← Eesti

2-20-114576/48

Obsah (9)§ 654§ 656§ 50§ 436§ 231§ 173§ 163§ 171§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-114576 Koht

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 98,30 eurot ületavas osas, tagasiulatuva elatise 1034,10 eurot ületavas osas, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostjalt hageja kasuks välja mõistmata igakuise elatise 98,30 eurot ületavas osas, tagasiulatuva elatise 1034,10 eurot ületavas osas ning jaotab menetluskulud ja määrab need kindlaks vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas jääb 5 maakohtu otsus muutmata käesolevas otsuses toodud põhjendustel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse

§ 654lg 2² alusel.

  1. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse üle, samuti lapse vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema tehtavate kulutuste suuruse ja ülalpidamiskohustuse kandmise üle. Pooled ei vaidle, et mõlemate vanemate varaline seisund võimaldab täita lapse ülalpidamise kohustust perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras.
  2. Kostja apellatsioonkaebuse väite kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, sest ei teinud asja materjale kostjale e-toimikus õigeaegselt nähtavaks. Kolleegium leiab, et tegemist on

§-st 199 tuleneva menetlusosalise õiguse olulise rikkumisega, kuid samas nähtub asja materjalidest, et selle rikkumise on maakohus kõrvaldanud. Maakohtu

  1. novembri
  2. a istungi protokollist nähtuvalt tehti kostjale hageja esitatud tõendid etoimikus nähtavaks samal päeval, s.o
  3. novembril 2020, ning kostjale anti tähtaeg tõendite osas seisukoha esitamiseks
  4. detsembriks 2020.

§ 656

lg-le 1 tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohaselt tegutsemisel lahendatud asi teisiti. Otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 31). Praegusel juhul andsid nii maa- kui ka ringkonnakohus kostjale korduvalt võimalusi oma seisukohti esitada (vt ringkonnakohtu
  3. veebruari
  4. a ja
  5. aprilli
  6. a e-kirjad). Seega ei anna nimetatud rikkumine – tõendite e-toimikus nähtavaks tegemise viibimine – alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Samuti märgib kolleegium, et nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja taotlus maakohtu
  7. novembri 2020 istungi protokolli parandamiseks pole põhjendatud.

§ 50lg 1 sätestab menetlustoimingu protokolli sisu nõuded.

Kohtuistungi protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (

§ 50lg 1 esimene lause).

Maakohtu istungi protokoll vastab eeltoodud nõuetele. Protokollis on

§ 50

lg 1 p 10 järgi kajastatud, et kostjale on jäänud nähtavaks tegemata hageja poolt

  1. oktoobril 2020 esitatud tõendid ning määratud kostjale täiendav tähtaeg seisukoha esitamiseks.
  2. Kostja on apellatsioonkaebusega koos esitanud tõendid – väljavõtted e-toimikust ja S. Kristenpruni
  3. septembri
  4. a e-kiri (apellatsioonkaebuse lisad 2–6). Nimetatud tõendid on juba maakohtule esitatud, mistõttu puudub vajadus nende asja juurde võtmiseks.
  5. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud välja selgitamata elatise nõude lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud. Maakohus on jätnud tuvastamata hageja vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema tehtavate kulutuste suuruse ja kostja osa hageja ülalpidamise kohustuse kandmisel. See rikkumine tingib maakohtu otsuse osalise tühistamise. 13.
  6. Hageja esindaja väitel kulub hageja ülalpidamiseks ühes kuus 630 eurot, kuid hageja soovib kostjalt saada elatist seaduses sätestatud miinimummääras, s.o hagiavalduse esitamise ajal 292 eurot kuus. Maakohus tuvastas, et lapse vajadused on miinimumelatisest väiksemad, s.o 433 eurot kuus. Jagades selle kulu vanemate vahel võrdsetes osades, jättis maakohus tähelepanuta, et kostja peab lapsega suhtlemise ajal last ka vahetult ülal. Nimetatud asjaolu – kui laps on kostja juures, siis kostja kannab lapse kulutusi vahetult – ei ole vaidlusalune. Nii on hageja ema maakohtu
  7. septembri
  8. a istungil kui ka
  9. novembri
  10. a istungil avaldanud, et kui laps on isa juures, kannab isa lapse tavapärased ülalpidamiskulud (dtl 106). 6 13.
  11. Maakohus on pidanud hageja põhjendatud ja tõendatud ülalpidamiskuluks 433 eurot kuus. Nõustuda saab hageja vastuapellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsusest ei nähtu, millest lähtuvalt on kohus hageja ema välja toodud kulutusi vähendanud. Sellega on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1, § 442 lg 8).

Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada. Nii nagu maakohus on õigesti viidanud, määratakse lapse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades lapse kõiki eluvajadusi ja tema kasvatamise kulutusi (PKS § 99 lg-d 1 ja 2). Esmalt tegi ringkonnakohus kindlaks, milliste kulutuste üle pooled vaidlevad (vt ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi protokoll). Kuigi maakohtu 24. septembri 2020. a istungil vaidles kostja kõigile hageja ema poolt välja toodud kulutuste suurusele vastu, siis ringkonnakohtu istungil on kostja

§ 231

lg 2 järgi omaks võtnud, et lapse ülalpidamiseks kulub ühes kuus: toit ja majapidamistarbed 120 eurot; transport 40 eurot; ravimid, vitamiinid, arstivisiidid 20 eurot; lasteaiatasu 70 eurot; kulud spordile, kultuurile, meelelahutusele 80 eurot; hügieenitarbed 20 eurot; sünnipäevad ja külastused 40 eurot; mänguasjad jm huvikaubad 30 eurot. Seega kokku 420 eurot kuus. 13.

  1. Pooled vaidlevad, kas kulud eluasemele 130 eurot ja riietele 80 eurot kuus on õigustatud. Kostja hinnangul saab lugeda nende kulude vajalikuks suuruseks: eluasemele 100 eurot ja riietele 30 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja ema tõendanud, et kannab lapse eluaseme kulusid 130 eurot kuus. Hageja ema soovib oma väidet tõendada pangakontode väljavõtetega, mida hinnates on maakohus tuvastanud, et hageja ema kannab igakuiselt korteriga seotud kulusid 89–150 eurot, elektrienergia eest 12–23 eurot ja teleteenuse eest 12–33 eurot (dtl 160–205), millest lapse osa on 53 eurot. Samas ei sisalda nimetatud kulu võimalikke muid elamisega seotud kulusid, nt sisustus. Kostja on ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a istungil nõustunud, et lapse eluasemega seotud kulu ühe vanema juures elades on 100 eurot. Samas leiab kostja, et ta ise kannab lapse eluasemega seotud kulusid, kui laps on tema juures, ca 250 eurot kuus. Kostja üürib eluaset ja tasub igakuiselt üüri 550 eurot (dtl 52–54; koos kommunaalkuludega 662,28 eurot). Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud arvestada lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes eluasemekuludega 100 eurot kuus. Kolleegiumi arvates on hageja ema pangakontode väljavõtetega ja kostja esitatud kviitungitega tõendatud, et lapsele kulub ühes kuus riietele 80 eurot. Lapse ema on välja toonud, et
  4. a detsembris oli kulu 78 eurot ja
  5. a juulis 45 eurot (vt
  6. aprilli
  7. a kulude väljavõte). Lisaks sellele on ka isa teinud täiendavalt kulutusi (dtl 43–44, 46–47, kostja
  8. aprillil
  9. a esitatud tõendid). 13.
  10. Kolleegiumi hinnangul tuleb praegusel juhul arvestada kostja kantavate lapse esmaste kuludega söögile, riietele, meelelahutusele (sh mänguasjad) ja eluasemele ajal, kui laps on tema juures. On mõistetav, et ajal, mil laps on isa juures, peab ema kandma ka selle aja eest eluasemekulusid, kuid põhjendamatu on nõuda kostjalt selle aja eest eluasemekulude katmist, kui ka tema peab eluasemekulusid lapse huvides kandma (vt Riigikohtu
  11. juuni
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.4). Hageja ema ei ole tõendanud, et ajal, mil laps viibib isa juures, peab ka tema lapse esmaseid kulusid nt söögile, riietele ja meelelahutusele täiendavalt kandma. Kostja on esitanud ülevaate lapsele
  13. a tehtud kulutustest järgmiselt: juuni 300,19 eurot (dtl 87), juuli 139,90 eurot (dtl 88), august 448,36 eurot (dtl 89–90). Hageja ema arvates on isa teinud lapsele kulutusi, mis ei ole lapse otseseks toimetulekuks ja kasvatamiseks vajalikud. Kolleegium nõustub ema seisukohaga, sest suures osas on isa teinud kulutusi asjadele, mis ei taga lapse igapäevast toimetulekut, ning lapse igapäevased vajadused ei piirdu üksnes maiustuste, mänguasjade, rataste ja riietega. 7 13.
