← Eesti

2-20-1451/23

Obsah (4)§ 108§ 101§ 102§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-1451 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek

) § 100 lg 4). iga kalendrikuu eest ette (perekonnaseaduse 3.

  1. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Viru Maakohtu
  2. märtsi
  3. a hagi tagamise määrus, millega kohustati C.C. tasuma A.A.le ja B.B.le elatist kummalegi 150 eurot kuus alates
  4. jaanuarist 2020 kuni tsiviilasjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. 3.
  5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Pooltel kindlaksmääramist vajavad menetluskulud puuduvad. hüvitatavad ja
  6. Apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. 2

(10)Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid
  2. jaanuaril 2020 seadusliku esindaja D.D. (ema) kaudu Viru Maakohtule hagi C.C. (kostja, isa) vastu, milles palusid
  3. märtsi
  4. a täpsustusi arvestades kostjalt välja mõista kummagi hageja kasuks tagasiulatuv elatis alates
  5. veebruarist 2019 summas 5880 eurot ja alates hagi esitamisest igakuine elatis 262 eurot kuni hagejate täisealisteks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on maha arvatud pool riigi poolt tasutud lapsetoetusest. Hagejad palusid määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostja on kohustatud tasuma elatist iga kuu
  6. kuupäevaks hageja II kontole. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Koos hagiavaldusega esitasid hagejad hagi tagamise taotluse. Hagiavalduse kohaselt on kostja hagejate isa. Kostja ei ole täitnud hagejate ülalpidamiskohustust alates veebruarist 2019, kui hagejad asusid kostjast eraldi elama. Hagejad nõuavad kostjalt elatist tagasiulatuvalt

§ 108

alusel ja igakuiselt

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummääras.

Kuivõrd hagejad nõuavad miinimumelatist, ei pea nad enda vajadusi tõendama. Hagejad nõustuvad miinimumelatist vähendama peretoetuse võrra (30 eurot hageja kohta). Kui kostjal puuduvad rahalised vahendid elatise tasumiseks, tuleb tal teenida suuremat sissetulekut. 2. Kostja vaidles hagile vastu osaliselt, palus jätta rahuldamata tagasiulatuva elatise nõude ning igakuise elatise nõude osas, mis ületab 150 eurot hageja kohta. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Tagasiulatuva elatise nõue on põhjendamata. Kostja pidas hagejaid ülal nii vahetult kui ka elatise maksmisega. Hagejate ema ei ole tõendanud, et ta kandis hagejate ülalpidamiseks kulutusi ajal, kui nad viibisid kostja juures. Tagasiulatuv ülalpidamisnõue ei täidaks enam oma eesmärki ning selle nõude rahuldamine võib panna kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kui hagejad vajasid elatist, oleksid nad saanud esitada hagi kostja vastu varem. Kostja ei ole võimeline tasuma igakuiselt miinimumelatist, kahjustamata enese ülalpidamist. Kostja põhipalk on X eurot (bruto), muu sissetuleku moodustavad lisatasud 3

