← Eesti

1-20-2438/33

Obsah (10)§ 130§ 1043§ 1056§ 521§ 137§ 132§ 127§ 113§ 100§ 112

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte üle 2800 euro; 3

(13)1-20-2438 3) mõistis välja 1635 eurot süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt kannatanu menetluskulu katteks ja 567 eurot 20 senti kannatanult tsiviilkostja menetluskulu katteks.
  1. Maakohus tuvastas, et M. A. Vatunen juhtis
  2. jaanuaril 2019 kella 17.22 ajal Tallinnas Punane 69a läheduses mootorsõidukit. Väljas oli pime, kuid töötas tänavavalgustus. Suurim lubatud sõidukiirus oli teelõigul 50 km/h. Süüdistatav ei tundnud seda kanti eriti hästi. Reguleerimata ülekäigurajale jõudes oli süüdistatava sõiduki kiirus ligikaudu 51 km/h ja ta sõitis ülekäigurajal otsa jalakäija L. B-le. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatanu rasked tervisekahjustused.
  3. Põhjendades kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist, märkis maakohus järgmist. Uuritud tõendite põhjal tuleb jaatada kannatanu vajadust asendada vann enesehügieeni tarbeks dušiga. Kannatanu eakust ja liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud liikumist raskendavate tugi- ja liikumiselundkonna hulgitraumasid arvestades on kõrgest vanniservast üleastumine muutunud tema jaoks raskemaks. Samas ei ole kannatanu tõendanud kulu, mis tal dušinurga soetamise ja vannitoa ümberehituse tõttu tekkisid. Kannatanu esitatud Optimera Estonia AS (Ehituse ABC) arvelt nähtub, et
  4. veebruaril 2019 esitati Ilmatron OÜ-le arve dušinurga ja selle transpordi eest summas 185 eurot 32 senti. Kannatanu ei ole aga esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et ta on arve Ilmatron OÜ-le tasunud. Samuti pole tõendeid, et arvelt nähtuv dušinurk transporditi kannatanu kodusele aadressile. Niisamuti ei ole tõendeid, mis kinnitaksid arvel näidatud dušinurga paigaldamist ja sellest tulenevat kannatanu kulu. Seega ei ole kannatanu tõendanud varalise kahju olemasolu.
  5. Mittevaralise kahju hüvitise suurust käsitledes viitas maakohus kohtupraktika analüüsidele, mille kohaselt oli
  6. aastal liiklussüütegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suurus vahemikus 5000 kuni 30 000 eurot, kusjuures mediaan oli 9750 eurot. M. A. Vatunen kahetses juhtunut ja ta elab kannatanule kannatuste tekitamist sisemiselt sügavalt üle. Arvestades L. B. tervisekahjustuse raskust, tekitatud valu suurust, vajalikke operatsioone, enam kui kuu aja pikkust haiglaravil viibimist ja edasist jätkuvat meditsiinilise abi vajadust, sõltumist lähedaste abist ja kestvat piiratust liikumisel, pidas kohus põhjendatuks mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt kannatanu mittevaralise kahju katteks välja 6000 eurot. See summa hõlmas tsiviilkostja poolt juba tasutud mittevaralise kahju hüvitist 3200 eurot.
  7. Maakohus luges menetluskulu hulka kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu summas 2452 eurot 50 senti ja tsiviilkostja esindaja tasu aga summas 1701 eurot 60 senti. Kuna kannatanu varalise kahju hüvitamise nõue jäi rahuldamata, mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja viivisenõue aga rahuldati, pidas kohus õiglaseks, et kaks kolmandikku kannatanul tsiviilhagi menetlemisel tekkinud kulust mõistetakse välja solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt ning üks kolmandik jääb kannatanu enda kanda. Samuti pidas kohus õiglaseks mõista ühe kolmandiku tsiviilkostjal tsiviilhagi menetlemisel tekkinud kulust välja kannatanult ja jätta kaks kolmandikku sellest kulust tsiviilkostja kanda. Süüdistatava valitud kaitsjale maksutud tasu tsiviilhagi menetlemise kulu ei hõlma. Apellatsioonid
  8. Maakohtu otsuse apelleerisid kaitsja ja kannatanu. Kaitsja taotles süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Kannatanu taotles enda varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamist summas 485 eurot 32 senti, mittevaralise kahju hüvitise suurendamist õiglases ulatuses, menetluskulu hüvitamist täies ulatuses ja temalt tsiviilkostja kasuks menetluskulu hüvitise välja mõistmata jätmist. Ringkonnakohtu otsus 4
