KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 23.11.2020, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-20-893 liidetud haldusasi (3-20

) sätestatud põhimõtetega. Samuti on põhjendamatu uues tasus kokkuleppimine pärast 10 aasta möödumist või kokkuleppe mitte saavutamisel selle määramine vastustaja poolt. Kaebajale jääb arusaamatuks, milline osa 5 euro suurusest talumistasust on määratud

155 lõike 1 ja milline osa lõike 4 alusel. Samuti jääb kaebaja jaoks arusaamatuks, millisel alusel on kaebaja kohustatud tasuma tehnorajatise talumistasu tähtajatult igal aastal kulutuste eest, mille kuludokumente ei ole kaebajale esitatud ning mis on seega tõendamata. Kaebaja märgib, et tema näol on tegemist elektrituruseaduse § 65 lõikes 1 nimetatud võrguteenuseid osutava jaotusvõrguettevõtjaga ning korralduses märgitud tehnorajatiste püstitamine toimub lähtuvalt AÕS §1581 lõikest 11 avalikes huvides. Kaebaja toob välja, et

lisast tulenevalt on elektri jaotusvõrgu paiknemisel transpordimaal kitsenduse määr 0 ning seetõttu on seadusjärgse talumistasu suuruseks 0 eurot. Kaebaja nõustub, et põhjendatud juhul on eeltoodust kõrvalekaldumine võimalik, kuid selle hindamisel tuleb arvesse võtta nii maa sihtotstarvet kui ka seda, kuidas tehnovõrk kitsendab kinnisasja kasutamist. Kaebaja leiab, et hinnates maa edasise kasutamise olulist piiramist, tuleb arvesse võtta, millisel määral sundvaldus takistab maaomanikul täitmast maa sihtotstarbega seonduvaid eesmärke, nt ehitada või remontida teed, ehitada trasse, rajada mänguväljakuid jm objekte. Kaebaja juhib seejuures tähelepanu, et kaasnevate kulutuste hüvitamist reguleerib

§ 155lõige 4, mitte lõiked 1-3.

Sundvalduse seadmisel kaebaja poolt paigaldatav maakaabelliin ja liitumiskilp ei välista nimetatud tööde tegemist ja objektide rajamist, mistõttu ei ole tegemist maa kasutamise piiramisega. 5.3. Kaebaja märgib, et

§ 155

lõike 4 osas on seaduse seletuskirjas (Seletuskiri asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (tehnovõrgu talumise tasu muutmine) eelnõu juurde, lk 22) märgitud suurema tasu nõudmise eeltingimuseks, et kulude kandmine peab kinnisasja omaniku jaoks olema vältimatu ja need kulud ei ole vajalikud talle endale. Kaebaja märgib, et vastustaja pole kaebajale esitanud ühtegi kuludokumenti, mistõttu on kõik korraldustes nimetatud kulutused hüpoteetilised ja tõendamata. Korraldustes määratud 5 euro suurune talumistasu on abstraktne rahasumma, mis pole seotud konkreetse kulutusega. Kaebaja hinnangul ei saa

§ 155

lõike 4 rakendamise eeldusi ehk kulutuste vältimatust ja vajalikkust sisustada enne, kui kulutused on kantud. Seega ei saa kaebaja kuidagi kontrollida ega vastustaja sisustada, kas kulutus on vältimatu ning pole vajalik talle endale. 3 Kaebaja on seisukohal, et konkreetsel juhul ei ole ka eluliselt usutav, et vastustajal tekib kaebaja sundvalduste tõttu täiendav dokumentatsiooni haldamise kulu. Dokumentatsiooni haldamine on vastustaja seadusest tulenev kohustus (HMS § 19). Täiendavat kulu ei saa tekkida ja seda kaebajalt talumistasuna välja nõuda, kui vastustajal on seadusest tulenev kohustus tagada dokumendihaldussüsteemide ja vajaliku tööjõu olemasolu. Samuti ei ole usutav, et vastustaja on iga korraldusega määratud maakasutusõiguse haldamise jaoks palganud lisatööjõudu dokumentide haldamiseks, aruandluseks ja/või kooskõlastuseks või on vajanud täiendavaid programme või selle lisamahtu. Isegi, kui kohus jaatab kulutuse tekkimist ja nende tõendatust, on kaebaja seisukohal, et kulutused ei ole vastustaja jaoks vältimatud. Kaebuses viidatu kohaselt ei saa olla kulutus vältimatu, kui see on vajalik vastustajale endale seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Ka juhul, kui vastustaja on tõendanud töömahu kasvu, siis ei kuulu see hüvitamisele kaebaja poolt, kuna kehtiv seadusandlus ei näe ette, et haldusorgani kohustuste täitmise peaks kinni maksma kolmas isik ehk kaebaja. Tulevikus tekkivate kulude osas, mis puudutab projektide kallinemist tehnovõrkude või – rajatiste paiknemise tõttu kinnisasjal, ei saa väita, et kulu 10 aasta jooksul tekib (5 euro suurune tasu on määratud esimeseks 10. aastaks) ja on vältimatu, sest ei ole teada, milliseid projekte läbi viiakse ja millal ning kas ja milliseid kulutusi tehnovõrgu või -rajatise paiknemine kaasa toob. Ei saa välistada, et esimese 10 aasta jooksul tee rekonstrueerimistöid ei teostata. Seega ei ole õige vastustaja seisukoht, et kulu on vältimatu. Kaebaja on seisukohal, et isegi kui vastustaja viidatud kulutused kaasneksid, on dokumentatsiooni halduskulu ja sellega seonduv tööjõukulu seotud vastustaja enda põhifunktsiooni täitmisega, mis on vajalik vastustajale endale, et täita seadusest tulenevaid kohustust (HMS § 19). Vastustaja on korraldustes eeltoodud seisukohaga nõustunud: „Vallavalitsus nõustub Elektrilevi OÜ-ga, et halduskulud ja teede ekspluateerimine on küll seotud kohaliku omavalitsuse enda põhifunktsiooni täitmisega, kuid leiab, et Jõelähtme vald ei peaks olema maakasutusõiguste seadmisel ainuisikuliselt selle kulu kandjaks /…/.“ Kaebaja leiab, et kuna vastustajal lasub ka tee-ehituse ja korrashoiu kohustus kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest tulenevalt (KOKS § 6 lõige 1), siis on tulevikus erinevate tööde teostamine (tee remont, katendi ehitus, vee-, kanalisatsiooni- ja teiste trasside, mänguväljakute jm objektide rajamine) selgelt valla huvides ja vajalikud talle endale, et täita seadusest tulenevat kohustust kohaliku elu korraldamisel.

§ 155

lõige 4 sätestab sõnaselgelt, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda „kantud kulude hüvitamist“. Vastupidiselt vastustaja arvamusele, mille kohaselt kulude hüvitamist saab nõuda juba enne nende kandmist, on kaebaja seisukohal, et kui vastustaja soovib iga-aastaselt tekkinud kulutuste hüvitamist, siis tulebki haldusakti iga-aastaselt uuendada, sest seaduse eesmärgiks ei saa olla ebaõiglase praktika loomine, mille kohaselt kaebaja on kohustatud hüvitama kulusid, mille tekkimine ja suurus on täielikult tõendamata. Eelneva tõttu saab järeldada, et talumistasu kulutuste hüvitamiseks on määratud

§ 155lõike 4 alusel õigusvastaselt.

