Kriminaalasi nr 1-18-7981 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. september 2021. a, Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-7981 Kohtunik Marek Vahing Kohtuistungi sekretä

§ 121

lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest ja karistati vangistusega 1 aasta 2 kuud.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Harju Maakohtu 12.01.2017.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 5 kuu ja 28 päeva vangistuse võrra ning U. Kangurile mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust. U. Kanguri karistuse kandmise algust loetakse alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest 19.06.

1. a. Kohtuotsus jõustus 28.12.
3. Tartu Maakohtu 06.05.
4. a määrusega jäeti U. Kangur Harju Maakohtu 11.12.
5. a otsusega mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtumäärus jõustus Riigikohtu määruskaebuse menetlusse mittevõtmise määrusega 06.08.
6. a.
7. Käesoleval ajal kannab U. Kangur karistust Tartu Vanglas. Tema karistusaja algus on 19.06.
8. a ja lõpp 16.02.
9. a.
10. 28.07.
11. a on Tartu Vangla edastanud Tartu Maakohtule U. Kanguri isikliku toimiku, otsustamaks U. Kanguri vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Vangla materjalidest nähtub, et Tartu Vangla ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist.
12. Prokurör esitas seisukoha U. Kanguri ennetähtaegse vabastamise kohta kirjalikult. Prokurör nõustub Tartu Vangla seisukohaga ja ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
13. Süüdimõistetu U. Kangur selgitas kohtuistungil, et ta ei soovi vabaneda. KOHTU SEISUKOHT
14. U. Kangur on toime pannud teise astme kuriteo.

§ 76

lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteos või ettevaatamatus esimese astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud.

1. Käesolevaks ajaks on U. Kangur teise astme kuriteo eest mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole, kuid mitte vähem kui neli kuud. Kuna Tartu Maakohtu 06.05.
2. a määruse jõustumisest, millega U. Kangur jäeti vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata, on möödunud vähemalt 1 aasta, on täidetud ka vangistusseaduse § 76 lg-st 4 tulenev alus vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. Seega on täidetud formaalsed eeldused U. Kanguri vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks.
3. Üksnes formaalsete aluste täidetus aga ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda (RKKKm 3-1-1-12-17, p 18). Küll aga on kinnipeetaval õigus seaduses sätestatud tähtaegade saabumisel tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemisele. 10.

§ 76

lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kokkuvõttes peab nimetatud erinevate asjaolude hindamine viima arusaamani, milline on süüdimõistetust tulenev uute kuritegude toimepanemise oht. Kui see oht on väike, tuleb inimene vabastada, kui aga oht on arvestatav, tuleb ta jätta vabastamata. 11. Kohus, ära kuulanud süüdimõistetu, tutvunud prokuröri kirjaliku arvamusega, uurinud süüdimõistetu isiklikus toimikus leiduvaid dokumente, leiab, et U. Kangur tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega jätta vabastamata.

§ 76lg 4 kohaselt välistab U.

Kanguri ennetähtaegse vabastamise süüdimõistetu isik ja tema varasem elukäik.

