseni

1. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus
2. Jätta menetluskulud kostja Silmar Auto OÜ kanda.
3. Välja mõista kostjalt Silmar Auto OÜ-lt hageja A.Z. Varad OÜ kasuks menetluskulud summas 2018 eurot.
4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 2018 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
5. 08.04.
6. a esitas A.Z. Varad OÜ Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajja hagi Silmar Auto OÜ vastu võlgnevuse ja viivisintressi nõudes. Hagiavalduse kohaselt hageja pöördus 2020.a. novembris müügikuulutuse põhjal kostja poole sooviga osta kostja poolt avaldatud kuulutuses näidatud sõiduauto Mercedes-Benz E 350 Avantgarde 4 Matic 3.0 CRD tehasetähisega WDD2120941B
7. Avaldatud kuulutuses oli sõiduki läbisõidumõõdiku näiduks märgitud 162 000 km. Hageja tasus müügiarve summas 20 000 eurot ning võttis omandatud sõiduki valduse üle. Omaniku muutmiskanne registreeriti Maanteeameti sõidukiregistris 26.11.
8. a. Läbisõidumõõdiku näidu kontrollimisel hooldusajaloo andmete põhjal selgus, et sama sõiduk oli juba 19.12.
9. a. Saksamaal toimunud korraliste hooldustööde toimumise ajal läbi sõitnud 276 159 km. Hageja on kandnud kulutusi seoses müügilepingu esemeks olnud sõiduki remondi- ja hooldustöödega kokku summas 862,37 eurot. Hageja poolt kogutud info kohaselt on kostja sõiduki omanik ning sõidukit müünud juba enam kui kaks ja pool aastat, 2018.a. kevadel avaldatud müügikuulutuses on märgitud sõiduki läbisõiduks 142 000 kilomeetrit. Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust selles, et müügilepingu esemeks olnud sõiduki tegelik läbisõit oli enam kui 100 000 km suurem kui oli sõiduki läbisõidumõõdiku näit. Hageja hinnangul on tegemist müügilepingu esemel esineva olulise puudusega, mida ei olnud võimalik müüjal täiendava tähtaja jooksul kõrvaldada. Samuti ei ole võimalik müügilepingu eset asendada samasuguse puudusteta sõidukiga. Hagejal on õigus

§ 116lg 1 kohaselt müügilepingust taganeda.

Kostja ei eitanud asjaolu, et sõiduki tegelik läbisõit võis olla kuulutuses näidatust suurem, kuid müügilepingust taganemise avaldust ei tunnista ning keeldub lepingu tagasitäitmisest. Hagejale on müügilepingust taganemise avalduse ja nõudekirja koostamisega seonduvalt tekkinud kulu õigusabi eest summas 480 eurot. Seega palub hageja mõista Silmar Auto OÜ-lt A.Z. Varad OÜ kasuks välja kehtetu müügilepingu alusel saadud 20 000 eurot, kulude hüvitisena 862,37 eurot ning kahju hüvitisena 480 eurot (kokku 21 342,37 eurot), mõista Silmar Auto OÜ-lt A.Z. Varad OÜ kasuks välja viivisintress

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kehtetu 2 2-21-5523 müügilepingu alusel saadud 20 000 eurolt alates 24.11.2020 kuni hagi esitamiseni 08.04.2021.a. ning mõista Silmar Auto OÜ-lt A.Z. Varad OÜ kasuks välja edasiulatuv viivisintress

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kohustustelt summas 21 342,37 eurot alates 09.04.2021 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud Silmar Auto OÜ kanda ning määrata, et Silmar Auto OÜ peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kandma menetluskulude suurust kindlaks tegeva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg-s 1 ette nähtud suuruses.