(10)ja preemia. Muu vara kostjal puudub. Kostja ei saa suuremat sissetulekut teenida. Kostjal on omandatud ehitaja elukutse, kuid tal on tuvastatud ehitusmaterjalidega seotud allergia. Kostja on läbinud keevitaja täienduskoolituse, kuid tal puudub vastav kutsetase. Kostja on võimeline tasuma mõlemale hagejale elatist igakuiselt 150 eurot. Hagejate igakuised kulutused on väiksemad kui miinimumelatis. Seetõttu tuleb hinnata hagejate vajadusi, arvestades mastaabisäästu. Justiitsministeeriumi tellimusel valminud ning Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja PricewaterhouseCoopers Advisorsi läbi viidud uuringu (uuring) järgi on lapse minimaalsed ülalpidamiskulud väiksemad kui kehtiv miinimumelatis. Lisaks on osa hagejate vajadusi kaetud riiklike peretoetustega.
  1. Maakohus rahuldas
  2. märtsi
  3. a määrusega hagejate hagi tagamise taotluse osaliselt ning kohustas kostjat tasuma kummalegi hagejale elatist 150 eurot kuus alates
  4. jaanuarist 2020 kuni tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni. MAAKOHTU LAHEND
  5. Maakohus rahuldas
  6. juuli
  7. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks eraldi välja tagasiulatuva elatise 1500 eurot ajavahemiku
  8. veebruar 2019 kuni
  9. jaanuar 2020 eest ning alates
  10. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni igakuise elatise 262 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on maha arvatud pool riigi poolt tasutud lapsetoetusest. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis kanda hageja II kontole iga kalendrikuu eest ette
  11. kuupäevaks. Maakohus märkis, et otsuse täitmisel tuleb võtta arvesse, et kostja tasus
  12. märtsil 2020,
  13. märtsil 2020,
  14. aprillil 2020 ja
  15. mail 2020 hagejate ülalpidamiseks kokku 1238 eurot 71 senti. Kui kostja tasub elatist pärast
  16. maid 2020, tuleb ka sellega kohtuotsuse täitmisel arvestada. Samuti märkis maakohus, et kohtuotsuse jõustumisel tühistatakse
  17. märtsi
  18. a hagi tagamise määrus. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagejad esitanud nõude miinimumelatise saamiseks (

§ 101lg 1).

Eelduslikult kulub hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Seega ei pidanud hagejad enda vajadusi tõendama. Samas ei ole kostja tõendanud, et hagejate vajadused on miinimumelatisest väiksemad. Lapse elatisnõude suuruse arvestamisel tuleb hinnata lapse tavalist elulaadi, mida vanemad talle saavad võimaldada. Seetõttu tuleb analüüsida hagejate vanemate varalist seisundit. Maakohus tuvastas, et kostja keskmine igakuine sissetulek on X eurot X senti. Hagejate ema saab keskmiselt igakuiselt töötasu X eurot X senti ja peretoetust 120 eurot. Vanemate ühisomandis on korter X, kus elavad hagejad koos oma emaga. Maakohus leidis, et kostjal tuleb tasuda hagejatele igakuiselt elatist miinimummääras, millest tuleb hagejate nõusolekul pool riiklikku lapsetoetust maha arvata. Maakohtu hinnangul ei olnud alust elatise vähendamiseks suuremas ulatuses. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei saa täistööajaga töötada või tal oleks teisi ülalpeetavaid. Hagejad nõuavad kostjalt

§ 108alusel tagasiulatuvat elatist ajavahemiku 1. veebruar 2019 kuni 28. jaanuar 2020 eest. Kostja ei ole oma vastuväiteid, et ta on 4

