Obsah (4)

§ 133§ 151§ 160§ 168

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-12309

) § 151 lg 1. Kuivõrd tegu oli igakuiste eraldi maksetega, arvestas maakohus vastavalt Riigikohtu praktikas väljendatud põhimõtetele aegumist iga makse osas eraldi. Kuivõrd hageja on juriidiline isik, tuli alusetust rikastumisest tuleneva nõude olemasolust teadasaamist vaadelda läbi selle, millal sai nõudest teada või oleks pidanud teada saama hageja juhatuse liige. 31.12.2012 töölepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastas W poolt Z, kes oli vastavalt hageja registrikaardile 31.12.2012 seisuga hageja esindusõiguslik isik ja kuulus hageja juhtkonda. Z teadmine 31.12.2012 maksete tegemise kohustuse lõppemisest ja tehtud maksete õigusliku aluse puudumisest tuli seega

§ 133lg 1 järgi omistada hagejale.

Hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe, millega töösuhe loeti lõppenuks 31.12.2012. Seega algas hageja nõude aegumine

§ 151lg 1 järgi iga 31.12.2012 järgnenud makse tegemise momendist.

20.

§ 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi esitati 16.08.2019. Seega on nõue maksete osas, mis tehti enne 17.08.2016,

§ 151lg 1 järgi aegunud.

Peale 16.08.2016 on hageja teinud kostjale kokku 26 makset. Seega rahuldas kohus hagi põhinõudena 234 000 eurot.

1. Hageja esitas kostjale nõude tasutu tagastamiseks 23.01.
2. Kostja sai kirja kätte samal kuupäeval. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega muutus viivisenõue sissenõutavaks alates 24.01.
3. Hageja palus välja mõista viivis seadusjärgses määras. Kostja vaidles vastu viivisenõudele kui sellisele, viivise arvutustele vastu ei vaielnud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse viivise kuni 15.08.2019 (8% aastas ehk 0,022% päevas) 10 462,68 eurot ning täiendava viivise alates 16.08.2019, s.o hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja apellatsioonkaebus
4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 387 000 eurot ja viivise. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 5 2-19-12309
5. Maakohus kohaldas määruse 864/2007 art 10 lg 1 ebaõigesti ja leidis ekslikult, et vaidlusele kohaldub Eesti õigus. 23.
6. Maakohus leidis ekslikult, et määruse 864/2007 art 10 lg-s 1 sisalduv sõna „olemasolev“ ei viita sellele, et poolte vaheline suhe peaks eksisteerima tingimata olevikus ja leidis, et see võib „olemas olla“ ka minevikus. Hageja leiab, et lepinguline suhe peab määruse 864/2007 art 10 lg 1 sõnastuse järgi maksete tegemise ajal olemas olema. Kõnealusel juhul puudus maksete tegemise ajal mis tahes olemasolev lepinguline suhe. 23.
7. Maakohus leidis ekslikult, et tasumine on toimunud seoses poolte vahel eksisteerinud töölepinguga. Maakohtu otsus on vastuoluline ning TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 oluliselt rikkuv. Maakohus märkis õigesti, et kostja ja hageja vahel ei ole kunagi mis tahes töö- või teenistussuhteid olnud. Seega ei saanud ka tasumised olla toimunud seoses poolte vahel eksisteerinud töölepinguga. 23.
8. Seega lahendas maakohus asja ebaõigesti määruse 864/2007 art 10 lg 1 järgi Eesti õiguse järgi. Kuna hageja ja kostja vahel ei ole olemasolevat suhet, mis oleks kõnealuse alusetu rikastumisega tihedalt seotud, puudusid Eesti õiguse kohaldamiseks määruse 864/2007 art 10 lg-s 1 nimetatud eeldused. Samuti ei ole hageja ja kostja harilik viibimiskoht samas riigis, kus alusetu rikastumise põhjustanud sündmus aset leidis. Seega pidanuks maakohus kohaldama määruse 864/2007 art 10 lg 3 järgi selle riigi õigust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Kuna kõnealused maksed tehti hageja Soome pangakontolt kostja Soome pangakontole, leidis alusetu rikastumine aset Soomes. Seega oleks maakohus pidanud kohaldama Soome õigust.
9. Maakohus pidas nõuet ebaõigesti osaliselt aegunuks. Maakohus lahendas asja Eesti õiguse järgi ja leidis, et täidetud on VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldused saadu tagasi nõudmiseks saajalt ja hagejal on õigus nõuda kostjalt 621 000 euro tagastamist, kuid samas leidis maakohus ekslikult, et hageja nõue on 387 000 euro osas aegunud.
10. Esiteks, maakohus pidas kostja poolt aegumisele tuginemist ekslikult heauskseks. Maakohus jättis VÕS § 6 lg 2 kohaldamata. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid jätta aegumise kohaldamata. Kostja lasi rohkem kui viie aasta jooksul kanda igakuiselt enda kontole 9000 eurot. Kostja sai makseid, mille selgitus oli „palk“, kuid samas ta teadis, et hagejalt palga saamiseks puudub mis tahes alus. Kui kostja oleks käitunud heas usus, oleks kostja maksed hagejale tagastanud või vähemalt maksete saamisest hagejale teada andnud. Kui hageja oleks kostja teadaandest hoolimata maksete tegemist jätkanud ja alles pärast viie aasta möödumist kostjalt makseid tagasi nõudma asunud, oleks kostjal tõepoolest põhjendatud alus aegumisele tugineda. Olukorras, kus kostja ei käitunud maksete saamisest mitte teatades hea usus, ei käitu kostja ka aegumisele tuginedes heas usus. 25.
11. Teiseks, maakohus jättis aegumistähtaja kulgema hakkamisel ekslikult arvestamata kostja teadasaamise maksete toimumisest. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 151lg 1.

