← Eesti

1-20-3103/134

Obsah (11)§ 184§ 65§ 191§ 83§ 61§ 69§ 691§ 692§ 73§ 74§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 25. august 2021 Kohtuasja number 1-20-3103 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingeri Tamm ja Maarika Kuusk Kohtua

) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 8. jaanuari 2021 otsus Apellant süüdistatav Irina Nilova Apellatsioonimenetluse pooled Irina Nilova. Isikukood 47108053718; elukoht XXX; ei tööta; tõkendit ei ole kohaldatud; varem kriminaalkorras karistatud, viimati

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Viru Maakohtu 30.

oktoobri 2018 otsusega kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Mari Luuk Menetluse vorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu

  1. jaanuari 2021 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  2. Irina Nilovale esitati süüdistus

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Süüdistuse kohaselt käitles I. Nilova varem narkokuriteo toime pannud isikuna grupis P.A. iga ajavahemikul

  1. aasta maikuust kuni
  2. detsembrini 2019 ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet alfapürrolidinovalerofenooni (alfa-PVP), samuti käitles ta buprenorfiini sisaldavaid tablette. 1

(7)Sellega rikkus I. Nilova narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg
  1. Täpsemalt seisnes süüdistus järgnevas.
  2. P.A. korraldas alates
  3. aasta maikuust kuni
  4. detsembrini 2019 suure varalise kasu saamise eesmärgil suures koguses alfa-PVP-d, MDMA-d ja buprenorfiini sisaldavate narkootiliste ainete süsteemset ning pidevat ostmist Eestis ja Venemaal ning nende ainete pidevat toimetamist Venemaalt Eestisse. Soetatud ainet andis P.A. edasi I. Nilovale.
  5. Alfa-PVP-d sisaldavat narkootilist ainet andis P.A. edasise realiseerimise eesmärgil I. Nilovale vähemalt kolm korda nädalas 0,25–0,5 grammi korraga. I. Nilova kandis P.A. ilt saadud ainet kaasas ja hoidis oma elukohas XXX . Osa ainest tarvitas I. Nilova ise. Osa uimasteid I. Nilova aga pakendas ja müüs erinevatele narkosõltlastele. Muu hulgas andis ta alfaPVP-d oma korteris
  6. aastal augustist detsembrini kahel korral ühe doosi kaupa tarbimiseks O.M. le ning kostitas
  7. aasta suvel O.M. t ühe doosiga, mille O.M. tarvitas koheselt ära.
  9. aasta detsembris andis P.A. XXX asuvas korteris I. Nilovale edasiseks realiseerimiseks vähemalt 10 narkootilist ainet buprenorfiini sisaldavat tabletti, mille oli omandanud ilma arsti ettekirjutuseta. I. Nilova valdas ja hoidis neid tablette oma korteris ning osa tablette tarvitas ära. Seitse tabletti kogukaaluga 2,8 grammi (sisaldasid 0,056 grammi buprenorfiini ja naloksooni) ning neli tabletifragmenti kogukaaluga 0,37 grammi (sisaldasid buprenorfiini ja naloksooni) leiti ja võeti
  10. detsembril 2019 XXX toimetatud läbiotsimise käigus ära.
  11. Alfa-PVP kuulub sotsiaalministri
  12. mai 2005 määruse nr 73 lisa 1 I nimekirja ja buprenorfiin II nimekirja. NPALS § 31 lg 3 kohaselt loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks 10 inimesele. Ekspertide hinnangul piisab 10 inimesele narkojoobe tekitamiseks alfa-PVP puhul 0,13 grammist ja buprenorfiini puhul 0,002– 0,08 grammist. Maakohtu otsus
  13. Viru Maakohtu
  14. jaanuari 2021 otsusega tunnistati I. Nilova

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi ning teda karistati 3-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendati vangistust 2 aastani.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust I.