5.4. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja tõlgendus, mille kohaselt maa kasutamise piiramine ei ole seaduse eesmärgist lähtuvalt üksnes füüsiline takistus, vaid hõlmab ka kulude kaasnemist maa kasutamisel, on meelevaldne. Kaebaja hinnangul ei ole asjaõigusseaduse rakendamise seaduse eesmärgiks tõlgendus, mille kohaselt talumistasu on põhjendatud muu kui sihtotstarbelise kasutamise füüsilise piiramisega seotud kulutuse hüvitamiseks. Eelnevat toetab

seletuskirjas

§ 155

lõike 4 kohta sätestatu (Seletuskiri asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (tehnovõrgu 4 talumise tasu muutmine) eelnõu juurde, lk 22): „Seega näiteks kaitsevööndis vajalik puude, põõsaste ja okste raiumine, mis on kaitsevööndiga ehitise ehk tehnovõrgu omaniku õigus ja kohustus, maaomanikule kohustusi ega kulusid ei tekita. Elamu- või ärimaa korrashoiu kulud on eelduslikult vajalikud kinnisasja omaniku enda huvides ega anna samuti õigust nõuda täiendavat hüvitist. Täiendavat hüvitist saab nõuda näiteks sellisel juhtumil, kui kinnisasja omanik maad sisuliselt kasutada ei saa, kuid peab seda siiski korras hoidma tulenevalt kohaliku omavalitsuse heakorra nõuetest.“

seletuskirja näitest saab järeldada, et kulutuste hüvitamise sätte eesmärgiks on hüvitada kulud eelkõige juhul, kui maaomanik ei saa kinnisasja tehnovõrgu või - rajatise tõttu füüsiliselt kasutada. Eelviidatud näite aluseks on

seletuskirja kohaselt Riigikohtu 11.03.2015 lahend nr 32-1-87-14, mille punktis 33 on kohus seisukohal: „Kolleegium nõustub kohtutega, et sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid.“ Seega on Riigikohus seisukohal, et kulude hüvitamine on õigustatud juhul, kui piiratud on kinnisasja tegelik kasutus ning viidatud lahendist saab järeldada, et tegeliku kasutuse all on mõeldud füüsilist kasutust. Kaebaja märgib, et

seletuskirja kohaselt hüvitis maamaksu eest sisaldub täna

§ 155lõike 1 alusel määratud talumistasus.

(Seletuskiri asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (tehnovõrgu talumise tasu muutmine) eelnõu juurde, lk 20.) Kaebaja selgitab, et sundvalduse seadmisel kaebaja poolt paigaldatav maakaabelliin ei välista sihtotstarbelise kasutusega seonduvate tööde tegemist ja objektide rajamist (nt ehitada või remontida teed, ehitada trasse, rajada mänguväljakuid jm objekte), mistõttu ei ole tegemist maa kasutamise piiramisega. Vastustaja on korraldustes nõustunud, et puudutatud maaüksused on peale tehnovõrgu või –rajatise rajamist sihtotstarbeliselt kasutatavad. Kuna käesoleval juhul ei takista tehnovõrk maa sihtotstarbelist kasutamist, ei ole kulutuste hüvitamine põhjendatud. Võttes arvesse, et vastustaja nimetatud kulutused on tõendamata ning täitmata on ka muud

§ 155

lõike 4 eeldused kulutuste vältimatuse ja vajalikkuse osas, ei saa sellised hüpoteetilised kulutused kuidagi vastustajat piirata ega koormata. Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et sundvalduse seadmine ei piira ega koorma maa kasutust, kui maa sihtotstarbega seonduvate eesmärkide täimine ei ole takistatud ja kulutuse tekkimine ei ole tõendatud, mistõttu ei ole kulutuste hüvitamine

§ 155lõike 4 alusel põhjendatud.

Vastustaja on korraldustes täiendavalt lisanud: „Elektrilevi OÜ ise on varasemalt märkinud, et soovib sundvalduse seadmise teel maakasutusõiguse andmist kohaliku omavalitsuse maadel, selleks, et kaebaja enda (haldus)koormust vähendada“ ning heidab kaebajale ette: „Taotleja peab maakasutusõigus seadmist isikliku kasutusõiguse seadmise teel enda jaoks koormavaks, kuid sundvalduse teel sarnase koormuse seadmine maaomanikule ei ole Elektrilevi OÜ hinnangul koormav“. Kuigi kaebaja hinnangul ei anna ainuüksi väide, et kaebaja soovib ise teatud kulutustest hoiduda, alust tasu määramiseks

§ 155

lõike 4 alusel, märgib kaebaja, et KAHOSe seletuskirjast lähtuvalt seati uue regulatsiooni kehtestamisega muuhulgas eesmärgiks võrguettevõtjate koormuse vähendamine: „Sundvalduse regulatsiooni muutmise eesmärk on vähendada võrguettevõtjate koormust ja soodustada sundvalduse kui avalikõigusliku kitsenduse rakendamist praktikas.“ (Seletuskiri kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse eelnõu juurde, lk 40.) Eeltoodut arvesse võttes on vastustaja poolt korraldustes määratud kohustus, tasuda maakasutusõiguse eest iga-aastase summana 5 eurot aastas esimese kümne aasta eest ning mille möödumisel määratakse uus tasu, õigusvastane ja põhjendamatu. Eeltoodule tuginedes palub kaebaja kohtul kaebuse rahuldada. 5 5.5. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1080 eurot (sh riigilõivud summas 60 eurot) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale. VASTUSTAJA SEISUKOHT 6. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ning vaidlustatud osas tühistamisele ei kuulu. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 6.1.

§ 155

lõikes 4 sätestatud talumistasu osas märgib kaebaja kõigepealt, et kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (edaspidi KAHOS) § 39 ja § 40 reguleerivad sundvalduse seadmist tehnovõrkude tarbeks. Tehnovõrgu talumise kohustuse eest makstakse maaomanikule tasu tehnovõrgu omaniku poolt. Kui tasu suuruse osas ei ole maaomaniku ja tehnovõrgu omaniku vahel kokkulepet, siis määratakse sundvalduse seadmise käigus perioodiline sundvalduse tasu, mille suurus ei ületa samadel tingimustel tehnovõrgu seadusjärgse talumiskohustuse eest makstavat tasu. Lisaks on maaomanikule hüvitatav varaline kahju, kui see sundvalduse seadmise tõttu tekib. Seega eristab KAHOS ühekordset tasu (kahju hüvitamist) ja perioodilist tasu (sundvalduse tasu). Seadusjärgse talumiskohustuse eest makstava tasu suurus ja tingimused on sätestatud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi

) § 155 ja § 156 ning

lisas.

seletuskirjas toodu kohaselt on

§ 155talumistasu suuruse määramiseks kehtestatud koefitsiendid eelduslikud.

Seega võib

ja sellel lisas sätestatust põhjendatud juhul kõrvale kalduda ja näha perioodilise tasu ette ka siis, kui

regulatsioon seda ette ei näe.

alusel tasu maksmise regulatsiooni läbiv eesmärk on piisava paindlikkuse tagamine.

§ 155

kohaselt koosneb seadusjärgne talumistasu ehk ka sundvalduse tasu kahest komponendist: 1) tasu 7,5 protsenti maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega (lg 1) ning 2) tasu selliste kantud kulude eest, mille kandmine on koormatud kinnisasja omaniku jaoks vältimatu ja mille suurus on rohkem kui üks kolmandik talumistasust (lg 4) ning seletuskirja kohaselt ei ole kulud vajalikud maaomanikule endale. Vaidlustatud korraldustes on sundvalduse tasu määratud

§ 155lõike 1 ja 4 alusel.