Hageja ei nõustu, et nõude aegumine algas

§ 151lg 1 järgi iga 31.12.2012 järgnenud makse tegemise momendist.

Maksete tegemine ei toimunud viisil, mis võimaldaks omistada hagejale teadmist maksete toimumisest ja rikastumisnõude olemasolust. Kostjale palgalehtede väljastamine ja maksete tegemine oli täies ulatuses automatiseeritud. Hageja selgitas, et sai kostjale maksete jätkuvast tegemisest teada alles 19.10.

1. Seega, isegi kui hageja oleks pidanud saama kostja ja Q Aktsiaseltsi vahelise töösuhte lõppemisest teada 31.12.2012, siis hageja sai kostjale pärast töösuhte lõppemist maksete tegemise jätkumisest teada 19.10.
2. Seetõttu algas hageja nõude aegumine 19.10.
3. 6 2-19-12309 25.
4. Kolmandaks, maakohus jättis aegumistähtaja peatumisel ekslikult arvestamata Soomes hagi tagamiseks esitatud avaldusega. Maakohus jättis kohaldamata

§ 160

lg 2 p 2 ja kohaldas ebaõigesti

§ 160lg 1.

Maakohus leidis, et kuna hageja esitas käesolevas asjas hagi 16.08.2019, siis oli nõue maksete osas, mis tehti enne 17.08.2016,

§ 151lg 1 järgi aegunud.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja 02.09.2019 seisukohas märgitu, et kostja oli juba novembris 2018 teadlik, et Helsingi kohus on rakendanud tema Soomes asuva vara suhtes hagi tagamise abinõusid ning hageja 02.09.2019 seisukohas märgitu, et on tõsi, et Soome kohus tegi 02.11.2018 esialgse hagi tagamise määruse. Maakohus viitas sellele asjaolule 04.09.2019 määruses, kuid ei arvestanud selle asjaoluga otsuses. 25.3.

§ 160

lg 1 ja lg 2 p 2 järgi peatub aegumine avalduse esitamisega hagi tagamiseks enne hagi esitamist, kui see avaldus rahuldatakse. Puudub vaidlus, et hageja esitas vastava avalduse Soome kohtule 01.11.2018 ja see rahuldati. Kostja on mõlemat asjaolu möönnud ja ka ise tõendanud. Seega ei saa mitte ühelgi juhul olla aegunud nõuded, mis tulenevad pärast 01.11.2015 hageja poolt kostjale tehtud maksetest. Selliseid makseid oli kokku