Nilovale Viru Maakohtu

  1. oktoobri 2018 otsusega mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 3 aasta 10 kuu ja 26 päeva pikkuse vangistuse võrra, ning liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud ja 26 päeva vangistust. Vastavalt KrMS § 414 lg-le 1 saadetakse I. Nilovale teatis vangistuse kandmisele asumise aja kohta ning karistuse kandmise alguseks loetakse I. Nilova vanglasse saabumise aeg.
  2. Menetluskuludena mõisteti I. Nilovalt välja sundraha 1460 eurot, kohtueelses menetluses tekkinud kaitsjatasu 518,40 eurot, kohtumenetluses tekkinud kaitsjatasu 1603,32 eurot ja ekspertiisikulu osaliselt, s.o 518 eurot. Ülejäänud ekspertiisikulu 624 eurot jäeti riigi kanda. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 3 tuleb I. Niloval temalt välja mõistetud menetluskulud ära tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 8.

§ 191

alusel konfiskeeriti ekspertiisist järele jäänud buprenorfiini tabletid ühes pakendiga ja tabletitükid. NPALS § 7 lg 3 alusel jäeti need Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile.

§ 83

lg 1 alusel konfiskeeriti ka soonsulguriga kolm kilekotti ja kaks süstalt, mis võeti ära XXX . Need esemed tuleb kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. 2

(7)
  1. Kohus luges narkootiliste ainete käitlemise
  2. aasta juulist kuni
  3. detsembrini 2019 tõendatuks ja tunnistas I. Nilova süüdi.
  4. I. Nilova karistust põhjendas kohus järgmiselt. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. I. Nilova süü ei ole suur. Süüdistatavate grupis oli tema roll kõige madalam. Võttes arvesse eeltoodut ja seda, et I. Nilova ülalpidamisel on alaealine laps, samuti tema terviseseisundit, väärib I. Nilova minimaalset karistust. Seda karistust tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra ning

§ 65lg 2 alusel tuleb vähendatud karistust suurendada I.

Nilovale Viru Maakohtu 30. oktoobri 2018 otsusega mõistetud karistuse kandmata osa võrra. Kuigi kaitsja taotles

§ 61

lg 1 kohaldamist, ei ole selleks alust, kuna puuduvad erandlikud asjaolud nii toimepandud teo kui ka süüdlase isiku osas.

  1. Otsustust menetluskulude osas põhjendas kohus järgmiselt.
  2. Menetluskuludeks on sundraha, kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses tekkinud kaitsjatasu ning ekspertiisikulu. Kuigi kohus lahendas kohtumenetluses kaitsja tasutaotlused n-ö pealdisena, tuleb välja tuua järgmist. Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohaselt kulus kaitsjal aega kriminaalasja kohtuliku arutamise ettevalmistamisele, kohtuistungil osalemisele, kohtuotsuse kuulutamise istungil osalemisele ning sõidule. Lisaks tekkis kaitsjal sõidukulu. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud toimingute ja ajakuluga. Tegemist on mahuka kriminaalasjaga, mistõttu ei ole kohtulikuks arutamiseks kulunud ettevalmistusaeg ebamõistlik. Põhjendatud on ka mahu suurendamine. Kaitsja näidatud kohtuistungi kestvuse aeg kattub kohtuistungi protokollide ajavahemikega. Kuna kaitsja taotlus on põhjendatud, tuleb see riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
  3. juuli 2016 määruse nr 16 (advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord) § 1 lg-te 1, 4, 5 ja 10, §-i 2, §-i 5, § 6 lg-te 3 ja 5, § 151 lg 1 p-i 2 ning § 17 lg 2 alusel rahuldada.
  4. KrMS § 180 lg 1 kohaselt kuuluvad menetluskulud süüdimõistmise korral hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Kuna KrMS § 180 lg 3 esimese lause kohaselt tuleb menetluskulusid määrates aga arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumise väljavaateid, tuleb vähendada I. Nilovalt välja mõistetavat ekspertiisikulu.
  5. I. Nilova varalise seisundi hindamisel tuleb arvestada, et tal ei ole töökohta, tema ülalpidamisel on alaealine laps ning teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Arvestades menetluskulude kogusummat, tuleb nentida, et I. Nilova varaline seisund on kasin. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise kohustuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Märgitut ja väljamõistetavate menetluskulude (sundraha ja kaitsjatasu) suurust silmas pidades leiab kohus, et arvestades alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmise kohustust, on kohane rakendada I. Nilova suhtes KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud võimalust menetluskulude ajatamiseks. I. Niloval on endal võimalus kujundada kohustuse täitmise osamaksete suurus ja tähtaeg tasumistähtaja raames, kuid kohustus kuulub täitmisele ühe aasta jooksul. Samas puudub igasugune alus sundraha vähendamiseks. 3