(13)1-20-2438
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatava ja kannatanu apellatsioonimenetluse kulu jäeti nende endi kanda. Kannatanult mõisteti välja 676 eurot 80 senti tsiviilkostja apellatsioonimenetluse kulu katteks.
  4. Kannatanu varalise kahju nõude kohta märkis ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei ole selles, et vanni asendamine dušinurgaga on kannatanu tervisekahjustuse tõttu vajalik. Samas pole kannatanu tõendanud, et vann on dušinurgaga asendatud. Samuti pole tõendatud selleks vajalike kulude suurust. Maakohtul ei olnudki võimalik lugeda tõendatuks, et vann on dušinurgaga asendatud, sest selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. See, et vannitoa ümberehitust ja selle kulusid on vaja tõendada, pidi kannatanu esindajal olema selge juba enne kohtulikku arutamist maakohtus, sest tsiviilkostja esindaja esitas tsiviilhagile vastuväite, et need asjaolud on tõendamata. See, et ei ole kulusid tõendavaid dokumente, ei tähenda, et neid kulusid poleks olnud võimalik tõendada muude tõenditega. Paraku ei ole kannatanu oma ütlustes vannitoa ümberehitust maininud, kannatanu esindaja ei ole taotlenud kannatanu täiendavat ülekuulamist ega olnud kohtus vastu kriminaalasja lahendamisele lühimenetluses. Tehtud tööde tõendamiseks ei ole esitatud ka fotosid kannatanu vannitoast vmt. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik rahuldada taotlust mõista kannatanu kasuks välja 485 euro 32 sendi suurune varalise kahju hüvitis.
  5. Kannatanu apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ka mittevaralise kahju hüvitist puudutavas osas. Kannatanu taotles tsiviilhagis, et kohus mõistaks tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Seetõttu on tema õigus kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitise suurust vaidlustada piiratud. L. B. kasuks välja mõistetud hüvitis jääb kohtupraktikas sarnaste tervisekahjustuste korral välja mõistetud kahjuhüvitistega samasse suurusjärku.
  6. Maakohtu otsust pole alust tühistada ka kannatanu menetluskulude süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt väljamõistmist puudutavas osas. Kannatanu väide, et kõik kannatanul tekkinud kulud ei ole seotud tsiviilhagi menetlemisega, ei anna alust mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt välja suuremat osa kannatanu menetluskuludest. Süüdimõistetult ja tsiviilkostjalt saab välja mõista vaid sellised kannatanu kriminaalmenetluses kantud kulud, mis on seotud tsiviilhagi menetlemisega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kannatanu kassatsioon
  7. Ringkonnakohtu otsuse kasseeris kannatanu, kes taotleb enda varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamist summas 485 eurot 32 senti, mittevaralise kahju hüvitise suurendamist õiglases ulatuses, menetluskulu hüvitamist täies ulatuses ja temalt tsiviilkostja kasuks menetluskulu hüvitise välja mõistmata jätmist. Alternatiivselt taotleb kannatanu kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule.
  8. Kassaator märgib, et ta ei saanud lühimenetluse tõttu eluaseme ümberehituse kulu kohta lisatõendeid esitada, samuti ei olnud tal õigust lühimenetlusest keelduda. Maakohus tuvastas, et ümberehitus oli vajalik, ning kannatanu esitas hagiavalduses faktiväite, et ümberehitus on tehtud. Kui kohtu arvates ei olnud selle kohta vajalikke tõendeid, siis tulnuks kriminaaltoimik tagastada prokuratuurile või jätta hagi varalise kahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata. Isegi kui dušinurga paigaldamise maksumuse kohta puuduvad selged tõendid, siis ei saa nõuet jätta täielikult rahuldamata, vaid tuleb hinnata, milline on sellise töö tavapärane maksumus.
  9. Kohtupraktika mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on liikunud vastassuunas ühiskonna üldise heaolu tasemega. Kohtuväliselt kokku lepitud hüvitised liiklusõnnetuses vigastada saanute 5