1. Seega ei saa mitte ühelgi juhul olla aegunud nõuded summas 35 x 9000 = 315 000 eurot. Maakohus jättis ebaõigesti mõistmata kostjalt välja vähemalt 81 000 eurot. Kostja apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
3. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1028 lg
4. Kostja hinnangul ei olnud kõik soorituskondiktsiooni eeldused täidetud, s.o ei olnud täidetud eeldus, et hageja soovis kostjale raha maksmisega täita kohustust kostja ees. Hageja ja kostja vahel puudub alusetu rikastumise võlasuhe. 27.
5. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise üheks eelduseks, mille maakohus tähelepanuta jättis, on üleandja soov saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees. Maakohtu tuvastatud asjaoludest saab järeldada aga ainult seda, et hagejal kostja ees mingisugust kohustust ei olnud, hageja ei arvanudki, et tal kostja ees mingi kohustus oleks ja hageja täitis raha kostjale üleandmisega oma kohustust hoopis Q Aktsiaseltsi ees. See kohustus tulenes hageja ja Q Aktsiaseltsi vahelisest kokkuleppest, mille järgi pidi hageja maksma kostjale töötasu Q Aktsiaseltsi asemel. 27.
6. Hageja ja Q Aktsiaseltsi vahelise kokkulepe on õiguslikus mõttes ebaehtne leping kolmanda isiku kasuks. Ebaehtsus tuleneb asjaolust, et kostja ei saanud nõuda hagejalt hageja ja Q Aktsiaseltsi vahelisest kokkuleppest tuleneva kohustuse (maksta kostjale töötasu) täitmist VÕS § 80 lg 2 tähenduses. Riigikohus on leidnud, et ebaehtsa lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki kolmanda isiku ja talle oma lepingulise kohustuse täitnud lepingupoole vahel VÕS §-s 1028 sätestatud juhul soorituskondiktsiooni (3-2-1-107-16, p 12). Teisiti öeldes on täitmata VÕS § 1028 lg 1 eeldus – kohustus saaja ees. 27.
7. Tekkinud kolmnurksuhtele ei saa kohaldada ka VÕS § 1029, kuna hageja ja Q Aktsiaseltsi vahelise kokkuleppest ei saanud hagejale tuleneda kohustust maksta Q Aktsiaseltsile raha, mida viimane saaks seejärel kostjale maksta. VÕS § 1029 kohaldub olukorras, kus täidetud on VÕS § 1028 eeldused, kuid sooritus on tehtud võlausaldaja korraldusel kolmandale isikule. 7 2-19-12309 27.
8. Ka VÕS § 1030 lg 1 või lg 2 ei kohaldu, kuna see eeldab ehtsa kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu olemasolu. Seda on korduvalt leidnud ka Riigikohus. 27.
9. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et hageja nõude eeldused kostja vastu on täitmata, mistõttu tuleb hagi rahuldamata jätta. Ehkki kostja esitas need seisukohad kohtuistungil, jättis maakohus need asja lahendamisel ebaõigesti tähelepanuta.
10. Hageja nõuded kostja vastu on aegunud ja aegumist tuleb rakendada oluliselt suuremale osale hageja nõudest kui kohtuotsuse järgi. Kostja arvates oleks aegumisele pidanud kohaldama TLS §-s 39 sätestatut, mitte

§ 151lg 1.

28.1.

§ 151lg 1 reguleerib alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaega.

Toetudes eelnevalt toodule, ei tekkinud hageja ja kostja vahel alusetu rikastumise võlasuhet, mistõttu ei kuulu hageja nõuetele kohaldamisele ka

§ 151. 28.2.

Nii nagu maakohus ka ise leidis, täitis hageja kostjale Q Aktsiaseltsi ja kostja vahel sõlmitud töölepingust sätestatud rahalisi kohustusi, teisiti öeldes maksis palka. Maakohtu põhjendused on selgelt vastuolulised tuvastatud asjaoludega, kuna nendes maakohus eitab, et maksete puhul oleks tegemist olnud töötasu või selle ettemaksega. 28.

