Obsah (10)

§ 46§ 249§ 124§ 152§ 47§ 71§ 150§ 104§ 109§ 108

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 1. veebruar 2021, Tallinn Haldusasja number 3-19-2247 Haldusasi X, Y ja Q kaebus Keskkonnainspektsiooni vastu v

§ 46

lg-s 4 olevat 3 aastast tähtaega, mille kohaselt hüvitamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Vastavalt esitatud kaebusele ja äriregistri andmetele kustutati OÜ X äriregistrist 23.04.2012 ja OÜ Y 15.10.

1. Kahju nõude aluseks on kaebajad toonud õigusvastase haldusakti ja selle alusel rakendatud sunnimeetmete tõttu varalise kahju tekitamise, mis seisnes äriühingute osade omandikaotuses ja tulu saamise võimaluse kaotamises. Kaebajad pidi seega olema teadlikud õigusvastase haldusaktiga ja selle alusel rakendatud sunnimeetmetega tekitatud kahjust juba vastavalt 23.04.2012 ja 15.10.2013, mil ülaltoodud juriidilised isikud äriregistrist kustutati ja kaebajad oma omandist ja tulu saamise võimalusest ilma jäid. Kaebusest on selgelt näha, et kaebajad said kahju tekitanud isikust teada juba
2. aastal, mil toimusid Keskkonnainspektsiooni koostatud ettekirjutuse osas kohtuvaidlused. Kaebajad pidid kahju tekitanud isikust olema teadlikud hiljemalt 01.06.2011 Riigikohtu otsuse tegemisel, millega kuulutati Keskkonnainspektsiooni OÜ-le X koostatud ettekirjutus õigusvastaseks. Isegi kui oletada, et kaebuse esitajad ei osanud Riigikohtu lahendi põhjal järeldada, et õigusvastane ettekirjutus tekitas neile kahju, pidid nad sellest aru saama ettevõtte kustutamisel. Seega algas kahju hüvitamise taotluse tähtaeg OÜ X puhul 23.04.2012 ja OÜ Y puhul 15.10.
3. Vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 ja

§ 46

lg-le 4 tuli esitada kahju hüvitamise taotlus OÜ X puhul hiljemalt 23.04.2015 ja OÜ Y puhul hiljemalt 15.10.2016. Nendeks kuupäevadeks kaebajad kahju hüvitamise taotlust ei esitanud. Õiguslik regulatsioon näeb ette ka maksimaalse menetlustähtaja 10 aastat, mille jooksul on võimalik hüvitamiskaebust esitada (vt RVast § 17 lg 3 ja

§ 46lg 4).

Kuivõrd haldusakt, mille alusel sunnivahendeid rakendati, anti välja 26.08.2009, möödus 10-aastane maksimaalne tähtaeg 6 26.08.

1. Kaebajad esitasid taotluse kahju hüvitamiseks vastustajale 30.10.2019, seega rohkem kui 10 aastat peale haldusakti välja andmist. 6.
2. Kaebajate väide, et kuivõrd 26.08.2009 ettekirjutuse alusel vastuvõetud sunnimeetmeid hakati rakendama alles 07.12.2009, hakkas kaebetähtaeg jooksma alles sellest kuupäevast, on alusetu ja vastuolus õigusaktidest tuleneva regulatsiooniga. 6.2.
3. Esiteks on sunnimeetmete (näiteks sunnirahade) rakendamise puhul tegemist menetlustoiminguga ja mitte toiminguga

§ 46

lg 4 mõttes.