(10)eeltoodud perioodil andnud lastele ülalpidamist regulaarselt ja seadusega ettenähtud ulatuses, tõendanud. Kostja on kõnealuse aja jooksul tasunud hagejatele elatist kokku 600 eurot. Asjaolu, et hagejad ei ole sel perioodil elatist kordagi nõudnud, ei anna alust jätta tagasiulatuv elatise nõue täies ulatuses rahuldamata. Samas leidis maakohus, et tagasiulatuva elatise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud võtta selle nõude lahendamisel elatise suurusena arvesse 150 eurot kuus ühe hageja kohta. See summa arvestab laste ja teise vanema huve ega pane kostjat raskesse majanduslikku olukorda. Kummagi hageja kasuks tuleb kostjalt seega välja mõista tagasiulatuv elatis 1500 eurot ((150 eurot × 12 kuud) - 300 eurot). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  1. Kostja palub
  2. augustil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagejate tagasiulatuva elatise nõude ning igakuise elatise nõude suuremas ulatuses kui 150 eurot. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagejate tagasiulatuva elatise nõue rahuldamata ning mõista kostjalt mõlema hageja kasuks välja igakuine elatis 150 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võimalda kostja sissetulek tasuda hagejatele maakohtu poolt välja mõistetud elatist ilma enese ülalpidamist kahjustamata. Maakohus on jätnud arvesse võtmata, et kostja igakuine põhipalk on X eurot (bruto). Muu on lisatasu ja preemia, mille saamine ei ole tagatud. Lisaks on maakohus ekslikult leidnud, et kostjal on võimalik täistööajaga töötades teenida suuremat sissetulekut. Kostja töötab täistööajaga. Hagejate ema töötasu on suurem üksnes öötöö tegemise tõttu. Maakohus oleks pidanud hindama hagejate igakuiseid vajalikke kulutusi, mis on kostja arvates miinimumelatisest väiksemad (sh mastaabisäästu tõttu). Isegi hagejate enda esitatud väidetest ja tõenditest ei nähtu, et nende vajadused vastaksid nõutavale elatisele. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine asetaks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Seejuures ei ole hagejad ajavahemikul, mille eest tagasiulatuvat elatist nõutakse, kordagi enda ülalpidamist nõudnud ega endi vajadusi sellel perioodil välja toonud.
  3. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Menetluskulud paluvad hagejad jätta poolte endi kanda. Kostja ei ole hagejaid vahetult ülal pidanud. Samas oli kostja hagejate ülalpidamise kohustusest teadlik, kuna hagejate ema on tema poole elatise maksmise palvega mitmel korral pöördunud. Kostja on maksnud elatist hagejatele kokku üksnes X eurot, mille on maakohus asja lahendamisel arvesse võtnud. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäära.

Praegusel juhul ei ole hageja töövõimetu ning tal ei ole teisi ülalpeetavaid. Seejuures võimaldaksid kostja erialad tal eelduslikult teenida miinimumist suuremat töötasu. Kostja peab hankima nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid ning tagama lastele nende arenguks piisava ülalpidamise. 5

(10)Kuivõrd hagejad ei ole väitnud, et nende igakuised ülalpidamiskulud on suuremad kui miinimumelatis, ei pidanud hagejad oma vajadusi tõendama. Samas on hagejad esitanud kulusid tõendavaid dokumente. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas mõlema hageja nõude igakuise elatise saamiseks alates
  2. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni suuremas ulatuses kui 180 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks välja alates
  3. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni igakuise elatise 180 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  4. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagejate nõuded igakuise elatise saamiseks suuremas ulatuses kui 150 eurot ning tagasiulatuva elatise saamiseks

§ 108alusel.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks alates

  1. jaanuarist 2020 välja igakuise elatise 150 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt on mõlemad hagejad palunud mõista kostjalt välja

§ 101

lg 1 järgse miinimumelatise, millest on maha arvatud pool riigi poolt tasutud lapsetoetust, samuti tagasiulatuva elatise

§-s 108 alusel. Pooled vaidlesidki maakohtu menetluses selle üle, kas kostja peab maksma elatist hagejate poolt esitatud nõuete ulatuses või tuleb elatist

§ 102lg 2 alusel vähendada.

Kostja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Pealegi ei võimalda kostja väitel tema sissetulek tal tasuda mõlemale hagejale igakuiselt elatist suuremas ulatuses kui 150 eurot. Kostja on maakohtule esitanud tööandja X poolt väljastatud palgatõendid (tl-d 50, 95–100) ja konto väljavõtte (tl-d 106–128). Samuti väitis kostja, et ajal, mil hagejad viibivad tema juures, kannab ta nende ülalpidamiseks kulutusi, ning osa laste vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega. Lisaks on kostja seadnud kahtluse alla hagejate vajaduste suuruse, väites, et laste kulutused on miinimumelatisest väiksemad mh mastaabisäästu tõttu (tl-d 27, 92 pöördel–93). Kostja palus laste ülalpidamiskulude hindamisel arvestada lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringuga. Maakohus jõudis vaidlustatud otsuses järeldusele, et kostja on võimeline tasuma hagejatele igakuiselt elatist miinimummääras (

§ 101lg 1), millest on pool riigi poolt tasutud lapsetoetust maha arvatud. Suuremas ulatuses elatise vähendamiseks alus puudub 6

(10)(

§ 102lg 2).

