← Eesti

5-19-29/31

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-19-29 29. september 2021 Eesistu

„Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ lisa 1 põhiseaduspärasuse kontroll Tartu Ringkonnakohtu

  1. aprilli
  2. a otsus haldusasjas nr 3-17-1569 Justiitsminister Tervise- ja tööminister Õiguskantsler Tartu Vangla XX Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Anda kohtuasi nr 5-19-29 lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule.
  4. Asendada avaldatavas määruses XX nimi tähemärkidega XX. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. XX (edaspidi kaebaja) töötas alates
  6. detsembrist 2002 Tartu Vanglas vangistusosakonna valvurina ja alates
  7. juunist 2008 järelevalveosakonna valvurina.
  8. Vangistusseaduse (VangS) § 146 lõike 4 alusel võttis Vabariigi Valitsus
  9. jaanuaril 2013 vastu

„Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ (määrus nr 12). Määrus jõustus 26. jaanuaril 2013 ning selle §-ga 4 kehtestati vanglateenistuse ametniku tervisenõudena kuulmisnõuded. Nii peab vanglateenistuse ametniku kuulmise tase olema piisav sidepidamiseks telefoni teel ning võimaldama kuulda ohutoone ja raadioside teateid (

§ 4lõige 1). Tervisekontrollil ei tohi vanglateenistuse ametniku kuulmise nõrgenemine ületada parema kuulmisega kõrvas 30 d

B sagedustel 500–2000 Hz ja 40 dB sagedustel 3000–4000 Hz ning halvema kuulmisega kõrvas 40 dB sagedustel 500–2000 Hz ja 60 dB sagedustel 3000–4000 Hz (

§ 4

lõige 2).

lisaga 1 kehtestati vanglateenistuse ametniku teenistuskohustuste täitmist takistavate tervisehäirete loetelu (

§ 5

lõige 1), kusjuures absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku 5-19-29 vanglateenistusse võtmise või vanglaametniku erialale õppima asumise (

§ 5lõike 2 esimene lause).

Lisa 1 järgi on kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi absoluutne vastunäidustus.

  1. Qvalitas Arstikeskus AS tuvastas
  2. aprillil 2017 väljastatud tervisetõendiga, et kaebaja parema kõrva kuulmine oli sagedustel 500–2000 Hz vahemikus 55–75 dB. Kaebaja vasaku kõrva kuulmine vastas määrusega nr 12 ette nähtud nõuetele.
  3. Tartu Vangla direktor vabastas kaebaja
  4. juuni
  5. a käskkirjaga teenistusest avaliku teenistuse seaduse § 95 lõike 1, § 15 punkti 5 ja § 104 lõike 1 ning

§ 5

alusel teenistusse võtmist välistavate asjaolude ilmnemise tõttu – vanglateenistuse ametniku parema kõrva kuulmine ei vasta määruses nr 12 kehtestatud nõuetele.

  1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla direktori
  2. juuni
  3. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamist ning kaebajale hüvitise väljamõistmist. Lisaks taotles kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest tekkinud kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kaebaja hinnangul on määrus nr 12 vastuolus põhiseadusega (PS) ning võrdse kohtlemise seadusega, mille rikkumine seisneb diskrimineerimises puude tõttu.
  4. Tartu Halduskohus jättis
  5. detsembri
  6. a otsusega kaebuse rahuldamata.
  7. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  8. aprilli
  9. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse alusel halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse, tunnistas Tartu Vangla direktori
  10. juuni
  11. a käskkirja õigusvastaseks ja mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 60 kuu palga ulatuses. Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohtuasja lahendamisel kohaldamata

lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatud norm vastuolus PS § 12 lõikest 1 tuleneva üldise võrdsuspõhiõigusega ja PS § 11 teisest lausest tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. 8.