Lähtudes seadusjärgsest talumistasu (lg 1) arvestusest on kõikide vaidlustatud korraldustes märgitud kinnistute sundvalduse tasu 0,00 eurot. Lõike 4 alusel on talumistasuna maaomanikule hüvitatavad kulutused, mis on suuremad kui üks kolmandik talumistasust. Arvestades, et lõike 1 kohane talumistasu on 0,00 eurot, on maaomanikule tehnovõrkudest tulenevate kulude kandmise hüvitamine (lg 4) korraldustega määratud suuruses lubatav, kuivõrd maaomanikule sundvalduse seadmisel kaasnevad püsikulud on suuremad kui üks kolmandik talumistasust. Transpordimaade ekspluateerimise näol on tegemist kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (KOKS) tulenevalt omavalitsuse ühe kõige põhilisema seadusest tuleneva ülesandega - tegeleda valla teede ehitamise ja korrashoiuga (§ 6 lg 1). Seega on transpordimaade ekspluateerimine kohalikule omavalitsusele seaduse alusel pandud kohustus kohaliku elu korraldamiseks ning kohalikul omavalitsusel puudub võimalus kohaliku teedevõrgu arendamisega mitte tegeleda. Sundvaldusega koormatud alas ehk kaitsevööndis tuleb tulevikus erinevate tööde teostamisel maaomanikul ehitusseadustiku (EHS) §-st 70 tulenevalt täiendavalt taotleda tehnovõrgu omanikult tehnilised tingimused, kooskõlastada projektid ja tööde teostamine, tehnovõrgu omaniku nõudmisel tellida omaniku järelevalve, tehnovõrgu audit jm. Eelnevast nähtub, et tehnovõrkude olemasolust otseselt tingitud täiendavad kohustused maaomanikule ei ole väikesemahulised ning loetletud kohustuste täitmine nõuab maaomanikult nii ajalist kui ka rahalist ressurssi. Kuigi valla teede ehitamine ja korrashoid on vastustajale seadusest tulenev kohustus kohaliku elu korraldamisel, siis olukorras, kus tehnovõrkude 6 rajamiseks maakasutusõiguse andmise läbi teemaade ekspluateerimine ehk seadusest tulenevate ülesannete täitmine muutub kitsendatuks ning toob omavalitsusele kaasa teede majandamisega seotud kulutuste kasvu, mida ei esineks, kui kolmandatele isikutele kuuluvaid tehnovõrke transpordimaal ei paikneks, siis on lisanduvad kulutused koormatud kinnisasja omaniku, ehk käesoleval juhul Jõelähtme valla jaoks vältimatud ja need kulud ei ole vajalikud talle endale. Lisaks eelnevalt loetletule, toob maakasutusõiguse andmine ükskõik millisel seaduses toodud alusel endaga kaasa nii halduse sisese maakasutusõigustega seotud arvestuse pidamise vajaduse (maaüksuste ja neid koormavate maakasutusõiguste üle arvestuse pidamine, nendega seonduvate dokumentatsioonide (lepingud, arved, projektid jne) haldamise), kui ka muuhulgas vajaduse tagada, et maakasutusõigust puudutavad haldusaktid ja dokumendid oleksid kättesaadavad halduse välistele isikutele hoomatavas ja komplektses koosseisus, eesmärgiga tagada vallavara kasutamise läbipaistvus. Samuti lisandub maakasutusõiguse andmisega kohalikule omavalitsusele aruandluse- ja kooskõlastuskohustus (nt projektide elluviimiseks taotletavate abirahade kasutamisel). Kirjeldatud kohustused suurendavad vastustaja töömahtu ning sellest tulenevalt ka halduskoormust oluliselt. Käsitletust nähtub, et tehnovõrkude paiknemise ja nende tarbeks maakasutusõiguse andmisega lisanduvad kohalikule omavalitsusele täiendavad kulud ning kuivõrd tehnovõrkudest tulenevate täiendavate kohustuste täitmine tuleneb seadustest, siis on lisanduvad kulutused koormatud kinnisasja omaniku, ehk käesoleval juhul Jõelähtme valla jaoks vältimatud. Ülaltoodust nähtuvalt on täidetud

§ 155

lõikes 4 sätestatud eeldused talumistasuna kulude hüvitamist nõuda ning kaebaja väide, et kuivõrd pooled ei saavutanud tasu osas kokkulepet, pidi vastustaja määrama sundvalduse seadmisel seadusjärgse tasu (0,00 eurot), on põhjendamatu, sest vastustaja on vaidlustatud korraldustes määranud sundvalduse tasuks ühe komponendi seadusjärgsest tasust. Samuti on korraldustes määratud tasu kooskõlas KAHOS § 40 lõikega 5, kuivõrd määratud tasu näol on arvestatud

-es sätestatud talumistasu määramise aluseid. 6.2. Vastustaja on kohaliku omavalitsuse üksus ning ka kohalikule omavalitsusele kuuluvate transpordimaade ekspluateerimine toimub avalikes huvides. Lisaks sundvaldusega koormatud alas ehk kaitsevööndis tulevikus erinevate tööde teostamisel ehitusseadustiku §-st 70 tulenevalt täiendavatele eelpoolkirjeldatud administratiivsetele kohustustele, kaasnevad tehnovõrgu omaniku ehitusnõuete täitmisega maaomanikule üldjuhul täiendavalt nii töö (sundvalduse alal, st tehnovõrgu kaitsevööndis käsitsi kaevamine, tehnovõrkude tarbeks sügavamate kaevikute rajamine, elektrivõrgu elementide tähistamine

1. jm)kui ka ehitusvahendite, mille kasutamine on nõutav tehnovõrgust tulenevalt (kaablikaitsetorud, kaevikute täitematerjalid, elektrivõrgu elementide märksildid
2. jm)kulud, mida ei esineks, kui kinnisasjal puuduksid tehnovõrgud või -rajatised. Kahtlemata on eelkirjeldatud kaasnevad kohustused ja tehnovõrgu olemasolust tulenevate ehitusnõuete täitmine maaomaniku jaoks tulevikus transpordimaade kasutamist ja ekspluateerimist piiravad ning põhjustavad transpordimaade kasutamisel ja ekspluateerimisel täiendavaid rahalisi kulutusi ja ajalist koormust. Eelnevast tulenevalt kallinevad maaomaniku jaoks projektid, mis hõlmavad kinnisasju, kuhu on tehnovõrkude tarbeks antud maakasutusõigus või kuhu on rajatud tehnovõrgud. Kaebaja ei eita, et tehnovõrgud toovad maaomanikule tulevikus kaasa kulutused (vt kaebaja 29.05.2020 vastus kompromissiettepanekule haldusasjas nr 3-20 893, I kd tl 66 pöördel). Kaebaja teab ja tunnistab, et tehnovõrkude olemasolu tingib ulatusliku omandiõiguse riive ning tekitab maaomanikule ettenägematuid kulutusi, kuid peab maakasutusõiguse eest tasu maksmist siiski põhjendamatuks. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kulude kaasnemine on hüpoteetiline. Vastustaja ei pea ka õigeks, et tehnovõrgu omaniku poolt maaomanikule 7 tehnovõrgust tulenevalt täiendavate kulutuste kandmise kohustus maa edasisel kasutamisel on iseenesest mõistetav ega peaks olema maaomanikule hüvitatav. Tehnovõrgu omanikule maakasutusõiguse andmine iseenesest tekitab ulatusliku omandiõiguse riive takistades või kitsendades maaomaniku poolt maa edasist kasutamist osas, kus tehnovõrgud paiknevad. 6.3. Vastustaja ei nõustu, et korraldustega määratud tasu maksmine ei ole

põhimõtetega kooskõlas.

põhimõte on talumiskohutuse olemasolu, sh kaasnevate kulutuste hüvitamine tehnovõrgu omaniku poolt. Selleks on

talumistasu regulatsioon loodud võimalikult paindlikuna, et talumistasu, sh sundvalduse tasu arvestamisel oleks võimalik hinnata iga juhtumit selle konkreetsete asjaolude pinnalt ning tasu olemasolu ja/või suurus vastaks igal juhtumil selle tegelikule olukorrale, st arvestaks maaomanikule tekkiva omandiõiguse riive ulatusega, kitsendustega, kaasnevate kulutustega jne. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb omanikule omandiõiguse riive, sh kasutuseelise kaotus, kaasnevad kulutused ja tekkiv kahju hüvitada. Vastustaja on vaidlustatud korraldustes käsitlenud omandiõiguse riive tekkimist ja olemasolu ning näidanud ära tehnovõrkudest maaomanikule tekkivad täiendavad kulutused. Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et teised maaomanikud kas ei pea vajalikuks tehnovõrkudest tulenevate kulude hüvitamist või kaebaja ei nõustu selliste kulutuste hüvitamisega, ei tähenda, et Jõelähtme vald peaks oma õigusest tehnovõrkudest tulenevate kulude hüvitamisele loobuma põhjusel, et keegi teine on seda teinud. Võrdse kohtlemise põhimõte ei tähenda õiguste rikkumist kõigi isikute osas võrdselt, vaid tagab kehtivale õigusele tuginevat võrdsust. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et korraldustega sundvalduse tasu määramine ei ole põhjendamatu ning on kooskõlas nii

kui ka õiguse üldpõhimõtetega. Lisaks on asjakohane märkida, et kuivõrd kaebaja on öelnud, et soovib maakasutusõiguse seadmist sundvalduse teel just põhjusel, et see vähendab oluliselt kaebaja koormust ning on kaebajale soodsam, sest ei ole vaja kanda kulutusi notariaalsete toimingute teostamise eest, siis kohaliku omavalitsuse poolt kulude kandmist peab kaebaja justkui iseenesest mõistetavaks ning nende hüvitamist alusetuks ja põhjendamatuks. Vastustaja hinnangul on selline kaebaja poolne suhtumine arrogantne ja lugupidamatu. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et

seletuskirja kohaselt ei ole kohalike teede ja tänavate maal asuvate tehnovõrkude talumise eest kohalikul omavalitsusel alust tasumistasu nõuda, kuivõrd transpordimaa sihtotstarbega maa puhul eeldatakse, et kitsenduse sisuline ulatus on 0. Vastustaja märgib, et kuigi

