aprilli 2021 otsus muutmata ning Pavel Lavrovi kaitsja vandeadvokaat Sergei Politševi apellatsioon rahuldamata.
lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Ida-Viru Advokaadibüroo kasuks 265,20 eurot, sh käibemaks 44,20 eurot, vandeadvokaat Sergei Politševi poolt Pavel Lavrovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Mõista Pavel Lavrovilt apellatsioonimenetluse kulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 265,20 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Pavel Lavrovi süüdistatakse selles, et tema olles varem kolmel korral karistatud T.M. kehalise väärkohtlemise eest, XXX
Apellatsioonis leitakse, et T.M. usaldusväärsed. poolt kohtuistungil antud ütlused ei ole olulises osas Kohtueelses menetluses ei ole kannatanu väitnud, et ta oleks tundnud P. Lavrovi tegevuse tulemusena füüsilist valu ja tal tekkis käele sinikas. Kohtuistungil on aga T.M. väitnud vastupidist. Kannatanu väitis kohtuistungil, et tal tekkis käele millest P. Lavrov kinni haaras ja väänas, sinikas. Kaitsja arvates on taoline väide paljasõnaline ja ei vasta tõele. Kriminaalasjas ei ole mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks kannatanu sellekohast väidet. Kannatanu selgitas, et ta ei näidanud kohale saabunud politseinikule ja hiljem uurijale sinikat ja ei rääkinud sinikast seepärast, et seda temalt ei küsitud. Selline selgitus ei ole eluliselt usutav. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu, kes kutsus politsei sündmuskohale seoses süüdistatava õigusvastase käitumisega tema suhtes ja tekitas talle füüsilist valu, ei näidanud politseinikule tekitatud kehavigastust, antud juhul sinikat. Kannatanu ütlused selle kohta, mis tal valutab, on vastuolulised. Videosalvestisest nähtub, et ta ütles politseinikule, et tal valutab küünarvars. Samas kohtuistungil ütles, et tundis valu õlas. 4 Kannatanu ütles kohtuistungil, et uurija kuulas teda üle mitu päeva hiljem peale sündmust. Üldteada on, et kui tegemist on füüsilise vägivalla kasutamisega, eriti lähisuhte vägivallas, siis eelkõige uurija selgitab välja, millised kehavigastused olid kannatanule tekitatud, nende asukoht ja fikseerib need fotodel. Ei ole eluliselt usutav kannatanu väide, et uurija ei esitanud talle neid küsimusi. Ei ole eluliselt usutav ka see, et kannatanu, kes tuli politseile avaldama, et talle oli tekitatud füüsilist valu ja et tema käel on sinikas, ei teataks sellest uurijale. Kannatanu ei väitnud enne kohtuistungit, et P. Lavrov tekitaks talle kehavigastuse - sinika. Vastasel juhul oleks selline kehavigastus esitatud süüdistuses ka märgitud. Ilmselgelt on kannatanu kohtuistungil püüdnud viia kohut eksitusse, väites, et talle oli tekitatud sinikas. On tuvastatud, et kannatanu ei soovinud suhelda ja kohtuda P. Lavroviga. Samas P. Lavrov üritas jätkata omavahelist suhtlemist. Kannatanu tüdines sellest kõigest ära, aga ta ei teadnud kuidas nende suhtlemist lõpetada. Kaitsja leiab, et just selline kannatanu olukord sundis teda andma valeütlusi selle kohta, et P. Lavrov tekitas talle füüsilist valu ja sinika. Ka tunnistaja M.M. i ütlustest ei saa järeldada, et P. Lavrov väänas kannatanu kätt. Ilmselge on, et objektiivselt P. Lavrov ei saanud seda teha ühe käega, kuna teises käes tal oli kott. Selleks, et väänata kannatanu kätt tema selja suunas või selja taha, tuleks P. Lavrovil kasutada oma mõlemat kätt ja suunata oma keha kannatanu selja taha. Aga sellisel