1. 14.06.
2. a esitas hageja enda seiskoha kostja vastusele. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, mille kohaselt ei ole sõiduki läbisõidu näol tegemist kasutatud sõiduki müügilepingu olulise tingimusega. Sõiduki läbisõiduga kaasneb vältimatult sõiduki osade proportsionaalne üldine kulumine ning sellega seonduvalt sõiduki tehnilise üldseisundi kvalitatiivne tase. Seetõttu on vältimatult tegemist olulise lepingutingimusega. Olukorras, kus müüja avaldab müügikuulutuses tegelikust läbisõidust ligikaudu kaks korda väiksema läbisõidu ning ostja vastavast eeldusest lähtudes sõiduki ostab, on tegemist olulisel puudusel põhineva lepingurikkumisega. Hageja ei nõustu ka kostja väitega, mille kohaselt ei ole hageja esitanud kostjale taganemisavaldust mõistliku aja jooksul. Sõiduki hooldusajaloo kohta dokumentide saamise järgselt otsis hageja esmalt ise täiendavaid andmeid sõiduki varasemate müügikuulutuste kohta, et võimalikke täiendavaid asjaolusid selgitada. Hagejal oli vaja pöörduda asjaga seonduvate perspektiivide hindamiseks kvalifitseeritud õigusnõustaja poole, et kaardistada erinevate õiguskaitsevahendite kasutamisega seonduvaid perspektiive. Samuti vajas hageja aega, et teha otsus õiguskaitsevahendite hulgast endale sobiva valimisel. Lepingu täitmise seisukohalt ei kaasnenud kostjale taganemisavalduse esitamise ajaga seoses sisulisi muutusi. Hageja tugines tehingu tegemisel kostja kui müüja poolt avaldatud müügikuulutuses esitatud kinnitustele, s.h. sõiduki läbisõidu kohta esitatud andmetele. Kuivõrd kostja põhiline majandustegevus seisnebki kasutatud sõiduautode müümises, pidi kostja oma kogemuste põhjal vältimatult olema teadlik ning võimeline kontrollima müügikuulutuses avaldatud andmete vastavust tegelikkusele. Seetõttu on müüdud asja lepingutingimustele mittevastavus vältimatult tekkinud vähemalt kostja kui müüja raske hooletuse tõttu. Tulenevalt

§ 221

lg 1 p-s 1 sätestatust saab hageja seega müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusele tugineda isegi kui ta puudusest õigeaegselt ei teatanud. Kostja väide, mille kohaselt edastas ta hagejale enne sõiduki müüki sõiduki VIN-koodi, ei vasta tõele ja selle kohta puuduvad asjas ka tõendid. Kummaline ja vastuoluline on väide, milles kostja peab eluliselt ebausutavaks olukorda, kus ostja ei kontrollinud enne müügitehingut sõiduki VIN koodi põhjal sõiduki varasemat ajalugu. Kostja peab enda tegevuse puhul igati mõistlikuks seda, et ta ei ole sõiduki varasem ajaloo vastu huvi tundnud vaatamata asjaolule, et kostja näol on tegemist kutselise automüüjaga. Vastusena sellele, et kostjal ei pidanudki tekkima kahtlusi sõiduki vale läbisõidu osas, märgib hageja, et esiteks margiesinduse töötajal tekkis kahtlus sõiduki tegeliku läbisõidu osas just sõiduki üldise seisundi põhjal, mitte vastavate registreeritud andmete põhjal. Teiseks on kostjal kui kutselisel kasutatud sõidukite müüjal eelduslikult olemas samaväärne pädevus sõiduki seisundi hindamisel. Kolmandaks on asjas esitatud tõendid, millest nähtuvalt oli sõiduk kostja omandis juba vähemalt 2018.a., kui kostja on avaldanud algse sõiduki müügikuulutuse. Seega oli kostjal piisavalt aega ja võimalusi, et tuvastada sõiduki tegelikud omadused. Hageja on veendunud et kostja oli müügitehingu tegemisel sõiduki tegelikust läbisõidust teadlik ning varjas seda üksnes eesmärgiga leida sõidukile eksitava teabe alusel ostja. 3 2-21-5523 Kostja vastuväited 3. 27.05.2021. a esitas kostja kirjaliku vastuse hagiavaldusele. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hageja taganemisavaldus on tühine, kuna tegemist ei ole lepingu olulise rikkumisega. Hageja taganemisavaldusest ega hagiavaldusest aga ei tulene, et tal oleks etteheited seoses sõiduki tehnilise seisundi või muude omadustega peale auto läbisõidu. Läbisõit auto tehnilisi omadusi ega kvaliteeti ei mõjuta. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et sõiduki suurem läbisõit on puudus, mis on lepingu oluline rikkumine. Kuivõrd tegu ei ole lepingu olulise rikkumisega, ei ole täidetud