§ 155

lõike 6 punkt 1 välistab imperatiivselt riigile kuuluvate maaüksuste osas talumistasu, sh sundvalduse seadmisel tasu maksmise, siis sellist regulatsiooni kohalikule omavalitsusele kuuluvate maaüksuste kohta ei ole kehtestatud. Vastustaja ei pea tõsiseltvõetavaks kaebaja argumenti, et talumistasu maksmine seadusega võrreldes soodsamas tasumääras ei ole võimalik võrdse kohtlemise põhimõtte tõttu, sest kaebaja peab kohtlema kõiki maaomanikke tehnovõrgu talumise kohustuse kehtestamisel ühetaoliselt ja sundvalduse seadmisel on kaebaja alati lähtunud seadusest tulenevast koefitsiendist. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et igal juhul tuleb sundvalduse tasu määramisel lähtuda

lisas sätestatud koefitsientidest. Esiteks sätestab

§ 155

lõige 3, et kitsenduse sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid on sätestatud käesoleva seaduse lisas ning nimetatud seaduse seletuskirjas on samuti selgitatud, et kõikidel juhtudel on tegemist kitsenduse eeldusliku ulatusega, st põhjendatud juhtudel on võimalik sellest määrast kõrvale kalduda. Ehk tegemist on eelduslike koefitsientidega. Teiseks on vastustaja seisukohal, et kuivõrd sundvalduse seadmine on haldusmenetlus, mille käigus lahendatakse üldjuhul üksikjuhtumit, millel on oma kordumatud ja spetsiifilised asjaolud, siis iga üksikjuhtumit ja selle asjaolusid peabki haldusorgan haldusmenetluse raames objektiivselt hindama ja kaaluma ning tegema otsustuse, sh tasude põhjendatuse üle, just iga menetluse osas individuaalselt antud asja 8 tehioludest lähtuvalt. Näiteks on vastustaja kaebajale praktikas seadnud sundvaldust ka ilma tasuta, kui tasu määramiseks oli alus olemas, kuid asjaolude pinnalt ei pidanud vastustaja tasu võtmist põhjendatuks. Vastustaja on seisukohal, et iga maakasutusõigust, sh sundvalduse teel taotletavat maakasutusõigust, tuleb käsitleda individuaalselt ja konkreetsest asjast ning selle asjaoludest lähtuvalt. 6.4. Vastustaja märgib, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

§ 155

lõike 4 alusel kulude hüvitamist saab nõuda kuludokumentide alusel, ehk kulude hüvitamise nõudmise eelduseks on see, et maaomanik on tekkinud kulutused juba kandnud. Sundvalduse näol on tegemist kestvussuhtega, mis kehtib üldjuhul tähtajatult ja mille puhul määratakse tasu suurus ja maksmise kord kindlaks haldusaktiga. Sundvalduse puhul ei kaasne maaomanikule kohustust talumistasu saamiseks avaldusega tehnovõrgu omaniku poole pöörduda (nagu seadusjärgse talumistasu puhul). Kui tegemist on maaomanikul lasuvate perioodiliste, nt iga-aastaste püsikuludega, siis nõue, mille kohaselt maaomanik saab

§ 155

lõike 4 alusel talumistasuna kulude hüvitamist nõuda alles peale kulude kandmist, tooks kaasa vajaduse igal aastal haldusakti, millega sundvaldus seati, muutmise. Kusjuures, haldusakti muutmisest huvitatud isikuna peaks maaomanik asuma iga-aastaselt haldusakti muutmist taotlema, selleks, et tehnovõrgust tulenevad kulutused hüvitataks. Kirjeldatud olukord tekitaks maaomanikule taas tehnovõrkudest tulenevaid kohustusi juurde. Vastustaja on seisukohal, et selline olukord ei ole kooskõlas KAHOS-e regulatsiooni läbiva eesmärgiga, koormata maaomanike neid kõige vähimal võimalikul viisil. Lisaks tekitaks selline olukord ka tehnovõrkude omanikele täiendava koormuse haldusakti muutmise menetlusse kaasatuse näol ning ka sundvalduse seadja halduskoormuse kasvu. Eelnevast tulenevalt ei nõustu vastustaja, et maaomanik saab

§ 155

lõike 4 alusel talumistasuna sundvalduse seadmisel tekkivate püsikulude hüvitamist nõuda alles peale kulude kandmist. 6.

1. Tuginedes maakatastriseaduse (MaaKatS) § 181 lõike 5 punktides 1-6 sätestatule ei saa vastustaja hinnangul üheselt väita, et transpordimaa on ette nähtud tehnovõrkude rajamiseks ning tehnovõrkude olemasolust tulenevad lisanduvad kulutused on maa sihtotstarbelise kasutamise osa. Vastustaja möönab, et transpordimaade kasutamine tehnovõrkude rajamiseks on üldjuhul mõistlikum, kui mõne muu sihtotstarbega, nt elamumaa, maatulundusmaa jt maaüksustele, sest transpordimaa puhul saab üldjuhul jätkuda maa sihtotstarbeline kasutus, kuid ei ole võimalik väita, et transpordimaal paiknevad tehnovõrgud ei tekitaks maaomanikule transpordimaa sihtotstarbelisel kasutamisel piiranguid ning ega suurendaks teede ekspluateerimisega seonduvaid kulutusi. Vastustaja hinnangul on kehtiva õigussüsteemiga vastuolus olukord, et maaomanik peab taluma kolmandatele isikutele kuuluvate tehnovõrkude ja -rajatiste olemasolust põhjustatud täiendavaid kulutusi seejuures omandiõiguse piiramise, kasutuseelise kaotamise ja kaasnevate kulutuste eest tasu saamata. 6.
2. Vastustaja nõustub, et üldjuhul transpordimaadele rajatavad tehnovõrgud ei takista maaomanikul täitmast maa sihtotstarbega seonduvaid eesmärke (nt tee remont ja katendi ehitus, vee-, kanalisatsiooni ja teiste trasside jm objektide rajamisel). Samuti on transpordimaad peale tehnovõrgu rajamist üldjuhul kasutatav sihtotstarbeliselt, so transpordimaana. Seda näitab ka asjaolu, et vastustaja ei ole vaidlustatud korraldustes käsitlenud varalise kahju hüvitamise vajadust. Samas on ilmselge, et tehnovõrgu olemasolu tekitab maaomanikule märkimisväärsed lisakulutused teede majandamisel, mida ei esineks, kui kolmandatele isikutele kuuluvaid tehnovõrke transpordimaal ei paikneks. Kuivõrd vastustajale kuuluvatele transpordimaadele kaebaja kasuks sundvalduse seadmine ning tehnovõrkude rajamine piirab tulevikus vastustaja poolset maa kasutamist ja käsutamist 9 ning tekitab vastustajale märkimisväärseid lisakulutusi (dokumendihaldusega seotud koormuse kasv, transpordimaade ekspluateerimisega seonduvaid kulutused), mida ei esineks, kui maaüksustel tehnovõrke ei paikneks, siis on kahtlemata tegemist maa kasutamise piiramisega. Eelnevast tulenevalt ei nõustu vastustaja, et seisukoht, mille kohaselt maa kasutamise piirang ei ole vaid füüsiline maakasutuse takistamine, on meelevaldne. Seaduse eesmärk on maaomaniku õiguste ja huvide kaitse ning maaomaniku õiguste ja huvidena ei saa käsitleda kitsalt vaid maakasutuse füüsilisi takistusi. Seega on KAHOS-e ja

-iga kooskõlas olukord, kus tehnovõrgu omanik hüvitab maaomanikule sundvalduse tasuna sundvalduse seadmisega kaasnevad kulutused. 6.

