KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2021, Tallinn Haldusasja

) § 43 lg 31 kohaldamist põhjendas PPA sellega, et kaebajal oli otsuse tegemise ajaks neli kehtivat väärteokaristust, neist kolm liiklusõigusrikkumiste eest. Viimati karistas Harju Maakohus 22.04.2020 otsusega kaebajat selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta, kuna juhtimisõigus oli eelneva liiklusväärteo eest määratud karistusena ära võetud. Isiku käitumisest ilmneb, et ta ei saa aru või ei hooli tulirelva valdajale seatud kõrgendatud nõuetest ning ta ei suuda või ei taha olla seadusekuulekas. Politsei andmekogus on kokku 167 kaebajaga seotud juhtumit, sealhulgas liiklusrikkumisi, varavastaseid süütegusid ja teiste isikute teavitusi kaebaja konfliktsest käitumisest. Piirkonnapolitseinik on korduvalt juhtinud tähelepanu kaebaja minevikule ning konfliktidele endise äripartneriga ja naabritega ega toetanud seetõttu isikule relvaloa andmist. Arvestades isiku käitumist ja eluviisi on suur tõenäosus, et ta võib tulevikus käituda seoses relvadega ettearvamatult, mitte seaduskuulekalt. Avaliku korra ja teiste isikute kaitseks on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine vajalik ja mõõdukas meede. 3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 17.08.2020 otsuse nr 4.2-1/6506-3 tühistamiseks. Kaebuse väidete kohaselt ei ole liiklusalased süüteod kuidagi seotud tulirelvaga ega saa seega olla asjaoluks, mille järgi hinnatakse isiku sobivust omada tulirelva. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja oleks ohuks teiste inimeste turvalisusele. Liiklusrikkumiste korral saab PPA relvaloa kehtetuks tunnistada vaid

§ 43lg-s 3 sätestatud juhtudel, mida praegusel juhul ei esine.

Kaebaja sai relvaloa

1. aastal ja selle kehtivust pikendati
2. a kevadel, kusjuures vahepealsel ajal ei ole kaebajal olnud ühtki relva kasutamise või hoidmisega seotud rikkumist. Asjakohatu on PPA otsuses tehtud viide kaebaja põhjustatud liiklusõnnetusele, kuna see toimus enne talle relvaloa väljastamist ja relvaloa väljastamisel seda takistuseks ei peetud.
3. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

§ 43

lg 31 annab õiguse relvaluba kehtetuks tunnistada ka isiku liikluskäitumisega seotud põhjustel. Kaebaja viimane rikkumine seisnes selles, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata selle kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud. See näitab, et kaebaja ei ole õiguskuulekas ning sellest tulenevalt on võimalik, et ta kasutab tulirelva olukorras, kus see ei ole õigustatud, seades sellega ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervise. Relvatoimiku materjalidest nähtub, et kaebaja on konfliktne, konfliktid korduvad ja leiavad aset erinevate inimestega. Ei ole tähtis, et seni ei ole kaebaja relvaga seotud rikkumisi toime pannud. Kuna kaebaja on konfliktne ja verbaalselt agressiivne, annab see alust eelduseks, et teatud situatsioonides võib verbaalne agressiivsus üle kasvada füüsilise jõu ja relva kasutamiseks. Isegi juhul, kui PPA on märtsis kaebajale relvaloa väljastanud õigusvastaselt, leides, et kaebaja teod ei kujutanud siis veel sellist ohtu teiste inimeste turvalisusele, mis annaks aluse relvaloa väljastamisest keeldumiseks, siis kaebaja õigusvastaste tegude jätkumisel ei saa PPA jätkata praktikat, mille korral võib realiseeruda oht teiste isikute turvalisusele ja üldisemalt avalikkusele. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ja PPA ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et see ei oleks isiku käes, kes pole selleks piisavalt usaldusväärne. 5. Tallinna Halduskohus jättis 06.11.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 2

§ 43

lg 31 kohaselt võib PPA relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Tegemist on relvaloa kehtetuks tunnistamise täiendava alusega, mida võib kohaldada juhul, kui ei esine sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud aluseid. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et liiklusõigusrikkumistega seoses saab relvaloa kehtetuks tunnistada üksnes

§ 43lg 3 alusel.