(7)Apellatsioon
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. Nilova, taotledes karistuse mõistmist ilma vangistuseta ning menetluskulude vähendamist miinimumini.
  2. I. Nilova ei nõustu temale mõistetud karistusega järgmistel põhjustel. Ta tunnistas oma süüd osaliselt ja lõpetas omal initsiatiivil narkootikumide müümise
  3. aasta augusti lõpus. Tema korteri läbiotsimisel ei leitud narkootikume ja nende turustamisega seotud vahendeid. Leitud tabletid Suboxone kirjutas talle välja arst ja neid kasutas ta ise (sellekohane tõend on olemas ka kriminaalasja materjalides). Kuriteo pani ta toime tingimisi karistuse ajal, mis oli üheks otsustavaks faktoriks, et ta lõpetas kuriteo toimepanemise kaugelt enne kriminaalasja algatamist, kuna ta tunnetas oma kuriteo raskust. Kõik testid tema narkootikumide tarvitamise kohta olid negatiivsed. Ta on aru saanud kogu kahjust, mille on tekitanud endale ja teda ümbritsevatele inimestele. Ta teostas kõik narkootiliste ainete kontrollostud omal soovil operatiivtöötaja ja uurija juhendamisel ning jätkab võitlemist narkootikumide müügiga oma linna tänavatel, aidates politseid. Tal on invaliidsus seoses selgroovigastusega ning asja materjalides on suunamiskiri operatsioonile, mida vangla tingimustes läbi viia ei saa. Pärast seda on nõutav operatsioonijärgne taastumine. Kui operatsiooni läbi viia ei saa, võib ta tõenäoliselt kaotada vasaku jala.
  4. Menetluskulude vähendamist palub I. Nilova seetõttu, et tema sissetulekuks on vaid 300 eurone invaliidsustasu. Ka elab temaga koos tema invaliidist alaealine laps ja tema 72-aastane ema. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja üldjuhul apellatsiooni piires. Praegu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust selle üle, et I. Nilova pani toime

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

I. Nilova vaidlustab maakohtu otsust temale mõistetud karistuse ja temalt välja mõistetud menetluskulude osas. Seega kontrollib kohtukolleegium esmalt maakohtu otsuse seaduslikkust mõistetud karistuse osas ja seejärel I. Nilovalt välja mõistetud menetluskulude osas. 19. Apellatsioonis ei vaidlusta I. Nilova talle mõistetud karistuse pikkust. Ta taotleb karistuse mõistmist ilma vangistuseta. See saaks tulla kõne alla kolmel juhul: 1) rahalise karistuse mõistmisel; 2) mõistetud vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga

§ 69

alusel või elektroonilise valvega

§ 691

alusel või raviga

§ 692

alusel; 3) vangistusest tingimisi vabastamisel

§ 73või § 74 alusel.

20. Kuna

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on karistusena ette nähtud vaid vangistus, ei ole võimalik I. Nilovale mõista rahalist karistust. Seega on maakohus õigesti mõistnud I. Nilovale karistuseks just vangistuse. Et kuriteo pani I. Nilova toime temale Viru Maakohtu

  1. oktoobri 2018 otsusega määratud katseajal, on õige ka mõistetud karistuse liitmine nimetatud kohtuotsuse järgi kandmata karistusosaga. Veatult on maakohus arvutanud ka liitkaristuse pikkuse – 5 aastat 10 kuud ja 26 päeva vangistust.
  2. Et Viru Maakohtu
  3. oktoobri 2018 otsusega jäeti I. Nilovale mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata

§ 74

alusel, tuleb liitkaristusena mõistetud vangistuse asendamise ja sellest tingimisi vabastamise kaalumisel võtta arvesse

§ 74lg 5. Sellest sättest lähtudes võib kohus süüdlase liitkaristusest tingimisi vabastada kõigepealt siis, kui uus kuritegu pandi toime 4

(7)ettevaatamatusest. Kui aga uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus süüdlase liitkaristusest tingimisi vabastada üksnes koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele

§ 75lg 2 p-s 9 või 10 sätestatud korras.

