KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 19.08.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-1389 Haldusasi X kaebus

) § 15 lg-s 1 sätestatud alus kahju hüvitise väljamõistmiseks.

1. Kaebaja esitas 23.07.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 29.06.2020 vastuse peale, taotledes otsese varalise kahju hüvitise, saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Kaebaja oli AS Q aktsionär, kellele kuulus 55,1% kogu aktsiate üldarvust summas 4 516 455,75 eurot. Lääne-Viru Maakohus kuulutas 10.10.2002 määrusega tsiviilasjas nr 2-414/02 välja ASi Q pankroti. Pankrotihalduriteks määrati ST ja MK. Viru Maakohus kinnitas 10.03.2017 määrusega asjas nr 2-02-399 lõpparuande ja lõpetas AS-i Q pankrotimenetluse. Kaebaja esitas 15.01.2020 Viru Maakohtule pankrotihaldurite vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise hagi summas 4 516 455,75 eurot, sest pankrotihaldurid tekitasid äriühingule kahju kokku summas 8 196 834,40 eurot. Kaebaja tugines kahju hüvitamise nõude esitamisel äriseadustiku §-le
2. Kohtud jätsid hagi menetlusse võtmata, sest kaebaja ei ole alates 10.03.2017 määruse jõustumisest äriühingu aktsionäriks. Selline seisukoht äratab hämmastust, sest aktsionär saab esitada nõude alles siis, kui pankrot on lõpetatud ja äriühingu tegevus lõppenud. Seega ei olnud kohtute tegevus kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS), pankrotiseadusega (PankrS) ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga
3. Kahju hüvitamise taotlus tugines

§ 7

lg-le 1, mistõttu ei ole vastustaja viide

§ 15lg-le 1 asjakohane.

Pankrotihaldurite üle teostavad järelevalvet kohus ja Justiitsministeerium. Kahju tekitamine sai võimalikuks, sest Viru Maakohus ei teostanud pankrotihaldurite üle järelevalvet. Pankrotihaldurite tekitatud kahju eest vastutab lõppkokkuvõttes riik. Moraalne kahju tekitati sellega, et pankrotihaldurid mõtlesid välja igasuguseid alusetuid süüdistusi ettevõtte juhatuse liikmete ja omanike (sh kaebaja) suhtes. Kuna kõik see sai avalikkusele teatavaks, siis alandati sellega süüliselt kaebaja väärikust, au ja head nime.

1. Tallinna Halduskohus tagastas 19.08.2020 määrusega kaebuse läbivaatamatult. Halduskohus ei ole pädev lahendama pankrotihaldurite poolt tekitatud kahju hüvitamise kaebusi. Selliseid kaebusi on pädev lahendama maakohus. Kaebus kohtute tegevusega põhjustatud kahju hüvitamiseks on perspektiivitu. Kuna asjaoludest ei nähtu ja kaebaja ei ole tõendanud, et kohtud oleksid asjas nr 2-20-761 pannud toime kuriteo, siis puudub alus kaebajale hüvitist välja mõista.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 09.10.2020 määrusega kaebaja määruskaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu 19.08.2020 määruse osas, milles halduskohus tagastas kaebuse kohtute tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Muus osas jäi määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata 28.10.
4. Tallinna Halduskohus võttis 04.01.2021 määrusega kaebaja kaebuse kohtute tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes menetlusse.
5. Tallinna Halduskohus jättis 16.06.2021 menetlusosaliste kulud nende endi kanda. otsusega kaebuse rahuldamata ning Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited pankrotihaldurite väidetava õigusvastase tegevuse kohta ja kahju hüvitamise kohustuse riigile ülemineku kohta. Kaebus pankrotihaldurite tegevusega põhjustatud kahju hüvitamiseks on Tallinna Halduskohtu 19.08.2020 määrusega tagastatud ja halduskohtu määrus on selles osas jõustunud. Samuti ei ole kaebaja taotlenud vastustaja kohustamist teostama pankrotihaldurite üle järelevalvet, seega ei ole praeguses vaidluses asjakohased ka kaebaja sellekohased põhjendused. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist esiteks põhjusel, et kohtud ei võtnud asjas nr 2-20-761 tema hüvitamishagi menetlusse, ja teiseks põhjusel, et kohtud ei teostanud asjas nr 2-02-399 (22

§-st 15.

§ 15

lg 1 järgi võib isik kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

§ 15

lg 31 järgi võib isik lisaks sama paragrahvi lg-s 1 sätestatule nõuda sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on rahuldanud tema individuaalkaebuse EIÕK-i või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et kohtunikud oleksid teda või AS-i Q puudutavaid kohtuasju menetledes pannud toime kuriteo. Ka kohtute infosüsteem ei kinnita, et nimetatud kohtuasju arutanud kohtunike suhtes oleks läbi viidud kriminaalmenetlusi. Samuti ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud, et EIK oleks rahuldanud tema individuaalkaebuse. Seega ei ole täidetud

