1998 (I k tl 43-51, edaspidi
) § 18. Töövõtulepingu punkt 9 sätestab, et kui tööde valmimine punktis 8 nimetatud tähtaegade suhtes hilineb, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt trahvi hilinemise eest.
sätestab, et iga tööpäeva eest, mille võrra töövõtu täitmine hilineb töövõtulepingus kokkulepitud aegadest, on tellijal õigus saada töövõtjalt viivitustrahvi vastavalt lepingu sätetele. Kuivõrd töövõtja hilines vahetähtaja VT1 täitmisega, oli töövõtulepingu punkti 9 alusel tellijal õigus nõuda 1230 eurot tööpäeva kohta, maksimaalselt 50 tööpäeva eest. Vahetähtaja VT1 tähtaeg oli töövõtulepingu punkti 8 alusel 30.06.2018 ning hageja 27.09.2018 töövõtulepingu lõpetamise avaldusest nähtuvalt ei olnud ka selleks ajaks vahetähtaega VT1 järgitud, mistõttu oli töövõtja hilinenud vahetähtaja VT1 täitmisega rohkem, kui 50 päeva. Hageja esitas võlgnikule 01.10.2018 arve leppetrahvinõude summas 61 500 eurot (1230 x 50= 61500) maksetähtajaga 11.10.2018 (I k tl 26-27), mistõttu arve muutus sissenõutavaks 12.10.2018. Kuna võlgnik ei olnud kuni tema suhtes pankroti väljakuulutamiseni (20.03.2019) leppetrahvi tasunud, arvestas hageja leppetrahvi summalt 61500 eurot viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras perioodi eest 12.10.2018 kuni 20.03.2019 (160 päeva) summas 2156,71 eurot (s.o (61 500 x 0,08 / 365) x 160). 8. RM-ga sõlmitud asendustehingu ja töövõtulepingu hinnavahest tuleneva kahjunõude osas (352 718,96 eurot) hageja selgitab, et
lg 1 sätestab, et kui tellija
§-des 78-79 ja § 81 ettenähtud juhtumitel ütleb lepingu üles, on töövõtja kohustatud hüvitama tellijale kõik need lepingu lõpetamisega seoses tekkinud kulud, mis ehitustöid lõpuni viies ületavad kokkulepitud töövõtu hinda, ühtlasi ka kõik muud tellijale lepingu lõpetamisega kaasnevad, töövõtja tahtlikult või hooletu tegevusega tekkinud kahjud. Hageja hoiatas juba 31.08.2018 kirjas võlgnikku (I k tl 22-23), et juhul, kui ta ütleb võlgnikuga sõlmitud töövõtulepingu üles, nõuab ta
alusel võlgnikult kahjuhüvitisena kõigi algset töövõtuhinda ületavate kulude tasumist, trahvi hilinemise eest ja muid hüvitisi, millele ta tellijana lepingujärgselt õigus on. Samuti märkis hageja 27.09.2018 töövõtulepingu ülesütlemise avalduses (I tl 24-25), et võlgnik on töövõtjana kohustatud hüvitama tellijale kõik sellised lepingu lõpetamisest tulenevad kulud, 4
Töövõtulepingu p 13 kohaselt oli töövõtuhind koos käibemaksuga 6 100 000 eurot. Hagi täpsustuse kohaselt (14.05.2020) on hageja tasunud võlgnikule ja viimase palvel võlgniku alltöövõtjatele VMT objektil töövõtu teostamise eest kokku 558 250 eurot, sh 1): võlgnikule 421760 eurot; 2) võlgniku palvel ja nimel võlgniku alltöövõtjale Gles Kokonaispurut Oy 97 956 eurot, mida kinnitavad mh e-kirjad (I k tl 29-31); 3) võlgniku palvel ja nimel alltöövõtjale Kymppivalvonta Oy 3534 eurot (e-kiri ja arve I k tl 32-33); 4) võlgnikult VM ehitusobjekti tellingute rendilepingu (I k tl 34) ülevõtmise tõttu 35 000 eurot Adelante Telineet Oy-le. Hageja märgib, et võlgnik palus arved tasuda enda nimel alltöövõtjatele otse, kuivõrd ta oli juba 2018.a augustis suurtes makseraskustes ning pooled ei olnud huvitatud töö seiskamisest ehitusobjektil. Seega võlgnik ei teostanud kokkulepitud töid kogusummas 5 541 750 eurot (6 100 000 – 558 250). Hageja võttis VM objektil pooleli jäänud tööde lõpuleviimiseks hinnapakkumise Nordecon AS-lt ja RM-lt. Nordecon AS hinnapakkumine oli 6 198 140 eurot (4 998 500 + 24 %) (I k tl 35- 36) ning RM hinnapakkumine oli 5 828 000 eurot (4 700 000 + 24 %) (I k tl 37-42, lk 3 „Taloudellisuustavoite“). Hageja sõlmis tööde jätkamiseks 06.11.2018 lepingu nr RT 80314 RM-ga hinnaga 5 828 000 eurot (I k tl 3742, 59-65)). Seega ületavad VM objektil ehitustööde lõpuni viimisega kaasnevad kulud võlgnikuga kokkulepitud töövõtu hinda 464 437,64 euro võrra (6 006 187,64 – 5 541 750), millist summat hindab hageja talle võlgniku poolt tekitatud kahjuna, kuid hageja on seotud pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusega, mille kohaselt kahjunõue hinnavahe hüvitamiseks oli 352 718,96 eurot ja lähtub sellest. 9. Kostjate arvates on hageja nõue võlgniku vastu täielikult põhjendamatu ja tõendamata. Kostjad osutavad täiendavalt, et hageja pole tagastanud võlgnikule summat 47120 eurot, mida ta on võlgniku arvete tasumisel tagatisena kinni pidanud, st vähem tasunud. Täiendavalt on hageja jätnud võlgnikule tasumata võlgniku erinevate arvete alusel 74 400 eurot, mille tasumisest keelduti põhjendusega, et see jääb tellijale tema poolt väidetavalt töövõtjatele makstud summade ja mingi muu kahju katteks.
