← Eesti

2-19-11346/38

Obsah (5)§ 792§ 859§ 855§ 774§ 1050

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-11346 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Pa

) veo- ja ekspedeerimislepingu sätete alusel. Kuna veolepingus on olemas kõik CMR art 1 lg 1 tunnused, siis ei saa kohaldamisele kuuluda CMR art 17 lg-ga 1 analoogiline säte

§ 792lg 1 või CMR art-ga 3 analoogiline regulatsioon Ts

ÜS § 132 lg-d 1 ja 2. Kõik muud

-i sätted, mis on vastuolus CMR-iga, on CMR art 41 lg 1 järgi kehtetud. Kui CRONIMET Eesti ja kostja vahelist lepingut kvalifitseerida ekspedeerimislepinguks, siis saab kostja vastutus kauba eest kaasneda üksnes

§ 859

või § 861 lg 1 juhul "lepingulise vedajana", mistõttu tuleb CRONIMET Eesti ja kostja suhtes ikkagi kohaldada CMR-i. CMR art 1 lg 1 ei välista CMR-i kohaldamist ka ekspedeerimislepingute suhtes ja CMR art 41 lg 1 järgi on kehtetu igasugune CMR-iga vastuolus olev tingimus. Kauba kaotsimineku ja kostja poolt veoportaali kaudu leitud allvedajaga veolepingu sõlmimise vahel puudub põhjuslik seos. MAAKOHTU LAHEND

  1. Maakohus rahuldas
  2. oktoobri 2020 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 131 144 eurot 46 senti, kohtuvälised õigusabikulud 2611 eurot 93 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 6395 eurot 54 senti ning viivise põhivõlalt (131 144 eurot 46 senti) määras 5% aastas alates
  3. juulist 2019 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude kattes 3550 eurot. 3.
  4. Kohus analüüsis esmalt küsimust, kas CRONIMET Eesti ja kostja vahel on sõlmitud veo- või ekspedeerimisleping. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et CRONIMET Eesti ja kostja sõlmisid
  5. juulil 2018 suuliselt lepingu vasejäätmete transpordiks. Seejuures leppisid pooled kokku kaubaveo hinna, mis sisaldas täielikult veoteenust. Kohus märkis, et ekspedeerija ekspedeerimislepingust tulenevad kohustused (

§ 855

lg 1) erinevad vedaja veolepingust tulenevatest kohustustest (

§ 774

lg 1).

§-des 859 ja 860 nimetatud juhtudel on ekspedeerijal ka vedaja õigused ning kohustused. Samuti võivad ekspedeerijal olla vedaja kohustused poolte kokkuleppest 4

