← Eesti

2-18-7117/57

Obsah (8)§ 436§ 438§ 162§ 177§ 138§ 144§ 175§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 28. mai 2020, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaud

) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt

§ 438

lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

  1. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus T. S-ile kui omandireformi õigustatud subjektile tagastatud maa omandamise asjaoludes (millised on kontrollitavad ka maa tagastamise toimikust, vajalikud viited allpool), samuti selles, et tagastatud maal asus poolte ühisvaraks olnud pooleliolev ehitis (elamu). Alljärgnevates põhjendustes puudub vajadus eristada hagi ja vastuhagi, kuivõrd mõlema hagi seisukohalt on määravaks lahendada küsimus, kas praegu T. S-i nimel olev X kinnistu kuulub poolte ühis- või lahusvara hulka. Välistatud on kohtu hinnangul võimalus, et üks kinnisasi saaks samaaegselt olla osaliselt lahus- ja osaliselt ühisvara. Kinnisasi saab asjaõigusseaduse § 70 lg 1 ja 2 järgi olla kas ühe või mitme omaniku omanduses, mitu omanikku on kas kaas- või ühisomanikud.
  2. Pooled on asjas õigesti viidanud, et kõnealuse kinnistu õigusliku staatuse ehk varakoosseisu määramisel tuleb kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda asjaolude tekkimise või toimingute tegemise ajal kehtinud seadustest, perekonnaseaduse puhul saab rääkida ajavahemikul 01.01.1995 – 30.06.2010 kehtinud PKS-st (PKS_1995). PKS_1995 § 14 lg 1 kohaselt oli abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara (kõnealune kinnistu omandati abielu kestel kinnistusraamatusse kande tegemisega 13.03.2001), millest sama seaduse § 15 lg 1 nägi abielu kestel omandatud vara puhul erandina ette, et lahusvaraks on kinke või pärimise teel või abielusuhete lõppemise järgselt omandatud vara. Kohus ei jaga T. S-i arvamust, et PKS_1995 § 141 oleks käesoleval juhul kohaldatav. Nimelt oli nimetatud sätte mõttes täiendavaks lahusvara tekkimise võimaluseks olukord, kus abikaasale tagastatakse/asendatakse õigusvastaselt võõrandatud vara. Kohus leiab, et säte kehtis vaid puhuks, kui abikaasa oli ise algne õigustatud subjekt, mitte ei saanud selleks nõudeõiguse loovutamise teel kolmandalt isikult (mh teiselt abikaasalt). Vastupidine tõlgendus viiks ühis- ja lahusvararežiimi põhjendamatult eemale äsjaviidatud § 15 lg 1 põhimõtetest.
  3. Küll aga on kohtupraktikas (mh hageja viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 2-16-16114) selgelt väljendatud, et vara tagastamise nõudeõiguse tasuta loovutamise teel saadut saab käsitada PKS_1995 § 15 lg 1 kohase abielu kestel kinke teel omandatud varana. Ühestki maa tagastamise toimikus olevast tõendist ei nähtu, et hageja ema E. S. loovutanuks temale 1/3 X maaüksuse tagastamise nõudeõiguse tasu eest. E. S. loovutas oma nõudeõigusest ½ hagejale ja 5