Juhul kui relvaloa omajat karistatakse

§ 36

lg 1 p-s 6 nimetatud liiklussüüteo eest (nt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis), tuleb relvaluba

§ 43lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ilma mistahes täiendava kaalumiseta.

Muud liiklusrikkumised saavad aga olla relvaloa omaja käitumist iseloomustavateks asjaoludeks, mis võivad kaasa tuua relvaloa kehtetuks tunnistamise

§ 43lg 31 alusel.

PPA-l on selle sätte kohaldamisel, sh relvaloa omaja eluviisi või käitumisele hinnangu andmisel, võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Sellise kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse tühistamiseks on alust vaid juhul, kui otsuse tegemisel on lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või on enne otsuse tegemist jäetud nõuetekohaselt välja selgitamata otsuse langetamise seisukohast olulised asjaolud või kui kaalumise tulemusena antud hinnangud on ilmselgelt väärad. Praegusel juhul selliseid puudusi vaidlustatud otsusel ei ole.

§ 43

lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda seda, et loa omaja on rikkunud relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi. Järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ning isik on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga. Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt isegi keskmisest vastutustundlikumat käitumist. See tähendab, et relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ei pea PPA veenvalt põhjendama seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud. Vastupidi, relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. Asjaolu, et isik on toime pannud õigusvastaseid tegusid, mis seonduvad mingisuguse muu kõrgema ohu allika (antud juhul mootorsõiduki) kasutamisega, õigustab järeldust, et isik ei pruugi teatud olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi ning seeläbi võivad tema hoolimatuse või vastutustundetu käitumise tõttu edaspidi realiseeruda ka tulirelvast lähtuvad ohud. Vaidlustatud otsusest ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et veel pärast vaidlusaluse relvaloa andmist juhtis kaebaja mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust, mis oli temalt karistusena ära võetud varasemalt toime pandud liiklusrikkumise eest. Rikkumine seisnes seejuures varalise kahju kaasa toonud liiklusõnnetuse põhjustamises ja seejärel sündmuskohalt lahkumises ilma liiklusõnnetusest nõuetekohaselt teatamata. Juhtides mootorsõidukit juhtimisõiguseta, mis oli karistusena ära võetud, näitas kaebaja üheselt mõistetavalt üles lugupidamatust õiguskorra ja eeskätt talle konkreetselt pandud kohustuse vastu. Seejuures tegu, mille eest oli kaebajalt juhtimisõigus ära võetud, seisnes hoolimatus käitumises sõiduki kasutamisel, mille tagajärjel tekkis kahju ning peale selle liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises, mille ainus mõeldav põhjus sai olla soov rikkumist varjata ja sellega kaasnevast vastutusest pääseda. Need kaks tegu näitavad üheselt, et kaebaja kas ei soovi või ei suuda mõista mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika valdamisega kaasnevat hoolsuskohustust ja vastutust. Selles olukorras võis PPA põhjendatult asuda seisukohale, et teatud ettenägematutes olukordades ei pruugi kaebaja samamoodi olla suuteline täitma tulirelva hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud kohustusi. Relvaloa omaja poolt mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine on väga kaalukas argument, millest lähtudes hinnata isiku sobivust relva omamiseks. Seda just põhjusel, et nagu 3