(10)tulenevalt. Maakohus asus poolte avaldatu ja esitatud tõendite põhjal seisukohale, et eelduslikult sõlmisid CRONIMET Eesti ja kostja suuliselt veolepingu. Poolte seisukohtadest ning tõenditest ei tulene viiteid ekspedeerimislepingu sõlmimisele. 3.
  1. Tulenevalt CMR art 1 lg-st 1 kuulub CMR käesolevas asjas kohaldamisele. Veoleping sõlmiti kauba vedamiseks Eestist (vastuvõtmise koht) Hollandisse (üleandmise koht), Eesti ning Holland on konventsiooniga ühinenud ning kaupade transport oli tasuline. CMR-i tähenduses on vedaja osapool, kes peamiselt kohustub oma juhtimisel ja vastutusel tasu eest kaupa ühest kohast teise vedama. Pooled ei ole väitnud, et kostja polnud vedaja CMR mõttes. Kostja sõlmis enda teada allveolepingu Komersiga. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et jäätmed laaditi
  2. juulil 2018 kostja osutatud sõidukile registreerimismärgiga 1TC
  3. CRONIMET Eesti koostas sellekohase saatekirja ja seega omandas kostja kui vedaja
  4. juulil 2018 jäätmete kaudse valduse asjaõigusseaduse § 37 mõttes. Otsene valdus oli allvedajal, kellega kostja sõlmis veolepingu. Järelikult võttis kostja kauba vedamiseks vastu. Isegi kui kauba võttis vedamiseks vastu mitte Komers, vaid teadmata kolmas isik, oli tegemist kostja osundatud sõidukiga ja allvedajaga ning järelikult on kostja kauba vedamiseks vastu võtnud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et saadetis ei ole Hollandisse jõudnud. CMR artikkel 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Sama artikli lõike 2 kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek toimus tulenevalt asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. 3.
  5. Seega vabaneb vedaja vastutusest kaotatud kauba eest, kui selle kaotusega seotud asjaolusid ei saa seostada vedaja ebaõige käitumisega ning ta ei saanud neid asjaolusid vältida. Kohtupraktika CMR art 17 vastutuse kohaldamise kohta on erinevates riikides erinev. Eestis on Riigikohus korduvalt leidnud, et CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba kahjustamise või kaotsimineku eest sõltumata oma süüst. Lisaks on Riigikohus asjas nr 32-1-18-03 tehtud otsuse p-s 19 leidnud, et vedaja võib vastutusest vabaneda, kui on täidetud CMR artikkel 17 lg 2 viimase lauseosa mõlemad tingimused, st asjaolu, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kui vedaja soovib vastutust vältida, peab ta tõendama, et ta oli rakendanud kõrgemat hoolsust vahejuhtumi vältimiseks. Kohus leidis, et lähtudes kõrgendatud hoolsusstandardist ei teinud kostja piisavalt selleks, et teha kindlaks allvedaja isikut. Kostja sõlmis lepingu isikuga, kelle kohta tal oli võimalik näiteks äriregistri väljavõtte abil kontrollida, et tegemist ei ole Komersi juhatuse liikmega. Kostja kontakteerus juhatuse liikmega alles pärast seda, kui selgus veetava kauba kadumine. Kostja oleks juba allveolepingut sõlmides pidanud kindlaks tegema, kas A.A.l on volitused äriühingu nimel lepingut sõlmida. Juhatuse liikme B.B. kostjale antud kinnituse kohaselt ei kasuta Komers veebis olevaid veobörse ning veok registreerimismärgiga 1TC 7947 on tagastatud liisinguandjale. Selle info oleks kostja pidanud saama allvedajaks peetava äriühingu juhatuse liikmelt juba enne allveolepingu sõlmimist. 5