1. Kostja hinnangul ei muuda tehtud maksete õiguslikku olemust asjaolu, et 01.01.2013 tööleping tegelikult lõppes. Hageja tehtuid makseid saab jätkuvalt pidada töötasu makseteks, kuna hageja pidas neid maksete tegemise ajal sellistena silmas. 28.
2. TLS § 39 järgi aegub töötasu või selle ettemakse tagastamise nõue 12 kuu jooksul alates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või selle ettemakse. Kuigi TLS § 39 nimetab nõude esitajana tööandjat ning tööandjana saab eeskätt vaadelda töölepingu poolt, leiab kostja, et aegumise regulatsioon laieneb ka isikutele, kes tööandja eest töötajale töötasu maksavad. Kostja alusetu rikastumine tulenes siiski ka sellisel juhul töösuhtest. Täiendavalt on TLS § 39 eesmärgiks kaitsta töötajat kui nõrgemat poolt. Kui praeguses asjas oleks nõude esitanud Q Aktsiaselts kui tööandja, kuuluks TLS § 39 kohaldamisele. 28.
3. Kuna hagi esitati 16.08.2019, on aegunud kõik nõuded enne 17.08.2018 tehtud maksete tagastamiseks. Hagiavalduse lisa 5 järgi on pärast 16.08.2018 tehtud kaks makset (maksed 2018 augusti ja septembri eest), kokku 18 000 eurot. Aegunud on seega nõuded 603 000 euro ulatuses. Poolte seisukohad
4. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta need rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhivõla 81 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks ning välja mõista ringkonnakohtu otsusega kokku põhivõlg 315 000 eurot ning viivis sellelt summalt kuni hagi esitamiseni ja edasi TsMS § 367 järgi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti tuleb tühistada menetluskulude jaotus ja väljamõistmine ning muuta 8 2-19-12309 TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 654 lg 22 järgi esitatakse käesolevas kohtuotsuses resolutsiooni terviklik sõnastus.
6. Poolte vahel ei olnud vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude üle, et kostja, Q Aktsiaseltsi kui tööandja ja W kui töölähetuse vastuvõtja vahelise töölepingu p 9 järgi oli kostja igakuine tasu 9000 eurot, mida maksis kokkuleppel tööandjaga hageja. Tööleping lõppes 31.12.2012, kuid hageja jätkas kostjale igakuiselt tasu maksmist kuni 30.09.
7. Samuti ei ole vaidlust selles, et kostja ja hageja vahel ei ole kunagi mis tahes töö- või teenistussuhteid olnud ja hageja on kostjale tasunud perioodil jaanuar 2013 kuni oktoober 2018 kokku 621 000 eurot. Hageja nõuab kostjalt alusetute maksete tagastamist.
8. Pooled vaidlesid mh selle üle, millise riigi õigust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada. Esmalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas. Hageja on Soome Vabariigis registreeritud ja tegutsev äriühing ja kostja füüsiline isik, kelle elukoht on Eestis. Maakohus leidis õigesti, et vaidluse all on lepinguväline võlasuhe ja kohaldatav õigus tuleb määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) 864/2007 (Rooma II määrus) järgi.
9. Maakohus määras kohaldatavaks Eesti õiguse Rooma II määruse art 10 lg 1 järgi, mille kohaselt, kui alusetust rikastumisest, sealhulgas alusetult saadud maksest tulenev lepinguväline võlasuhe tugineb poolte vahel olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingust või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale suhtele, mis on kõnealuse alusetu rikastumisega tihedalt seotud, kohaldatakse nimetatud suhtele kohaldatavat õigust. Kohus käsitles pooltevahelise suhtena töösuhet, mis oli kostjal Q Aktsiaseltsiga. Vaidlust ei ole, et käesoleva vaidluse poolte vahel ei ole kunagi töölepingut olnud, vaid hageja, kes kuulub tööandja ja lähetuse vastuvõtjaga samasse ettevõtete gruppi, täitis tööandja eest palga maksmise kohustust. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et poolte vahel oli õigussuhe. Ringkonnakohtu arvates puuduvad eeltoodu tõttu Rooma II määruse art 10 lg 1 kohaldamise eeldused ja maakohtu sellekohane järeldus on ebaõige.
10. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas kohaldatavat õigust on võimalik määrata Rooma II art 10 lg 2 järgi, mis sätestab, et kui kohaldatavat õigust pole lõike 1 alusel võimalik kindlaks määrata ning kui poolte harilik viibimiskoht on samas riigis, kus alusetu rikastumise põhjustanud sündmus aset leidis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust. Ringkonnakohtu arvates ei ole kohtu ette toodud asjaolude järgi alust arvata, et poolte harilik viibimiskoht on olnud samas riigis, kus alusetu rikastumine aset leidis.