§ 43

lg 31 kohaldamisel ei ole PPA-l keelatud võtta arvesse relvaloa omaja käitumisega seotud selliseid asjaolusid, mis on aset leidnud enne talle relvaloa andmist. PPA peabki isiku käitumist hindama pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et mingisugune konkreetne õigusvastane tegu ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust isiku käitumise kohta. Seega ei saa PPA-le ette heita, et ta võttis arvesse ka kaebaja poolt enne relvaloa viimase kehtivuse pikendamist toime pandud liiklusõigusrikkumist. Siinkohal ei ole põhjust arutleda selle üle, kas kaebajale tulnuks keelduda relvaloa andmisest juba 2020. a märtsis. Iseenesest ei ole välistatud relvaloa andmine ka rikkumisi korduvalt toime pannud isikule ning otsustada relvaloa kehtetuks tunnistamine, kui ilmneb, et isik varasemale sarnast ohtlikku käitumist jätkab. Pannes vaid umbes kuu aega pärast relvaloa saamist toime järjekordse liiklusrikkumise, näitas kaebaja üheselt, et ei hooli talle pandud kohustustest. Samadel põhjustel ei saa asjakohatuks pidada ka vaidlustatud otsuses osundatud veelgi varasematele liiklusõigusrikkumistele ja varavastastele süütegudele ega ka asjaolule, et politseile teada olevalt on kaebaja käitunud agressiivselt ja ähvardavalt. Vaidlustatud otsuses esile toodud asjaolule, et varem on kaebaja ähvardanud oma naabreid ja pälvinud korduvalt politsei tähelepanu seoses tülitsemisega oma endise äripartneriga, ei ole kaebaja vastu vaielnud. Asjaolu, et ähvardustega ei ole kaasnenud vägivallategusid või et tülid on jäänud verbaalsele tasandile, ei välista kaebajat iseloomustava mitte-õiguskuuleka käitumise taustal võimalust, et mõne järgmise sarnase erimeelsuse raames võib kaebaja kuritarvitada relva, kui see peaks tal juhtumisi käeulatuses olema.

§ 43

eesmärk on mõjutada ühiskonnaliikmeid käituma ja oma valikuid tegema nii, et avalik kord ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. See eesmärk õigustab potentsiaalselt ohtlike tegevuste (ja relva kandmine seda põhimõtteliselt on) välistamist isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest (nagu karistatus ohtlikult hoolimatule käitumisele viitavate süütegude eest) lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks. Avalik huvi vältida tulirelvi selliste isikute käes, kes on oma kohustustesse, mis sarnanevad relva valdamisega seotud kohustustega, suhtunud hoolimatult sellisel määral, et see on õigustanud nende karistamist, kaalub üles sellise isiku huvi relvaloast tulenevate õiguste teostamise vastu. Liiati ei nähtu ühtki kaalukat põhjust, mis õigustanuks kaebajale relvaloa kehtima jätmist tema ohtlikust käitumisest hoolimata. 4

-st tuleneva kaalutlusõiguse piiridesse, PPA ei ole lähtunud asjasse puutumatutest kaalutlustest ega jätnud välja selgitamata olulisi asjaolusid ega huve. Kaebajale anti menetluse käigus võimalus esitada oma seisukoht ja vastuväiteid, mida kaebaja ei teinud. Seetõttu on otsus õiguspärane ja kaebus põhjendamatu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 06.11.2020 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Väide, et liikluseeskirjade rikkumine muudab inimese teistele ohtlikuks, kui tal on relv, ei ole loogiline ega kooskõlas seaduse mõttega. PPA ega halduskohus ei ole näidanud loogilist seost liiklusrikkumise ja relva omamisest tuleneva võimaliku ohu vahel. Kohus ei ole selgitanud, milles seisneb kaebajast lähtuv oht. PPA otsus põhineb suures osas eeldustel, valedel faktidel ja kuulujuttudel. 11.02.2020 toimus sündmus, kus kaebaja kaitses oma maja ründajate eest relva demonstreerimisega. PPA tunnistas kaebaja tegevuse küll õigeks, kuid politsei enda toimingud sündmuse ajal olid ebaõiged, seotud jõu liigse kasutamisega ning tekitasid kaebajale varalist kahju. Relvaloa äravõtmine on PPA kättemaks selle eest, et kaebaja kaebas politsei peale prokuratuuri. Pärast seda, kui PPA on andnud relvaloa ja seda hiljem pikendanud, ei saa kümne aasta tagused asjaolud olla aluseks tunnistada relvaluba kehtetuks. Praegusel ajal ei ole kaebajal kellegagi konflikte, mis võiksid agressiooni esile kutsuda. Kaebaja ei ole kunagi ilmutanud vägivalda ega ohtlikku agressiooni ümbritsevate suhtes.
2. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. PPA hindas

§ 43

lg-st 31 tuleneva avara kaalutlusõiguse alusel kaebaja isikut tema toime pandud tegude kaudu ning leidis, et kaebaja elustiil ja käitumine ohustavad teiste isikute turvalisust. PPA on asjaolusid ning tõendeid hinnanud igakülgselt ja kogumis. Kaebaja pani lisaks liiklusrikkumistele 28.01.2020 toime varavastase süüteo. Ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et tegemist on olnud teiste isikute turvalisust ohustava käitumisega. Kaebaja käitumine on olnud pikemat aega õigusvastane, mis kinnitab, et ta ei ole seadusekuulekas ning tal puudub tahe oma käitumismustrit muuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. 9. PPA ja halduskohus ei ole

§ 43lg 31 kohaldamisel eksinud.