(8)Tsiviilasi nr 2-18-7117 teise ½ oma tütrele M. S-ile (I kd tl 110). Hageja on väitnud, et sai nõudeõiguse tasuta ning kostja ei ole tõendanud vastupidist, kohtul puudub perekonnasisese nõudeõiguse loovutamise puhul ka alus eeldada, et seda tehti tasu eest. Mis puutub kostja vastuhagi punktis 1.
  1. esitatud viitesse Tartu Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 2-17-51 seoses kinkelepingu tühisusega sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 alusel (üle 50 krooni väärtuses kinkeleping pidi olema sõlmitud notariaalses vormis), siis kohus ei pea seda asjakohaseks ja põhjendatuks. 29.01.1992 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 42 kehtestatud „Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta“ p 3 alusel määratleti selliseks loovutamiseks vastav vorm ning sätestati, et „Posti teel saadetud või esindaja poolt üleantud nõudeõiguse loovutamise avaldus peab olema tõendatud notariaalselt või sellega võrdsustatud korras“. Sel ajal tõestati selliseid avaldusi vallasekretäri poolt, mida on E. S-i 26.10.1995 avalduse puhul ka tehtud (I kd tl 111-112). Seega ei saa rääkida vorminõude rikkumisest või kohustusest nõudeõiguse loovutamise avaldusi notariaalselt tõestada, mis tagantjärele tähendaks kümnete tuhandete sarnaste avalduste tühisust. Tuleb siinkohal lisada, et kõnealune ringkonnakohtu lahend käsitles olukorda, kus üks abikaasa oli loovutanud oma maa tagastamise nõudeõiguse teisele, mis on ühisvararežiimi arvestades sootuks erinev olukorrast, kus loovutus toimub otseliinis sugulasele. Seda (et abikaasadevahelise loovutamise osas on vorminõuded rangemad) on esile toonud kohus ka ise sama lahendi punktis
  2. Seega leiab kohus, et 8,7 ha tagastamise nõudeõiguse on hageja saanud oma emalt kinke iseloomuga tehingu teel ja seega on tegemist lahusvaraga. Kostja viited PKS_1995 § 17 lg 5 ja kehtiva PKS § 24 lg 4 sätetele ei ole selles kontekstis enam asjakohased.
  3. Järgnevalt käsitleb kohus küsimust, kuidas hinnata hagejale 1,49 ha osas täiendavalt tagastatud maad käesoleva vaidluse õiguslikust aspektist. Vaidlust ei ole selles, et hageja ostis nimetatud täiendava maa erastamisväärtpaberite eest (5397 EVP-d, 04.10.2000 maksekorraldused I kd tl 123-124), selleks oli X Vallavalitsus andnud temale vastava võimaluse oma 25.09.2000 korraldusega nr 162 (I kd tl 117). Maa lisati tagastatavale maatükile ning tervikuna sai hageja 10,19 ha suuruse maatüki omanikuks kinnistusraamatu kande kohaselt. Samas nõustub kohus hagejaga, et 14,62% ulatuses enam tagastatud maa abielu kestel väljaostmine ei tee saadud kinnistust poolte ühisvara. Õigus selliseks mitte märkimisväärseks maa täiendavaks omandamiseks tekkis tänu hagejal olevale lahusvarale, kusjuures ei ole selge, kas ostuks kasutatud erastamisväärtpaberid olid ühisvara või mitte (seda küsimust ei ole hagide raames tõstatatud, ja kui tegemist oligi ühisvaraks olevate väärtpaberitega, saaks kostja parimal juhul taotleda poole nende väärtuse hüvitamist kehtiva PKS § 34 lg 1 alusel). Hageja on õigesti märkinud, et mitteolulises osas tagastatava maa juurdeostmine maareformi käigus ei tee seda ühisvaraks kui olulises osas oli tagastamise nõudeõigus lahusvaraks. Kostja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-77-07 ei ole asjassepuutuv, sest käsitleb maa erastamist ühele abikaasale kuulunud lahusvaraks olnud elamu juurde, mitte õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsessi käigus asetleidnut nagu käesoleval juhul. Maa erastamist ja vara tagastamist reguleerivad erinevad õigusaktid.
  4. Küll aga on kostja õigesti esile toonud, et MaaRS § 12 lg 2 mõttes tekkis kostjal just maareformi seaduse sätete alusel õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna. Paraku ei realiseerinud kostja seda õigust ei abielu ajal ega ole seda teinud ka mitte enne vastuhagi esitamist 2020.aastal. Kohus leiab, et kostja sellekohane nõue on tänaseks ka aegunud. Tegemist on selgelt MaaRS alusel esitatava, mitte perekonnaõigusest tuleneva, nõudega (perekonnaõigusest lähtudes on maa hageja lahusvaraks), mis aegub TsÜS § 149 järgi 10 aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest ehk käesoleval juhul aegus nõue 13.03.2011, mil täitus 10 aastat hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmisest. MaaRS on käesoleval juhul sellise nõude aegumise seisukohalt eriseadus PKS suhtes. 6
(8)Tsiviilasi nr 2-18-7117
  1. Eelneva põhjal leiab kohus, et T. S-i hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada, tuvastades X kinnistu kuulumise hageja lahusvara hulka. Vastuhagi tuleb aga jätta rahuldamata.
  2. Menetluskulud tuleb