p 2 sätestab, et töövõtja kasuks tuleb arvestada ja tasuda teostatud töödele vastav hüvitus ja p 3 kohaselt tuleb tellija ja töövõtja arveldussuhted korraldada lõplikult pärast ehitustööde valmimist.
kohaselt ei ole tellijal õigust muule hüvitisele kui töövõtja pole toiminud tahtlikult või hooletult. Hageja ei ole tõendanud aluste esinemist võlgniku vastu täiendavate nõuete esitamiseks. Hageja väide, et ta on tasunud võlgnikule ja võlgniku soovil võlgniku alltöövõtjatele VM töövõtu teostamise eest kokku 624 718,96 eurot, on tõendamata. Hageja väite puhul, et ta on võlgnikult VM tellingute rendilepingu ülevõtmise tõttu tasunud Adelante Telineet Oy-le 35 000 eurot ei nähtu seost võlgnikuga. Hageja väite osas, et RM-ga sõlmitud lepingu hinnaks on 5 828 000 eurot kostjad osutavad, et tegelikult nähtub sellest lepingust ehitusobjekti hinnapiir 4,7 miljonit eurot käibemaksumääraga 0 %, mistõttu ei ole selge, kui palju Remonttimesta Oy poolt teostatavad tööd maksma lähevad ja niisamuti ei ole hageja esitanud tõendeid vastava lepingu alusel tööde teostamise ja nende eest tasumise kohta. 10. Vastuseks kostjate vastuväidetele on hageja selgitanud, et võlgniku arvetelt tagatise 47120 eurot kinnipidamise puhul on ta lähtunud töövõtulepingu punktist 11 ja
§-st 42 lg 1 p a). Töövõtulepingu punkt 11 sätestab, et tööaegsete kohustuste täitmise tagatiseks arvestatakse töövõtja igast km-ta osamaksest maha 10%. Kinnipeetud osa makstakse töövõtjale välja, kui objekt on valmis ja vastu võetud ning garantiiaja tagatis esitatud. Kuna VM objekt võlgniku töövõtu tulemusena valmis ei saanud, tuleb arvesse võtta reaalselt töövõtja poolt teostatud töid. Töövõtjale akteeriti arved kogusummas 471 200 eurot. Tellija on töövõtjale tasutud summadest kinni pidanud tagatise 47 120 eurot, kuivõrd võlgniku teostatud tööd olid puudustega ning 5
lg 1 punktiga a, mille kohaselt on tellijal õigus tasumata töövõtu hinnast kinni pidada puuduse, mille eest vastutab töövõtja, parandustöödele vastav summa. Hageja poolt tasunata võlgniku arvete osas summas 74400 eurot hageja selgitab, et selle summaga kattuvas osas on ta tasunud töövõtulepinguga ettenähtud tööde eest otse võlgniku alltöövõtjatele. Nii on hageja tasunud VM objektil lammutustöid teostanud Gles Kokonaispurut Oy-le kokku 97 956 eurot, sh arvete nr 1180800003, 1180800006, 118080004 alusel kokku 26 044,96 eurot (maksekorraldus I k tl 96) ja arvete nr 1180700018, 118070036 ja 1180800021 alusel kokku 36 890 eurot (I k tl 97-98, II k tl 13-14). Lisaks nimetatud arvete tasumisele, mille aluseks olevate tööde teostamine oli töövõtulepinguga võlgniku kohustuseks, võttis hageja ka Gles Kokonaispurut Oy-ga sõlmitud lepingu võlgnikult üle ning tasus võlgniku kohustuste täitmiseks vajalike tööde teostamise eest Gles Kokonaispurut Oy-le täiendavalt veel 35 022 eurot, st kokku 97 956 eurot (62 934 + 35 022 eurot). Hageja leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et täiendavate tööde tellimine Gles Kokonaispurut Oy-lt summas 35022 eurot ei olnud töövõtulepingu kohaselt võlgniku kohustuseks (millega hageja ei nõustu), tuleb lähtuda käsundita asjaajamise regulatsioonist, kuna nende tööde tegemine vastas võlgniku huvile ja tahtele, kuivõrd töövõtulepinguga oli võlgnik võtnud endale kohustuse teostada muuhulgas lammutustöid (töövõtulepingu p 8). Hageja selgitab, et