juhul ei saaks tunnistaja asuda kannatanu ja P. Lavrovi vahele. Tunnistaja ütlustest ei saa teha kindlat järeldust, et P. Lavrov tekitas kannatanule füüsilist valu ja sinika. Kannatanu ei öelnud tunnistajale seda. Tunnistaja väide, et kannatanu näost oli koheselt näha, et tal on valus, on üksnes tunnistaja eeldus. Tunnistaja ei teatanud ka häirekeskusse, et P. Lavrov tekitaks kannatanule füüsilist valu. Tunnistaja ütluste hindamisel tuleb arvestada ka seda, et tema on asjast huvitatud isik, sest T.M. on tema õde. See on oluline põhjus, miks tunnistajal on motiiv anda ütlusi oma lähedase sugulase kasuks. Kaitsja leiab, et ka tunnistaja A.D. i ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtuistungil A.D. kinnitas, et P. Lavrov võttis ema käe ja väänas seda. Sel hetkel ema karjus, sest tal on valus. Samas kohtueelses menetluses on tunnistaja väitnud, et Pavel ei haaranud emal käest kinni ega väänanud seda, ta oleks seda näinud. Kohtuistungil tunnistaja ütles, et kohtueelses menetluses andis ta valeütlusi, sest oli ehmunud. Talle ei meeldi politseinikud. Ta oli ütlusi andes tugevasti närvis ja kartis politseinikke. Kaitsja leiab, et A.D. ei osanud mõistlikult ja eluliselt usutavalt selgitada, miks ta andis kohtueelses menetluses valed ütlused, aga kohtuistungil rääkis tõtt. Tema selgitust ütluste vastuolu osas ei saa võtta tõsiselt. Ülekuulamise hetkel ta oli 15 aastat vana ja ta ei esitanud mõistlikke põhjendusi selle kohta, miks ta oli niivõrd tugevalt ehmunud, et anda teadvalt valed ütlused uurijale. Tunnistaja ütluste erinevus ei puuduta mitteolulisi asjaolusid või detaile, millised 15-aastane inimene võib ebaõigesti tajuda. 5 Ilmselgelt on tunnistaja muutnud varem antud ütlusi kannatanu kasuks, kes on tema ema. See asjaolu näitab, et kannatanu T.M. on niivõrd huvitatud P. Mudrovi süüditunnistamisest, et mõjutas oma poega andma kohtuistungil valeütlusi. Tunnistaja A.D. i ütlused, millised ta andis kohtuistungil, on vastuolus ka tunnistaja M.M. i ütlustega. M.M. väitis, et trepimademel, kus toimus konflikt, A.D. i ei olnud. Ta oli korteris. Samas A.D. väidab, et tema oli trepimademel kannatanu, P. Lavrovi ja M.M. i kõrval. Peale selle A.D. väidab, et ema karjus, et tal on valus. Samas M.M. i ütlustest midagi taolist ei nähtu. Süüdistatav P. Lavrov andis kohtulikul uurimisel ütlusi, millest tuleneb, et ta ei tunnista ennast süüdi. Süüdistatav ei eita seda, et 31. detsembril 2021.a kella 21.40 paiku XXX maja trepikojas tema ja kannatanu vahel tekkis konflikt, mille käigus ta sirutas oma käe kannatanu käe poole, et kannatanu lõpetaks helistamise häirekeskusse. Seejuures P. Lavrov ei haaranud kinni kannatanul käest, milles viimane hoidis telefoni ja ei väänanud tema kätt. Süüdistatava ütlused langevad peamises kokku kannatanu ja M.M. i ütlustega. Need erinevad üksnes selles, kas süüdistatav haaras kannatanul käest kinni, väänas kätt ja tekitas sellega füüsilist valu või mitte. Kannatanu T.M. , tema vend M.M. ja kannatanu poeg A.D. andsid kohtuistungil selles osas ütlusi kannatanu kasuks, kuna need isikud on lähedased sugulased. Seetõttu tuleb nende ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Kohus seda ei teinud. Kohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata eeltoodud isikute ütluste vastuolulisuse ning selle, et nende ütlused ei ole osaliselt eluliselt usutav ning on vastuolus uuritud audio- ja videosalvestistega.