§ 46

lg-s 4 ei ole toodud tähtaja arvutamise alustena välja menetlustoimingu tegemist. Seega peab lähtuma kaebetähtaja arvutamise algusaja osas ettekirjutuse andmise ajast. 6.2.3. Teiseks eeldab kaebajate väide, et ettekirjutuse alusel rakendati 07.12.2009 sunnimeetmeid õigusvastaselt. Vastustaja on seisukohal, et kuniks Riigikohtu poolt vastustaja ettekirjutuse õigusvastaseks kuulutamiseni ja tühistamiseni rakendati sunnimeetmeid õiguspäraselt. Riigikohus on leidnud: „Kolleegium rõhutab, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, AtSS § 8 lg‑d 1 ja 3).“ Seega ei sõltu sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ettekirjutuse õiguspärasusest, vaid vastavalt AtSS § 8 lg 1 alusel adressaadile ettekirjutuse teatavaks tegemisest ja selle kehtivusest. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Sama sätte lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (

§ 249lg 1) või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81).

Kuivõrd vaidlusaluse ettekirjutuse kohtumenetluse ajaks ei peatatud esialgse õiguskaitse raames ettekirjutuse kehtivust ega keelatud sunnimeetmete rakendamist kohtumenetluse ajaks, kehtis ettekirjutus kogu kohtumenetluse ja sunnimeetmete rakendamise aja. Seega rakendati sunnimeetmeid õiguspäraselt ning ei ole põhjendatud võtta kaebetähtaja kulgemise aluseks sunnimeetmete rakendamise alguskuupäev. 6.