käsundita asjaajamisele kohaldatavat õigust käesoleval juhul reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.07.2007 määrus nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II). Soodustatud isikuks käsundita asjaajamise alusel oli võlgnik, kelle tegevuskohaks on Tallinn, Eesti Vabariik. Rooma II määruse artikkel 23 p 1 alusel käsitatakse määruse kohaldamisel äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste hariliku viibimiskohana peakontori asukohta. Rooma II määruse artikli 11 alusel kohaldatakse käesoleval juhul käsundita asjaajamisest tekkinud lepinguvälisele võlasuhtele Eesti õigust, s.t. võlaõigusseaduses sätestatut (VÕS § 1018 jj). Asjaolu, et võlgnik oli hageja poolse asjaajamisega kursis, et ta oli selle heaks kiitnud ning see vastas tema tahtele, kinnitab võlgniku juhatuse liikme H.-S. S.i 27.08.2018 e-kiri hagejale (I k tl 29), mille kohaselt on võlgnik tellinud Gles Kokonaispurut Oy-lt töid summas 100 000 eurot + käibemaks. Hageja osutab, et Gles Kokonaispurut Oy-le täiendavalt 35 022 euro tasumist kinnitab hageja 2018.a oktoobri arvelduskonto väljavõte (I k tl 107 pöördel, tl 117) ja hageja 2018.a novembri arvelduskonto väljavõte (I k tl 107 pöördel, tl 120). 11. Hageja on samuti tasunud võlgniku palvel ja nimel võlgniku alltöövõtjale Kymppivalvonta Oy-le 3534 eurot (arve I k tl 33, väljavõte pangakontost I k tl 99, väljavõte hageja pearaamatust I k tl 114). Tellingute rentimise osas Adelante Telineet Oy-lt summas 35000 eurot hageja selgitab, et töövõtulepingu punkti 4 alusel hõlmab töövõtt
§-le 1 vastavalt kõiki lepingu dokumentides töövõtjale määratud töid ning heale ehitustavale vastavaid töid täielikult valmis tehtuna ning peatöövõtja ja tööobjekti teenuste eest vastutava töövõtja kohustusi. Töövõtt hõlmab töövõtja enda tegevuse osas kõiki tööde valmimiseks eeldatavaid
§-s 2 nimetatud meetmeid ja kohustusi, mida lepingu dokumentides ei ole eraldi tellija kohustuste hulka kuuluvaks nimetatud. Terviktöövõtja vastutab tööobjektiteenuste eest. Eeltoodud lepingupunktist ning
§-dest 2 ja 3 tulenevalt oli tellingute rent VM objektil võlgniku kohustuseks. Hageja väitel ei pidanud Adelante Tellingud OÜ ja Adelante Telineet Oy võlgnikku usaldusväärseks lepingupartneriks ning soovisid pooltevahelisele lepingule täiendavalt hageja käendust eraisikuna (võlgniku juhatuse liikme H.-S. S.i ja Adelante Tellingute e-kirjavahetus ja lepinguprojektid I k tl 100-103). Hageja sellega ei nõustunud ja oli sunnitud sõlmima Adelante Telineet Oy-ga tellingute rendilepingu otse, täites sellega võlgniku töövõtulepingust tulenevat kohustust ning tasudes võlgniku eest viimase kohustusi summas 35 000 eurot (hageja pearaamatu väljavõte I k tl 104). 6
§-dest 2 ja 3 oli tellingute rent võlgniku kohustuseks. RM-ga sõlmitud lepingu osas kostjad märgivad, et sarnast projektijuhtimisteenuse osutamise lepingut ei ole võlgnikuga sõlmitud ning seega ei saa nimetatud leping kuidagi asendada võlgnikuga sõlmitud töövõtulepingut. Kostjad viitavad täiendavalt