§ 15

lg-tes 1 ja 31 nimetatud tingimused ning kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub seadusest tulenev alus. Sama on kaebajale juba korduvalt selgitatud eelmistes menetlustes (haldusasjad nr 3-09-1504, 3-09-2305, 3-10-2325, 3-11-1709, 3-11-2128, 3-15-3190). Halduskohtu pädevuses ei ole kontrollida tsiviilasjades tehtud kohtulahendite õiguspärasust. Kaebajal on olnud võimalus esitada pankrotihaldurite vastu kahju hüvitamise nõue maakohtusse (tsiviilasjad nr 2-08-4565, 2-09-5467, 2-09-11433, 2-09-21647, 2-09-41345, 2-20-761) ja ta on saanud oma õigusi kohtulikult kaitsta. Samadel põhjendustel ei ole halduskohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus teostas pankrotimenetluses pankrotihaldurite üle nõuetekohaselt järelevalvet. Ka sellekohased vaidlused tuleb lahendada vastavalt PankrSle ja tsiviilkohtumenetluse seadustikule. 9. X esitas 12.07.2021 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale ja taotluse menetlusabi saamiseks. Põhivaidlus seisneb kohtute tegevusega tekitatud kahju hüvitamises, mis tuleneb kohtu tegutsemisest pankrotihaldurite määramisel ning kohtute poolt pankrotihaldurite üle järelevalve teostamata jätmisest. Riik peab kahju hüvitama, kuna kohus on rikkunud temale seadusega pandud kohustusi (PankrS §-d 69 ja 84). Kohaldamisele kuuluvad

§-s 7 sätestatud tavapärased kahju hüvitamise eeldused (sh süü) ja need eeldused on halduskohus põhjendamatult jätnud välja selgitamata. Kui ringkonnakohus leiab, et kohaldamisele tuleb

§ 15

, siis palub kaebaja algatada selle normi, mis on vastuolus PS §-ga 146, põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada.
2. Halduskohtule esitatud kaebuses soovis kaebaja maakohtu tegevuse ja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist. Õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamist reguleerib ammendavalt erinormina

§ 15(Riigikohtu 28.03.2016 otsus asjas nr 3-3-1-70-15, p 23; Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus asjas nr 3-20-1389, p 10), milles sätestatud 3

§ 7olla õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks.

12.

§ 15

lg 1 sätestab, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo ning lg 31 kohaselt lisaks lg-s 1 sätestatule võib isik nõuda § 15 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui EIK on rahuldanud tema individuaalkaebuse EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks.

§ 15lg 31 lisati seadusesse 2006.

aastal. Selle sätte eesmärgiks on tagada riigivastutuse kooskõla EIÕK-st ja selle rakenduspraktikast tulenevaga. See säte laiendab võimalust saada hüvitist ka kohtumenetlusega tekitatud kahju eest juhul, kui EIK on isiku kaebuse rahuldanud ja rikkumine, mille peale kaebus oli esitatud, kutsus esile asja ebaõige lahendamise siseriiklikus kohtus. Säte kehtib ainult juhtumite kohta, kus isiku kaebust on EIK-s menetletud. Seega on kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise eelduseks

§ 15

lg-te 1 ja 31 järgi see, et kohtunik oleks kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo või rahuldatud oleks isiku individuaalkaebus EIK-s. Tegemist on õiguslikult üheselt reguleeritud ja selge olukorraga. Praeguses asjas puudub vaidlus selle üle, et kohtuniku suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust ning olemas ei ole ka EIK lahendit. Seega ei ole

§ 15lg-tes 1 ja 3¹ sätestatud nõuded ilmselgelt täidetud.

Eelnevalt märgitu võimaldab ühemõtteliselt järeldada apellatsioonkaebuse perspektiivitust. 13. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et

§ 15on PS-ga vastuolus.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on seadusandja

§-ga 15 soovinud piirata kahju hüvitamist olukordades, kus kahju on võimalik ära hoida kohtulahendi edasikaebamisega. Piirangu eesmärk on tagada jõustunud kohtulahendite suhtes õiguskindlus ja kohtute sõltumatus ning vältida olukorda, kus sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt põhivaidluse läbivaatamisel ja seejärel õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2016 määrus nr 3-15-3190, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2016 määrus asjas nr 3-16-842, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2016 määrus asjas nr 3-16-1292, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 22.03.2017 määrus asjas nr 3-17-101, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus asjas nr 3-20-1389, p 10). Kaebajale on neid seisukohti varem selgitatud ka näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määruses asjas nr 3-20-1389 (p 11) ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2016 määruses asjas nr 3-15-3190 (p 11). Eelnimetatud kaebeõiguse piiranguid ei saa pidada ebaproportsionaalseks ning puudub alus kahelda

§ 15lg 1 ja lg 31 põhiseaduspärasuses.

1. Kaebaja on esitanud menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest ja muude kohtukulude kandmise kohustusest (sealhulgas ka lepitusmenetluse kulude kandmiseks) vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse, siis jäävad vastavad taotlused sel põhjusel läbi vaatamata. Riigilõivu tasumata jätmine ei takista apellatsioonkaebuse tagastamist enne selle ringkonnakohtu poolt menetlusse võtmist.
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus tagastada HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel. Ühtlasi tuleb lugeda, et kaebaja ei ole esitanud apellatsioonkaebust Tallinna Halduskohtu 16.06.2021 otsuse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 4