Kui

§ 43

lg 3 näeb ette imperatiivsed alused relvaloa kehtetuks tunnistamiseks, sh relvaloa omaja mittevastavus relvaloa omamiseks esitatavatele nõuetele, relvaseaduse korduvad rikkumised, karistatus teatud liiki süütegude eest jne, siis sama paragrahvi lõiked 31, 32 ja 33 sätestavad, millisel juhul võib PPA relvaloa kehtetuks tunnistada kaalutlusõiguse alusel.

§ 43

lg 31 sätestab: „Politseija Piirivalveamet võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.“

§ 43

lg 33 kohaselt võib loa kehtetuks tunnistada juhul, kui loa omajat on karistatud korduvalt toimepandud süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Vaadeldes

§ 43sätteid nende koosmõjus, võib järeldada, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse 5

§ 43

lg-st 33 tuleneb, et aluseks relvaluba kehtetuks tunnistada saab olla karistatus mistahes korduvate süütegude eest. Kui isik suhtub õiguskorda süstemaatiliselt hoolimatult teistes eluvaldkondades, pole alust arvata, et ta on täiesti seaduskuulekas ka relvade käsitlemisel, kus esineb oht teiste isikute turvalisusele isiku elu ja tervise korvamatuks kahjustamiseks. Riigikohus on 18.06.2019 asjas nr 5-19-26 tehtud otsuses (p 51) leidnud, et riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud, et see isik ei kasuta relvi süütegude toimepanemiseks. Ei saa väita, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse (samas, p 50).

1. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et Harju Maakohus on 22.04.2020 kaebaja kohta väärteoasjas tehtud kohtuotsuses leidnud, et varasemad karistused ei ole avaldanud kaebajale piisavat mõju ning liiklusalaste süütegude toimepanemisega jätkamine võimaldab järeldada, et tegemist on isikuga, kelle käitumismustrit iseloomustab liiklusseaduse nõuete rikkumine. Kuna varasemad karistused ei ole mõjutanud isikut loobuma süütegude toimepanemisest, pidas kohus õigeks karistada kaebajat arestiga, s.o raskeima võimaliku karistusega väärteo eest. Maakohtu need järeldused kinnitavad samuti, et PPA tuvastas kaebaja mitteõiguskuuleka käitumismustri ja tegi prognoosotsuse õigesti.
2. Ehkki halduskohus on kaebuse väidetele vastates keskendunud eeskätt kaebaja poolt toime pandud liiklusrikkumiste analüüsimisele, on oluline, et lisaks toimepandud väärtegudele on PPA vaidlustatud otsuses viidanud asjaolule, et politsei andmekogus on 167 kaebajaga seotud juhtumit, sh liiklusrikkumisi, varavastaseid süütegusid ja teiste isikute teavitusi kaebaja konfliktse ja agressiivse käitumise kohta. Tegemist on asjaoludega, mida PPA sai

§ 43lg 31 kohaldamisel arvesse võtta.

Kuna PPA on õigesti viidanud, et kaebajal oli neli kehtivat karistust ega ole väitnud, et kaebaja on süüdi muude varasemate süütegude toimepanemises, ei ole viited politsei andmebaasis sisalduvatele andmetele varasemate õiguserikkumiste asjaolude ja muude intsidentide kohta vastuolus karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-ga

2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega neid üle kordamata osas, milles kohus leidis, et PPA on õigustatud tuginema ka sündmustele, mis leidsid aset enne relvaloa andmist ning relvaloa andmine 11.03.2020 ei saanud välistada selle kehtetuks tunnistamist sama aasta augustis. Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem on keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele.
3. Enne relvaloa andmist vestles PPA 16.12.2019 kaebajaga, kuna oli laekunud teave kaebaja konfliktse ja mitte seaduskuuleka käitumise kohta ning piirkonnapolitseinik andis 18.12.2019 6