§ 116

lgst 1 tulenevad lepingust taganemise formaalsed eeldused ning hageja taganemisavaldus on tühine. Isegi juhul, kui tegu oleks olulise lepingu rikkumisega, ei või hageja lepingutingimuste mittevastavusele tugineda, kuna hageja ei ole teatanud kostjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt. Asjaoludest tulenevalt sai hageja sõiduki väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest teada 11.01.2021 (vt hagiavalduse lisa 4). Kostjale teatas hageja auto lepingutingimustele mittevastavusest 19.02.2021 müügilepingust taganemise avaldusega (vt hagiavalduse lisa 7). Seega teatas hageja kostjale auto lepingutingimustele mittevastavusest 38 kalendripäeva, so enam kui viis nädalat pärast seda, kui hageja sai lepingutingimustele mittevastavusest teada. Hageja selline viivitus on ebamõistlik. Asjaoludest nähtuvalt ei ole hageja viivitus põhjendatud, kuivõrd kostja teavitamine avastatud puudusest ei oleks nõudnud õiguslikku konsultatsiooni ega aeganõudvaid ettevalmistusi. Võttes arvesse, et tarbijalemüügi puhul on lepingutingimustele mittevastavusest teavitamise mõistlik aeg kaks kuud ning majandus- või kutsetegevuses ostja puhul peaks teavitamise mõistlik aeg olema lühem, ei ole 38 kalendripäeva mõistlik aeg, mille jooksul lepingutingimustele mittevastavusest teavitada. Sellest tulenevalt ei olnud hagejal õigust

§ 116

lg 1 alusel lepingust taganeda ning tal puudub õigus nõuda kostjalt lepingu tagasitäitmist. Hageja väide, et kostja, kui vastava valdkonna asjatundja pidi olema läbisõidumõõdiku tegelikust näidust vältimatult teadlik, on vale. Eeltoodut toetab ka asjaolu, et vastav puudus avastati üksnes tänu ametliku esinduse töötaja avaldatud kahtluse tõttu. Sellest tulenevalt ei viidanud auto üldine seisund asjaolule, et selle läbisõit on tegelikkusest suurem, ning kostjal polnud põhjust seda eraldi kontrollima hakata. See tõendab muuhulgas ka seda, et sõiduki tegelik suurem läbisõit ei mõjuta sõiduki omadusi ja tegemist ei ole lepingu rikkumisega. Seega kostja ei olnud ega pidanudki olema teadlik auto tegelikust läbisõidust ning hageja ei või ühelgi juhul lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kuivõrd hageja ei või lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, on taganemisavaldus ning sellest tulenev tagasitäitmise nõue, viivisenõue, kulutuste hüvitamise nõue ning kahju hüvitamise nõue alusetud. Kostja edastas hagejale enne sõiduki müüki sõiduki VIN-koodi. Kuivõrd hageja VIN-koodi küsis, siis ei ole eluliselt usutav, et hageja VIN-koodi abil sõiduki ajalugu ei kontrollinud. Hageja oli sõidukit omandades teadlik kõikidest sõidukit puudutavatest asjaoludest (ja väidetavatest ning võimalikest puudustest).