1. Vastustaja on kaebaja poolt projektide kooskõlastamise eest tasu võtmise toonud ühe näitena, millised vältimatud kulutused tulevikus maaomanikule sundvalduse seadmisel kaasnevad. Vastustaja on oma halduspraktikas isikliku kasutusõiguse seadmisel ning ka sundvalduse seadmisel küsinud maakasutusõiguse eest tasu 5 eurot aastas, kaebaja hinnakirja kohaselt tuleb kaebajale väikeprojekti kooskõlastamisel tasuda 20,94 eurot, keskmise projekti puhul 41,87 eurot, suurprojekti korral 83,74 eurot ning suuremahulise projekti puhul 233,78 eurot (01.06.2020 seisuga). Seega väide, et talumistasu näol soovib vastustaja, et kaebaja hüvitaks talumistasuna need kulud, mida hinnakirja alusel vastustajalt küsib, on alusetu, sest maakasutusõiguse andmisel kohaldatava tasu suurus ei küüni ligilähedale nendele kulutustele, mida vastustaja tulevikus on kohustatud kandma, kui soovib sundvalduse alas erinevaid töid teostada. 6.
2. Kaebaja seisukoht, et kulu saab tekkida vaid lisatööjõu palkamisel või uute programmide omandamisel ning igasugune koormuse või kulude kasv ilma nendeta ei ole eluliselt usutav, on vastustaja hinnangul väär. Kaebaja peab maakasutusõiguse seadmist isikliku kasutusõiguse seadmise teel enda jaoks koormavaks, kuid sundvalduse teel sarnase koormuse seadmine vastustajale ei ole kaebaja hinnangul eluliselt usutav ega koormav. Vastustaja leiab, et kaebaja seisukohad käesolevas haldusasjas ja varasemates seisukohtades on konfliktsed ja ebausutavad. Samuti ei saa tõsikindlalt väita, et kulu tekib vaid uue tööjõu värbamisel. Kuigi haldusmenetluse läbiviimine ning dokumentatsiooni haldamine on vastustajale seadusest tulenev kohustus, siis on kaebaja poolt väär väita, et sundvalduse seadmisel saab täiendav kulu tekkida vaid lisatööjõu palkamisel või uute programmide omandamisel. Kulu tekib ka siis, kui olemasoleva tööjõu koormus kasvab. Ei ole võimalik eitada, et töömahu ja koormuse kasvades suureneb olemasoleva tööjõu rakendamise vajadus sundvalduste taotluste menetlust läbiviimisel ja nendega seotud tegevuste teostamisel. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et täiendavat kulu ei saa tekkida, kui uut tööjõudu või –vahendeid ei värvata. 6.
3. Vastustaja leiab, et kui kehtivad regulatsioonid ja normatiivid panevad maaomanikule mingi kohustuse, mille täitmisega kaasneb kulu (rahaline/ajaline jms), nt kooskõlastuskohustuse, täiendavad ehitusnõuded, dokumenteerimise kohustuse (audit vms), siis neid kulutusi ei ole võimalik vältida, ehk need on vältimatud. Vastustaja ei ole meelevaldselt omistanud kaebajale seisukohta, mille kohaselt kaebaja teab ja tunnistab, et tehnovõrkude olemasolu toob tulevikus maaomanikule kaasa vältimatud kulutused. Vastustaja on varasemalt seda seisukohta ka selgitanud. Vastustaja ei ole võrguettevõtja, elektrivõrgu arendamine ei ole kohalikule omavalitsusele seadusega pandud kohustus. Teede ja nende toetava taristu, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamine on kohalikule omavalitsusele seadusega pandud kohustus, mitte pelgalt kohaliku omavalitsuse, kui maaomaniku huvist tingitud tööde teostamine. Kui vastustajale kuuluval maal vastustaja enda seadusest tulenevate ülesannete täitmist takistavad või raskendavad kaebaja tehnovõrgud või -rajatised (edaspidi koos tehnovõrgud) ning oma ülesannete täitmiseks tuleb võrguettevõtjale kuuluvaid tehnovõrke ümber ehitada või nendest tulenevalt ehitustööde 10 teostamisel järgida täiendavaid tingimusi ja täita täiendavaid ehitusnõudeid, siis tehnovõrgu olemasolu tõttu lisanduvad kulud ei ole vajalikud kohalikule omavalitsusele, sh vastustajale endale talle seadusega pandud kohustuste täimisel. Kaebaja väide, et ei ole teada, kas ja milliseid projekte tulevikus läbi viiakse ning kas ja milliseid kulutusi tehnovõrgu paiknemine kaasa toob, et olemasolevate võrkude puhul saab projektide elluviimisel tehnovõrgu paiknemisega arvestada ja kulu võib olla välditav, ei ole tõsiseltvõetav ega praktikas teostatav. Kaebaja esindaja selgitas 27.01.2020 Jõelähtme Vallavalitsuses toimunud kohtumisel, et keskmiselt hinnatakse tehnovõrgu elueaks 40 aastat. Sõltuvalt läbisõidust on keskmise kohaliku tee elueaks hinnanguliselt 15 aastat, misjärel vajab tee rekonstrueerimist. Seega viiakse kohaliku omavalitsuse poolt transpordimaadel tehnovõrgu eluea jooksul läbi minimaalselt kahel korral ehitustegevus, mis nõuab olemasolevate tehnovõrkudega ja nendest tulenevate kitsenduste ja nõuetega arvestamist. Transpordimaadel paiknevad tehnovõrgud, kas teede ääres või teede all, seega ei ole võimalik väita, et teede ehitustööde teostamisel on võimalik tehnovõrke vältida. 6.
4. Vastustaja leiab, et tehnovõrgu olemasolust põhjustatud kulutused, mida peab vastustaja kandma, ei ole kulutused, mis on vajalikud vastustajale endale talle seadusega pandud kohustuste täitmiseks. 6.
5. Olukorras kus vastustaja on nii maaomanik kui ka avalikes huvides tegutsev isik ja sundvalduse seadmise üle otsustaja, peab vastustaja arvestama nii kaebaja poolt rajatava üldistes huvides vajalike tehnovõrkude kui ka vastustaja poolt üldistes huvides vajalike teedetänavate ning vee- ja kanalisatsioonitaristu rajamise ja arendamise vajadusi. Mõlemad on kahtlemata avalikes huvides vajalikud ning üks ei prevalveeri teise üle. Seejuures peab avalikes huvides tegutseva isikuna vastustaja ka arvestama, et maa koormamisel maakasutusõigusega kolmandate isikute kasuks tehnovõrkude rajamiseks on arvestatav mõju vastustaja enda tegevusele tulevikus ning asjaolu millise iseloomuga mõju tehnovõrkude olemasolu endaga kaasa toob. 6.
6. Sundvalduse seadmisel loobub vastustaja sundvalduse ala ulatuses oma õigusest oma vara vabalt kasutada ja käsutada ning kuigi vastustaja on avalikes huvides tegutsev isik, on ta ka maaomanik ja põhiõiguste kandja. Kohaliku omavalitsuse omandiõiguse teostamise piiramine ilma selle eest tasu maksmata ei ole põhjendatud ega õigustatud. 6.
7. Maakasutusõiguse seadmisel sundvalduse teel ongi seaduse seletuskirjas seatud eesmärk võrguettevõtja koormust vähendada täidetud, sest sundvalduse seadmisel ei pea võrguettevõtja ise, sh kaebaja, erilisi pingutusi tegema (notariaalne asjaajamine, notariaalsed kulud jms ei kaasne). See aga ei tähenda ja seaduse eesmärk ei saa olla, et keegi teine, käesoleval juhul maaomanik, need kulud ja koormuse peab ilma selle eest tasu saamata ise kandma. Kuivõrd tsiteeritud lausel on ka teine pool „…soodustada sundvalduse kui avalik-õigusliku kitsenduse rakendamist praktikas.“, siis eesmärgi all võrguettevõtjate koormust vähendada, saab pidada silmas vaid asjaajamisest tuleneva koormuse vähendamist, mitte seda, et võrguettevõtja saab talle vajaliku maakasutusõiguse tegemata selleks mingeid pingutusi ning kandmata mingeid kulutusi. 6.
8. Vastustaja on seisukohal, et kuigi kohtule kaebaja poolt esitatud käsunduslepinguga soovitakse näidata, et toimub teenuse osutamine, siis seda tegelikkuses ei toimu. Tegemist ei ole teenuse osutamisega vaid igapäevaste tavapäraste ülesannete täitmisega äriühingu esindamisel. Samuti on vastustaja hinnangul käsunduslepingus kokku lepitud ja seeläbi vastustajalt välja nõutava tunnitasu suurus ebamõistlikult suur. Sellises hinnaklassis tunnitasu küsivad pikaaegselt tegutsenud, suure kliendibaasiga ja tunnustatud advokaadid. Ei ole eluliselt usutav, et sellises summas töötasu lepingupooled tegelikkuses volikirja alusel tegutsevale esindajale tasuvad tema tavapäraste tööülesannete täitmisel. Isegi, kui kaebajale on tõepoolest kulud 11 tekkinud, ei saa need olla niivõrd suured ning need on tekkinud tema tavapäraste tööülesannete tegemise käigus. Täiendavalt märgib vastustaja, et menetluskulude nimekirjas (jrk 10) kajastatud dokument, mis on kaebaja poolt 15.10.2020 kirjaga nr JV-MAA-1/946 esitatud kohtule, on vastustaja hinnangul menetluses ebavajalik dokument ning selle koostamise eest tekkinud kulude hüvitamine ei ole seetõttu põhjendatud. Dokument ei sisalda ühtegi uut või täiendavat seisukohta, vaid on kohtule koostatud kokkuvõte, mille koostamine ei ole vajalik. Kui kaebaja otsustas sellise dokumendi koostada ning sellele ressurssi kulutada, on see kaebaja enese kulu. Vastustaja ei pea kaebaja menetluskulude kandmise taotlemist põhjendatuks ja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Alternatiivselt, kui kohus on seisukohal, et AS Eesti Energia on osutanud õigusabi teenust OÜle Elektrilevi käesoleva kohtumenetluse raames, siis palub vastustaja kohtul vähendada välja mõistetava tunnitasu määra nii, et see vastaks tegelikule turuolukorrale õigusabi teenuse osutamisel ning jätta menetluskulude nimekirjas (jrk 10) kajastatud 15.10.2020 dokumendi koostamise kulu täies ulatuses kaebaja enda kanda. 6.
9. Täiendavalt märgib vastustaja, et kui kohus otsustab kaebuse rahuldada, siis kaebaja 13.05.2020 kaebuse nõuet 5 tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 07.05.2020 korralduse nr 337 punkt 3.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, ei ole võimalik rahuldada, kuivõrd kaebaja 10.07.2020 taotlusel on Jõelähtme Vallavalitsuse 07.05.2020 korraldus nr 337 tunnistatud kehtetuks Jõelähtme Vallavalitsuse 19.08.2020 korraldusega nr
10. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
12. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 2, teeb kohus juhul, kui seadus ei sätesta teisiti, asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sama sätte teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.
13. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Õiguslik regulatsioon
14. KAHOS § 2