1. Kaebajate väide, et kaebus on esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides ja seega kaebetähtaegu ei ole ületatud, on alusetu ja põhjendamata. Kaebajate väide, et haldusorgan on kaebuse sisulise läbivaatamisega taotluse esitamise tähtaja omaalgatuslikult HMS § 34 lg 1 alusel ennistanud, on vastuolus tähtaja ennistamist puudutava õigusliku regulatsiooniga. HMS § 34 lg 1 sätestab, kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib haldusorgan omal algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Antud sätte kohaselt on kaebetähtaja ennistamine erandlik ja kaalutlusotsus. Vastavalt halduse heale tavale ning haldusõiguse põhimõtetele peavad kaalutlusotsused olema põhjendatud ning kaalutlused peavad olema otsuses nähtavad. Sellist haldusorgani otsust ei ole vastustaja teinud. Vastustaja rõhutab, et 14.11.2019 taotlusele tehtud vastuses on vastustaja esmajärjekorras rõhutanud, et taotlus on esitatud tähtaega rikkudes ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Seega esmane põhjus taotluse rahuldamata jätmisel oli kaebetähtaja rikkumine, mistõttu ei saa mitte kuidagi lugeda sellest vastusest välja kaalutletud otsust ennistada kaebetähtaeg. 6.
2. Kaebajate väide, et nende nõuded ei ole aegunud, kuivõrd kahju aluseks olevad rikkumised on jätkuvad, on alusetu ja selle põhjendused asjakohatud. Esiteks, rõhutab vastustaja, et kõik kaebajate väited, mis puudutavad väidetavalt vastustaja poolt ebaseadusliku riigiabi pakkumist ja konkurentsi moonutamist, on alusetud. 7 Kaebajate argumentatsioon ning püüe luua põhjuslikke seoseid erinevate printsiipide rakendamise, ettekirjutuste tegemise või tegemata jätmise ning riigiabi pakkumise ning konkurentsi moonutamise ning kaebajatele tekkinud kahju osas, on täies ulatuses oletuslikud. Sellised seosed ei vasta kahju hüvitamisel kehtivatele kausaalsuse reeglitele. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Seega peab olema konkreetne seos vastustaja avalik-õiguslikus suhtes toimepandud õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel. Kuivõrd kaebajad ei ole millegagi tõendanud ja ka vastustaja eitab, et oleks pakkunud ebaseaduslikku riigiabi või moonutanud konkurentsi, puudub selliste väidetavate rikkumise osas põhjuslik seos hüvitamiskaebuse nõudeks oleva kahjuga. Lisaks sellele puuduvad väidetavate rikkumiste ja kaebajate kui füüsiliste isikute subjektiivsete õiguste riivena väljenduvad puutumused. Kõik etteheidetavad rikkumised seonduvad äritegevuse ja juriidiliste isikute huvidega ning ei saa olla mitte kuidagi füüsiliste isikute subjektiivseid huve otseselt riivavad või rikkuvad. Vastustaja rõhutab, et juriidiline isik on eraldiseisev oma õiguste ja kohustustega õigussubjekt. Juriidilise isiku osanike ja juhatuse liikmete huvid ei ole samastatavad juriidilise isiku omadega. Kokkuvõtlikult puuduvad väidetavad jätkuvad rikkumised, mis kinnitaksid, et ei ole rikutud kaebetähtaega. 6.
3. Vastustaja on seisukohal, et puuduvad alused kaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu vastustaja palub halduskohtul jätta kaebetähtaeg ennistamata Riigikohus on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul. Selliseid olulisi ja kestvaid objektiivseid takistusi ei ole kaebajad oma taotluses esile toonud. Riigikohus on leidnud: „Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi.“ Vastustaja rõhutab, et kaebajate väitel tekkis neile kahju läbi selle, et vastustaja õigusvastane ettekirjutus ja selle alusel rakendatud sunnimeetmed viisid kaebajatele kuulunud äriühingute pankrotistumiseni. Vastustaja kordab, et kaebuses toodud asjaoludest tulenevalt pidid kaebajad olema teadlikud kahjust ning kahju tekitanud isikust OÜ X puhul hiljemalt 23.04.2012 ja OÜ Y puhul 15.10.