(10)Eelmärgitust lähtudes leidis kohus, et kostja vastutab CMR art 17 lg 1 alusel kauba kaotsimineku eest. Kostja kasutas asjas esitatud tõendite ja kostja selgituse kohaselt veo teostamiseks teadmata isikuid. Tulenevalt CMR artiklist 3 vastutab kostja nende tegevuse eest. 3.
  1. Hageja on õigesti viidanud, et tema nõudeõiguse tekkimisel tuleneb kohaldatav õigus rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-st
  2. Praegusel juhul tuleneb Saksa õigusest see, et hageja saab kindlustusandjana esitada kostja vastu regressi nõude. Kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Kostja ei ole samuti vaidlustanud hageja väiteid, et jäätmesaadetise hinnaks oli 131 144 eurot 46 senti ning hageja nimel on CRONIMET Eestile tasutud kindlustusjuhtumi hüvitiseks 126 144 eurot 46 senti. Tulenevalt Saksa Kindlustuslepingute seaduse (Versicherungsvertragsgesetz) § 86 lg-st 1 läks hagejale regressi korras üle nõue kostja vastu. Sellest lähtudes mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 126 144 eurot 46 senti. 3.
  3. Lisaks läks hagejale üle sissenõudmisega seotud kohtuväliste kulude hüvitamise nõue. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja nimetatud kuludele 2611 eurot 93 senti. Kohus mõistis kulu kostjalt hageja kasuks välja. 3.
  4. CMR art 27 lg 1 alusel pidas kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viivised. Viiviste määr 5% aastas on kooskõlas konventsiooniga ning kostja ei ole vaidlustanud hageja viivisearvestust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  5. Kostja palub
  6. novembril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. 4.
  7. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud CMR artikli 17 lõiget 1 ja artiklit
  8. Täidetud ei ole CMR art 17 lg 1 kohane vastutuse eeldus – kauba vedamiseks vastuvõtmine kostja poolt või isikute poolt, kelle eest kostja CMR art 3 alusel vastutab. CMR art 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Kohus on ekslikult eeldanud, et üksnes veoki registrimärgi teatamisega ja saatja poolt kauba sellele veokile laadimisega võttis kostja saatjalt kauba vedamiseks vastu, st asus sõlmitud lepingut täitma. Sellest valest eeldusest järelduvalt vastutas kostja kohtu arvates kauba kaotsimineku eest CMR art 17 lg 1 ja lg 3 alusel. Kostja kohtu järeldusega ei nõustu. Kauba vedamiseks vastuvõtmine saab seisneda üksnes valduse ja võimu (kontrolli) saamisega kauba üle. Kostja ei saanud kordagi kontrolli kauba üle, ei vahetult ega ka planeeritud allvedaja Komersi kaudu. Maakohus on jätnud arvestamata kostja poolt selle kohta esitatud väited ja tõendina esitatud kuriteoteate protokolli. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata. 6
(10)Kaup laaditi seni teadmata isikute valduses olnud veokile (registreerimismärgiga 1TC7947), mis ei kuulunud laadimise ajal Komersile. Teadmata kolmanda isiku valdusesse antud kaupa ei saa pidada kostjale kui vedajale üle antuks. Kostja ei vastuta kauba varastanud ja seni teadmata isikute tegevuse eest CMR art 3 alusel. Käesoleval juhul ei saa vaidlust olla selle üle, et kahju on tekitatud väljaspool töökohustuste piire. Seetõttu ei saa hageja esitada kostja kui vedaja vastu CMR art 17 lg-l 1 ja artiklil 3 baseeruvat kahjunõuet. Hagejal on võimalik esitada kahjunõue otse varguse toimepannud isikute vastu delikti alusel. 4.2. Ka kostjale võib kauba kaotsimineku eest vastutus kaasneda mõnel muul õiguslikul alusel, eelkõige delikti alusel (