lisa 1 on osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele, asjassepuutuv õigusnorm põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 mõttes. 9. Asjassepuutuvaks põhiõiguseks on PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. Vaegkuuljaid on kõige õigem võrrelda vaegnägijatega, kusjuures ühisnimetajaks on isikud, kel on audiovisuaalne vaegus. Määrus kehtestab nõuded nii nägemisele kui ka kuulmisele. Regulatsioonid nägemis- ja kuulmisvaeguse korral on mõnevõrra sarnased, kuid neis esineb kaks olulist erinevust. Esiteks puudub kuulmisnõuetes §-s 4 erandivõimalus, mis lubaks kasutada vaegkuuljal kuuldeaparaati. Teiseks ei ole kuulmisnõudeid reguleerivas § 4 lõikes 2 erinevalt nägemisnõudeid reguleerivast § 3 lõike 1 punktist 1 juttu korrektsiooniga kuulmise nõrgenemisest, vaid kuulmise nõrgenemisest. Regulatsioone nende koosmõjus hinnates tuleb asuda seisukohale, et ebavõrdne kohtlemine on tingitud kokkuvõttes

lisast nr 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus. Kui korrigeeritud nägemisteravus langeb alla lubatud piiri, siis tuleb ametnikul muretseda uued prillid või kontaktläätsed, kuid teda ei vallandata. Vaegkuuljate suhtes kehtestatud normide kohaldamise tagajärjeks on aga, et ametnikule ei võimaldata kuuldeaparaati, vaid ta vallandatakse. Järelikult on määrusandja kohelnud vaegnägijaid ja vaegkuuljaid erinevalt osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus, ja sellega üldist võrdsuspõhiõigust riivanud. 2