1. 16.06.2021.a määrusega määras kohus tsiviilasjas kirjaliku menetluse, andis menetlusosalistele tõendite, taotluste ja lõplike seisukohtade esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse tegemise aja. 21.07.2021.a teatas hageja, et ta jääb haginõude ja kõigi esitatud seisukohtade juurde. Kostja kohtule täiendavaid seisukohti, taotlusi ega tõendeid kohtu poolt antud tähtaegadeks esitanud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus 4 2-21-5523 kuulub rahuldamisele. Esmalt käsitleb kohus hageja nõude alust ning kostja vastutust hageja ees (kohtuotsuse p.-d 6-19), järgnevalt hindab kohus hageja nõuete rahalist suurust (kohtuotsuse p.-d 20-26) ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab vastavalt sellele menetluskulud (kohtuotsuse p.-d 27-35).
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
4. Kohus tuvastab järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud, milles pooltel vaidlus puudub: 7.
5. Hageja pöördus 2020.a. novembris müügikuulutuse põhjal kostja poole sooviga osta kostja poolt avaldatud kuulutuses näidatud sõiduauto Mercedes-Benz E 350 Avantgarde 4 Matic 3.0 CRD tehasetähisega WDD2120941B
6. Avaldatud kuulutuses oli sõiduki läbisõidumõõdiku näiduks märgitud 162 000 km /dtl 8/. 7.
7. Hageja tasus müügiarve summas 20 000 eurot ning võttis omandatud sõiduki valduse üle. Omaniku muutmiskanne registreeriti Maanteeameti sõidukiregistris 26.11.
8. a. /dtl 9/. 7.
9. Läbisõidumõõdiku näidu kontrollimisel hooldusajaloo andmete põhjal selgus, et sama sõiduk oli juba 19.12.
10. a. Saksamaal toimunud korraliste hooldustööde toimumise ajal läbi sõitnud 276 159 km /dtl 12-14/. 7.
11. Hageja on kandnud kulutusi seoses müügilepingu esemeks olnud sõiduki remondi- ja hooldustöödega kokku summas 862,37 eurot /dtl 10-11, 15/. 7.
12. Kostja on olnud sõiduki omanik ning sõidukit müünud juba enam kui kaks ja pool aastat, 2018.a. kevadel avaldatud müügikuulutuses on märgitud sõiduki läbisõiduks 142 000 kilomeetrit /dtl 16-21/. 7.
13. Hageja edastas 18.02.2021.a. kostjale müügilepingust taganemise avalduse ning nõude kahju hüvitamiseks /dtl 22-25/. 7.
14. Kostja on müügilepingust taganemise avalduse kätte saanud ja 19.02.2021.a. edastas kostja seaduslik esindaja hagejale vastava tekstisõnumi /dtl 26/. 7.
15. Kostja ei ole hagiavalduse esitamise seisuga hageja nõudeid täitnud.
16. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduki läbisõidu näol on tegemist kasutatud sõiduki müügilepingu olulise tingimusega, kas hageja esitas kostjale taganemisavalduse mõistliku aja jooksul ning kas kostja pidi olema teadlik auto tegelikust läbisõidust.
17. Kohus leiab, et pooltevaheline õigussuhe on kvalifitseeritav müügilepinguna võlaõigusseaduse (

) § 208 lg 1 mõttes, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 24.11.2020 müügilepingu, mille alusel kostja kui müüja andis hagejale üle lepingu esemeks oleva sõiduauto Mercedes-Benz E 350 Avantgarde 4 Matic 3.0 CRD ning hageja kui ostja tasus selle eest kokkulepitud summa 20 000 eurot. 10. Kostja leiab esmalt, et sõiduki läbisõit auto tehnilisi omadusi ega kvaliteeti ei mõjuta. Kuivõrd tegu ei ole lepingu olulise rikkumisega, ei ole täidetud

§ 116

lg-st 1 tulenevad lepingust taganemise formaalsed eeldused ning hageja taganemisavaldus on tühine. Hageja leiab, et sõiduki läbisõiduga kaasneb vältimatult sõiduki osade proportsionaalne üldine kulumine ning sellega seonduvalt sõiduki tehnilise üldseisundi kvalitatiivne tase. Seetõttu on vältimatult tegemist olulise lepingutingimusega. Olukorras, kus müüja avaldab müügikuulutuses tegelikust 5 2-21-5523 läbisõidust ligikaudu kaks korda väiksema läbisõidu ning ostja vastavast eeldusest lähtudes sõiduki ostab, on tegemist olulisel puudusel põhineva lepingurikkumisega.