Hagejate tagasiulatuva elatise nõude (

§ 108) rahuldas maakohus osaliselt.

10. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul on igakuine elatis ühele lapsele

§ 101lg 1 alusel pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Erandina võib kohus

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada.

§ 102lg 2 neljandas lauses on mõjuvad põhjused sätestatud näidisloeteluna.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seega saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (

§ 99

). Mõjuvat põhjust, mis annaks alust lapse ülalpidamiskulusid vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära, peab tõendama kostja (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16).
  3. TsMS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlusehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-1515909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kostja apellatsioonkaebuses esitatud etteheide, et maakohus ei ole igakuise elatise suuruse määramisel võtnud piisavalt arvesse kostja varalist seisundit. Maakohus ei ole selles osas seadusest tulenevat kaalutulusõigust õiguspäraselt teostanud ning on rikkunud diskretsioonipiire. See on viinud hagi osaliselt ebaõige rahuldamiseni. 11.
  6. Ringkonnakohus rõhutab, et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt Riigikohtu
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.1). Ka praeguses asjas ei ole hagejatel endil sissetulekut. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt ka Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). 11.
  11. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu arvestustega, et kostja sai ajavahemikul alates
  12. juulist 2019 kuni
  13. juunini 2020 kuus keskmiselt töötasu X eurot X senti. Asja materjalidest nähtuvalt on tööandja X teinud kostjale ajavahemikul alates augustist 2019 7

(10)kuni juunini 2020 väljamakseid kokku X eurot X senti (tl-d 50, 114–128). Lisaks on Eesti Töötukassa
  1. juuni
  2. a otsusega määranud kostjale hüvitise X eurot X senti (bruto; tl 129). Ringkonnakohtu arvestuste kohaselt on kostja saanud ajavahemikul alates
  3. juulist 2019 kuni
  4. juunini 2020 keskmiselt töötasu X eurot X senti kuus (tl-d 50, 128 ja 129). Samas ei nõustu ringkonnakohus kostja seisukohaga, et sissetulekuna tuleb arvesse võtta üksnes tema põhipalk. Sissetuleku hulka tuleb arvestada töötasu või muud sellesarnased sissetulekud, sh lisatasud ja preemiad. Kostja ja hagejate ema ühisomandisse kuulub korteriomand X (tl-d 62–63), mis on hagejate ja nende ema elukoht. Muud kostjale kuuluvat vara tsiviilasja materjalidest ei nähtu. 11.
  5. Iseenesest on õige maakohtu ja hagejate seisukoht, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
  6. veebruari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Siiski tuleb vanema võimalusi teenida lisasissetulekut või hankida tasuvam töö igal üksikjuhul eraldi hinnata. Seejuures tuleb mh arvestada piirkondlike eripäradega töötasudes ja töö hankimise võimalustes. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja sissetulek ca X eurot X senti kuus. Kostja elab X. Ringkonnakohtu arvates on kostjal, lähtuvalt eelkõige töö tegemise piirkonnast, mõistliku suurusega sissetulek. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeldada, et kostja otsiks mõnevõrra suurema töötasu saamiseks võimalusi asuda tööle Eesti mõnes teises piirkonnas või välismaal. Kostja ärakolimine praegusest elukohast või pikemaajalised eemalviibimised ei oleks eelduslikult ka laste (hagejate) endi huvides. Ida-Virumaal on lisatöö hankimise võimalused hetkel üldiselt teadaolvalt vähesed. Eelmärgitut arvestades ei nõustu ringkonnakohus hagejate poolt menetluses läbivalt esitatud etteheitega, nagu peaks kostja suurema sissetuleku teenimiseks töökohta vahetama. 11.
  8. Samuti on põhjendamatu maakohtu etteheide, et kostjal tuleb suurema sissetuleku teenimiseks asuda tööle täistööaga. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja töötaks osalise tööajaga. Hagejate ema on
  9. juuni
  10. a maakohtu istungil üksnes väitnud, et talle teadaolevalt töötab kostja hommikustes vahetustes (tl 135). Sellisest väitest ei saa järeldada, et kostja töötab osalise töötajaga. 11.
  11. Arvestades kostja majanduslikku seisu, sh sissetuleku suurust (X eurot X senti ), ei ole ta ringkonnakohtu hinnangul võimeline andma hagejatele ülalpidamist