  14. Elatise suuruse määramisel arvestab kohus, et tulenevalt maakohtu määratud suhtluskorrast viibib laps isa juures paaritu nädala reede õhtul kella 18-st kuni järgmise nädala kolmapäeva õhtul kella 18-ni (dtl 118–120). Kostja esitatud tõendite põhjal saab järeldada, et ta täidab vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt kulutuste osas, mis seonduvad mänguasjade, meelelahutuse ja sünnipäevadega. Nende kulutuste osas ei tule kostjalt elatist välja mõista. Kolleegiumi hinnangul on eluaseme, toidu, transpordi, ravimite ja vitamiinide, hügieenitarvete, riiete ja jalanõude näol tegemist kulutustega, mille kandmine sõltub sellest, kumma vanema juures laps on. Seega jääb vanemate vahel jagatavaks kuluks 380 eurot. Kui mõlemad vanemad kannavad vahetult kulutusi 1/3 kuust, siis jääb nende vahel võrdselt jagada ülejäänud 1/3 kuust, mis teeb isalt väljamõistetavaks elatiseks 63,30 eurot (= 380 ÷ 6). Sellele lisandub lasteaiatasu 35 eurot (= 70 ÷ 2), sest tegemist on kulutusega, mille kandmine ei sõltu sellest, kumma vanema juures laps on.
  15. Kostja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole oma otsuses hinnanud kostja väidet, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ema pangakontole laekuva lapsetoetusega. Kostja ei vaidle vastu, et igakuine lasteaiatasu on 70 eurot, kuid leiab, et selle eest ei pea ta elatist emale maksma, sest see on kaetud lapsetoetusega. Ringkonnakohus saab selle eksimuse kõrvaldada ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi. Kostja viitab lapse ema ja tema vahel lapsetoetuse osas sõlmitud kokkuleppele, mis kolleegiumi hinnangul on tõendamata. Kohtupraktikas on leitud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, kuid elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu
  16. märtsi
  17. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905/66, p 19). Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et esineksid mõjuvad põhjused, mis annaksid kohtupraktikas välja toodud põhimõtte alusel lapsetoetuse võrra elatist vähendada (nt kostja töövõimetus, halb varaline seisund või teised ülalpeetavad). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis 98,30 eurot kuus (= 63,30 eurot + 35 eurot).
  18. Maakohus rahuldas osaliselt hageja nõude tagasiulatuva elatise välja mõistmiseks. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis perioodi
  19. september 2019 kuni
  20. aprill 2020 eest tagasiulatuva elatise 1602,10 eurot ületavas osas rahuldamata. Kostja seejuures vaidlustab maakohtu otsuse tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas täies ulatuses. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole tuvastanud tagasiulatuva elatise eeldusena, et hageja ema oleks kostjalt lapse ülalpidamiseks elatist nõudnud, samuti jättis maakohus hindamata kostja tõendi (
  21. septembri
  22. a e-kiri), milles hageja ema teatab, et ta ei ole nõudnud kostjalt elatise maksmist (dtl 55). 15.
  23. PKS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tagasiulatuva elatise väljamõistmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Nimetatud sätte mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu
  24. detsembri
  25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Seega tuleb tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates arvestada, kas see asetab isiku äärmiselt raskesse olukorda ning on kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. See aga ei tähenda, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist 8 nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu
  26. mai
  27. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20). Seega ei ole vaja hageja tagasiulatuva elatise nõude eeldusena tuvastada, kas hageja ema on kostjalt varem elatist nõudnud või mitte. 15.
  28. Hageja ema arvestuse kohaselt oli laps
  29. a septembrist kuni
  30. a septembrini isa juures 59 päeva (vt maakohtu
  31. septembri
  32. a istungi protokoll; dtl 106, 136–159). Kostja leiab, et tema ei pea nimetatud asjaolu tõendama ning tuleb arvestada asjaoludega, miks laps isa juures viibida ei saanud. Puudub vaidlus, et
  33. a jaanuarist lähtuvad vanemad esialgsest suhtluskorrast (maakohtu
  34. jaanuari
  35. a määrus, mille kohaselt on laps isa juures 2 x 48 tundi kuus). Nimetatud suhtluskorda muudeti
  36. juuli
  37. a määrusega, mille kohaselt on laps isa juures paaritu nädala reede õhtul kella 18-st kuni kolmapäeva õhtul kella 18-ni (dtl 118– 120). Kolleegiumi hinnangul tuleb lähtuda ema esitatud andmetest, sest kostja ei ole vastupidist tõendanud. Praeguses vaidluses ei oma tähtsust kostja väited, et last tema eest varjati. Kostja ei pea tagasiulatuvalt elatist maksma, kui ta tõendab, et isegi kui laps ei viibinud tema juures, täitis ta lapse ülalpidamiskohustust. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostja esitatud tõenditest sellist järeldust teha. 15.
  38. Kuna hageja tagasiulatuva elatise osas maakohtu otsust ei vaidlustanud, tuleb selle hindamisel arvestada maakohtu tuvastatuga, mille kohaselt on hageja ülalpidamiskulud 433 eurot kuus. Kostja esitatud tõenditest saab teha järelduse, et vaidlusalusel perioodil kandis ta lapsega seotud kulutusi piisavalt meelelahutusele ja mänguasjadele ning osaliselt toidule ja riietele. Kui vaba aja veetmisega seotud kulutus 50 eurot välja jätta, siis on lapse kulud 383 eurot. Laps on vaidlusalusest perioodist olnud kostja vahetul ülalpidamisel (
  39. a septembrist kuni
  40. a märtsini) 24 päeva, mille osas on kostja kandnud kulutusi 306,40 eurot (= 383 ÷ 30 x 24). Hageja ema kulutused on olnud seitsme kuu eest 2374,60 eurot (= 7 x 383 – 306,40). Seega on ema kandnud isast ülalpidamiskulusid rohkem 2068,20 eurot (= 2374,60 – 306,40), millest pool tuleb kostjalt välja mõista, s.o 1034,10 eurot. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust osas, milles maakohus on tagasiulatuvalt välja mõistnud elatise ka
  41. a aprilli 12 päeva eest, ning täpsustab, et
  42. aprillist 2020 tuleb hagejale maksta elatist 98,30 eurot kuus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  43. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis on vajadus muuta ka menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Tulenevalt

§ 163

lg-st 1 jäävad maakohtus kantud hageja menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (sh igakuine ja tagasiulatuv elatis) 40% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 60% ulatuses hageja kanda. 16.

  1. Maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud ja kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramist vaidlustanud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 432 (= 1080 x 40%) eurot. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 16.
  2. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (

§ 173lg 1).

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kohus kummagi poole enda kanda

§ 171

lg 1 ja § 163 lg 1 alusel, võttes arvesse, et hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9 17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.