(13)1-20-2438 mittevaralise kahju eest on üldjuhul oluliselt suuremad. L. B. vigastused ja nendest tekkinud mittevaraline kahju tuleb liigitada pigem keskmisest suuremaks juba ainuüksi sel põhjusel, et oli oht elule ning vigastused ei paranenud. Mitmes kohtuasjas on kannatanu kasuks välja mõistetud oluliselt suurem hüvitis ja seda olukorras, kus vigastused olid küll rasked, kuid mitte eluohtlikud ning osal juhtudel ei määratud ka liikumispuuet. Kuna kannatanu vigastused olid eluohtlikud ja talle määrati viieks aastaks liikumispuue, siis isegi uuemat kohtupraktikat aluseks võttes ei ole mediaani-lähedane hüvitis kannatanu üleelamistele vastav. Tarbijahinnaindeks tõusis aastatel 2016–2019 kokku 9,4% ja seda tuleb arvestada ka varasema kohtupraktika käsitlemisel.
  1. Kohtud jagasid menetluskulude hüvitamise kohustuse ebaõiglaselt. Kannatanu nõude rahuldamata jäetud osa ei moodustanud sellest kolmandikku. Kannatanu esindamisega seotud kriminaalmenetluse kulu ei ole kogu ulatuses seotud hagiavalduse menetlemisega. Esindajal kannatanu esindamiseks kulunud 16,85 töötunnist on hagi menetlemisega seotud vaid 6,9 tundi. Valdavas osas on hagiavalduse põhjendused seotud mittevaralise kahjuga ning varalise kahju selle osaga, mille tsiviilkostja on juba enne kohtuotsuse tegemist (kuid pärast hagi esitamist) hüvitanud. Kannatanu menetluskulud tuleb esmalt jagada üldisteks menetlusega seotud kuludeks ja tsiviilhagi menetlemisest tingitud kuludeks ning alles siis saab hakata tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulusid jagama. Apellatsioonimenetluses jäeti kannatanu kõik kulud tema enda kanda, kuigi kannatanul tekkisid kulud ka seoses kaitsja apellatsioonile vastamisega. Kaitsja kassatsioonivastus
  2. Kaitsja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kohtud jätsid kannatanu varalise kahju nõude põhjendatult rahuldamata, kuna kannatanu pole tõendanud ei tema väidetud ümberehitustöö tegemist ega sellest tingitud kulu suurust. Olukorras, kus kannatanu taotles tsiviilhagis mittevaralise kahju hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel, ei saa ta kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurust üldjuhul vaidlustada. Teiseks ei ole 6000 eurot kannatanu vigastusi ning ka teda kahjustanud süüteo asjaolusid arvestades ülemäära väike. Tsiviilkostja kassatsioonivastus
  3. Ka tsiviilkostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kohtute järeldus, et liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu tekkis kannatanul vajadus asendada vann dušinurgaga, ei rajane tõenditel. Vannitoa ümberehituse ja selle kulu kohta saanuks kannatanu esitada tõendeid enne seda, kui kohus läks üle lühimenetlusele, mida kannatanu esindaja kohtuistungil toetas. Kohtul polnud alust toimikut prokuratuurile tagastada ega varalise kahju hüvitamise nõuet läbi vaatamata jätta, vaid see tuligi jätta rahuldamata. Peale selle leiab tsiviilkostja, et kannatanule tekitatud mittevaraline kahju ei ületa 6000 eurot, samuti ei ole kannatanul tema haginõuet arvestades õigust taotleda mittevaralise kahju hüvitise suurendamist. Kohtud jagasid menetluskulud õigesti. Prokuratuuri kassatsioonivastus
  4. Prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kannatanu kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium käsitleb käesoleva otsuse • I osas kannatanu varalise kahju nõude rahuldamata jätmist; 6
(13)1-20-2438 • II osas kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamise ulatust; • III osas kassatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamist ja • IV osas kassatsioonimenetluse tulemust ning kulude hüvitamist. (I) Varalise kahju hüvitamise nõudest 26. Jättes kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust ja rikkusid kriminaalmenetlusõigust, heites kannatanule alusetult ette selliste asjaolude tõendamata jätmist, millel pole kas