lõikest 3 lähtuvalt kehtib süütuse presumptsiooni printsiip mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse alati kahtlustatava ja süüdistatava kasuks. Kohus asus seisukohale, et valu tundmine kannatanu T.M. poolt on tõendatud tunnistajate M.M. i ja A.D. i ütlustega, kes väitsid, et kannatanu karjus ja tema näost oli näha, et tal on valus. Kohus on jätnud seejuures hinnanguta asjaolu, et tunnistajate taolised ütlused on vastuolulised. Kannatanu T.M. ei väitnud kohtuistungil, et ta oleks karjunud, et tal on valus. Seega, A.D. i ütlused, nagu juba öeldud, ei ole usaldusväärseid. Tunnistaja M.M. i ütlused, et kannatanu näost oli näha, et tal on valus, on üksnes tema subjektiivne tajumine. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kogutud ja uuritud tõenditest ei ole võimalik üheselt järeldada, et
Selles olukorras salvestise tõendina väljaarvamine on põhjendamatu üllatus menetlusosalistele ning kohtu poolt menetlusõiguse rikkumine. Kõnealune salvestis näitab tõepoolest, et kui kannatanult küsiti, kas ta ka valu tundis süüdistatava tegevuse tõttu, ta vastas: „Jah, tundsin.“ Kannatanu kinnitas veel kaks korda sellel samal salvestisel, et ta tundis füüsilist valu. Sedasama kinnitas kannatanu ka kohtuistungil. Kaitsja on asjast õigesti aru saanud – kannatanu poolt politsei kutsumise vahetuks ajendiks oligi see, et P. Lavrov püüdis tema juurde korterisse tungida pärast seda, kui oli kannatanu kallal vägivalda tarvitanud ja korterist juba korra välja aetud. See aga ei välista kuidagi P. Lavrovi poolt kannatanu kallal varasemat vägivallatsemist. Kuritegu ei muutu olematuks lihtsalt seetõttu, et hiljem leiab aset mingi muu sündmus, mis kannatanu tähelepanu röövib. Kaitsja väide, justkui kannatanu poleks ka uurijale rääkinud, et tema suhtes vägivalda tarvitati, on aga lihtsalt vale. Kannatanu selgitas kohtuistungil, et vastas ülekuulamisel uurija küsimustele ning kaitsja avaldatud kohtueelse ülekuulamise protokoll oli kannatanu teisest ülekuulamisest politseis. On täiesti normaalne, et sama isiku teisel ülekuulamisel ei küsita esimesel ülekuulamisel juba esitatud küsimusi uuesti üle, mistõttu on ka igati usutav kannatanu selgitus, et kui ta teisel ülekuulamisel füüsilise valu kohta ei rääkinud, siis tõenäoliselt seetõttu, et selle kohta temalt ei küsitud. Pealegi on kaitsja järeldus kannatanu ütluste vastuolulisuse kohta meelevaldne – kohtus avaldatud ülekuulamise protokollist ei nähtu, nagu oleks kannatanu politseis öelnud, et ta valu ei tundnud. Mis puutub aga kannatanu mainitud sinikasse, siis kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, millal see täpselt ilmus, kui suur see oli, kaua püsis nähtav ning millal lõplikult kadus. 7 Selle põhjustamises ei ole ka P. Lavrovile süüdistust esitatud, mistõttu sinika küsimus ei puutu käesolevasse kriminaalasjasse. Kaitsja väidab, et ka tunnistaja M.M. i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna neis olevat ületamatud vastuolud ning tunnistaja on kannatanu vend. Sugulussuhe iseenesest muidugi tunnistajat ebausaldusväärseks ei muuda – see läheks vastuollu tõendite vaba hindamise põhimõttega. Olulisim vastuolu, mida kaitsja näeb, paistab seisnevat selles, et kaitsja arvates ei ole võimalik kellegi kätt väänata, kui sellest haarata vaid ühe käega. See kaitsja väide on aga paljasõnaline ning põhjendamatu. Kannatanu ja tunnistaja andsid kohtus üksteisega haakuvaid ütlusi nii selles osas, kust