Samuti võib kohus vangistuse täitmisele pööramise korral asendada selle üldkasuliku tööga. Kuna I. Nilova tunnistati süüdi tahtliku kuriteo toimepanemises, võiks tema puhul tulla kõne alla vaid liitkaristusest tingimisi vabastamine koos käitumiskontrolli ja elektroonilisele valvele allutamisega või liitkaristuse asendamine üldkasuliku tööga. Liitkaristuse asendamine elektroonilise valvega

§ 691

alusel või raviga

§ 692alusel võimalik ei ole.

22. Liitkaristusest tingimisi vabastamisel koos käitumiskontrolli ja elektroonilisele valvele allutamisega tuleks I. Nilovale määrata katseaeg.

§ 74lg 3 võimaldab määrata katseaja 6 kuuks kuni 5 aastaks.

Kohtupraktikas maksvusele pääsenud põhimõtte järgi peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari 2021 otsus asjas nr 1-20-1301, p 17). Kuna I. Nilova liitkaristus on enam kui 5 aastat, ei ole teda võimalik karistusest tingimisi vabastada. Seega saaks kaalumisele tulla vaid liitkaristuse asendamine üldkasuliku tööga.
  2. Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga eeldab esmalt, et süüdlane on andnud selleks nõusoleku. I. Nilova nõusolekut teada ei ole. Samas isegi nõusoleku olemasolul ei saaks vangistust üldkasuliku tööga asendada.
  3. Seda esiteks seetõttu, et

§ 69

lg-st 1 tulenevalt saab üldkasuliku tööga asendada vaid kuni kaheaastase vangistuse. Ehkki seda

§ 69

lg 1 ls 1 kolmandast alternatiivist (kohus võib tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga) otsesõnu ei tulene, on seadust tarvis selliselt tõlgendada. Nimelt nähtub

§ 69

lg 1 ls 1 teisest alternatiivist, et kohus võib kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga. Seega on seadusandja

§ 69

lg 1 ls 1 alt 2 luues lähtunud sellest, et üle kahe aastase vangistuse mõistmisel on üldkasulik töö välistatud. Sellel on ringkonnakohtu hinnangul kaks põhjust. Esiteks on enam kui kahe aastase vangistuse puhul isiku süü üldkasuliku töö kohaldamiseks liiga suur: sellist süüd tööd tehes lunastada ei saa. Teiseks aga näitab kogemus, et mida enam üldkasulikku tööd teha on vaja, seda suurem on selle töö tegemise ebaõnnestumise tõenäosus. Nii ongi õiguskirjanduses leitud, et üldkasulikku tööd peaks rakendama (selgelt) alla kahe aasta jäävate vangistuste puhul (Pikamäe –

. Kommentaar. 5. trükk, § 69, komm 2.2.3). Need kaalutlused kehtivad ka

§ 69lg 1 ls 1 alt 3 puhul.

Veelgi enam: oleks ebaloogiline, et (esimest) karistust mõistes saab üldkasulikku tööd määrata vaid kuni kahe aastase vangistuse puhul, ent inimesele, kes rikkus tingimisi karistamisest vabastamise nõudeid või kes pani suisa toime uue kuriteo, võidakse üldkasulikku tööd võimaldada ka siis, kui tema vangistus ületab kahte aastat. 25. Ent isegi kui leida, et

§ 69

lg 1 ls 1 alt 3 korral on üldkasulik töö võimalik ka enam kui kahe aastase vangistuse puhul, ei saaks I. Nilovale sisulistel kaalutlustel ikkagi sellist tööd määrata. Nagu kaude juba eelöeldust tuleneb, tuleb vangistuse üldkasuliku tööga asendamisel hinnata ka üldkasuliku töö reaalse täideviimise perspektiivi. Näiteks võib üldkasuliku töö tegemist takistada süüdlase töövõimetus. Samuti on üldkasulikku tööd takistava asjaoluna kohtupraktikas käsitletud süüdlase probleemi alkoholiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009 otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 13). Kuna I. Niloval on seoses selgroovigastusega üksnes osaline töövõime ning lisaks nähtuvad kriminaalasja materjalidest tema pikaajalised probleemid narkootikumide tarvitamisega, on üldkasuliku töö reaalne täideviimine tema puhul juba neist asjaoludest tingituna enam kui küsitav. Seda enam, et apellatsioonis märgitu kohaselt vajab I. Nilova operatsiooni ja selle järgset taastumisaega, 5