§ 130lg 1 kohaselt kahju hüvitamise seisukohalt tähendust või mida saab pidada kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 60 lg 1 mõttes üldtuntuks.

  1. Kannatanu nõuab hüvitist enda korteris vanni dušinurgaga asendamise eest, sest liiklusõnnetuses saadud kehavigastuste tõttu on tal raske end vannis pesta. Hagiavalduse kohaselt on vanni dušinurgaga asendamise kulu 485 eurot 32 senti, millest 185 eurot 32 senti moodustab dušinurga ostuhind ja transpordikulu ning 300 eurot vannitoa ümberehitustööde maksumus.
  2. Kohtud leidsid õigesti, et tuvastatud asjaoludel on kannatanul materiaalõiguslik alus nõuda talle mootorsõidukiga otsa sõitnud süüdistatavalt ja viimase kindlustusandjaks olevalt tsiviilkostjalt liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamist. Kannatanu nõue süüdistatava kui kahju põhjustaja ja mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib tugineda alternatiivselt kas deliktilisel üldvastutusel (

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 2 või p 7) või mootorsõiduki valdaja riskivastutusel (

§ 1056

lg 1 ja § 1057).

§ 1056

lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus peab nõude alternatiivse õigusliku põhjenduse olemasolul kontrollima nõuet mõlemal alusel. (Vt nende nõuete eelduste kohta lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsusest asjas nr 3-2-1-7-13, p-d 18–22.) Kohtute tuvastatud asjaoludel on praegusel juhul süüdistatava puhul täidetud mõlemad eespool nimetatud vastutuse alused. LKindlS § 23 lg 1 p 1 või p 2 ja

§ 521

lg-te 1 ja 2 järgi vastutab tekitatud kahju eest ka süüdistatava liikluskindlustuse andjast tsiviilkostja.

§ 137

lg 1 järgi vastutavad süüdistatav ja tsiviilkostja kannatanu ees viimasele tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt.

  1. Nii deliktilise üldvastutuse kui ka mootorsõiduki valdaja riskivastutuse korral kohaldatakse kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel võlaõigusseaduse
  2. peatüki sätteid. Menetletavas asjas on kõne all tervise kahjustamisega tekitatud kahju, mille hüvitamisel juhindutakse ennekõike

§-st 130. Liikluskindlustuse andja vastutuse ulatuse puhul tuleb täiendavalt arvestada liikluskindlustuse seaduses sätestatut, ent menetletavas asjas osutatud seaduses ette nähtud kahju hüvitamise piirangud ei aktualiseeru. 30.

§ 130

lg 1 näeb ette, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. 31. Kohtud tuvastasid nõuetekohaselt, et süüdistatava põhjustatud liiklusõnnetuses saadud tugi- ja liikumiselundkonna hulgitraumade tõttu on kannatanul üle vanniserva astumine raskendatud ja seepärast on tal tarvis asendada vann madalama servaga dušinurgaga. Kolleegium märgib, et seega 7

(13)1-20-2438 on vanni dušinurgaga asendamise kulu tekkinud kannatanu vajaduse suurenemisest

§ 130lg 1 mõttes ja järelikult tuleb seda käsitada ka hüvitatava kahjuna.

  1. Kuigi kohtud jaatasid kannatanu vajadust vann dušinurgaga asendada, jätsid nad tema varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, sest tõendamata on järgmised asjaolud: 1) et vann on kannatanu korteris dušinurgaga asendatud ja selleks vajalikud tööd on tehtud; 2) et dušinurga ostuja paigaldamiskulu kandis kannatanu ja 3) kui suur oli dušinurga ja selle paigaldamise maksumus.
  2. Asjaolul, kas kannatanu vann on dušinurgaga asendatud, pole

§ 130lg 1 kohaselt tema varalise kahju hüvitamise nõude seisukohalt tähtsust.

Ravikulude puhul on Riigikohus korduvalt selgitanud, et

§ 130

lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda nende hüvitamist ka siis, kui ta ei ole kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel. Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise kanda. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-31-13, p 11 ja tsiviilkolleegiumi 25. oktoobri 2017. a otsus nr 2-15-1283/48, p 11.3) Analoogiliselt saab kannatanu asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist

§ 132

lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-124-11, p 16). Samuti ei tulene kahju hüvitamise põhimõtetest nõuet, et kahjustatud isik peaks kindlustushüvitise saamiseks kindlustusobjekti taastama, ning üldjuhul ei saa kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlustusvõtja hüvitist kasutab (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsus nr 2-16-5564/52, p 12). Kolleegium märgib, et osutatud põhimõtted kehtivad ravikulude kõrval ka muude

§ 130

lg-s 1 nimetatud kulude puhul: nendegi hüvitamist võib kahjustatud isik nõuda enne nende kulude kandmist, samuti pole üldjuhul oluline, millisel eesmärgil kahjustatud isik saadud kahjuhüvitist tarvitab. Järelikult ei olene kannatanu õigus nõuda süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt vanni dušinurgaga asendamise kulu hüvitamist sellest, kas see töö on tehtud. 34. Niisamuti ei mõjuta kannatanu varalise kahju hüvitamise nõuet asjaolu, kas dušinurga paigaldamise korral kandis või kannab kannatanu sellega seotud kulu ise või teeb tema eest seda mõni kolmas isik (nt lähedane).