11. Rooma II määruse art 10 lg 3 näeb ette, et kui kohaldatavat õigust pole lõike 1 või lõike 2 alusel võimalik kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Pooltel oli eelviidatud lõike osas erinev käsitlus kohast, kus alusetu rikastumine aset leidis. Hageja leidis, et rikastumise koht oli Soomes, kuna konto, millelt ülekanne tehti ja samuti kostja konto, millele raha laekus, asusid Soome pangas. Kostja selgitas, et tema harilik viimiskoht on Eestis, kus tal on olnud võimalik kontole kantud raha kasutada. Ringkonnakohtu arvates on rikastumine aset leidnud Eestis, kuna kostja viibis ajal, kui raha tema arvele kanti Eestis ja tal oli võimalik raha siin kasutada. Arvestades seda, et olenemata panga asukohast on tänapäeval võimalik sisuliselt igas riigis raha kasutada, siis panga asukohaga alusetu rikastumise kohta ringkonnakohtu arvates seostada ei saa. Küll aga on alusetu rikastumise koht võimalik seostada rikastunud isiku hariliku viibimiskohaga, mis oli kostja väidetel Eesti ja hageja sellele vastu ei vaielnud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et juhul kui seos Eestiga kui alusetu rikastumise kohaga lugeda nõrgaks, tuleks kohaldatav õigus määrata Rooma II art 10 lg 4 järgi, mille kohaselt, kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et alusetust rikastumisest tulenev lepinguväline võlasuhe on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui lõigetes 9 2-19-12309 1, 2 ja 3 osutatud riik, kohaldatakse selle teise riigi õigust. Ringkonnakohtu arvates on alusetu rikastumise suhe ilmselgelt rohkem seotud Eestiga, kuna Eestis asuva tööandja ja Eestis elava kostja vahel oli eelnevalt sõlmitud tööleping, mille täitmiseks tehtavaid palgamakseid jätkati hageja poolt alusetult ka peale töölepingu lõppemist, kusjuures töölepingule kohaldus Eesti õigus (I kd, tl 19). Soomega seose kohta on esile toodud ainult see, et hageja on Soome äriühing. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka hageja ise on Soome kohtus hagi esialgse tagamise menetluses viidanud sellele, et vaidlus lahendatakse Eesti õiguse järgi.
12. Seega on õige maakohtu lõppjäreldus, et kohaldamisele kuulub Eesti õigus, kuid muuta tuleb eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendusi.
13. Apellatsioonkaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust, et pärast töölepingu lõppu ei makstud tasu ärisaladuse hoidmise eest ega seda, et konkurentsipiirangu kokkulepe töölepingus oli tühine, mistõttu ei tasutud pärast töölepingu lõppemist kostjale raha ka konkurentsist hoidumise eest. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud osas on maakohus tuvastatud faktiliste asjaolude alusel kohaldanud seadust õigesti ja teinud õiged järeldused, mida ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.
14. Maakohus rahuldas hageja nõude VÕS § 1028 lg 1 järgi. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja käsitluse järgi välistab eeltoodud alusel nõude rahuldamise see, et poolte vahel ei olnud õigussuhet ja hageja täitis teiste äriühingute kohustust maksta kostjale palka. Ringkonnakohus kostja käsitlusega ei nõustu. See, et poolte vahel ei ole kunagi õigussuhet olnud ei välista VÕS § 1028 lg 1 kohaldamist. Vaidlust ei ole, et hageja täitis kuni 31.12.2012 tööandja kohustust maksta kostjale töölepingus kokkulepitud tasu ja tasumine toimus hageja väitel Q Aktsiaseltsi ja W-ga kokkuleppel (VÕS § 78 lg 1). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu järeldust, et pärast 01.01.2013 tegi hageja kostjale makseid alusetult. VÕS § 1028 lg 1 sõnastusest ei tulene, et hageja ja kostja vahel oleks pidanud olema rikastumisele eelnevalt õigussuhe. Pärast 31.12.2012 ei pidanud hageja enam Q Aktsiaseltsi eest tasu maksmise kohustust kostjale täitma, kuid jätkas igakuiste maksete tegemist, ilma et selleks oleks olnud alust. Ka erialakirjanduses on jaatatud võlgniku eest soorituse teinud kolmanda isiku õigust nõuda alusetult üleantu tagasi saajalt (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 79, § 78 kommentaar 4.6). Seega maakohus on õigesti tuvastanud, et VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldused alusetult tasutu tagastamiseks on täidetud ja ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. VÕS § 1028 lg-s 2 sätestatud aluste, mis välistavad saadu tagasinõudmist, esinemist ei ole kostja esile toonud ega apellatsioonkaebuses ka väitnud selliste asjaolude esinemist.
15. Kuna maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 järgi, siis ei ole vajalik kontrollida nõude rahuldamist VÕS § 1029 ja § 1030 järgi.
16. Pooled on vaidlustanud maakohtu poolt hageja nõudele aegumise kohaldamise kohta tehtud järeldused. Hageja leidis, et maakohus oleks pidanud VÕS § 6 lg 2 järgi jätma aegumise kohaldamata või aegumise kohaldamisel lähtuma sellest, millal hageja maksete tegemisest ja rikastumisnõudest teada sai, ja lisaks arvestama, et enne Eesti kohtusse hagi esitamist oli nõue Soome kohtu poolt tagatud. Kostja väitis, et hageja nõudele oleks tulnud kohaldada aegumist TLS § 39 järgi.
17. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Asjaolu, et kostja võttis hageja poolt 10 2-19-12309 tehtud maksed vastu, teades, et töösuhe on lõppenud, ei anna alust väita, et kostja käitumine tingiks hea usu põhimõtet arvestades hageja nõudele aegumise kohaldamata jätmise. Maakohtu sellekohane järeldus on õige ja ringkonnakohus nõustub sellega.
18. TLS § 39 sätestab, et tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Pärast Q Aktsiaseltsi ja kostja vahelise töölepingu lõppemist ei olnud hageja poolt kostjale tehtud maksete aluseks kostja ja tööandjate vaheline tööleping, mistõttu ei kohaldu hageja poolt pärast 01.01.2013 kostjale tehtud maksete tagasinõude aegumisele TLS §
19. Maakohus on eeltoodu õigesti tuvastanud. 43.