§ 155Talumistasu suurus

§ 155lg 4.

Nimelt nähtub nii korraldustest kui ka vastustaja poolt käesolevas asjas esitatud vastusest kaebusele, et lähtudes seadusjärgsest talumistasu (

§ 155

lg 1) arvestusest on kõikide vaidlustatud korraldustes märgitud kinnistute sundvalduse tasu 0,00 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 alusel on talumistasuna maaomanikule hüvitatavad kulutused, mis on suuremad kui üks kolmandik talumistasust. Arvestades, et lõike 1 kohane talumistasu on 0,00 eurot, on maaomanikule tehnovõrkudest tulenevate kulude kandmise hüvitamine (

§ 155

lg 4) korraldustega määratud suuruses lubatav, kuivõrd maaomanikule sundvalduse seadmisel kaasnevad püsikulud on suuremad kui üks kolmandik talumistasust. Vastustaja on korraldustes kirjeldanud kulutusi järgnevalt: maakasutusõiguste üle arvestuste pidamine, nendega seonduvate dokumentatsioonide haldamine (lepingud, arved, projektid), aruandlus – ja kooskõlastuskohustus ning programmi tasu ja tööaeg. Lisaks põhjendab vastustaja kulutusi projektide kallinemisega, kui kinnisasjal paikneb tehnovõrk või –rajatis. Kohalikul omavalitsusel tuleb lähtudes ehitusseadustiku (EhS) § 70 täiendavalt taotleda tehnovõrgu või –rajatise omanikult tehnilised tingimused, kooskõlastada projektid ja tööde teostamine, tellida tehnovõrgu või –rajatise omaniku nõudmisel ehitusjärelevalve jne. Samuti kaasnevad tehnovõrgu või –rajatise omaniku ehitusnõuete täitmisega üldjuhul täiendavalt nii töö- kui ka ehitusvahendite kulu, mida ei esineks, kui kinnisasjal puuduksid tehnovõrgud. 13. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vaidlustatud korralduste punktide alusel nõutav talumistasu suurus ei ole tõendatud ega kinnitatud ühegi konkreetse kuludokumendiga. 14. Kohus leiab, et käesolevas asjas on esmaseks vaidlusküsimuseks, kas

§ 155

lg 4 alusel on võimalik määrata maakasutusõiguse eest perioodiline tasu nii nagu vastustaja on seda vaidlustatud korraldustes teinud. Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et käesoleval juhul on vastustaja eksinud määrates viidatud sätte alusel perioodilise talumistasu. Esiteks tuleb sätte sõnastusest selgelt, et

§ 155lg 4 alusel saab nõuda talumistasuna üksnes kantud kulude hüvitamist.

Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et kõik vastustaja poolt nimetatud kulutused on sisuliselt oletuslikud (eeldada võib, et nad võivad mingil ajal tulevikus ja mingis summas tekkida) ning nende tekkimist tasu määramise ajaks ei ole vastustaja tõendanud ehk vastustajal puuduvad konkreetsed kuludokumendid, mille alusel vastavat tasu nõuda. Seega on vastustaja vaidlustatud korraldustes ebaõigesti rakendanud

§ 155lg 4.

Kohus selgitab siinkohal, et kui vastustajal tekivad konkreetsed kulud näiteks seoses kooskõlastustega, siis on võimalik tal nõuda jätkuvalt nende hüvitamist ja esitada selleks kaebajale vastav taotlus

§ 155

lg 4 alusel tekkinud ja kantud kulude hüvitamiseks ja vormistades vajadusel vastava haldusakti lisa. Samasugusele seisukohale on põhjendatult asunud ka kaebaja märkides, et kui vastustaja soovib iga-aastaselt tekkinud kulutuste hüvitamist, siis tulebki haldusakti iga-aastaselt uuendada, sest seaduse eesmärgiks ei saa olla ebaõiglase praktika loomine, mille kohaselt kaebaja on kohustatud hüvitama kulusid, mille tekkimine ja suurus on täielikult tõendamata. Seejuures toob kohus välja, et ilmselgelt on vastustaja liialdanud väites, et ta peaks hakkama haldusakte iga aasta muutma arvestades, et vastustaja on ise välja toonud, et tehnovõrgu elueaks on ca 40 aastat ning keskmise kohaliku tee elueaks on hinnanguliselt 15 aastat, misjärel vajab tee rekonstrueerimist. Seega tuleks vastustajal teha vastavad toimingud ca iga 15 aasta järel, mida ei saa pidada ülemääraseks halduskoormuseks. Õige ei ole vastustaja väide selles, et see oleks liigne halduskoormus ning see ei saanud olla seadusandja tahe ja mõte. Kohus ei nõustu vastustajaga siinkohal pärast asjakohaste seaduse seletuskirja ja seaduse teksti analüüsimist. Kohus leiab, et seadusandja eesmärk oli luua võimalikult paindlik regulatsioon võimaldamaks erinevate kulude hüvitamist, mis kaasnevad 14 sundvalduse seadmisega.