4. Alates sellest kuupäevast oli kaebajatel aega 3 aastat määrata tekkinud kahju suurus ning esitada taotlus hüvitamiseks haldusorganile või esitada hüvitamiskaebus halduskohtule. Kaebajate poolt tähtaja ennistamistaotluses välja toodud nii-nimetatud subjektiivse põhjusena kaebajate kui õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus ei ole, arvestades kaebuse esitanud isikute tausta, teadmisi haldusmenetluses olevatest protsessiküsimustest ning õigusabi saadavust, mõjuvaks põhjenduseks. Kaebaja II oli aktiivne osaline ka väidetavalt kahju aluseks olnud OÜ-le Y tehtud ettekirjutuse vaidlustamisel nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses. Seega ei saanud olla kaebajale II võõrad haldusmenetluses olevad kaebetähtajad ning erinevad õiguskaitsevahendid. 8 Vastavalt ülalviidatud Riigikohtu lahendile, kui isikul tekkis kahtlus oma õiguslikes teadmistes, nagu kaebajad püüavad väita, pidid nad mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. „Mõistlik aeg“ on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada käesoleva kaasuse asjaolusid. Võttes arvesse asjaolu, et isikud olid teadlikud varalise kahju tekkimisest hiljemalt äriühingute pankrotistumise hetkel ja olid ka teadlikud, kes tekitas selle kahju, olid isikutele teada kõik vajalikud esmased kahju hüvitamise taotluse jaoks vajalikud faktilised asjaolud. Kaebajatel, kellest vähemalt üks pidi olema teadlik varasemas kohtuprotsessis osaledes halduskohtumenetluses kehtivatest võimalikest menetlustähtaegadest, pidi tekkima juba sel hetkel teadmine, et neile on tekkinud kahju ja kahtlus, et neil võivad olla õiguslikud võimalused selle kahju sissenõudmiseks. Õigusliku kogenematuse puhul leiab vastustaja, et mõistlikuks ajaks professionaali poole pöördumiseks ei saa lugeda 10 aastat, vaid pigem on see tähtaeg maksimaalselt 1 aasta alates Kaebajate poolt kahju ja kahju tekitaja tuvastamisest, see on OÜ X ja OÜ Y pankroti välja kuulutamisest. Kaebajate väited, et nad on juba mitu korda eelnevalt teavitanud vastustajat neile tekkinud kahjust ja nõudnud hüvitamist, on põhjendamatud. Esiteks rõhutab vastustaja, et kaebajad esitasid kahju hüvitamise taotluse alles 30.10.2019 ja ei ole varasemalt esitanud ühtegi kirjalikku nõuetele vastavat kahju hüvitamise taotlust vastustajale. Seega on väärad kaebajate väited, et nad on kolme aasta jooksul alates kahju tekkimisest teada saamist esitanud taotluse kahju hüvitamiseks vastustajale. Teiseks, on vastustaja seisukohal, et kaebajate väited, mille kohaselt on nad esitanud taotlusi Konkurentsiametile ja Keskkonnaministeeriumile ja seega ei ole olnud passiivsed kahju hüvitamise taotlemisel, asjakohatud. Vastavalt RVastS § 17 lg-le 1 tuleb kahju tekkimisel taotlus esitada kahju tekitanud haldusorganile. Seega ei saa kaebetähtaegade arvestamisel ja ennistamise taotluse põhjendamisel lähtuda taotluste esitamisest muudele asutustele. Vastustaja leiab, et lähtudes ülal viidatud Riigikohtu seisukohtadest ning käesoleva haldusasja asjaoludest ei olnud kaebajad piisavalt hoolsad kaebetähtaegade väljaselgitamisel, mistõttu ei ole tähtaja ületamine subjektiivselt vabandatav ega põhistatud. KOHTU SEISUKOHT 7.