§ 151

lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue aegub

§ 151

lg 1 järgi ja kuna hageja tegi kostjale makseid perioodil jaanuar 2013 – september 2018 igakuiselt, siis tuleb aegumist kohaldada iga makse osas eraldi.

1. Maakohus tuvastas, et töölepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastanud Z oli ka hageja esindusõiguslik isik ja kuulus hageja juhtkonda. Seega pidi hageja teada saama töösuhte lõppemisest 31.12.
2. Asjaolu, et kostjale palgalehtede tegemine ja raha ülekandmine oli automatiseeritud, ei anna alust järeldada, et hageja ei pidanud teadma maksete alusetusest. Maksete tegemise üle oli kontroll hagejal. Seega on ebaõige hageja väide, et nõude aegumine algas 19.10.2018, s.o ajast, kui hageja töötaja H avastas alusetute maksete tegemise.
3. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata nõude aegumise peatumise. TsMS § 160 lg 1 ja lg 2 p 2 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ja hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine hagi tagamiseks enne hagi esitamist, kui see avaldus rahuldatakse. Pooled vaidlevad selle üle, kas Soome kohtusse hagi tagamise taotluse esitamine ja Soome kohtu poolt hagi tagamine omab aegumise peatumise suhtes sama mõju kui Eesti kohtusse taotluse esitamine. Kostja väitel ei saa Soome kohtu hagi tagamisest tuleneda TsMS § 160 lg-s 1 ja lg 2 p-s 2 sätestatud hagi aegumise peatumine, kuna Soome ja Eesti regulatsioon enne hagi esitamist hagi tagamise kohta on erinev. TsMS § 382 lg 2 järgi määrab hagi eelneval tagamisel kohus hagejale tähtaja hagi esitamiseks ja see ei või olla üle 1 kuu. Soome kohtu määrusest ei tulene tähtaega nõude esitamiseks. Kostja arvates ei saa olla nõude aegumise peatumise mõttes võimalik, et peatumine hagi tagamisega seonduvalt toimuks määramata ajaks.
4. Hageja on esitanud Soome kohtule 01.11.2018 taotluse hagi esialgseks tagamiseks ja Soome kohus (Helsingin Käräjäoikeus) tegi 02.11.2018 määruse, millega tagas hageja 621 000 euro suuruse nõude kostja vastu. Lõplik otsustus, mis oli edasikaevatav, hagi tagamise kohta tehti 23.08.2019 (I kd, tl 94). Hagi tagamise abinõuna kohaldas Soome kohus kostja vara arestimist 621 000 euro ulatuses ja 23.08.2019 määrusest nähtuvalt on arestitud kostja väärtpabereid 285 000 euro väärtuses.
5. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 „Kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (Brüssel I määrus) art 35 sätestab, et liikmesriigi kohtutelt võib taotleda selle liikmesriigi õigusega ettenähtud ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete kehtestamist isegi juhul, kui kõnealuse liikmesriigi kohtud on asja sisuliseks arutamiseks pädevad. Soome kohtu määruses esiletoodud asjaolude järgi on Soome kohus hinnanud nii hageja taotlust kui ka kostja vastuväiteid sellele, mis kattuvad asjaolude osas käesoleva menetlusega. Soome kohus on 11 2-19-12309 rakendanud esialgset õiguskaitset Soome siseriikliku seaduse järgi (oikeudenkäymiskaari 7 jao § 1 jj).
6. Ringkonnakohus leiab, et Soome seaduse järgi Soome kohtusse Eestis esitatava hagi tagamiseks taotluse esitamine on