kannatanut haarati, kui ka selles osas, kuidas seejärel kannatanul kätt väänati. See, et kaitsja ei suuda ette kujutada, kuidas teise inimese küünarvarrest randme juurest ühe käega on võimaik haarata ja siis kätt väänata, ei muuda tunnistaja ja kannatanu ütlusi valeks. Kaitsja väide, justkui tunnistaja ei olnuks pädev mõistma oma õe valugrimassi, on ebausutav. Lisaks sellele, et kannatanu T.M. ja tunnistaja M.M. on sama pere liikmed, kes üksteisega tihedalt lävides üksteist hästi tunnevad, on valu ka selline tundmus, mille väljendumine inimese näol on küllaltki universaalne ja puudub põhjus eeldada, et M.M. , nähes P. Lavrovi tema õe kätt väänamas, ei suutnud mõista, mida tema õe näol äkki tekkinud grimass tähendas. Seda, et kannatanu valu tundis, ta ka kohtus mitu korda kinnitas. Tunnistaja M.M. on andnud kiirelt kulgenud ja emotsionaalselt laetud konflikti kohta järjekindlalt olulises osas kokkulangevaid ütlusi, kus on kinnitanud, et P. Lavrov haaras kannatanul käest ja väänas kannatanul kätt. Need ütlused on järjekindlad, eluliselt usutavad ning langevad kokku kannatanu ütlustega. A.D. i ütlused on tõepoolest olnud vastuolulised ning tunnistaja on kohtus andnud kohtueelses menetluses antust erinevaid ütlusi. Tõenäolisem A.D. i enda seletusest nende ütluste vastuolulisuse põhjuse kohta on see, et A.D. algul proovis kaitsta süüdistatav P. Lavrovi, kellega ta oli sõbralikes suhetes ja kelle varasemast käitumisest ema suhtes A. Dmitrijev ilmselt ei teadnud. Nii võiski A.D. leida, et tema ema ja onu reageerisid üle ning kutsusid P. Lavrovile politsei ilma piisava põhjuseta. Kaitsja arvamus selle kohta, et A.D. i kohtueelsel menetlusel antud ja kohtus usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud ütlused võiksid tõendina asendada ristküsitlusel antud ütlusi, on aga vastuolus seadusega ja Riigikohtu kehtiva seisukohaga. Kui kohus leiabki, et A.D. i ütlused ei ole usaldusväärsed, tuleb need seletamatuid vastuolusid sisaldavas osas kõrvale jätta, mitte asendada eeluurimisel antud ütlustega. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et süüdistatav P. Lavrovi ütlusi tuleks hinnata usaldusväärseiks hoolimata sellest, et need põhilises sõlmküsimuses – kas süüdistatav kannatanu kätt väänas või mitte – lahknevad nii kannatanu kui tunnistajate ütlustest. Kaitsja selline loogika on aga äraspidine: süüdistatava ütlused ei saa muutuda usaldusväärsemaks vaid seetõttu, et kannatanu ja tunnistajad on omavahel suguluses. Kaitsja loogikat järgides oleks alati välistatud isiku süüdimõistmine olukorras, kus süüdistatav end süüdi ei tunnista ja tunnistajad on üksteise ja kannatanuga suguluses: süüdistatava vastu ütlusi andvate isikute ütlusi tuleks „hinnata kriitiliselt“, st ilmselt kaitsja arvates siis lugeda ebausaldusväärseiks. Süüdistatava ütlused iseenesest usaldusväärsust ei sisenda. Just süüdistataval on seoses katseajal olemisega igati arvestatav motiiv oma kuritegude kohta valetada. Kui süüdistatav tõesti oleks loobunud vägivallast, nagu ta kohtus seletas, oleks ta kannatanu kodust lahkunud 8 kohe, kui teada sai, et ta ei ole seal oodatud. Kohtus uuritud tõendid aga näitavad, et selle asemel ta ärritus, skandaalitses korteris ja trepikojas ning käitus varasemate käitumismustrite kohaselt (süüdistataval on juba kolm kehtivat karistust sama kannatanu kallal vägivalla tarvitamise eest) püüdis oma tahet jõuga maksma panna. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni ning sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb
S § 121 lg 2 p 3 järgi T.M. suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemises on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi P. Lavrovile süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis seab kaitsja kahtluse alla kannatanu T.M. ütluste elulise usutavuse ja nende usaldusväärsuse. Kaitsja arvates ei ole eluliselt usutav, et T.M. , helistades
Ringkonnakohus nõustub kaitsja ja prokuratuuri vastuväidetes esitatud seisukohaga, et maakohtul puudus seaduslik alus asitõendi vaatlusprotokolli tõendite hulgast väljajätmiseks.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-21-09 märkinud, et arvestades
lg 5 p-s 2 ning §-des 148-151 sätestatut on seadusandja kõnealuste salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Samas otsuses on kolleegium leidnud, et tõend, mille saamise seaduslikkust ei saa hinnata, ei ole aga
Käesoleval juhul salvestati T.M. ja politseitöötajate vaheline vestlus politseitöötaja rinnakaameraga T.M. elukohas XXX , riikliku järelevalve käigus. Nimetatud salvestisel kajastatu on fikseeritud asitõendi vaatlusprotokollis. Seega on kriminaalasja materjalide pinnalt võimalik jälgida nimetatud tõendi kujunemise protsessi ja kuivõrd ei ole rikutud ka
sätteid, siis on ringkonnakohtu arvates asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud T.M. ja politseiametnike vaheline vestlus lubatavaks tõendiks KarS § 63 lg 1 mõttes. Kuivõrd asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud politseinike ja T.M. vaheline vestlus on ringkonnakohtu arvates lubatud tõend, siis on selles kajastatut võimalik kasutada ka tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. Apellatsioonis on kaitsja T.M. le ette heitnud, et viimane ei kinnitanud ka sündmuskohale saabunud politseitöötajatele, et P. Lavrov oleks tema suhtes vägivalda kasutanud ning taoline mitterääkimine ei ole eluliselt usutav. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taolise väite lükkab ümber asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud politseitöötajate ja T.M. vaheline vestlus. 10 Asitõendi vaatlusprotokollist ilmneb, et T.M. on vestluses politseitöötajatega selgitanud, et P. Lavrov väänas tal käe välja. Ka on kannatanu kahel korral kinnitanud, et käe väänamise tõttu tundis ta füüsilist valu. Seejuures on T.M. sõnaselgelt politseitöötajatele selgitanud, et „Ta ei löönud. Ma hakkasin helistama teenistusse, ta väänas mul käe välja ja valutab küünarvars“ (tõendid tl 44-45). Ringkonnakohtu arvates puudub igasugune alus kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väiteks, nagu ei oleks T.M. kohtueelsel uurimisel uurijale rääkinud, et ta tundis käe väänamisel füüsilist valu. Ainuüksi asjaolu, et P. Lavrovi suhtes alustati KarS § 121 järgi kriminaalmenetlus, viitab üheselt sellele, et T.M. pidi menetlejale avaldama, et tema suhtes kasutati vägivalda ning ta tundis vägivalla kasutamise tagajärjel valu. Vastasel korral puudunuks menetlejal igasugune alus kriminaalasja alustamiseks. Taoline kaitsja väide on seda enam põhjendamatu, et T.M. oli juba varasemalt selgitanud Häirekeskuse töötajale, et P. Lavrov algatab kaklust, s.o P. Lvrov kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda ning kinnitanud sündmuskohale saabunud politseitöötajatele, et ta tundis käe väänamisel valu. Kaitsja leiab, et T.M. kohtuistungil esitatud väide, nagu