(7)mistõttu ei oleks tal ilmselt võimalik koheselt üldkasulikku tööd tegema ka asuda. Arvestada tuleb sedagi, et liitkaristuse asendamisel tuleks I. Niloval ära teha väga palju üldkasulikku tööd (2126 tundi). See suurendab märkimisväärselt tõenäosust, et üldkasuliku töö reaalne täideviimine ebaõnnestub, eriti kuna

§ 69

lg 3 kohaselt ei või üldkasuliku töö tegemise aeg kuritegude puhul ületada 24 kuud. Need asjaolud kogumis muudavad üldkasuliku töö reaalse täideviimise perspektiivi praegusel juhul väheseks ning sellest tulenevalt ka I. Nilova liitkaristuse asendamise üldkasuliku tööga põhjendamatuks.

  1. Toodud põhjustel on I. Nilova karistamine reaalse vangistusega õige ja apellatsiooni argumendid ei anna alust karistuse muutmiseks. Kui terviseseisundi või muude erakordsete asjaolude tõttu ei ole I. Niloval võimalik kohtu määratud ajal vangistuse kandmisele ilmuda või sellega võiksid kaasneda talle rasked tagajärjed, saab ta esitada pärast kohtuotsuse jõustumist täitmiskohtunikule taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks vastavalt KrMS §-s 415 sätestatule. Samas peab arvestama sedagi, et ka vanglas on tagatud meditsiiniline abi: vt vangistusseaduse §
  3. Apellatsiooni argumendid ei anna alust ka I. Nilovalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks.
  4. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu (v.a erandid, mis seonduvad tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisega). Menetluskulusid määrates arvestab kohus KrMS § 180 lg 3 kohaselt süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.
  5. I. Nilovalt mõistis maakohus välja menetluskulud kogusummas 4099,72 eurot ning määras, et need kulud tuleb ära tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Arvestades I. Nilova varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, jättis maakohus osa menetluskulust, s.o ekspertiisikulu summas 624 eurot, riigi kanda. Seega ei saa KrMS § 180 lgs 3 sätestatu arvestamata jätmist maakohtule ette heita. Samuti ei ole alust järeldada, et maakohus oleks KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud asjaolude arvestamisel eksinud või et praeguseks oleks olukord võrreldes maakohtu otsuse tegemise ajaga muutunud ning seetõttu tuleks I. Nilovalt välja mõistetud menetluskulude summat veelgi vähendada.
  6. Tõsi, pelgalt 300-eurosest töövõimetoetusest ei ole ligikaudu 5000 eurot aasta jooksul ära tasuda reaalne. Pealegi asub I. Nilova reaalset vangistust kandma ning töövõimetoetuse seaduse § 12 lg 6 kohaselt ei maksta töövõimetoetust vangistust kandvale isikule. Samas ei tähenda eeltoodu veel automaatselt seda, et välja mõistetud menetluskulude hüvitamine käiks I. Nilovale ilmselt üle jõu. Seda põhjusel, et eeltoodu ei ütle veel midagi I. Nilova tegeliku varalise seisundi kohta. Näiteks ei ole välistatud, et I. Niloval on realiseeritavat vara, mis võimaldaks siiski menetluskulud kohtu määratud tähtaja jooksul täies ulatuses ära tasuda ega paneks teda seejuures ka põhjendamatult raskesse majanduslikku olukorda. Kuna selle kohta maa- ega ringkonnakohtule ühtegi väidet ega tõendit esitatud ei ole, ei saa ringkonnakohus I. Nilova varatust ka eeldada. Nimelt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et taotledes menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, tuleb süüdistataval esitada ka sellekohased tõendid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. novembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Et praeguses asjas I. Nilova enda varatust tõendanud ei ole ega ole taotlenud kohtult ka vastava teabe 6

(7)väljanõudmist, ei saa temalt välja mõistetud menetluskulude summat sel põhjusel vähendada. Alust menetluskulude summa vähendamiseks ei ole muudelgi põhjustel.
  1. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  2. jaanuari 2021 otsuse muutmata ning I. Nilova apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.