§ 160lg 1 ja 2 p 2 järgi hagi aegumise peatumisel sama toimega kui Ts

MS § 382 lg 1 alusel hagi tagamiseks taotluse esitamine Eesti kohtusse. See, et Soome seadusest ei tulene tähtaega, kui kaua kohaldatud hagi tagamise abinõud enne hagi esitamist kehtivad, ei ole ringkonnakohtu arvates oluline hagi aegumise peatumise seisukohalt. 02.11.2018 Soome kohtu ajutise tagamise otsustuse (väliaikanen turvatoime) järgi kohaldati algselt tagamist kuni 04.10.2019, mis tähendab, et ajutised meetmed olid piiratud tähtajaga. Soome kohtu 23.08.2019 määrusest ei tulene tähtaega, kaua hagi tagamise abinõusid kohaldatakse, kuid selleks ajaks oli juba Eesti kohtusse hagi esitatud. 49. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et maakohus on ebaõigesti jätnud nõude osalisel rahuldamisel arvestamata, et hagi aegumine oli peatunud alates 01.11.2018.

§ 168

lg 1 järgi aega, mille kestel aegumine on peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Seega ei ole aegunud hageja nõue kostjale alusetult tehtud maksete tagasisaamiseks maksete osas, mis on tehtud pärast 01.11.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust, et pärast 01.11.2015 on hageja teinud 35 makset summas kokku 315 000 eurot, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Seega kuulub väljamõistmisele lisaks maakohtu poolt väljamõistetud põhivõlale veel 81 000 eurot.
2. Seoses hagi rahuldamisega lisaks maakohtu otsuses toodule 81 000 eurot võrra suuremas summas tuleb muuta ka väljamõistetava viivise suurust. Raha tagastamise nõude esitas hageja kostjale 23.01.2019 ja kostja sai samal päeval hageja nõude kätte. Seega alates 24.01.2019 on kostja kohustuse täitmisega viivituses. Hageja on soovinud viivise väljamõistmist kindlaksmääratud summas kuni 16.08.2019, s.o hagi esitamiseni. Ringkonnakohus mõistab viivise välja perioodi eest alates 24.01.2019 kuni 15.08.2019 (kaasaarvatud). Vastavalt viivisekalkulaatorile on viivise suuruseks 14 084,38 eurot ja kostja on viivitanud 204 päeva. Alates 16.08.2019, s.o hagi esitamise päevast, kuulub viivis TsMS § 367 järgi väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vaidlustatud otsuses ebaõigesti mõistnud viivise välja summas kuni 16.08.2019 ja samast päevast alates TsMS § 367 järgi. Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekstis ringkonnakohus parandab selle vea.
3. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu poolt hagi tagamise tühistamist. Ringkonnakohus märgib, et Soome kohtu poolt hagi tagamiseks rakendatud abinõusid arvestades oli tagamise tühistamine õige.
4. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramise osas. Seoses hagi rahuldamisega ca 50% ulatuses tuleb maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi jätta poolte endi kanda.
5. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, milles jäi välja mõistmata 387 000 eurot põhivõlga ja viivis ning ringkonnakohtu otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti välja lisaks maakohtu poolt väljamõistetule 81 000 eurot põhivõlga ja viivis. Seega jäi hageja apellatsioonkaebus rahuldamata 307 000 euro ja viivise osas. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt põhivõla summas 234 000 eurot ja viivise osas. Kostja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Arvestades apellatsioonkaebustes vaidlustatud maakohtu otsuse rahalist suurust ja seda, millises osas hageja kaebus rahuldati ja 12 2-19-12309 mõlemad kaebused rahuldamata jäeti, leiab ringkonnakohus, et apellatsiooniastme kulud on põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda.
6. Kuna menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad poolte enda kanda, siis ringkonnakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra. (allkirjastatud digitaalselt) 13