tal oleks P. Lavrovi tegevuse tagajärjel tekkinud käele sinikas on paljasõnaline, sest kriminaalasja ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis T.M. taolisi väiteid kinnitaks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd P. Lavrovile ei ole süüdistuses etteheidetud T.M. le verevalumi (sinika) tekitamist, siis puudub ka vajadus nimetatud vigastuse tekitamise või mittetekitamise analüüsimiseks. Ringkonnakohus märgib vaid seda, et verevalumi tekkimine T.M. käele, arvestades P. Lavrovi poolt kasutatud vägivalda, on igati mõistusepärane (pigistas, seejärel väänas kätt). Ringkonnakohus ei näe midagi ebaloogilist selleski, et T.M. ei rääkinud tal käele tekkinud sinikast ja seda kas või seetõttu, et politseinike sündmuskohale ilmumise ajaks ei pruukinud seda üldse veel tekkida. Pealegi on T.M. kohtuistungil selgitanud, et ta oli tema ja P. Lavrovi vahelistest tülidest (varasemalt oli süüdistatav juba kolm korda kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ja teda oli selle eest ka karistatud) lihtsalt väsinud ja see on mõistetav põhjus miks kannatanu koheselt kõigest ei rääkinud. Ammugi ei muuda T.M. poolt sinikast mitterääkimine tema ütlusi käe väänamise kohta P. Lavrovi poolt, ebausaldusväärseteks. T.M. ütlusi ei muuda ebausaldusväärseteks ka asjaolu, et sündmuskohale saabunud politseinikele kinnitas ta valu küünarvarres, kohtus aga kinnitas, et tundis valu õlas. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli hetkest kui P. Lavrov kasutas T.M. suhtes vägivalda vaid mõni tund. On ilmne, et kannatanu oli politseiga vestlemise hetkel veel toimunu mõju all ning ei pruukinud seetõttu üheselt tuvastada, milline käe osa talle haiget teeb. Samas on eluliselt usutav, et rahunedes ning teatava ajavahemiku möödumisel sai T.M. le üheselt arusaadavaks, milline käe osa talle valu põhjustab. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, arvestades T.M. ütluste ühetaolisust kogu menetluse vältel ja nende ütluste kokkulangemist teiste asjas tuvastatud asjaoludega (helistamine Häirekeskusesse, asitõendi vaatlusprotokollis kajastatu, M.M. i ütlused) puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. 11 Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendite kogumiga on ümberlükatud ka kaitsja väide, nagu andnuks T.M. valeütlusi. Samas ei pea ringkonnakohus tõsiseltvõetavaks ka kaitsja väidet, nagu andnuks T.M. valeütlusi soovist vabaneda P. Lavrovist. Ringkonnakohus leiab, et T.M. l oli olemas küllaldaselt seaduslikke võimalusi (n lähenemiskeelu taotlemine) selleks, et takistada P. Lavrovil temaga suhtlemast. Seega puudus T.M. l vajadus ja see ei ole ka eluliselt usutav, et T.M. valis P. Lavrovist vabanemiseks tema alusetu süüdistamise kuriteo toimepanemises. Seda enam, et T.M. , olles varem korduvalt kriminaalmenetlusega kokku puutunud oli teadlik valekaebuse esitamise eest järgneda võivast kriminaalvastutusest. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleksid M.M. i ütlused ebausaldusväärsed. Apellatsioonis leiab kaitsja, et M.M. i ütlustest ei saa järeldada, et P. Lavrov väänas T.M. kätt. Ringkonnakohtule jääb kaitsja taoline väide mõistetamatuks. M.M. on kohtuistungil ütlusi andes kinnitanud, et kui P. Lavrov nägi T.M. t helistamas, haaras ta T.M. l käest, pigistas seda ja püüdis temalt telefoni ära võtta. Samas näitas M.M. kohtuistungil kuidas P. Lavrov väänas kannatanu kätt külje peale puusa ja õla vahelisele