§ 162

lg 1 alusel jätta hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu kostja M. I-M. kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

§ 138

lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib

§ 144

ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

  1. Hageja on 07.02.2020 (I kd tl 155-157) ja 07.05.2020 (II kd tl 10-11) esitanud oma menetluskulude nimekirjad ja palub välja mõista hagejat esindanud advokaatide abi eest kokku 3732 eurot (õigusabikulud 3110 eurot, lisandub käibemaks). Hageja on füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb hageja õigusabikulude kindlaksmääramist koos käibemaksuga. Lisaks palub hageja välja mõista menetluses tasutud riigilõivu 300 eurot.
  2. Kostja esitas 15.05.2020 sisulised vastuväited hageja esimese esindaja AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ esitatud arvetele nr 40 ja
  3. Kostja leiab, et arvetel on ajakulu ülepaisutatud. Arvel nr 40 märgitu eest ehk hagi esitamise ja menetlemise eest on põhjendatud ajakulu 2 töötundi (arvel 10 tundi). Arvel nr 126 märgitu eest (seisukoha koostamine ja osalemine 13.12.2018 eelistungil) on põhjendatud ajakulu 3,5 töötundi (arvel 10 tundi). OÜ Advokaadibüroo TAMAR arvetel märgitule nr 007 ja 030 kostjal vastuväiteid ei ole. 25.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt need kulud kandma. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. 26. Kohus leiab, et tasutud riigilõiv 300 eurot on asjas vajalik ja põhjendatud, ilma nimetatud kulutuseta ei saanuks asja menetleda. Lepingulistele esindajatele tehtud kulutuste osas nõustub kohus kostjaga, et osaliselt on tegemist ülepaisutatud kuludega. Arve nr 40 on hagejale esitatud 27.03.2018 (I kd tl 158) ehk 1,5 kuud enne hagi esitamist ning käsitleb hageja esindamist hagi esitamisel ja menetlemisel. Hagi ise on sisu poolest lakooniline, selle sisuline osa laotub vaid ühel leheküljel, hagil on kolm sisulist lisa. Kohus leiab, et hagi koostamine võis selle asjaolusid arvestades võtta asjatundlikult advokaadilt koos asja sisuga kurssiviimisega aega maksimaalselt 3 tundi, seega on põhjendatud tasu selle eest 300 EUR (tunnihind 100 EUR on mõistlik, kostja ei ole seda vaidlustanud), millele lisandub käibemaks 60 EUR. Arve nr 126 osas (I kd tl 159), mis on esitatud hageja esindamise eest kohtumenetluses ja kannab kuupäeva 03.10.2018, saab toimikust nähtuvalt kõne alla tulla 31.07.2018 seisukohtade koostamine (I kd tl 29-31), kohtueelistungi aja kooskõlastamine (I kd tl 34), eelistungi edasilükkamise taotluse esitamine (I kd tl 43-44, osutus põhjendatuks) ning 13.12.2018 toimunud ja 17 minutit kestnud eelistungil osalemine koos tõenäoliselt vajaliku ettevalmistusega. Kohus leiab, et nimetatud toimingute eest on põhjendatud ajakulu 5 tundi ehk rahaliselt 500 EUR, millele lisandub käibemaks 100 EUR. Muus osas on arved nr 40 ja 126 põhjendamatult suured. OÜ Advokaadibüroo TAMAR arved nr 007 summas 972 EUR (sh käibemaks) ja nr 030 summas 360 EUR (sh käibemaks) on põhjendatud ja kostja neid ka ei vaidlusta, arvetel märgitud advokaadi tunnitasu 120 EUR on kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas. 7

(8)Tsiviilasi nr 2-18-7117 27. Tulenevalt eelpooltoodust leiab kohus, et hageja esitatud õigusabitoimingute põhjendatud kuluks on kohtu hinnangul kokku koos käibemaksuga 2292 eurot. Hageja on

§ 174

lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning soovib menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Kokku tuleb menetluskuludena kostjalt seega välja mõista riigilõivu arvestades 2592 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.