1. Esmalt analüüsib kohus, kas hageja on müügilepingust kehtivalt taganenud, s.t kas taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, mh. kas lepingu esemel esineva puuduse näol oli tegemist lepingu olulise rikkumisega ning kas kostja pidi olema teadlik auto tegelikust läbisõidust.
2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-13 p-s 14 rõhutanud, et lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka

§ 118

, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine

§ 116mõttes (vt Riigikohtu 20.

juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28). Kohus märgib, et

§ 188

lg 1 kohaselt toimub taganemine taganemisavalduse tegemisega teisele poolele ning

§ 116

lg-st 1 tulenevalt võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. 13. Kostja on oma kohustust rikkunud, kui hagejale müüdud ese ei vasta kooskõlas

§ 217

lõikega 2 lepingutingimustele.

§ 14

lg 1 kohaselt peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.

§ 217

lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Riigikohus on 30.05.2017 lahendi nr 3-2-1-46-17 punktis 19 leidnud, et kolleegiumi arvates võib ka müügikuulutuses esitatud teave kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi

§ 217lg 2 p 1 mõttes.

Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada. Riigikohus on 28.03.2012 lahendi nr 3-2-1-17-12 punktis 15 leidnud, et sõltumata müüdava osaluse suurusest vastutab aga osa müüja selle eest, et müügiesemel oleksid kokkulepitud omadused

§ 217lg 2 p 1 mõttes.

Müüja müügieseme omaduste kohta antud kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad

§ 14lg 1 teise lause järgi olema tõesed sõltumata müügiesemest.

Kui kinnituse tõesus ei ole müüja jaoks ilmne, tuleks kinnituse andmisest hoiduda. Müügieseme kohta lepingueelsetel läbirääkimistel asjaolude avaldamise kohustuse ulatust täpsustavad

§ 14lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seadus § 95.

Riigikohus on 25.05.2015 lahendi nr 3-2-1-50-15 punktis 18 leidnud, et varjatud puudustest tulenevat müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse riski kannab müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja samuti puudustest ei teadnud.

1. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väiteid sellest, et kuulutuses avaldatud sõiduki läbisõidu mõõdiku näit ei olnud tõene, kostja on menetluses väitnud üksnes, et tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega. Seega on kohus seisukohal, et lähtuvalt kostja avaldatud müügikuulutusest oli hagejal õigus eeldada, et tegemist on sõidukiga, mille läbisõidu mõõdiku näit on 162 000 km. Kohus loeb Veho AS Pärnu esinduse poolt koostatud sõiduki hooldusajaloo andmete väljatrükiga tõendatuks asjaolu, et sõiduki läbisõit oli juba 19.12.2017 a. Saksamaal toimunud korraliste hooldustööde toimumise ajal 276 159 km, seega enam kui 100 000 km suurem, kui kostja müügikuulutuses avaldas /dtl 12-14/. 6 2-21-5523
2. Pooled ei leppinud müügilepingus kokku, missugustele tingimustele peab müüdav auto vastama. Samas oli hagejal õigus tugineda lepingueelsetel läbirääkimistel talle avaldatud teabele auto omaduste kohta, sh müügikuulutuses märgitule ja selles kajastatud läbisõidule. Müügikuulutusest nähtus teave selle kohta, et müüdava auto läbisõidumõõdiku näit pidi olema 162 000 km. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtunud, et kostja oleks juhtinud tähelepanu sellele, et kuulutuses avaldatud auto läbisõidumõõdiku näit ei pruugi olla õige. Seega pidi müüja andma üle sõiduki, mille läbisõit oli 162 000 km ja muus osas pidi auto vastama eelkirjeldatud parameetritega auto keskmisele kvaliteedile. Seega ei vastanud sõiduki läbisõit kokkulepitud tingimustele ja müüja on selles osas müügilepingut rikkunud. Kostja teadmine oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest ei välista kostja vastutust. Iseenesest on usutav, et kostja ei pruukinud vea olemasolust teada. Samas ei näe

§ 218

ega ka üldine võlaõigusseaduse lepingulise vastutuse süsteem vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest (vt ka Riigikohtu 25.10.2004 otsust asjas nr 3-2-1-115-04, p 24).