§ 127

lg 5 kohaselt tuleb küll kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, kuid seda üksnes juhul, kui kasu mahaarvamine ei oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolleegium jagab õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et osutatud sätte kohaselt ei saa kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi üldjuhul kannatanu kasuna arvesse võtta, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 670). Seega isegi juhul, kui kannatanu dušinurga paigalduse maksis või maksab tema huvides kinni keegi teine, ei võta see kannatanult õigust nõuda selle kulu hüvitamist süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt.

  1. Kohtute selle järelduse kohta, et kannatanu pole (piisavalt) tõendanud dušinurga soetamise ja vannitoa ümberehitamise kulu suurust, märgib kolleegium järgmist.
  2. Dušinurga soetamismaksumuse ja transpordikulu kohta esitas kannatanu kohtueelses menetluses tõendina arve summas 185 eurot 32 senti. Kohtud ega ka kohtumenetluse pooled pole seadnud kahtluse alla seda, et kõnesolev arve kajastab adekvaatselt dušinurga hankimiseks vajalikku kulu. Nii tsiviilkostja kui ka kohtud pidasid kannatanu esitatud arvet tõendina ebapiisavaks üksnes põhjusel, et sellelt ei nähtu, et arve esitati kannatanule ja selle tasus kannatanu. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, pole aga nendel asjaoludel

§ 130lg 1 kohaselt tähtsust.

Oluline on see, et arve kinnitab dušinurga soetamiskulu. Kannatanu vajaduse dušinurga järele on kohtud selgelt tuvastanud. Kannatanul on õigus nõuda kahju hüvitamist ka kalkulatsiooni alusel, esitades selle 8