(7)5-19-29
  1. Vaegkuuljate vanglateenistuse ametnike hulgast välistamise eesmärk on, et ametnik oleks abivahendita võimeline tegema oma tööd ohutult ja täisväärtuslikult. Lisaks raadio- ja telefoniside pidamisele peab ametnik kuulma vanglas erinevaid helisid, sh isikute sosinal kõnet mitme meetri kauguselt või läbi füüsiliste takistuste, olema võimeline kuulma oma kolleege ja eelnimetatud helisid ka olukorras, kus tal nt ründe käigus tuleb kuulmist abistav vahend ära või kui selle patarei saab ootamatult tühjaks. Vanglaametniku loomulik kuulmine peab seega olema sellisel tasemel, mis ilma abivahendita tagab vanglas igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. Lisaks võib vanglaametnikku kaasata VangS § 109 lõike 4 alusel ametiabi korras avaliku korra tagamisele. Vanglaametnik peab olema vajaduse korral võimeline andma politseile ametiabi. Seetõttu peavad teenistuses oleva vanglaametniku kuulmise nõuded olema samad kui teenistuses oleval politseiametnikul. Iga vanglaametnik peab olema terviseseisundi poolest võimeline täitma kõiki vanglaametniku ülesandeid sõltumata ametikohast ja ülesannetest, mida ta parajasti täidab. Kuna üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa piiriklausliga põhiõigus, on tegemist legitiimsete kaalutlustega.
  2. Võrreldavate isikute gruppide erineval kohtlemisel puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Seda, et lisaks raadio- ja telefoniside pidamisele peab ametnik kuulma vanglas erinevaid helisid, sh isikute sosinal kõnet mitme meetri kauguselt või läbi füüsiliste takistuste, on võimalik tagada ka kaasaegse kuuldeaparaadiga. Ei ole arusaadav, miks nõutakse vaegkuuljalt võimet kuulda oma kolleege ja helisid ka olukorras, kus tal ründe käigus või muul põhjusel tuleb kuulmist abistav vahend ära või kui selle patarei saab ootamatult tühjaks, ent vaegnägijalt ei nõuta, et prillide purunemise või eemaldamise korral peab vaegnägija nägema endiselt kõike. Prillid, mis võivad koosneda metallist ja klaasist, võivad kujutada endast suuremat ohtu kui kuuldeaparaat, mis on üldjuhul miniatuurne ja valdavalt plastikust. Metallist või klaasist saab valmistada torke- või lõikerelva. Vaegkuulja saab kuuldeaparaadiga teha oma tööd ohutult ja täisväärtuslikult samamoodi, nagu vaegnägija saab teha oma tööd ohutult ja täisväärtuslikult prillide abil. Kuuldeaparaat ei takista vanglaametnikku osalemast ka muude kui tema tavapäraste ametikohustuste täitmisel. Kaasaegsed kuuldeaparaadid on kas kõrvasisesed või sedavõrd miniatuursed, et need mahuvad kiivri alla. Ei ole välistatud, et seadusandja või volituse alusel määrusandja kehtestab loetelu vanglas lubatud kuuldeaparaatidest, keelates ühtlasi kõik ülejäänud. Ent kõigi kuuldeaparaatide välistamine ilma erisuseta ja vaegkuuljate, erinevalt vaegnägijatest, vanglateenistusest välistamine ei ole mõõdukas.
  3. Rikutud on ka kaebaja õiguspärast ootust. Kaebaja alustas Tartu Vanglas valvurina teenistust
  4. aastal, mil õigusnormid ei seadnud vaegkuuljate vanglateenistuses olemisele piiranguid. Kaebaja on osutanud sellele, et ta kaotas teenistusest vabastamise tõttu õiguse saada väljateenitud aastate eest eripensioni väljateenitud aastate pensionide seaduse (VAPS) § 2 punkti 2 alusel. Kaebaja oli halduskohtule kaebuse esitamise ajal 56-aastane ning tema väitel oleks tal olnud 58-aastaselt pension välja teenitud. Ei ole välistatud, et riik avalikule teenistujale kehtestatud reegleid ajas muudab. Samuti ei ole välistatud, et avalik teenistuja võib olla uutele reeglitele mittevastavuse korral sunnitud avalikust teenistusest lahkuma. Kuid sellist regulatsiooni kehtestades tuleb kaua aega teenistuses olnud isiku puhul arvesse võtta tema senist teenistuskäiku ja tema väljavaateid saada teenistusega seotud kõrgemat pensioni. Kui isik pärast aastatepikkust laitmatut teenistust temast sõltumatutel põhjustel vabastatakse ja tal ei pruugi enam jääda aega teises kohas pensionipõlveks seatud eesmärkide saavutamiseks, võib tegemist olla riigi sõnamurdliku käitumisega. Kuigi kaebaja ei olnud tema vabastamise hetkeks täitnud kõiki väljateenitud aastate pensioni saamise tingimusi, oleks ta teenistuse jätkudes selle pensioni saamise õiguse mõne aasta jooksul siiski omandanud. Tal oli vallandamise hetkeks omandatud kaugelt üle poole vajaminevast staažist.
  5. Riigikohus küsis
  6. aprilli
  7. a kirjaga menetlusosalistelt arvamust ringkonnakohtus põhiseaduse vastaseks tunnistatud normi põhiseaduspärasuse kohta. 3
(7)5-19-29 14. Õiguskantsler leidis, et

§ 4

ning määruse lisa 1 on vastuolus PS §-st 29 tuleneva kutsevabaduse ja § 12 lõikega 1, mis sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse ja keelab diskrimineerimise. Normid on põhiseadusega vastuolus, sest määruse § 4 ega lisa 1 ei võimalda hinnata, kas kuulmise langus takistab vanglaametnikul tööülesannete täitmist ning kas kuulmislangust on võimalik korrigeerida kuuldeaparaadi kasutamisega. 15. Justiitsminister ja Tartu Vangla olid seisukohal, et

lisa 1 ei ole osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele, põhiseadusega vastuolus.