1. U. Kangur kannab karistust korduva kehalise väärkohtlemise, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat, toimepanemise eest. Kohus võtab positiivse asjaoluna arvesse, et süüdimõistetu osaleb vangla tööhõives, on läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“. Süüdimõistetu tunnistab, et tema kuritegelikult agressiivne 2 käitumine on seotud alkoholi tarvitamisega. Samuti kinnipeetav teadvustab, et peab vabanedes vaeva nägema ja tagasilanguse ennetamine saab olema raske. U. Kanguril vabanedes elukoht puudub. Kinnipeetav ei ole kriminaalhooldusametnikule esitanud andmeid enda vabanemisjärgse elukoha kohta, mistõttu puudub ka vanglal vastav informatsioon. Kinnipeetav on ka suuliselt inspektor-kontaktisikule öelnud, et ei soovi tingimisi enne tähtaega vabaneda. Süüdimõistetul toetav lähivõrgustik puudub – U. Kangur ei ole ametnikule esitanud lähedaste andmeid, seetõttu ei olnud kriminaalhooldajal ka võimalik nendega ühendust võtta. U. Kanguril on tehtud tõstukiload ning ta on omandanud erinevaid ametioskusi töö käigus (liinioperaator, tõstukijuht). Vabanemisel soovib isik omandada keevitaja eriala. Kinnipeetaval on olemas nii ametliku kui ka juhutööde tegemise kogemus. Vabanemisel süüdimõistetul garanteeritud töökohta ei ole, kuid isik soovib siiski tööle asuda.
2. Vangla iseloomustusest nähtuvalt iseloomustab U. Kangurit positiivselt tööhõives osalemine, sotsiaalprogrammide „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“ läbimine, soov eriala omandada ning mitmekülgsed tööoskused. Paraku kaaluvad negatiivsed asjaolud käesoleval juhul üles U. Kangurit positiivselt iseloomustava teabe. Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel tuleb kogumina arvesse võtta nii isiku vangistuseelset käitumist, tema poolt toime pandud kuriteo olemust kui ka vangistusaegset käitumist. Kohus ei saa seega ennetähtaegse vabastamise otsustamisel lähtuda ainult kinnipeetava käitumisest vangistuse kandmise ajal.
3. U. Kanguril 2 kehtivat kriminaalkaristust eriliigiliste kuritegude, s.o vägistamise, lähisuhtes kehalise väärkohtlemise ja korduva kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest. Nende kuritegude eest kannab U. Kangur käesoleval ajal ka Tartu Vanglas liitkaristust. Tegemist ei ole tema esimese vangistusega. U. Kangurit on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja ta on varasemalt kahel korral vanglas viibinud. Süüdimõistetul on võimaldatud vangistust kanda ka tingimisi vabaduses. U. Kangur aga rikkus katseajal korduvalt erinevaid käitumiskontrolli nõudeid (sh alkoholi tarvitamise keeldu) ning pani vähem kui 1,5 aastat hiljem toime uue samaliigilise, s.o vägivallakuriteo. See näitab, et nii varasemad vangistused kui ka kriminaalhooldus ei ole olnud mõjus isiku kuritegelikult teelt eemale hoidmisel. Kuna U. Kangur on vabaduses jätkanud kuritegude (vägivallakuritegu) toimepanemist lühikeste ajavahemike järel, ta on kuriteo toime pannud katseajal ning teda ei ole uute kuritegude toimepanemiselt eemale hoidnud varasem vangistuses viibimine, ei ole kohtu arvates seni vanglas viibitud aeg (veidi üle 3 aasta ja 2 kuu) süüdimõistetust lähtuvat uute kuritegude toimepanemise ohtu minimeerinud. U. Kangur ei tunnista aset leidnud kuritegu ja süüdistab enda agressiivsuses naabrimeest (kui poleks teda olnud, poleks uuesti jooma hakanud). Seega asetab isik süü ja vastutuse teisele inimesele ning seetõttu ei ole kohtu arvates käesolev vangistus veel kinnipeetavale oodatud mõju avaldanud. Samuti on süüdimõistetu väljendanud vestluses ametnikuga kriminaalseid hoiakuid (nt leiab, et lihtsam on konflikt lahendada vägivallaga, kui inimesega vestelda). Oma varasema käitumisega on U. Kangur selgelt näidanud, et kriminaalhooldusega kaasnevate nõuete täitmine (sh õiguskuulekas elu) ei ole talle jõukohane ning seega ei saa kriminaalhooldust pidada karistuse eesmärkide saavutamiseks piisavalt efektiivseks. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, asumaks seisukohale, et isiku suhtumine on senise vangistuse jooksul täielikult muutunud ja ta käituks edaspidi teisiti. Ka kohtupraktika kohaselt on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (RKKKm 3-1-1-103-06, p 15). Suur uute kuritegude toimepanemise oht välistab U. Kanguri tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise.
4. Vangla esitatud materjalidest nähtuvalt on U. Kanguri käitumist ja toimetulekut väga tugevalt mõjutanud sõltuvus alkoholist. Nimetatud sõltuvus on leidnud ka diagnoosimist. Kõik kuriteod on kinnipeetav toime pannud alkoholijoobes ning ta on ka kriminaalhoolduse ajal korduvalt rikkunud alkoholi tarvitamise keeldu. Alkoholi kuritarvitamisest ei hoidnud U. Kangurit eemale ka varasem sõltuvusravil osalemine ning alkoholivastase protseduuri tegemine. Samuti on süüdimõistetu 3 jätnud kohtumääruse alusel ravile pöördumata ning ise enda alkoholi kuritarvitamises probleemi ei näe. U. Kanguri hinnangul suudab ta vajadusel alkoholi tarvitamisest loobuda. Kohus nõustub siinkohal kriminaalhooldajaga selles, et kinnipeetava enesedistsipliin alkoholi tarvitamisest hoidumise osas on pigem puudulik. Kuna vangistuses ei ole kinnipeetavatele alkohol tarvitamiseks kuidagi kättesaadav, siis selguvad isiku võimalikud tarvitamisharjumused alles vabaduses. Samuti on süüdimõistetu ise kriminaalhooldajale tunnistanud, et