§ 155

lg 4 on vastava põhimõttega kooskõlas välistades seejuures umbmääraste ja konkretiseerimata kulude hüvitamise. Vastavad põhimõtted tulenevad selgelt välja ka seaduse eelnõu seletuskirjast.

155 lg 4 osas on seaduse eelnõu seletuskirjas märgitud järgmist: „Lõikes 4 sätestatakse kinnisasja omaniku õigus nõuda talumistasu tavapärasest suuremas ulatuses, kui tema kantud kulud on suuremad kui üks kolmandik tavapärase suurusega tasust. Suurema tasu nõudmise eeltingimuseks on, et kulude kandmine peab kinnisasja omaniku jaoks olema vältimatu ja need kulud ei ole vajalikud talle endale. Seega näiteks kaitsevööndis vajalik puude, põõsaste ja okste raiumine, mis on kaitsevööndiga ehitise ehk tehnovõrgu omaniku õigus ja kohustus, maaomanikule kohustusi ega kulusid ei tekita. Elamu- või ärimaa korrashoiu kulud on eelduslikult vajalikud kinnisasja omaniku enda huvides ega anna samuti õigust nõuda täiendavat hüvitist. Täiendavat hüvitist saab nõuda näiteks sellisel juhtumil, kui kinnisasja omanik maad sisuliselt kasutada ei saa, kuid peab seda siiski korras hoidma tulenevalt kohaliku omavalitsuse heakorra nõuetest.“ (Seletuskirjas viidatakse Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-8714, punktile 33, kus on märgitud järgmist: „Kolleegium nõustub kohtutega, et sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid. Samasugune seisukoht järeldub ka talumistasu suuruse põhiseaduse vastaseks tunnistanud Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-125-11 (p 46)“.). Maamaksu puudutav osa on käesoleval ajal reguleeritud

§ 155

lg 1, seega

§ 155

lg 4 alusel saab nõuda muude kulude hüvitamist, mis ei ole vajalikud maaomanikule endale, kuid mille kandmise kohutus tal lasub. Eelpool märgitut kinnitab ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisas esitatud ettepanekutes ja märkustes välja toodud märkusele, et kantud kulude hüvitamine on jäänud üldsõnaliseks ja sisustamata, seaduse teksti koostaja poolt antud vastus: „Kantud kulude hüvitise nõue on eelnõus siiski säilinud (§ 1 p 3,

§ 155

lg 4), kuid seda pigem erandlikel juhtudel.“ Järelikult saab viidatud sätte alusel nõuda konkreetselt kantud kulude hüvitamist. Missuguses ulatuses tuleb tehnovõrgu omanikul neid kulutusi kompenseerida, seadus täpselt ei reguleeri. Võimalikele tulevastele vaidlustele seoses eeltooduga juhtisid tähelepanu ka ettepanekute ja märkuste esitajad, kuid seadusandja ei pidanud kahjuks vajalikuks rohkem regulatsiooni selles osas täpsustada. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kantud kulude hüvitamiseks tuleb maaomanikul esitada ka taotlus tehnovõrgu omanikule sarnaselt seadusjärgse talumistasuga. Kohus leiab veel, et korrektne oleks sätestata koheselt sundvalduse seadmise korralduses (käesoleval juhul siis kõikides vaidlustatud korraldustes vormistades vastava lisa), et kinnisasja omanikul (vastustajal) on õigus nõuda

§ 155

lg 4 alusel talumistasuna selliste kantud kulude hüvitamist, mille kandmine on koormatud kinnisasja omaniku jaoks vältimatu ja mille suurus on rohkem kui üks kolmandik talumistasust. Samuti tuleks sundvalduse seadmise korraldustes reguleerida, kuidas käib vastava taotluse esitamine ja maksmine (KAHOS § 39 lg 7 p 3 – sundvalduse seadmise otsus peab sisaldama järgmisi andmeid: sundvalduse tasu, selle maksmise kord.) Näiteks saaks korraldustes märkida, et eelpool märgitud kulude hüvitamiseks tuleb esitada vastav taotlus koos kantud kulusid tõendavate dokumentidega tehnovõrgu omanikule, kellel tuleb 30 päeva jooksul taotluse saamisest teavitada, kas ta nõustub vastavate kulude kandmisega või ei. Seejärel on vastustajal võimalik lähtuvalt vastusest vormistada kaalutletud otsus vormistades vastava haldusakti (sundvalduseseadmise korralduse) lisa. 15. Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas on täidetud teine

§ 155

lg 4 sätestatud kulude hüvitamise eeldus, milleks on asjaolu, et vastavate kulude kandmine peab olema koormatud kinnisasja omaniku jaoks vältimatu. Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud, et selline kulu ei tohi olla vajalik kinnisasja omanikule endale. 15 Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kõik korraldustes märgitud kulutused ei ole vastustaja jaoks vältimatud ning on vajalikud ka talle endale. Kohus leiab, et tõepoolest ei ole võimalik vastustajal nõuda halduskulusid

§ 155lg 4 alusel.

Kohus jagab kaebaja seisukohta selles, et kehtiv seadusandlus ei näe ette, et haldusorgani kohustuste täitmise (haldusmenetluse ja dokumentatsiooniga seotud kulud – vt ka HMS § 19) peaks kinni maksma isik, kelle kasuks on sundvaldus seatud ehk antud juhul kaebaja. Küll aga nõustub kohus vastustajaga ja leiab, et tehnovõrgu olemasolust põhjustatud muud korraldustes märgitud kulud, mida vastustaja peab kandma, ei ole kulutused, mis on vajalikud vastustajale endale. Samuti ei ole vastustajal võimalik kõiki neid kulusid vältida. Sellisteks kuludeks on kulud, mis puudutavad projektide kallinemist tehnovõrkude või –rajatiste paiknemise tõttu kinnisasjal. Selliste kulude hüvitamist ei saa välistada, kuivõrd vastasel juhul ei oleks maaomanikule tagatud maa kasutamise piirangute õiglane hüvitamine. Kulud, mis vastustaja on välja toonud vaidlustatud korraldustes: ehitusseadustiku § 70 alusel taotletavad tehnilised tingimused, projektide ja tööde teostamise kooskõlastamise kulud vastavalt kaebaja hinnakirjale, ehitusjärelevalve kulud, mis on tingitud tehnovõrgu või –rajatise omaniku taotlusest, on kohtu arvates kõik hüvitatavad kui need tekivad ja on vastustaja poolt kantud. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et kui tehnovõrgu või –rajatise omaniku ehitusnõuete täitmisega kaasnevad täiendavad töö- ja/või ehitusvahendite kulud, mida ei esineks, kui kinnisasjal puuduksid tehnovõrgud, siis ka need on hüvitatavad

§ 155lg 4 alusel.

Vastavad kulud ei ole vastustajale endale vajalikud ning need ei ole reeglina ka välditavad. 16. Kohus leiab vaidlustatud korraldusi ja selle põhjendusi analüüsides, et käesoleval juhul on vastustaja sisuliselt soovinud rakendada mitte

§ 155

lg 4 vaid hoopis

§ 155lg 1 koosmõjus lg 3 esimese lausega.

Vastustaja on leidnud, et talumistasu summas 0 (mis tuleneb

§ 155

lg 1 ja Lisas sätestatud transpordimaa koefitsiendist, mis on 0, kuivõrd sundvaldused on seatud kõikidel juhtudel transpordimaale), ei ole antud juhul põhjendatud. Vastustaja on soovinud määrata perioodilise tasu 5 eurot aastas iga kinnistu kohta esimesed kümme aastat ning seejärel sõlmida uus kokkulepe või määrata uus tasu, kui kokkulepet ei saavutata. Seega leiab kohus, et vastustaja ei ole soovinud mitte kantud kulude hüvitamist, mida ta kinnitab ka kohtule esitatud vastuses kaebusele, vaid ta on sisuliselt muutnud koefitsienti, kuid eksinud nii haldusakti põhjendamisel õigusliku alusega, kui ka põhjendustega, millest tulenevalt ei ole võimalik haldusakte vaidlustatud osas õiguspärasteks lugeda ning need tuleb tühistada. Kohus leiab, et vastustaja on iseenesest õigesti välja toonud, et

seletuskirjas toodu kohaselt on

§ 155talumistasu suuruse määramiseks kehtestatud koefitsiendid eelduslikud.