§-d 1043 ja 1054), aga igal juhul ei vastuta kostja lepingu alusel kui vedaja. Deliktilise vastutuse või vastutusest vabanemise asjaolude väljaselgitamine väljub apellatsioonimenetluse ülesannete raamest, mistõttu tuleks asi saata tagasi uueks arutamiseks maakohtule. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et saab ise asja lahendada, palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata

§ 1050alusel süü puudumise tõttu.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et lähtudes kõrgendatud hoolsusstandardist ei teinud kostja piisavalt selleks, et teha kindlaks allvedaja isik. Kostja sõlmis veoportaali vahendusel allveo lepingu enda arvates usaldusväärse vedajaga Komers, kes tegutseb juba alates

  1. aastast. Kostja tegi endast kõik mõistlikult võimaliku, mida võiks oodata Komersi tausta väljaselgitamiseks. Maakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud juba allveolepingut sõlmides kindlaks tegema, kas A.A.l on volitused äriühingu nimel lepingut sõlmida ja et kostja oleks pidanud juba enne allveolepingu sõlmimist saama Komers juhatuse liikmelt asjakohast infot veoki registreerimismärgiga 1TC7947 kuuluvuse kohta, ei ole kooskõlas veonduses kehtiva praktikaga, kus veolepinguid sõlmivad logistikud, mitte juhatuse liikmed. A.A.ga e-posti vahendusel peetud allvedamise lepingueelsed läbirääkimised ja lepingu sõlmimine oli kooskõlas veonduses kehtiva praktikaga. Kostjal puudusid mõistlikud võimalused takistada allvedaja identiteedi varguse tagajärjel toimepandud kuritegu (kauba vargus). 4.
  2. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse tõendite kogumiseks. Kostja palus, et kohus esitaks Tšehhi politseile päringu selle kohta, kas kauba varguse pani toime või on sellega seotud mõni Komersi töötaja. Sellega rikkus kohus eelmenetluse ülesannet selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, mis tõi kaasa ebaõige materiaalõigusnormi kohaldamise ja ebaõige kohtulahendi. Taotletud tõendi kogumata jätmisega on rikutud hageja õigust olla kohtus ära kuulatud. Kui päringu tegemisel Tšehhi politseile tuvastatakse, et vargus pandi toime Komersi töötaja(-te) poolt või nende kaasabil, võib kostja kui vedaja vastutada CMR art 17 lg 1 ja lg 3 alusel eeldusel et Komers vastutab kohaldatava Tšehhi võlaõiguse alusel töötajate poolt toime pandud varguse eest. Juhul, kui käesolevas asjas tuvastatakse, et vargus pandi toime Komersi töötajate abita ja üksnes Komersi identiteeti kuriteo toimepanemiseks ära kasutades, tuleb pigem eitada kostja lepingulist vastutust kauba kaotsimineku eest.
  3. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 7