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 124

lg 4 näeb ette, et kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse.

§ 152

lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt

§ 124

lg 2.

§ 46

lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest.

§ 47

lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. 9 RVastS § 18 lg 2 tuleneb, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. 8.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.

§ 71

lg 2 tuleneb, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et samal ajal tähtaja ennistamise avalduse esitamisega tuleb teha menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse.

§ 150

lg 1 kohaselt on mõjuv põhjus kohtule vastamata jätmiseks või kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja sellest teatamata jätmiseks eelkõige liikluskatkestus, menetlusosalise ootamatu haigestumine või lähedase surm või ootamatu raske haigus, mille tõttu menetlusosaline ei saanud kohtule vastata või kohtusse ilmuda ega volitada selleks esindajat.

1. Käesoleval juhul on vastustaja leidnud, et kaebus ei ole kohtule esitatud tähtaegselt ning tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata. Kohus tõlgendab seda kui taotlust menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu võttes arvesse ka asjaolu, et oma määruses 15.01.2020 võttis kohus kaebuse menetlusse kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks (määruse p 2). Kaebajad paluvad lugeda kaebus tähtaegseks või juhul kui kohus leiab, et kaebetähtaega on rikutud see ennistada.
2. Kaebuse esitajad on leidnud, et kahju on põhjustatud Keskkonnainspektsiooni 26.08.2009 ettekirjutusega ja selle alusel kohaldatud sunnimeetmetega. Õigusvastaseid sunnimeetmeid hakkas vastustaja rakendama OÜ X suhtes 07.12.2009 (tl 144), millest tulenevalt pole kaebajate hinnangul mõeldav, et kaebetähtaeg oleks saanud hakata kulgema enne 07.12.
3. Kohus märgib, et kaebuse kohaselt seisneb kahju omandikaotuses - OÜ X ja OÜ Y maksejõuetuks muutumises ja äriühingute lõpetamises ja sellega ka tulu saamise võimaluse kaotamises. Äriregistri andmetele kustutati OÜ X äriregistrist 23.04.2012 ja OÜ Y 15.10.
4. Lisaks seisneb kahju mainekahjus (meedias avaldatud seisukohad perioodil 2008-2010).
5. Kohus siinkohal kõigepealt selgituseks, et kaebajad on käesoleval juhul esitanud kaebuse endale kui füüsilistele isikutele riigi poolt nende subjektiivsete õiguste õigusvastase rikkumise tõttu põhjustatud kahju hüvitamiseks. Kohus märgib, et käesoleval juhul on üheselt tuvastatav, et õigusvastase haldusaktiga võib olla rikutud on juba lõpetatud äriühingute OÜ X ja OÜ Y õigusi ja võimalik, et sellise õigusvastase tegevusega on põhjustatud neile äriühingutele ka kahju. Samas puuduvad kohtul andmed, et nimetatud äriühingud oleksid esitanud kahjunõuded kahju põhjustaja vastu riigivastutuse seaduse alusel. Kohtu hinnangul ei ole üldjuhul võimalik selliste nõuete esitamata jätmisel äriühingu poolt selle osanikel ise ja otse esitada kahjunõudeid kahju põhjustaja vastu eraisikuna (osanikuna, aktsionärina) seetõttu saadud võimalike kahjude (eelkõige saamatajäänud tulu võimalike dividendide vähenemise ja kaotamise tõttu). Kohus peab vajalikuks märkida, et osanike ja aktsionäride huve on vastavalt seadusele volitatud esindama nende juhatus. Juhul, kui juhatus kahjustab õigusvastaselt osanike huve (jättes näiteks tähtaegselt esitamata kahjunõude riigi vastu), tekib osanikel nõudeõigus mitte algse kahju põhjustaja, vaid juhatuse vastu. Kohus märgib, et lisaks eeltoodule ei ole tulenevalt kohtu hinnangul käesoleval juhul põhimõtteliselt täidetud ka normi eesmärgi nõue, sest õigusvastase ettekirjutuse tegemise keelu eesmärgiks ei ole mitte ärihingute aktsionäride ja osanike dividendiõiguste kaitse, vaid äriühingu õiguspärase tegevusvõimaluse tagamise ja haldusorgani õiguspärasele tegevusele sundimine. Kuigi eeltoodu annab kohtule võimaluse tagastada sisuliselt ka kaebeõiguse puudumise tõttu, ei pea kohus menetluse käesolevas staadiumis, kus otsustamisel on kaebetähtaja küsimus ja kaebaja ei ole vastustaja poolt kaebeõiguse küsimuses esitatud väidetele saanud vastata, vajalikuks nimetatud 10 alusel kaebuse tagastamist. Kohus lähtub edaspidi eeldusest, et kaebeõigus on kaheldav ja kohus kontrollib kaebuse tähtaegsust sõltumata kaebajate, kui eraisikute kaebeõiguse olemasolust.
6. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebajad pidid olema teadlikud õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahjust hiljemalt vastavalt 23.04.2012 ja 15.10.2013, mil ülaltoodud juriidilised isikud äriregistrist kustutati. Sellest hetkest alates, pidi kaebajatele selge olema, et nad ei saa enam oma osalusega äriühingutest tulu teenida ei dividendide näol ega nende osaluste müügiga. Isegi kui asuda seisukohale, et neil oli seetõttu kaebeõigus riigi vastu (kohus selle seisukohaga küll ei nõustu) algas kahju hüvitamise taotluse esitamise kolme aastane tähtaeg varalise kahju osas OÜ X puhul 23.04.2012 ja OÜ Y puhul 15.10.
7. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kolme aastane tähtaeg algas info avalikustamisest. Kaebuse kohaselt avalikustati infot perioodil 2008-
8. Järelikult tuli mittevaralise kahju hüvitamise nõue esitada hiljemalt
9. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajad ei pidanud neile tekitatud mainekahjust selle avaldamisel aru saama, siis hiljemalt Riigikohtu 01.06.2011 otsusest, mil Riigikohus tuvastas Keskkonnainspektsiooni ettekirjutuse õigusvastasuse, pidid kaebajad mõistma ka neile väidetava mainekahju tekkimist. Seega oleks kõige hilisem mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg saabunud 01.06.
10. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 tuli esitada varalise kahju hüvitamise taotlus OÜ X puhul hiljemalt 23.04.2015 ja OÜ Y puhul hiljemalt 15.10.
11. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuli esitada hiljemalt 01.06.
12. Selleks ajaks kaeabajad oma nimel eraisikutena kahjunõuet riigi vastu esitanud ei ole, sest vaidlust ei ole asjaolu üle , et vastav kahjunõue esitati alles 30.10.
13. Seega on vaieldamatult kõigi kahjunõuete puhul ületatud taotluse/kaebuse esitamiseks ettenähtud 3 aastast tähtaega.
14. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajad ei olnud eelmises punktis nimetatud aegadel varalise kahju tekkimisest ja selle põhjustanud isikust teadlikud, millega kohus talle teadaolevate andmete põhjal ei nõustu, siis arvestades, et kaebuse esitajad on kahju hüvitamise taotluse esitanud Keskkonnainspektsioonile 30.10.2019 ehk rohkem kui 10 aasta möödumisel kahju nõude aluseks olnud haldusakti andmisest (haldusakt on antud 26.08.2009), siis on nii taotlus haldusorganile kui ka kaebus kohtule esitatud igal juhul kaebetähtaja rikkumisega. Kaebajad leiavad ekslikult, et antud juhul on kaebetähtaja kontekstis põhjendatud lähtuda mitte õigusvastase haldusakti andmise ajast, vaid õigusvastaste sunnimeetmete rakendamise alustamise ajast, milleks oli 07.12.2009, kuna varem ei saanud kaebajad kahjust teada saada. Kohus selgitab, et 10 aastase kaebetähtaja rakendamise puhul ei oma kahjust teadasaamise aeg üldse tähtsust. Nimelt 10-aastane tähtaeg on sätestatud piirmääraks sõltumata kahjust teada saamisest. Kuivõrd vastav haldusakt, mille alusel kaebajatele väidetav kahju tekkis, on antud 26.08.2009 ning kaebajad esitasid kahju hüvitamise nõude Keskkonnainspektsioonile 20.10.2019, siis on igal juhul ka 10-aastane kaebetähtaeg möödunud. Õige on siinjuures vastustaja poolt välja toodu, et sunnimeetmete (näiteks sunnirahade) rakendamise puhul on tegemist menetlustoiminguga ja mitte toiminguga