  1. Tervise- ja tööminister pidas võimalikuks, et määruses nr 12 ja selle lisas 1 võidakse nägemisja kuulmispuudega isikuid kohelda põhjendamatult ebavõrdselt.
  2. Kaebaja leidis, et

§ 4

ning määruse lisa 1 on osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne meditsiiniline vastunäidustus vanglateenistuses teenimisele, vastuolus PS §-st 29 tuleneva kutsevabadusega ja PS § 12 lõikega 1, mis sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse ja keelab diskrimineerimise.

  1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas
  2. oktoobril
  3. a määrusega taotleda Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses: „Kas Euroopa Liidu Nõukogu
  4. novembri
  5. a direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, artikli 2 lõiget 2 koostoimes sama direktiivi artikli 4 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid?“
  6. Kolleegium oli seisukohal, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas kohus kontrollis vaidlustatud normi kooskõla Euroopa Liidu (EL) õigusega. Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu. Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i põhiõiguste harta artikli 21 punktist 1 ja direktiivi 2000/78/EÜ artiklist 1, artikli 2 lõike 2 punktist a ja artikli 3 lõikest 1 nende koostoimes. Samas võivad liikmesriigid direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, kuid sellise erandi tegemine on lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi artikli 2 lõike 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Seetõttu on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-416/13, Vital Perez punktid 43–45). Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi sisustamisel ei saanud kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. 4

(7)5-19-29 20. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on vaidluse all olevad

normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lõike 1 ja § 14 lõike 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (Riigikohtu üldkogu

  1. detsembri
  2. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, punkt 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist.
  3. Kolleegium peatas kohtuasja menetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.
  4. Euroopa Kohus tegi
  5. juulil 2021 kohtuasjas C-795/19 otsuse, milles leidis, et direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõike 2 punkti a, artikli 4 lõiget 1 ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et vanglateenistusest on täielikult välistatud ametnik, kelle kuulmine ei vasta nendes õigusnormides kuulmise miinimumtasemele kehtestatud nõuetele, ilma et need õigusnormid annaks võimaluse kontrollida, kas see ametnik on võimeline täitma oma teenistuskohustusi vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist direktiivi artikli 5 tähenduses.
  6. Määrus nr 12 käsitleb vanglateenistuse ametniku teenistusse võtmise ja teenistusest vabastamise tingimusi direktiivi 2000/78/EÜ artikli 3 lõike 1 punktide a ja c tähenduses ning kuulub seega direktiivi kohaldamisalasse.

, eelkõige selle § 4 ja lisa 1 kohaselt ei saa võtta vanglaametnikuna teenistusse või hoida teenistuses isikut, kelle kuulmisvõime on vähenenud alla nõutud miinimumtaseme. Järelikult koheldakse neid vähem soodsalt kui teisi isikuid, keda on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda samalaadses olukorras, st teisi isikuid, kes on teenistusse võetud vanglaametnikena, kuid kelle kuulmine vastab kehtestatud nõuetele. Seega kehtestab määrus nr 12 vaegkuulja erineva kohtlemise võrreldes normkuulmisega isikuga otseselt puude alusel direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses.

  1. Direktiivi 2000/78/EÜ artikli 4 lõige 1 ja artikli 2 lõige 5 võimaldavad teha erandeid diskrimineerimiskeelu põhimõttest ja sellise piirangu eesmärgiks võib olla ka vanglateenistuse toimevõime tagamine ja avaliku julgeoleku ning korra tagamine vanglas. Vanglaametniku teenistuskohustuste laadist ja nende täitmise tingimustest tulenevalt võib asjaolu, et tema kuulmine peab vastama riigisisestes õigusnormides kindlaks määratud minimaalsele kuulmise tasemele, pidada vanglaametnikuna teenistuses olemise oluliseks ja määravaks kutsenõudeks direktiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses. Seega on määrusest nr 12 tuleneval kuuljate ja vaegkuuljate erineval kohtlemisel direktiivi 2000/78/EÜ mõttes õiguspärane eesmärk.
  2. Vaidlusalune piirang ei ole erineva kohtlemise põhjendamiseks siiski proportsionaalne vahend. Vaegnägijate ja vaegkuuljate erinev kohtlemine korrigeerivate abivahendite kasutamisel näitab, et kuulmisnõuded ei taga oma eesmärgi saavutamist järjepidevalt ja süstemaatiliselt ning lähevad kaugemale sellest, mis on nendega taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik. Ka prillide või kontaktläätsede kaotamine kujutab endast samasugust ohtu vanglaametniku teenistuskohustuste täitmisele nagu kuuldeaparaadi kaotus.
  3. Määrus nr 12 välistab täielikult kuulmisnõuetele mittevastava vanglaametniku teenistuskohustuste täitmise, ei võimalda teha erandeid ega individuaalselt hinnata, kas vanglateenistuse ametnik on võimeline hoolimata oma kuulmislangusest täitma kõiki ametikoha 5