(10)Kohus ei ole rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Kohus on õigesti leidnud, et veokile laadimisega tuleb lugeda kauba kaotsimineku riisiko kostjale üleläinuks veolepingu alusel vaatamata kostja esitatud asjaoludele. Sellega on kohus ka vastanud kostja
  1. septembri 2019 hagivastuse väidetele. Hageja õiguseellane CRONIMET Eesti sõlmis kostjaga veolepingu veose vedamiseks Eestist Hollandisse. Seega oli kostja kohustus võtta kaup Eestist peale, vedada kaup Hollandisse ning tagada seejuures kauba säilimine. Asjaolu, et kostja informeeris hagejat, et kostja on sõlminud allveolepingu Komersiga ning et kaubale järgi saadetud veok on Komersi veok, ei puutu hagejasse. CRONIMET Eesti jaoks oli vedajaks kostja ning kauba kostja poolt saadetud veokile üleandmisega anti kaup üle kostjale. Asjaolu, et kostja sai allvedajat otsides petta, ei puutu samuti hagejasse ega vabasta kostjat lepingulisest vastutusest CRONIMET Eesti ees. Kostja püüab vabaneda pettusega seotud riisikost ja kanda see üle hagejale (või tema õiguseellasele), kes pole mitte kuidagi allvedaja otsimise, valimise ega usaldusväärsuse kontrollimisega seotud. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja oli internetist allvedajat otsides raskelt hooletu ega rakendanud kõrgendatud pettuse riskiga internetikeskkonnas piisavaid kontrollmeetmeid pettuse vältimiseks. Kostja tõendite kogumise taotluse jättis kohus õigesti rahuldamata, kuna kostja lepingulise vastutuse korral ei oma need tõendid tähtsust. Tõendite kogumine tooks kaasa menetluse asjatu venimise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võinuks viia maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
  4. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et apellatsioonkaebuses kostja enamjaolt kordab oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui ka õiguslikust olukorrast. Kuna maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. 8.
  5. Maakohus kohaldas CMR artikli 17 lõiget 1 ja artiklit 3 õigesti ega jätnud nende sätete kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt tuvastamata. CMR art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Artikli 17 lg 3 kohaselt ei vabane vedaja vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse või sõiduki rendile andnud isiku või tema teenistuses olevate agentide ja teenistujate ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu. Artikli 3 järgi vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta 8
(10)veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Maakohus on ringkonnakohtu arvates õigesti järeldanud, et CRONIMET Eesti (hageja õiguseellase) ja kostja vahel oli sõlmitud veoleping kauba (vasejäätmete) vedamiseks Eestist (vastuvõtmise koht) Hollandisse (üleandmise koht). Seda maakohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuse põhjendustes ka vaidlustatud. Selle lepingu järgi oli kostja kohustuseks võtta kaup Eestist peale, vedada kaup Hollandisse ning tagada veo käigus kauba säilimine. Apellatsioonimenetluses puudub vaidlus selle üle, et CRONIMET Eesti laadis vedamiseks mõeldud kauba kostja poolt veolepingu täitmiseks saadetud või osutatud sõidukile. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kauba laadimisega kostja poolt osutatud sõidukile võttis kostja kauba vedamiseks vastu. Sellega läks kostjale üle ka kauba kaotsimineku riisiko. Allvedaja kasutamine CRONIMET Eestiga sõlmitud veolepingu täitmiseks oli kostja otsus ning allvedaja kasutamise ja vahetu vedaja valikuga seonduv polnud mingilgi viisil CRONIMET Eesti mõjusfääris. Seetõttu ei pea CRONIMET Eesti kandma ka sellega seonduvaid riske. CRONIMET Eesti jaoks oli vedajaks kostja. CMR artiklis 3 sätestatu eesmärk ei ole vabastada vedajat nende isikute tegevuse ja tegevusetuse eest, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab. Pigem tuleneb kõnealusest artiklist, et selliste isikute tegevuse ja tegevusetuse saab üldjuhul vedajale omistada. Isegi kui praegusel juhul teostas vedu vahetult mitte Komers, vaid teadmata kolmas isik, kasutas kostja seda isikut CRONIMET Eestiga sõlmitud veolepingu täitmiseks. Vedaja kohustuseks on tagada kauba säilimine (vältida selle kaotsiminektut vastuvõtmisest kuni üleandmiseni) ning kauba vargus on nimetatud kohustuse täitmisega vahetult seotud. Seega võttis kauba vedamiseks vastu isik, kelle eest kostja CMR art 3 alusel vastutab 8.
  1. Eelmärgitut arvestades ei tõusetu hageja ja kostja vahelistes suhetes küsimust kostja võimalikust deliktilisest vastutusest. 8.
  2. Maakohtu otsus vastab TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele. Kohtu järeldused on seostatud kohtu tuvastatud asjaoludega ning põhjenduskäik jälgitav. Samuti ei tähelda ringkonnakohus TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatu rikkumisi tõendite hindamisel. Apellatsioonkaebuse väited maakohtu poolt tõendite ebaõige ja ühekülgse hindamise kohta lähtuvad kostja mittenõustumisest maakohtu järeldustega CMR art 17 lg 1 ja art 3 kohaldamise kohta. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja poolt kauba vedamiseks vastuvõtmise seisukohalt pole tähtsust sellel, kas kauba võttis vedamiseks vastu Komers või teadmata kolmas isik. Sellest lähtudes puudus maakohtul vajadus hinnata sisuliselt kostja poolt tõendina esitatud Komersi kuriteoteate protokolli Tšehhi Vabariigi politseile (I kd, tl-d 215–217, tõlge tl-d 218–220). 8.
  3. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka sellega, kui jättis rahuldamata kostja
  4. septembri
  5. a hagivastuses (p-s 4.1) sisalduva taotluse tõendite kogumiseks Tšehhi Vabariigi politseilt (I kd, tl-d 192–193). TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 236 lg 3 esimese lause kohaselt peab 9
(10)menetlusosaline tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta tõendite kogumist taotleb. Kostja on soovinud tõendite kogumist selle tuvastamiseks, kas kauba vargus pandi toime Komersi töötaja(-te) poolt või nende kaasabil või puudub Komersi töötajatel vargusega seos ning kauba vargus sai võimalikuks üksnes Komersi identiteeti ära kasutades. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nendel asjaoludel hageja nõude lahendamisel tähtsust. Seega jättis maakohus tõendite kogumise taotluse põhjendatult rahuldamata.
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse osas. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
  2. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ei ole apellatsioonimenetluse menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ega menetluskulude nimekirja ringkonnakohtule esitanud. Kulude kandmine ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega hagejal kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.