§ 46

lg 4 mõttes.

§ 46lg-s 4 ega RVast

S § 17 lg 3 ei ole toodud tähtaja arvutamise alustena välja menetlustoimingu tegemist. Seega peab lähtuma kaebetähtaja arvutamise algusaja osas ettekirjutuse andmise ajast ehk siis antud juhul kuupäevast 26.08.

2. Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et Keskkonnainspektsioon on vaikimisi kaebetähtaja ennistanud ning sellest tulenevalt tuleb lähtuda RVastS § 18 lg 2 (koosmõjus

§ 47lg 2).

Keskkonnainspektsioon on ka oma vastuses kaebajate kahju hüvitamise taotlusele selgelt leidnud, et kahju hüvitamise nõue ei ole tähtaegne ja jätnud taotluse juba üksnes sel põhjusel rahuldamata, kuigi õige oleks olnud jätta taotlus HMS § 14 lg 6 p 1 alusel läbi vaatamata ja tagastada. Kohus leiab, et hilinenult kahju nõude esitamisega haldusorganile ei ole võimalik automaatselt ennistada kaebetähtaega halduskohtumenetluses tuginedes RVastS § 18 lg 2 olukorras, kus 11 haldusorgan on taotluse lahendanud sisuliselt, kuid jätnud selle rahuldamata esiteks põhjusel, et taotlus on esitatud tähtaja rikkumisega, kuivõrd see oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Olukorraga, kus haldusorgan ennistab vaikimisi nõude esitamise tähtaja, on tegemist siis, kui haldusorgan lahendab taotluse sisuliselt ilma tähtaja küsimusele mingit tähelepanu pööramata. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Vastustaja on jätnud taotluse rahuldamata põhjusel, et nõue ei ole esitatud tähtaegselt. Nähtuvalt vastustaja 14.11.2019 vastusest kahju hüvitamise taotlusele, on selle näol sisuliselt tegemist taotluse läbi vaatamata jätmisega, sest juba vastuse esimeses osas toob vastustaja järeldust alla joonides välja, et taotluse esitamise tähtaeg on ületatud ning et taotlus tuleb juba sel põhjusel rahuldamata jätta. Asjaolu, et lisatud on veel ka muid põhjendusi, ei anna alust arvata, et tegemist oleks taotluse esitamise tähtaja ennistamisega. Sellele ei viita ka lisatud selgitus võimaluse kohta esitada kaebus kahjude väljamõistmiseks halduskohtule. Kuigi haldusorgan on siinkohal eiranud kohtupraktikas väljendatud seisukohta, kuidas tuleks vormistada kaebetähtaja ületanud kaebuse läbivaatamata jätmine, ei anna see vastustaja vormiline (sõnastuslik) eksimus tema vastuse põhisisu ega anna kohtu veendumusel alust arvata, et vastustaja sooviks oli vastuse andmisel kaebetähtaeg ennistada.