(13)1-20-2438 kinnituseks arve kasvõi kolmandate isikute vahel tehtud sarnase tehingu kohta. Süüdistatav ega tsiviilkostja pole esitanud vastuväidet, mille kohaselt on 185 eurot 32 senti dušinurga soetamiseks ebamõistlikult suur summa, ja ka kohtud pole nii arvanud.
  1. Kohtud märkisid õigesti, et kannatanu ei ole esitanud ühtegi tõendit, kinnitamaks väidet, et dušinurga paigaldamiseks tarvilik vannitoa ümberehitamise kulu oli 300 eurot. Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida selgitamiskohustust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a määrus nr 1-20-1975/28, p 35 ja
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 1-19-6307/59, p 66). Osutatud nõue kehtib ka lühimenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. jaanuari
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 16). Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul muu hulgas sedagi, et kui kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab kohus tulenevalt KrMS § 381 lg-st 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 351 lg-st 1 arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja laskma vajadusel täpsustada, milliste tõenditega kannatanu oma põhiväidet tõendab (mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-2-1-41-09, p 11).
  10. Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus. Lühimenetluses, milles lahendatakse käsilolevat kriminaalasja, ei ole aga kohtus enam võimalik kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendeid esitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. veebruari
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Samas ei tohi lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Nii ongi Riigikohus senises praktikas asunud seisukohale, et kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. oktoobri
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-67-16, p 16.)
  15. Üldjuhul tulnuks kohtul sellises olukorras, nagu kujunes praeguses kriminaalasjas, selgitada kannatanule seda, et ta peab esitama tõendi(d) ka dušinurga paigaldamistööde maksumuse kohta. Vajaduse korral tulnuks kriminaaltoimik tagastada prokuratuurile, et kannatanu saaks nii toimida.
  16. Menetletava juhtumi märkimisväärset eripära arvestades ei eelda kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude lahendamine aga täiendavat selgitust ega kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist.
  17. Kõigepealt tuleb tõdeda, et kannatanu varalise kahju hüvitamisele suunatud põhinõude suurus on 485 eurot 32 senti. Sellist nõuet on kohus KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 405 kohaselt õigustatud menetlema oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid, sh võib sellise nõude lahendamisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid. Märgitu ei puuduta mõistetavalt selliste asjaolude tuvastamist, millel on varalise kahju hüvitamise nõude lahendamise kõrval tähendus ka näiteks süüdistatava süüküsimuse või käsilolevas asjas esitatud kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise aspektist. Vannitoa ümberehitamise maksumus praegusel juhul aga selliste faktide ringi ei kuulu.
  18. Kannatanu väidetud vannitoa ümberehitamise kulu – 300 eurot – on ehitus- ja remonditööde üldist turuhinda arvestades sedavõrd väikene, et selle põhjendatust on praeguse juhtumi asjaoludel võimalik erandina hinnata ka tõenditeta, lähtudes KrMS § 60 lg-test 1 ja
  19. Osutatud sätted näevad 9
(13)1-20-2438 ette kohtu õiguse tugineda tõendatuks tunnistatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Riigikohus on varem pidanud võimalikuks tuvastada üldtuntuse alusel ka näiteks varastatu maksumuse ulatumise üle 20 miinimumpäevamäära (200 euro), kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. Nii on Riigikohus lugenud üldtuntuks, et 87,5 tihumeetri raiutud puidu väärtus ületab 20 miinimumpäevamäära. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 8 koos seal viidatud kohtupraktikaga.)
  3. Kolleegium peab üldtuntuks asjaolu, et menetletavas asjas kohtute poolt vajalikuks loetud kannatanu vanni dušinurgaga asendamine eeldab selliseid ehitustöid, mille turuhind on vähemalt 300 eurot. Ka süüdistatav ega tsiviilkostja pole senise menetluse käigus väitnud, et kõneks olev töö olnuks võimalik teha odavamalt. Menetletava kriminaalasja tagastamine prokuratuurile, kogumaks tõendeid kannatanu vannitoa ümberehitustööde maksumuse kohta, oleks kolleegiumi hinnangul eesmärgipäratu, pikendaks asjatult menetluse kestust ja tooks eelduslikult kaasa täiendavad menetluskulud summas, mis ületaks oluliselt vaidlusalust 300 eurot.
  4. Eeltoodud põhjustel tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistada osas, millega kohtud jätsid kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, rahuldades kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude summas 485 eurot 32 senti.
  5. Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka kannatanu nõue mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt välja viivis tasumata varalise kahju hüvitiselt (485 eurot 32 senti)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras ja alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmise kuupäevast (

  1. juuni 2020) kuni nõude täitmiseni. (II) Mittevaralise kahju hüvitamise nõudest
  2. Kassaator leiab, et arvestades kannatanu vigastuste raskust, nende mõju tema elukorraldusele ja ühiskonna üldise heaolu taset, on süüdistatavalt ning tsiviilkostjalt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 6000 eurot (millest 3200 eurot tasus tsiviilkostja enne kohtuotsuse tegemist vabatahtlikult) liiga väikene.
  3. Kolleegium märgib, et menetletava tsiviilhagi taotlevas osas jättis kannatanu mittevaralise kahju hüvitise suuruse TsMS §-s 366 ette nähtud võimalust kasutades märkimata, paludes enda kasuks välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt piirab selline haginõue kannatanu võimalust vaidlustada kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurust.
  4. Nimelt on Riigikohus asunud seisukohale, et kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist. Hagejal on õigus vaidlustada kohtuotsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 22 ja
  7. veebruari
  8. a otsus asjas nr 3-2-1-142-16, p 15)
  9. Menetletavas asjas ei saa kannatanu kasuks välja mõistetud 6000-eurost hüvitist pidada pelgalt sümboolseks. Järelikult ei ole kannatanul olukorras, kus ta nõudis tsiviilhagis mittevaralise kahju hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel, alust taotleda edasikaebemenetluses süüdistatavalt ja 10