1. Kohus leiab, et viidatud puudus on oluline puudus. Õige läbisõit võib oluliselt mõjutada võimaliku ostja otsustust sõiduki ostmisel või ostmata jätmisel. Juhul, kui viidatud andmed ei oleks ostuotsuse langetamisel otsustava tähtsusega puudunuks ka kostjal vajadus andmete eraldi esiletoomiseks müügikuulutuses. Kohus nõustub hagejaga selles, et sõiduki läbisõiduga kaasneb vältimatult sõiduki osade proportsionaalne üldine kulumine ning sellega seonduvalt sõiduki tehnilise üldseisundi kvalitatiivne tase. Seetõttu on vältimatult tegemist olulise lepingutingimusega. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga sellest, et läbisõit auto tehnilisi omadusi ega kvaliteeti ei mõjuta. Olukorras, kus müüja avaldab müügikuulutuses tegelikust läbisõidust väiksema läbisõidu ning ostja vastavast eeldusest lähtudes sõiduki ostab, on tegemist olulisel puudusel põhineva lepingurikkumisega. Hagejal oli õigus tugineda sõiduki läbisõidu hindamisel müügikuulutusel märgitud läbisõidumõõdiku näidule. Kostja oleks võinud läbisõidumõõdiku näidu müügikuulutuses märkimata jätta või teatada hagejale, et läbisõidumõõdiku näit ei pruugi tõele vastata. Kuivõrd kostja seda ei teinud ja tõendatud on, et sõiduki läbisõit erines kokkulepitust 100 000 km võrra, samas kui on üldteada, et sõiduki läbisõit on üheks määravamaks komponendiks ostuotsustuse tegemisel, kuna sellest sõltub nii sõiduauto müügihind kui ka selle võimalik tehniline olukord, on kohus seisukohal, et sõidukil esines oluline puudus. Siinkohal ei ole oluline see, kas kostja edastas hagejale eelnevalt sõiduki VIN koodi või mitte. Hageja ei pidanud otsima varjatud puudusi, mida ei olnud võimalik tuvastada visuaalse vaatluse käigus ega rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks. Sõiduki läbisõit ei ole pelgalt number sõiduki odomeetril, vaid selles väljendub reeglina sõiduki ja selle osade vanus ning kulumisaste.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas 18.02.2021.a. kostjale müügilepingust taganemise avalduse, millega taganes kostjaga sõlmitud lepingust ning kostja on avalduse kätte saanud, millele kostja vastas 19.02.2021 /dtl 22-25, 26/. Seega on täidetud lepingust taganemise nii materiaalsed kui formaalsed alused.
3. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et taganemisavaldus esitati kostjale tähtaegselt. Vastavalt

§-le 118 võib esitada taganemiseks õigustatud lepingu pool taganemise avalduse mõistliku aja jooksul pärast olulisest lepingurikkumisest teada saamist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1157-12 p 17 asunud seisukohale, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg hakkab kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama olulisest lepingu rikkumisest. Riigikohus on leidnud, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on kohtu diskretsiooniotsustus (vt RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16). Riigikohtu hinnangul ei saa lepingust taganemise mõistlik aeg

§ 118lg 1 p 1 tähenduses olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg Ts

ÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt, st kuus kuud alates pettusest, eksimusest, seega taganemise alusest teadasaamisest. See kehtib siiski juhul, mil 7 2-21-5523 mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. Hagiavaldusele lisatud väljatrükist sõiduki hooldusajaloo andmete kohta ja Veho AS arvest nähtub, et hageja sai sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest teada 11.01.2021 /dtl 12-15/. Kostjale teatas hageja auto lepingutingimustele mittevastavusest 18.02.2021 müügilepingust taganemise avaldusega /dtl 22-25/. Seega on hageja kooskõlas

§-ga 118 esitanud taganemisavalduse mõistliku aja jooksul peale olulisest lepingu rikkumisest teada saamist. Kostja tugineb ekslikult tähtaegsuse hindamisel

§ 220

lg-s 3 sätestatud tähtajale, mis reguleerib asja lepingutingimusele mittevastavusest teatamiskohustuse aega, mitte taganemisavalduse esitamise tähtaega.