kõrgusele. Seega on M.M. üheselt suuliselt kinnitanud ja ka näitlikustanud, kuidas P. Lavrov T.M. kätt väänas. Kaitsja leiab, et M.M. i väide, et hetkel kui ta nägi P. Lavrovi T.M. kätt väänamas nägi ta kannatanu näost, et viimasel oli valus, on vaid tema oletus, sest otseselt kannatanu seda tunnistajale ei väitnud. M.M. i ütluste kohaselt seisis ta vahetult P. Lavrovi ja T.M. kõrval ja nägi toimuvat hästi. Seega olid M.M. ile tajutavad ka T.M. näoilmed. Ringkonnakohus leiab, et inimese näoilmest on võimalik aru saada, milline emotsioon teda sündmuse toimumise hetkel valdab. Seda enam on taoline näoilmest arusaamine võimalik lähedase isiku suhtes. Seega on eluliselt usutav, et M.M. , nähes hetkel kui P. Lavrov väänas tema õe kätt viimase näoilmet, mõistis, et T.M. l on valus. Ringkonnakohus ei pea tõsiselt võetavaks ka kaitsja väidet nagu seaks M.M. i ütluste tõeväärtuse kahtluse alla asjaolu, et ta on T.M. vend. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Eelkõige tuleb usaldusväärsuse hindamisel pöörata tähelepanu sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on M.M. kogu menetluse kestel andnud ühetaolisi ja järjepidevaid ütlusi, mis on kokkulangevad nii T.M. ütluste kui ka asitõendi vaatlusprotokollis kajastatuga. Seega puudub ringkonnakohtu arvates alus kahelda M.M. i ütluste usaldusväärsuses. Kaitsja arvamus, mille järgi tuleks M.M. i ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks vaid seetõttu, et ta on T.M. vend, on aga ilmses vastuolus
12 Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks A.D. i ütlused, sest tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlused on diametraalselt erinevad ning kaitsja arvates ei ole tunnistaja suutnud oma ütlustes esinevaid vastuolusid mõistusepäraselt selgitada. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taolised väited väärivad tähelepanu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt avaldas kohus A.D. i ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks
lg 1 alusel tema kohtueelsel uurimisel antud järgmised ütlused: „Pavel ei võtnud ema kätest kinni ega väänanud neid, muidu ma oleks seda näinud. Ta üritas vaid ema kallistada, rahustamaks teda. Ma ei oska öelda, kas Pavel oli joobes või ei olnud, lõhna ma ei tundnud ja tema käitumisest ei tundnud, et ta oleks joobes“. Kohtuistungil ütlusi andes on A.D. väitnud, et hetkel kui T.M. läks trepimademele helistama, järgnes P. Lavrov emale ja hakkas temalt telefoni ära võtma. P. Lavrov väänas ema kätt ja võttis telefoni ära. Ka on A.D. kohtuistungil üheselt väitnud, et 31. detsembril 2020 oli P. Lavrov konflikti toimumise ajal alkoholijoobes. Vastuolusid kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antutud ütluste vahel põhjendas A.D. sellega, et kohtueelsel uurimisel ütlusi andes oli ta ehmunud ja ajas toimunu asjaolud segi. Närvis oli ta seetõttu, et pidi suhtlema politseitöötajatega kellaga tal ei meeldi suhelda. Kõrvutades A.D. i ülalesitatud ütlusi nõustub ringkonnakohus kaitsja ja prokuratuuri seisukohaga, et nimetatud ütlused on osas, kas P. Lavrov väänas T.M. kätt ning kas süüdistatav oli konflikti toimumise ajal alkoholijoobes, omavahel diametraalses vastuolus. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus nentinud ülalnimetatud vastuolude esinemist A.D. i ütlustes, kuid leidnud, et tunnistaja selgitas kohtuistungil usaldusväärselt ütlustes esinevate vastuolude põhjusi. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd A.D. oli kohtueelsel uurimisel ütlusi andes 15-aastane, siis on mõistetav, et ütlusi andes oli ta hirmul, ei osanud oma ütlusi korralikult sõnastada ja ajas asjaolusid segi. Ringkonnakohus maakohtu taolise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et A.D. kohtuistungil suutnud vastuolude esinemist mõistusepäraselt selgitada. ei ole Ringkonnakohus leiab, et vaimselt terve 15-aastane isik on suuteline adekvaatselt tajuma, kas kolmandat isikut soovitakse kallistada või väänatakse tema kätt selja taha. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav A.D. i põhjendus mille kohaselt oli ta kohtueelsel uurimisel ütlusi andes „närvis“ ja ajas toimunu asjaolud segamini. Ei ole eluliselt usutav, et kohtueelsel uurimisel ütlusi andes oleks A.D. saanud segamini ajada selle, kas P. Lavrov püüdis T.M. t kallistada või hoopski väänas kannatanu kätt selja taha ja 13 seda isegi siis kui ta ütluste andmise ajal oli „närvis“. Selleks on kirjeldatud tegevused oma iseloomult lihtsalt liiga erinevad. Nimetatut arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et A.D. ei ole osanud mõistusepäraselt selgitada tema kohtueelsel uurimisel ja maakohtu antud ütlustes esinevate vastuolude põhjusi. Ringkonnakohus leiab, et kuna A.D. i kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlused osas, kas P. Lavrov väänas T.M. kätt või mitte ja kas P. Lavrov oli konflikti toimumise ajal alkoholijoobes või mitte, on diametraalses vastuolus ning A.D. ei ole suutnud erinevuste põhjust arusaadavalt selgitada, tuleb tema ütlused lugeda nimetatud osas ebausaldusväärseteks ja jätta tõendikogumist välja. Siinjuures märgib ringkonnakohus vastuseks kaitsja väitele, nagu tulnuks maakohtul P. Lavrovi süüküsimuse otsustamisel tugineda A.D. i kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, järgmist. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale ei tule diametraalsete vastuolude esinemise korral asuda hindama milliseid sama isiku vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas isiku taolisi ütlusi saab üldse pidada usaldusväärseteks. Ammugi ei ole aga võimalik taolisel juhul tugineda isiku kohtueelsel uurimisel antud ütlustele nagu püüab seda väita kaitsja. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et vaatamata A.D. i ütluste osalisele väljajätmisele tõendikogumist, on kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid (T.M. ja M.M. i ütlused, asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud kannatanu kõned Häirekeskusesse ja vestlus politseinikega), mis annavad tõsikindla aluse väiteks, et 31. detsembril 2020 väänas P. Lavrov T.M. kätt ning taolise tegevusega põhjustas süüdistatav T.M. le füüsilist valu. Ka leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõendite kogum lükkab veenvalt ümber P. Lavrovi kaitseversiooni ning mingeid kõrvaldamatuid kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, kriminaalasjas ei esine. Menetluskulu Kaitsja S. Politšev esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks 265,20 euro suuruses summas, sh käibemaks 44,20 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kokku 245 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 221 eurot, millele lisandub käibemaks 44,20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 265,20 eurot milles sisaldub käibemaks 44,20 eurot. Tulenevalt
Lavrovi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.