(13)1-20-2438 tsiviilkostjalt välja mõistetud hüvitise suurendamist. Sel põhjusel jääb kassatsioon mittevaralise kahju hüvitise suurust puudutvas osas tagajärjetuks. (III) Kassatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamisest
  1. Põhjendatud on kassaatori taotlus muuta kannatanu ja tsiviilkostja lepingulistele esindajatele enne kassatsioonimenetlust makstud tasu kui menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 1) hüvitamise kohustuse jaotumist kohtumenetluse poolte vahel. (A) Apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamisest
  2. Enne apellatsioonimenetlust süüküsimuse lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st
  3. Märgitu tähendab muu hulgas, et kannatanu ja tsiviilkostja valitud esindaja tasu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel, süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel peab aga juhinduma KrMS §-dest 180–
  4. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus nr 1-18-5732/226, p-d 105–116.)
  7. Maakohus luges KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks ja seega menetluskulu hulka kuuluvaks kannatanu esindaja tasu summas 2452 eurot 50 senti ja tsiviilkostja valitud esindaja tasu summas 1701 eurot 60 senti. Nende summade suurust kassatsioonimenetluses ei vaidlustata.
  8. Kohtule esitatud spetsifikatsioonides pole kannatanu ega tsiviilkostja süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisega seotud kulusid eristanud. Kassatsioonis väidab kannatanu (esindaja kaudu), et talle maakohtu otsuse tegemiseni osutatud õigusteenusest kogumahus 16,85 tundi oli tsiviilhagi menetlemisega seotud vaid 6,9 tundi ehk ligikaudu 41%. Samas, kui vaadata kannatanu esindaja esinemist maakohtu istungil, siis ei saa kassaatori sellist hinnangut pidada põhjendatuks. Sisuliselt keskendus kannatanu esindaja kogu tegevus esimese astme kohtu menetluses just haginõuete põhjendamisele ja süüküsimusega seotud aspektidel peatus esindaja minimaalselt. Kolleegiumi hinnangul on 9/10 kannatanu esindaja tasust seotud tsiviilhagi menetlemisega ja vaid 1/10 süüküsimuse lahendamisega. Tsiviilkostja lepingulisele esindajale makstud tasu (menetluskuluna käsitatavas osas) on aga täielikult seotud tsiviilhagi lahendamisega.
  9. Seega oli süüküsimuse lahendamisel tekkinud kannatanu menetluskulu enne apellatsioonimenetlust 1/10 x 2452,50 € = 245 eurot 25 senti. Kuna süüdistatav tunnistatakse süüdi süüdistuse kogu mahus, peab selle summa KrMS § 180 lg 1 kohaselt kannatanule hüvitama süüdistatav.
  10. Tsiviilhagi lahendamisega seotud kannatanu apellatsioonimenetluse-eelne menetluskulu on 9/10 x 2452,50 € = 2207 eurot 25 senti. KrMS § 182 lg 2 sätestab, et tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse täieliku rahuldamise korral kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja. Menetletavas asjas rahuldatakse kannatanu tsiviilhagi täielikult, kusjuures haginõude täitmise eest vastutavad süüdistatav ja tsiviilkostja solidaarselt. Seetõttu tuleb ka 2207 euro 25 sendi suurune hüvitis tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu menetluskulu katteks mõista välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt.
  11. Tsiviilkostjal enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu jääb KrMS § 182 lg 2 kohaselt täielikult tema enda kanda. 11
(13)1-20-2438 (B) Apellatsioonimenetluse kulu
  1. Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamisel tuleb juhinduda KrMS §-st 185 ja sama seadustiku § 182 seejuures ei kohaldu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus nr 1-18-3901/97, p 12).
  4. Otsuse I osas käsitletud põhjustel pidanuks ringkonnakohus kannatanu apellatsiooni osaliselt rahuldama ja maakohtu otsuse varalise kahju nõude rahuldamata jätmist ning menetluskulu hüvitamist puudutavas osas tühistama ehk tegema kannatanu apellatsiooni osas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi. Seetõttu tuleb kannatanu apellatsiooni menetlemise tõttu tekkinud menetluskulu jaotuse puhul lähtuda KrMS § 185 lg-st 1 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus nr 1-16-6137/262, p 14). Osutatud sätte kohaselt kannab menetluskulud riik. Seevastu süüdistatava – täielikult põhjendamatuks osutunud – apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav.