§ 218

lg 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Eeltoodu tõttu ei välista kostja vastutust asjaolu, et hageja esitas taganemisavalduse 38 päeva hiljem pärast olulisest lepingurikkumisest teada saamist. Seega puudub alus kahelda taganemisavalduse tähtaegsuses. Hageja on taganenud müügilepingust mõistliku aja jooksul

§ 118mõttes ega ole ületanud kuue kuulist tähtaega.

Lepingu sõlmimise ajal 24.11.2020 oli sõiduki läbisõidumõõdiku näit 162 000 km ebaõige, sest juba 19.12.

1. a. oli sõiduki läbisõidumõõdiku näit 276 159 km, mistõttu oli lepingutingimustele mittevastavus olemas juba lepingu sõlmimise ajal.
2. Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on täidetud lepingust taganemise nii formaalsed eeldused kui ka materiaalsed eeldused ning hageja on 18.02.2021.a taganemisavaldusega müügilepingust kehtivalt taganenud mõistliku aja jooksul. 20.

§ 189

lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja on kostjaga sõlmitud sõiduki müügilepingust kehtivalt taganenud, mistõttu hagejal esineb alus nõuda kostjalt

§ 189

lg-st 1 lähtuvalt tagasi seda, mida hageja on kostjale lepingu alusel üle andnud. Seega tuleb kostjal hagejale tagastada müügilepingu alusel hagejalt saadud 20 000 eurot. 21. Hageja palub kostjalt välja mõista kahju hüvitisena müügilepingust taganemise avalduse ja nõudekirja koostamisega seonduvalt tekkinud kulu õigusabi eest summas 480 eurot ning kulude hüvitisena 862,37 eurot. Kostja ei ole hageja eelpool nimetatud nõuetele sisulisi vastuväiteid esitanud. 22.

§ 101

lg 1 p 3 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on oma kohustust rikkunud.

§ 115

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Riigikohus on lahendis nr 2-171937 p-s 15 asunud seisukohale, et võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20): võlgnik on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (

§ 127

lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu 8 2-21-5523 sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

23. Kohus leiab, et antud juhul on tõendamist leidnud, et kostja on müügilepingut rikkunud (

§ 115

lg 1), kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on müünud hagejale sõiduki, mis ei vastanud lepingu tingimustele.

§ 191

lg 2 järgi, kui lepingupool tagastab eseme, hüvitab selle väärtuse või kui väärtuse hüvitamise kohustus on vastavalt

§ 190

lg 1 p-le 1 või 2 välistatud, peab teine lepingupool hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Hageja on kandnud vajalikke kulutusi seoses müügilepingu esemeks olnud sõiduki remondi- ja hooldustöödega kokku summas 862,37 eurot, ilma käibemaksuta /dtl 10-11, 15/. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 480 eurot seoses kohtueelselt tekkinud õigusabikuludega. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-84-14 p-s 24 leidnud, et kohtueelsed õigusabikulud on

§ 128

lg 3 ja

§ 115lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad.

Antud juhul on hageja Advokaadibüroo Vilippus Polman Partnerid OÜ arvega tõendanud, et hageja on kohtueelse õigusabi saamiseks pöördunud advokaadibüroo poole ning hagejale on osutatud 3,2 tunni ulatuses kohtueelset õigusabi maksumusega 480 eurot, ilma käibemaksuta /dtl 28/. Hagejale on õigusabiteenust osutatud tunnihinnaga 150 eurot, mis kohtu hinnangul on mõistlik tunnitasu suurus. Samuti peab kohus põhjendatuks kohtueelselt tehtud õigusabitoimingute mahtu 3,2 tunni ulatuses, mis on seotud taganemisavalduse esitamisega ja asjaolude ning tõendite analüüsiga. 24. Kohus on seisukohal, et hageja eeltoodud kahju hüvitamise nõuded kuuluvad rahuldamisele. Kohus leiab, et hagejal tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (

§ 127

lg 2), kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (

§ 127

lg 3) ja rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4), kuna olukorras, kus kostja ei oleks hagejale müünud lepingutingimistele mittevastavat sõidukit, ei oleks hageja pidanud vaidlusaluseid kulusid kandma. 25. Hageja on esitanud kostja vastu ka

§ 189

lg 1 kolmanda lause alusel intressi summas 595,71 eurot väljamõistmise nõude perioodi 24.11.2020 kuni 08.04.2021 eest. Kostja intressi nõudele vastuväiteid ei esitanud.