§ 101lg-s 1 sätestatud ulatuses, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

Kostja peab

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. See ei tähenda aga, et need vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tuleb vanema sissetulek nii ülalpeetavate kui ka ülalpidaja minimaalsete vajaduste rahuldamiseks jagada proportsionaalselt (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11915, p 11; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4). Praeguses asjas ei ole pooled välja toonud oma igakuiseid minimaalseid vajadusi. 8

(10)Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et kuivõrd ta on hagejate igakuiste kulude suurusele maakohtu menetluses vastu vaielnud ning asjas esinevad alused

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimumelatise vähendamiseks, oleksid hagejad pidanud tõendama, et nende igakuised vajadused on minimumelatise ulatuses. Maakohus on hagejatele teinud ka ettepaneku kulude kohta tõendeid esitada (tl-d 64–66). Hagejad on koos

  1. juuni
  2. a menetlusdokumendiga esitanud kulude tõendamiseks küll mitmeid panagakonto väljvõtteid (tl-d 78–89), kuid nende alusel ei ole võimalik hagejate põhjendatud vajaduste (

§ 99) kohta järeldusi teha. Kuivõrd hagejad oma vajadusi tõendanud ei ole (Ts

MS § 230 lg 1), saab vajaduste eeldusliku suuruse hindamisel ringkonnakohtu hinnangul lähtuda lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringust. Uuringu kohaselt on keskmine 7–12-aastaste laste ülalpidamiskulu ühes kuus 359 eurot, millest ühe vanema kanda peaks jääma 179 eurot 50 senti. Täiskasvanud inimese vajadused on alaealise lapse vajadustest eelduslikult mõnevõrra suuremad. 11.

  1. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb mõlema hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 180 eurot alates
  2. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus on selle summa leidmisel arvesse võtnud ka riiklikku peretoetust (perehüvitiste seaduse §-d 2, 3, 15 ja 17). Kuigi hagejad on nõustunud võtta riiklik peretoetus arvesse miinimumelatise vähendamise korral (tl 52 pöörel), siis ringkonnakohtu arvates ei esine hagejatel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. Ringkonnakohus lisab, et

§ 101

lg 1 kohane miinimumelatis ei täida tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (vt ka Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).
  5. Kostja apellatsioonkaebuse muud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust hinnata esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Seega muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt veel järgmist. Kostja on tagasiulatuva elatise nõude (

§ 108

) vaidlustamisel tuginenud apellatsioonimenetluses esmajoones sellele, et nõude rahuldamine võib teda asetada äärmiselt raskesse olukorda ning olla ebamõistlikult koormav, kuna hagejad ei ole ühe aasta jooksul enne hagi esitamist kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Ringkonnakohus kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on õigesti leidnud, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, ei tähenda see seda, et ta kaotab tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Seega järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt ka Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20). 9

(10)Ringkonnakohtu hinnangul, arvestades toonaseid hagejate igakuiseid eelduslikke minimaalseid vajadusi (lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringu alusel), kostja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, leidis maakohus põhjendatult, et tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise suuruseks ühes kuus tuleks arvestada 150 eurot (ühe hageja kohta). Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt. 13. Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) järgi poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.