(7)5-19-29 peamisi ülesandeid. Määrus ei võta arvesse asjaolusid, et vanglateenistuses on ülesandeid, mis ei eelda vahetut kokkupuudet kinnipeetavaga ja et kuuldeaparaadi kasutamine võib olla praktikas lihtne ja otstarbekohane. Mingeid varasemaid etteheiteid pikka aega teenistuses olnud ametnikule ei ole põhikohtuasjas esitatud.
  1. Direktiivi artikli 5 kohaselt peab tööandja võtma asjakohaseid, konkreetsel juhul vajalikke meetmeid, et võimaldada puudega inimesel tööle pääseda, töös osaleda või edeneda, kui sellised meetmed ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. Määrus ei võimaldanud enne vanglaametniku teenistusest vabastamist kontrollida, kas selliseid toetavaid meetmeid oleks võimalik konkreetsel juhul rakendada (nt kuuldeaparaadi kasutamine või tööülesannete või ametikoha muutmine). Esitatud ei ole andmeid, millest võiks järeldada, et sellised meetmed kujutavad endast ebamõistlikku koormust.
  2. Euroopa Kohus märkis: „Kuna määrusega nr 12 on kehtestatud minimaalselt vajalik kuulmise tase, millest nõrgem kuulmisvõime on absoluutne meditsiiniline vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele, ilma et oleks võimalik kontrollida, kas see ametnik on võimeline täitma oma teenistuskohustusi vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist direktiivi artikli 5 tähenduses, näib see määrus olevat kehtestanud nõude, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik sellega järgitavate eesmärkide saavutamiseks, seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis oma
  4. oktoobri
  5. a määruse nr 5-19-29/18 punktis 46, et kui Euroopa Kohus asub direktiivi 2000/78/EÜ tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud määra on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad

normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, punkt 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lõike 1 ja § 14 lõike 2 esimese lause tähenduses.
  3. Euroopa Kohus ongi asunud Riigikohtu eelotsusetaotlust lahendades seisukohale, et direktiivi 2000/78/EÜ tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et vanglateenistusest on täielikult välistatud ametnik, kelle kuulmine ei vasta nendes õigusnormides kuulmise miinimumtasemele kehtestatud nõuetele, ilma et need õigusnormid annaks võimaluse kontrollida, kas see ametnik on võimeline täitma oma teenistuskohustusi vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist direktiivi artikli 5 tähenduses.
  4. Samas leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma
  5. aprilli
  6. a otsuse nr 5-20-10/13 punktis 40, et Eesti riigisisese õiguse normide kuulumine EL-i õiguse kohaldamisalasse ei tähenda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtutes on välistatud, kui see ei kahjusta EL-i põhiõiguste hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust. 6

(7)5-19-29 32. Kolleegiumil tekkisid põhimõttelist laadi vaidlused, kas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei ole haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lõike 1 ja § 14 lõike 2 esimese lause tähenduses, või tuleb sellele vaatamata kontrollida nende normide põhiseaduspärasust. Seetõttu annab kolleegium kohtuasja PSJKS § 3 lõike 3 alusel lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.