) § 175 lg 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on süüdi mõistetud pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnikku ei ole süüdi tunnistatud pankrotikuriteos. Seega puudub
lg 2 p 1 nimetatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks.
lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on terve menetluse kestel viibinud kinnipidamisasutuses, mistõttu on tema võimalused mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks olnud piiratumad kui vabaduses viibival isikul. Siiski on võlgnik teeninud tulu, loovutanud sellest seaduses ettenähtud osa usaldusisikule ning rahuldanud kinnipidamisasutuses viibimise ajal 11,58% võlausaldajate pankrotimenetluses täitmata jäänud nõuetest, s.o kogunõuetest summas 19 027,53 eurot on võlgnik tasunud 2 203,10 eurot. Võlgnik on teavitanud oma tegevusest ja sissetulekust nõuetekohaselt ja puuduvad andmed, et ta varjanuks oma vara. Võlgnik ja usaldusisik on olnud kohtule kättesaadavad ning on esitanud kohtu pärimisel dokumendid nõuetekohaselt. Arvestades, et võlgnik on viibinud menetluse kestel kinnipidamisasutuses, on ta andnud endast parima võlausaldajate nõuete täitmiseks. Võlgnik on võimaluste piires terve menetluse kestel töötanud, tema sissetulekust on teostatud kinnipidamisi vangistusseaduse § 44 alusel. Kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks võtnud uusi üle jõu käivaid laenukohustusi. Täitemenetluse registrist ei nähtu, et võlgniku suhtes oleks algatatud uusi täitemenetlusi. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et võlgniku kohustustest vabastamine täidab eesmärki anda võlgnikule uus majanduslik algus ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Määruskaebus ja menetluse edasine käik Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud ning see tuleb tühistada ja teha uus määrus, millega pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust 7 aastani. Võlgnik on viibinud kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul kinnipidamisasutuses ning ei ole saanud võimalust võimalikult suures ulatuses võlausaldaja nõuet tasuda. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik kohustust tahtlikult rikkunud, kuid selline võlgniku käitumine ei ole kohustustest vabastamise menetluse raames lubatav ja seetõttu tulnuks võlgniku taotlust kohustustest vabastamiseks vähemalt pikendada. Võlgnikul ei ole olnud võimalik kinnipidamisasutuse väliselt tulu teenida ning tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, mis ei kahjustaks võlausaldajate huve. Võlgnikul oleks võimalus kohustustest vabastamise menetluse pikendamisel 7 aastani, s.o kuni 10.04.2022, töötada mõistlikult tulutooval ning ilmselt täiskohaga töökohal. Võlgnik on viibinud terve menetluse kestel küll kinnipidamisasutuses, kuid võlgniku käitumine on põhjustanud olukorra, kus võlgnik on pidanud viibima seal terve menetluse kestel ning on sellega kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 3 2-13-38365 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse või oleks maakohus pidanud
Maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et võlgnik ei ole oma kohustusi rikkunud, ta on tegelenud võimaluste piires mõistlikult tulutoova tegevusega, arvestades kinnipidamisasutuses viibimist ning ei ole vara varjanud, millest tulenevalt esineb alus võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu määruse põhjendusi ja neid ei korda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud
lg 5 alusel menetlust pikendama ja määrama täiendava tähtaja.
lg 51 kohaselt võib kohus, kui ta leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamise põhjendatust hindab kohus määruse tegemise aja seisuga, lähtudes võlgniku käitumisest võlgadest vabastamise menetluse ajal. Antud juhul viibis võlgnik kinnipidamisasutuses kogu võlgadest vabastamise menetluse aja (alates 10.04.2015 kuni 21.09.2020) ja omas seega piiratud võimalusi mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks ja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Ka määruskaebuse esitaja nõustub sellega, et võimalused sellises olukorras võlausaldajate nõuete rahuldamiseks on piiratud. Seega ei ole võlgnik
Olukorras, kus nimetatud kohustuse rikkumist ei ole esinenud, samuti pole võlgnik varjanud enda vara, ei saa ka asuda seisukohale, et võlgniku kohustustest vabastamine poleks põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik võib kinnipidamisasutusest vabanedes (13.02.2021) asuda tööle ja omada suuremaid võimalusi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, ei anna alust menetluse pikendamiseks. Selleks peab esinema ka olukord, kus võlgnik ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kolleegiumi hinnangul ei viita asjaolu, et võlgnik on rahuldanud kinnipidamisasutuses viibimise ajal 11,58% võlausaldajate pankrotimenetluses täitmata jäänud nõuetest, s.o 2 203,10 eurot, sellele, et võlgnik poleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud.
lõiked 2 ja 4 sätestasid absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (
2010 § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole
lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-4613, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks võlausaldajate huve süüliselt kahjustanud, mis omakorda välistaks võlgniku kohustustest vabastamise. 1 Kolleegium ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et kuna võlgniku käitumine on põhjustanud olukorra, kus võlgnik on pidanud viibima kinnipidamisasutuses terve võlgadest vabastamise menetluse aja, siis tuleb sellist käitumist pidada tahtlikuks võlausaldajate 4 2-13-38365 kahjustamiseks. Ehkki võlgnik on toime pannud tahtliku kuriteo, mille eest on teda karistatud pikaajalise vangistusega, ei saa sellest järeldada, et võlgnik süüliselt rikuks
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustaks sellega võlausaldajate huve. Asja materjalidest ei saa järeldada, et võlgnik sattus vanglasse eesmärgiga takistada võlausaldajate nõuete rahuldamist
Lisaks märgib kolleegium, et määruskaebuse esitaja käsitluse kohaselt poleks pikaajalise vangistusega karistatud inimeste kohustusest vabastamine üldse võimalik. Seadusandja tahe ei ole olnud võlgade vabastamise menetluse kestust hõlmava vangistust kandvate isikute välistamine võimalusest kohustustest vabaneda. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Antud juhul on kolleegiumi hinnangul tegemist võlgnikuga, kes ei ole olnud pahatahtlik ja väärib võlgniku kohustustest vabastamist. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kuna maakohus kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda määruskaebuse lahendamisel ka ringkonnakohtus (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast määruse jõustumist kindlaks maakohus.
(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.