  7. Ringkonnakohtule esitatud kuluarvestuse kohaselt on kannatanu apellatsioonimenetluse kulu – valitud esindajale makstud tasu – 937 eurot 50 senti, millest ligikaudu 3/4 on seotud kannatanu enda apellatsiooniga ja 1/4 vastamisega kaitsja apellatsioonile. Kolleegium ei näe põhjust osutatud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes kahtluse alla seada, lugedes kõnesoleva summa täies ulatuses apellatsioonimenetluse kuluks. See tähendab seda, et riik peab hüvitama kannatanule KrMS § 185 lg 1 alusel 3/4 x 937,50 € = 703 eurot 13 senti ja süüdistatav KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel 1/4 x 937,50 € = 234 eurot 37 senti.
  8. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tsiviilkostja apellatsioonimenetluse kulu 676 eurot 80 senti. Tsiviilkostja apellatsioonivastuse argumendid puudutavad üksnes kannatanu apellatsiooni. Seega tuleb ka tsiviilkostja apellatsioonimenetluse kulu hüvitada KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigil, mitte kannatanul ega süüdistataval. (IV) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu
  9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  10. veebruari
  11. a ja Harju Maakohtu
  12. oktoobri
  13. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas ise uue otsuse. Kolleegium tühistab otsused osas, millega kohtud jätsid rahuldamata kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude ja rahuldasid tsiviilhagi üksnes osaliselt. Varalise kahju hüvitamise nõue ja sellega seotud viivisenõue tuleb rahuldada. See tähendab ühtlasi tsiviilhagi täielikku rahuldamist, sest mittevaralise kahju eest taotles kannatanu tsiviilhagis hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel ja seega tähendab mittevaralise kahju hüvitamine mis tahes summas nõude täielikku rahuldamist. Lisaks korrigeerib kolleegium osaliselt kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  14. Kolleegium jätab tähelepanuta kannatanu esindaja täiendava kirjaliku seisukoha ja läbi vaatamata tema kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse, kuna need on esitatud KrMS § 352 lg 2 p 2 kohaselt määratud tähtaega rikkudes. (Vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. novembri
  16. a määrus asjas nr 3-1-1-89-13, p 17 ja
  17. detsembri
  18. a otsus nr 1-19-4422/107, p 31.)
  19. Riigikohus saatis
  20. mail 2021 teiste hulgas kannatanu advokaadist esindajale teatise, milles märgiti, et kassatsioonimenetluse poolte seisukohtade, samuti taanduste ja muude taotluste esitamise tähtaja lõpp on
  21. september
  22. a kell 09.
  23. Kannatanu esindaja esitas täiendava kirjaliku seisukoha aga
  24. septembril 2021 kell 14.
  25. Kannatanu esindaja palub seisukohtade ja taotluste esitamise tähtaja ennistada, kuna ta avastas alles allkirjastamise staadiumis, et lisaks 12
(13)1-20-2438 tavapärasele kuupäevalisele menetlustähtajale on Riigikohus määranud ka kellaaja. Menetlusdokument oli sisuliselt valmis enne kella üheksat, kuid planeerimata ette võetud kaitseülesanne Harju Maakohtus viivitas seisukoha esitamist.
  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole kannatanu esindaja märgitu käsitatav mõjuva põhjusena kohtu määratud tähtaja möödalaskmiseks. KrMS § 352 lg 2 p-s 2 nimetatud tähtaja määramine kellaajalise täpsusega on kriminaalkolleegiumi aastatepikkune praktika, mis ei saanud olla korduvalt kassatsioonimenetluses osalenud advokaadile ootamatu. Pealegi on tähtaja möödumise kuupäev ja kellaaeg markeeritud Riigikohtu teatises tumedas kirjas. Riigikohus saatis teatise välja rohkem kui kolm kuud enne seisukohtade ja taotluste esitamiseks määratud tähtaja möödumist ning seega oli kannatanu esindajal küllaldaselt aega korraldada oma töö selliselt, et menetlusdokumentide esitamine ei jääks viimasele hetkele, mil võib tekkida hilinemisrisk.
  2. Kolleegium lisab, et kannatanu esindaja hilinemine kõnesoleva seisukoha ja kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse esitamisega võib olla käsitatav õigusteenuse osutaja lepingulise kohustuse rikkumisena

§ 100mõttes.

Seega võib see anda kannatanule aluse tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, näiteks õigusteenuse eest makstava või juba makstud hinna alandamiseks (

§ 112). 66.

Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale 468 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Tsiviilkostja palub kassatsioonimenetluse kuluna hüvitada 547 eurot 20 senti lepingulisele esindajale makstud tasu katteks. Kolleegium loeb osutatud summad KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks ja mõistab need KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt vastavalt süüdistatava ja tsiviilkostja kasuks välja. (allkirjastatud digitaalselt) 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.