§ 113

lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates käesoleva seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-80-10 p-s 15 märkinud, et

§ 189

lg 1 teise lause järgi peavad lepingupooled täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse

§-s 111 sätestatut. Sama lõike kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. Hageja tasus müügilepingu alusel kostjale 20 000 eurot ülekandega 24.11.2020.a /dtl 9/. Kostja ei ole hageja vastavatele väidetele vastuväiteid esitanud. Hagiavalduse esitamise seisuga on vastavalt summalt arvestatud

§ 94lg-s 1 sätestatud viivisintress 595,71 eurot /dtl 27/.

Eeltoodust tulenevalt peab kostja tagastama hageja makstud ostuhinna koos sellelt arvestatud intressiga

§-s 94 sätestatud määras.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest asendub intressinõue

§-s 113 ettenähtud viivisega. 26. Hageja palub kostjalt välja mõista ka edasiulatuv viivisintress

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kohustustelt summas 21 342,37 eurot alates 09.04.2021 kuni kohustuse 9 2-21-5523 täitmiseni. Ka edasiulatuvale viivisenõudele kostja vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et hageja nõue tuleb rahuldada ning kostjalt tuleb TsMS § 367 alusel välja mõista viivitusintress

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt 21 342,37 eurot alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o 09.04.2021.a kuni kohustuse kohase täitmiseni hageja kasuks. Hageja viivisemäär vastab seaduses sätestatud viivisemäärale. 27. Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 6-26 esitatud põhjendusi, rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt Silmar Auto OÜ hageja A.Z. Varad OÜ kasuks välja müügilepingu alusel saadud 20 000 eurot, kulude hüvitisena 862,37 eurot ning kahju hüvitisena 480 eurot, kokku 21 342,37 eurot, viivisintress

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras müügilepingu alusel saadud 20 000 eurolt alates 24.11.2020 kuni hagi esitamiseni 08.04.2021.a. summas 595,71 eurot ning edasiulatuv viivisintress

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kohustustelt summas 21 342,37 eurot alates 09.04.2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

1. Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotus märgitakse ka siis kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse kostja kahjuks, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud kostja kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja hageja menetluskulude nimekirja osas vastuväiteid ei esitanud.
3. Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt on hagejad tasunud riigilõivu summas 900 eurot. Hageja menetluskulud koosnevad 21.07.2021 menetlusdokumendi kohaselt hagejale osutatud õigusabist kokku 8,6 tunni ulatuses tunnihinnaga 130 eurot/h (millele lisandub käibemaks).
4. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 900 eurot.
5. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14).
6. Kohus märgib esmalt, et hageja esindaja tunnitasu 130 eurot/h (käibemaksuta) on TsMS § 175 10 2-21-5523 lg 1 mõttes mõistlik. Hageja lepinguline esindaja on vandeadvokaat. Vandeadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 130 eurot tund (käibemaksuta). Kuna hageja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane, siis kooskõlas TsMS § 174 lg 10 ei ole hagejal õigus ka menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks.
7. Esindaja on käesolevas menetluses teostanud järgmisi toiminguid: kohtumine hageja esindajaga alusasjaolude ning menetluslike perspektiivide selgitamiseks (1 h), hagiavalduse koostamine, kooskõlastamine kliendiga ja esitamine kohtule (4,6 h), tutvumine kostja hagivastusega ning seisukoha koostamine kostja väidete suhtes vastavalt kohtunõudele (2,1 h), tutvumine kohtu 16.06.2021.a. määrusega, edastamine kliendile koos selgitustega (0,4 h) ning lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine ning esitamine kohtule (0,5 h). Kohtu hinnangul olid hageja esindaja toimingud vajalikud ja põhjendatud TsMS § 175 lg 1 mõttes ja olid kooskõlas menetluse käiguga. Kokkuvõttes määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks summa 2018 eurot (riigilõiv 900 eurot + lepingulise esindaja kulu 1118 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg-te 1,2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) Eve Grass Kohtunik 11