1. Kaebajate väited selles, et tegemist on jätkuva kahju tekitamisega, millest tulenevalt on kaebus tähtaegne on otsitud ega tugine seadusel. Nimelt leiavad kaebajad, et vastustaja tekitas neile kahju seeläbi, et jättis õigusvastase ettekirjutuse tegemisel ning hilisemas järelevalvemenetluses „saastaja maksab“ printsiibi rakendama, mille tagajärjel anti kaebajatele kuulunud äriühingute konkurentidele õigusvastast riigiabi ja kahjustati vaba konkurentsi. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebajate poolt esitatud väited ei ole seostatavad kaebajatele kahju tekitamisega. Siinkohal puuduvad esitatud väidetavate rikkumiste ja kaebajate kui füüsiliste isikute subjektiivsete õiguste riivena väljenduvad puutumused. Kõik etteheidetavad rikkumised seonduvad äritegevuse ja juriidiliste isikute huvidega ning ei saa olla mitte kuidagi füüsiliste isikute subjektiivseid huve otseselt riivavad või rikkuvad. Kaebajad kui füüsilised isikud on kaebuse esitanud seoses omandikaotusega. Kaebetähtaja küsimuse lahendamisel on kaebajad esitanud ka täiendavaid väiteid, mis ei ole kuidagi seotud kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisega, vaid käesolevaks ajaks lõppenud äriühingutega, mille osanikeks nad olid. Kohus märgib siinkohal, et osanikuks olemine ei tee kaebajaid äriühingu vara omanikeks. Juriidiline isik on eraldiseisev ja oma õiguste ja kohustustega õigussubjekt. Juriidilise isiku osanike ja juhatuse liikmete huvid ei ole samastatavad juriidilise isiku omadega, millest tulenevalt on kohus seisukohal, et tegemist ei ole jätkuva rikkumisega, millisel juhul võiks tulla kõne alla olukord, kus kaebetähtaeg ei ole veel saabunud. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus oleks võimalik rakendada kaebajate poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/104/EL art 10 p 2, mille kohaselt ei hakka konkurentsi kahjustamise korral aegumistähtaeg kulgema enne, kui konkurentsi rikkumine on lõppenud.
2. Kaebajad esitasid kohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse leides, et tähtaja ennistamiseks esinevad subjektiivsed põhjused. Kabeajad väidavad, et nad eksisid õigusliku kogenematuse tõttu RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja tõlgendamisel ning lähtusid ekslikult arusaamast, et kahju hüvitamise nõudest tuleb vastustajat teavitada 3 aasta jooksul, kuid nõudega tuleb kohtu poole pöörduda mitte hiljem kui 10 aasta jooksul. Kohus leiab, et kaebajate esitatud väide on ilmselgelt otsitud ega tingi kaebetähtaja ennistamist. Kaebajatel on olnud piisavalt aega, et välja selgitada kahju hüvitamise nõude esitamise kord, kaebajad ei ole seda mõistliku aja jooksul teinud. Kaebajad ei ole ka teavitanud vastustajat kahju hüvitamise nõudest kolme aasta jooksul nagu nad väidavad kaebetähtaja ennistamise taotluses. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on üks 12 kaebaja - Y - esindanud Keskkonnaministeeriumis peetud arutelul erinevate ettevõtjate, tarbijate ja jäätmevaldajate huve, mitte aga teavitanud Keskkonnainspektsiooni kahju nõude esitamisest või seda esitanud kaebajate kui füüsiliste isikute nimel. Arutelul on viidatud osanikele tekkinud kahjule, kuid sellises vormis arutelu protokolli ei saa käsitleda kui kahju nõude esitamisest teavitamist, rääkimata selle esitamisest. Sama moodi ei nähtu kahju nõudest teavitamist Keskkonnainspektsioonis toimunud koosolekul, kus kaebaja Y esindas jällegi ettevõtteid sh OÜ X. Kaebajatele kui füüsilistele isikutele tekkinud kahjust ei ole seal Keskkonnainspektsiooni teavitatud ega sellist nõuet esitatud. See on tegelikult ka arusaadav, sest sel ajal olid äriühingud veel olemas ja hetkel kohtule esitatud alustel kaebust (omandiõiguse rikkumine) ei oleks ka isegi selle lubatavuse puhul (millega kohus ei nõustu) saanud esitada. Kohus rõhutab ka seda, et seaduse sätte kohaselt ei tule mitte kahju tekitajat teavitada kahju nõudest, vaid see tuleb esitada kolme aasta jooksul. Midagi sellist kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu. Konkurentsiametile esitatud teabenõuet ja sellele saadud vastust ei ole võimalik samuti kuidagi käsitleda kui kahju nõude esitamist ega ka selle esitamise kavatsusest teavitamisena. Kohus nõustub vastustajaga ning leiab, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul. Selliseid olulisi ja kestvaid objektiivseid takistusi ei ole kaebajad oma taotluses esile toonud. Asjakohane on ka vastustaja viide Riigikohtu 16.01.2009 lahendile nr 3-3-1-5-08, kus Riigikohus märkis, et: „Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi.“. Kuivõrd kohus leidis, et tulenevalt kaebuses toodud asjaoludest pidid kaebajad olema teadlikud kahjust ning kahju tekitanud isikust OÜ X puhul hiljemalt 23.04.2012 ja OÜ Y puhul 15.10.2013, siis arvestades kaebaja isikuid leiab kohus, et nende puhul ei saa rääkida sellistest subjektiivsetest asjaoludest, mis võiks tingida kaebetähtaja ennistamise käesoleval ajal ehk ligi 3 ja 4 aastat peale kaebetähtaja möödumist. Ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtajast on möödas üle 5 aasta. Kohus leiab, et kaebuse esitajad ei ole olnud piisavalt hoolikad kaebetähtaegade välja selgitamisel ning käesoleval juhul ei esine selliseid objektiivseid ega subjektiivseid asjaolusid, mis võiks tingida kaebetähtaja ennistamise. Isegi kui lähtuda 10 aastasest kaebetähtajast, siis puuduvad alused ka viidatud tähtaja ennistamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajad on viivitanud ebamõistlikult kaua kaebuse esitamisega. Kohtusse pöördumise õigusele piirangute sh kaebetähtaja kehtestamiseks annab aluse eeskätte PS §-st 10 tulenev õiguskindluse põhimõte. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes siis, kui on esinenud olulised ja kestvad objektiivsed takistused kaebeõiguse kasutamiseks ajaperioodi jooksul ning teise isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebajad ei ole kohtule esitanud selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis võiks tingida kaebetähtaja ennistamise. Seega tuleb haldusasja menetlus lõpetada

152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. 16. Kuna kohus lõpetab kohtuasja menetluse

§ 152

lg 1 p 2 alusel, tuleb asjas tasutud riigilõivud vastavalt 750 eurot X ja 750 eurot Q

§ 104lg 5 p-st 4 tulenevalt tagastada.

Kohus selgitab, et riigilõiv tagastatakse käesoleva määruse jõustumisel. 17. Kohus lahendab vastavalt

§ 109lg-le 2 ka menetluskulude jaotuse küsimuse.

Menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (

§ 108lg 4).

Vastustaja ei ole esitanud 13 kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 14