klus pole temale ning vabanemisel saab tagasilangusest hoidumine olema raske. U. Kanguri sõnul on tema agressiivsus seotud alkoholi tarvitamisega. Raskusi on ka alkoholile ei ütlemisega – seltskonnas viibides hakkab ta paratamatult ka ise tarvitama. Eelnevat kogumis arvesse võttes on kohtu hinnangul kriminaalhoolduse (mille raames kohaldatakse ka alkoholi tarvitamise keeldu) rakendamine U. Kanguri suhtes perspektiivitu. Samuti ei tooks tulemusi isiku suunamine ravile või sotsiaalprogrammi ning ravile allumise kohustuse määramine, kuna ka varasemalt ei ole need meetmed süüdimõistetu suhtumist ja sõltuvuskäitumist muutnud. Sotsiaalprogrammidest ja sõltuvusravist võib ainult siis loota tulemusi, kui inimene ise soovib enda tarvitamisharjumusi muuta. U. Kanguri varasemale käitumisele tuginedes aga kohus sellist motivatsiooni süüdimõistetul ei sedasta. Kohtu arvates ei ole nii senistel sekkumistel vabaduses kui ka käesoleva vangistuse jooksul olnud suure tõenäosusega U. Kangurile veel sellist mõju, et olla veendunud süüdimõistetu motivatsioonis hoiduda edaspidiselt alkoholi tarvitamisest. Seega on kohtu hinnangul väga tõenäoline, et U. Kangur jätkab vabaduses alkoholi liigtarvitamist. Alkoholi kuritarvitamine aga suurendab uute süütegude toimepanemise riski märkimisväärselt. 16. Vangla iseloomustusest tulenevalt puudub U. Kanguril vabanemisel kindel elukoht. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üheks eelduseks on kinnipeetaval elukoha olemasolu, et oleks võimalik

§ 76lg 5 kohaselt rakendada katseajal käitumiskontrolli.

Seega ka elukoha puudumine välistab U. Kanguri tingimisi ennetähtaegse vabastamise. 17. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et U. Kanguri ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Tulenevalt vangistusseaduse §-st 6 lg 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma eesmärgi saavutanud ja süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine võimalik juhul, kui tema puhul on oht uute kuritegude toimepanemiseks väike. U. Kanguri puhul see aga nii ei ole ning temast lähtuvaid kuriteoriske tuleb pidada suureks. Siinkohal ei lähtu kohus vangla iseloomustuses esitatud protsentidest (kuna nende arvutamise käik ei ole kohtu jaoks tagantjärele kontrollitav), vaid U. Kanguri isikust, tema enda väljendatust nii kohtuistungil kui vanglas ning eelnevast elukäigust. U. Kanguri ennetähtaegne vabastamine on välistatud ka elukoha puudumise tõttu. Samuti on süüdimõistetu kohtule avaldanud, et ta ei soovi enda ennetähtaegset vabastamist. /allkirjastatud digitaalselt/ Marek Vahing Kohtunik 4