Seega võib

ja sellel lisas sätestatust põhjendatud juhul kõrvale kalduda ja näha perioodilise tasu ette ka siis, kui

regulatsioon seda ette ei näe.

alusel tasu maksmise regulatsiooni läbiv eesmärk on piisava paindlikkuse tagamine. Eeltoodut kinnitab ka õiguskantsler oma 07.02.2020 kirjas nr 6-1/200102/2000663 ( I kd tl 5052) märkides, et talumistasu regulatsioon on väga suure üldistusastmega.

§-s 155 sätestatud perioodilise talumistasu suuruse määramiseks on Riigikogu kehtestanud vaid kitsenduste sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid. See tähendab, et põhjendatud juhul võib seaduses sätestatud kitsenduse eelduslikest koefitsientidest kõrvale kalduda ja võtta perioodilise talumistasu arvutamise aluseks teistsugused koefitsiendid. Seega võib perioodilise talumistasu ette näha ka siis, kui seaduse kohaselt seda ei eeldata. Seaduses määratud eelduslikud koefitsiendid on üksnes lähtekoht talumistasu suuruse väljaselgitamisel, mitte tingimata igal juhul kohalduv lõplik lahendus. 16 Seega on seaduses sisuliselt olemas võimalus eelduslikest koefitsientidest kõrvale kaldumiseks, kuid sellisel juhul tuleb seda ka vastavalt põhjendada. Käesoleval juhul vastustaja seda teinud ei ole. Kaebaja on veel toonud välja, et

seletuskirjas on leitud, et transpordimaa puhul on tehnovõrkude paiknemine seal osa sihtotstarbelisest kasutusest. Seetõttu on põhjendatud lugeda sellises olukorras kitsenduse sisuliseks määraks 0. Kohus peab siinkohal vajalikuks siiski märkida, et juba järgmises seletuskirja lauses on toodud, et: „Kõikidel juhtudel on tegemist kitsenduse eeldusliku ulatusega, st põhjendatud juhtudel on võimalik sellest määrast kõrvale kalduda.“ Seega peab kohus võimalikuks ka transpordimaa puhul vastavast koefitsiendist kõrvale kalduda. Küll aga tuleb vastustajal juhul, kui ta soovib seda teha esitada arusaadavad ja ammendavad põhjendused, miks ta leiab, et see on vajalik lähtudes sellest, et talumistasu peab kompenseerima maaomanikule tehnovõrkude ja –rajatiste olemusolust põhjustatud piirangutest tuleneva omandiõiguse riive. Kohus nõustub siinkohal vastustaja poolt välja tooduga, et kohaliku omavalitsuse puhul ei ole seadusandja kirjutanud seadusesse sisse, et tal puuduks õigus talumistasu nõuda, nagu seda on tehtud riigi puhul (vt

§ 155lg 6 p 1).

Samuti jagab kohus vastustaja seisukohta selles, et kui kohalik omavalitsus määrab sundvalduse seadmisel talumistasu kaldudes kõrvale eelpool käsitletud eelduslikust koefitsiendist, siis see ei tähenda seda, et tegemist oleks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega nagu leiab ekslikult kaebaja. Koefitsiendist kõrvale kaldumist ei takista kohtu arvates ka see, et transpordimaade ekspluateerimine on kohaliku omavalitsuse üks peamisi seadusest tulenevaid kohustusi (KOKS § 6 ). KOKS paneb küll kohustuse kohalikule omavalitsusele hoida korras ja arendada valla või linna teid, kuid see ei tähenda seda, et kohalik omavalitsus peaks kandma ka täies ulatuses lisakulud, mis on tingitud näiteks eraisikust ettevõtjate tehnovõrkude ja-rajatiste olemasolust. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastustaja on samal ajal ka maaomanik ja sellega seotud põhiõiguste kandja ning tal on õigus omandiõiguse riivega tekitatud kulude hüvitamisele nagu igal teisel maaomanikul. Seega on vastustajal võimalik edaspidi tuginedes õigele õiguslikule alusele ning esitades vastavad põhjendused määrata sundvalduse seadmise korraldustes ka kindlaks perioodiline sundvalduse tasu

§ 155lg 1 ja lg 3 alusel.

1. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ning kõik vaidlustatud korraldused vaidlustatud osas tühistada, kuivõrd vastustaja on tuginenud perioodilise sundvalduse tasu määramisel valele õiguslikule alusele. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus: Jõelähtme Vallavalitsuse 13.04.2020 korralduse nr 276 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 13.04.2020 korralduse nr 277 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 11.05.2020 korralduse nr 336 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 04.06.2020 korralduse nr 427 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 04.06.2020 korralduse nr 428 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 04.06.2020 korralduse 429 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 11.06.2020 korralduse nr 451 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 18.06.2020 korralduse nr 472 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 16.07.2020 korralduse nr 557 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu 19.08.2020 korralduse nr 649 punkti 4.4.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 19.08.2020 korralduse nr 650 punkti 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu ja 10.09.2020 korralduse nr 742 punkti 9.4.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu. Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2020 korralduse nr 337 punkti 3.2 tühistamise nõudes ei saa kohus kaebust formaalselt rahuldada, kuivõrd vastustaja on oma 19.08.2020 korralduse nr 649 p 6 tunnistanud vastava korralduse kehtetuks (3-20-1764 tl 12p). Kohus selgitab täiendavalt, et 17 korralduses nr 649 märgitakse, et tegemist on 07.05.2020 korraldusega, milline kuupäev on märgitud ka korraldusel 337, kuid korraldus on digitaalselt allkirjastatud 11.05.
2. Nimetatud korralduse nr 337 osas lõpetab kohus menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, mis sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kohtu arvates on täidetud kulude väljamõistmise eeldused. Kaebaja ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud käsunduslepingu alusel on vastustajal tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11). 16.10.2020 menetluskulu dokumendi kohaselt taotleb kaebaja haldusasjas 3-20893 menetluskulude hüvitamist summas 1080 eurot (sh riigilõiv 60 eurot). Kohtu arvates on enamus kaebaja menetluskulud põhjendatud suuruses ja mõistliku maksumusega, samuti ei saa pidada ülemäära kalliks õigusabi tunnihinnet, sest tegemist on põhimõttelise ja seaduste tõlgendamise oskust nõudva kohtuasjaga. Külla aga nõustub kohus vastustajaga, et väljamõistetavat summat tuleb vähendada kaebaja 15.10.2020 seisukoha koostamiseks tehtud kulutuste osas. Nimetatud seisukohas ei esita kaebaja tõepoolest ühtegi uut väidet ja ainult summeerib varasemaid, mistõttu tuleb lugeda nimetatud dokumendi koostamine põhjendamatuks ja sellega seotud kulud mittevajalikeks. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 1042,50 eurot. Kohus märgib täiendavalt, et tulenevalt kaebuste ülesehitusest ja omavahelisest seotusest ei ole tal võimalik eristada Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2020 korralduse nr 337 punkti 3.2 tühistamiseks esitatud kaebusega seotud menetluskulusid. Nimetatud haldusakti punkti tühistamisnõue esitati korraga sisuliselt samade põhjendustega mitmele sundvalduse seadmise korraldusele, mille sisu erines üksnes kinnistute osas. Seega ei pea kohus võimalikuks ka menetluskulusid selles osas vähendada vaatamata sellele, et korraldus nr 337 tunnistati kehtetuks mitte kaebuse esitamise tõttu, vaid kaebaja enda eraldi taotluse alusel, millisel juhul jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda (vt HKMS § 108 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2021 lahendiga. 18