p-le 3, mille kohaselt oleks hageja pidanud pärast ehitustööde valmimist VM objektil läbi viima võlgnikuga lõpparvelduse, mis on vajalik, et üldse saaks hageja nõuet vastavalt hinnata, kuid seda pole tehtud. Samuti on hageja jätnud arvesse võtmata selle, et võlgnikult üle võetud objektile jäi palju võlgniku ehitusmaterjale, mida sai hageja enda huvides ehituse jätkudes ära kasutada ning mille väärtust tuli nõude esitamisel arvesse võtta. Niisamuti ei ole hageja tema ja võlgniku vaheliste rahaliste suhete hindamisel arvesse võtnud võlgniku poolt teostatud lisatööde maksumust millede eest hageja keeldus alusetult maksmast (tööde teostamine on iseenesest fikseeritud). 14. Võlgnikult tagatise 47120 eurot kinnipidamise osas selgitab hageja täiendavalt, et kuna võlgnik töövõtulepingu esemeks olevaid töid nõuetekohaselt ei teostanud, jättis tööd pooleli ning lahkus objektilt, siis oli hagejal õigus tagatis kinni pidada. Kostjate vastuväite osas, et töövõtuleping ja asendustehing ei ole sisult kattuvad, leiab hageja, et asjaolu, et VM ehitustööde lõpuleviimist koordineeriti RM poolt projektijuhtimisteenuse osutamise lepingu alusel, ei mõjuta asja õiget lahendamist, kuna sisuline erinevus RM-ga ja võlgnikuga sõlmitud lepingute vahel puudub. Ainus vahe on selles, et kui võlgnikuga sõlmitud töövõtulepingu puhul arveldas hageja otse peatöövõtjaga, siis RM-ga sõlmitud töövõtulepingu puhul arveldas hageja otse alltöövõtjatega. Taoline lepinguliste suhete korraldus oli vajalik m.h seetõttu, et 7
alusel on hagejal õigus nõuda kogu kahju hüvitamist, mis on tekkinud seoses sellega, et töövõtja lepingujärgsed kohustused jäävad täitmata ning
alusel on juhul, kui töövõtja jätab oma lepingujärgsed kohustused täitmata, tellijal õigus hoolitseda kohustuse täitmise eest töövõtja kulul. Eeltoodust tulenevalt on tegemist kahju hüvitamise nõudega täitmise asemel, mis ei eelda, et kõik kulutused, mis võlgniku tegemata tööde tegemiseks ja puudustega tehtud töö ümbertegemiseks oleks kantud (vrd ka RKTKo 3-2-1-145-14, p 27). Kostjate väite osas, et VM objektile jäi palju võlgniku ehitusmaterjale, mida hageja sai enda huvides ehituse jätkudes ära kasutada ning mille väärtust tulnuks nõude esitamisel arvesse võtta, hageja leiab, et tegemist on tõendamata väitega, lisaks ei ole kostjad esile toonud, mis täpselt objektile jäi ning millises väärtuses. Hagejale teadaolevalt ei jäänud VM objektile mingit võlgnikule kuuluvat väärtust omavat vara ning eluliselt ei ole usutav, et võlgnik oleks enda väärtusliku vara objektilt omavoliliselt ja tellijat teavitamata lahkudes objektile maha jätnud. Hageja selgitab täiendavalt, et 2020.a jaanuari lõpu seisuga oli ta kandnud VM objekti valmimisega seoses kulutusi kokku 6 583 241,51 eurot, sh asendustehinguga mitteseonduvaid kulusid on olnud 577053,87 eurot. Seega on kulutused asendustehingule 2020.a jaanuari lõpu seisuga olnud summas 6 006 187,64 eurot (6 583 241,51 – 577 053,87), mida osaliselt tõendab hageja 2020.a jaanuari arvelduskonto väljavõte (II k tl 110-117, 119-127). Samas on võlgnik ise või tema alltöövõtjad teostanud töövõtulepinguga ettenähtud töid rahalises vääringus 558 250 eurot (421 760 + 97 956 + 3534 + 35 000), mis tähendab, et võlgnik ise või oma alltöövõtjate kaudu jättis VM objektil tegemata tööd kogusummas 5 541 750 eurot (6 100 000 – 558 250). Seega ületavad asendustehingu kulud võlgnikuga sõlmitud kokkulepitud töövõtuhinda (osas, milles tööd jäid võlgniku poolt teostamata, s.o. 5 541 750 eurot) vähemalt 464 437,64 euro võrra (6 006 187,64 – 5 541 750), mistõttu hageja leiab, et tema nõue on kahjuhüvitise osas (352 718,96 eurot) täielikult põhjendatud. Hageja märgib täiendavalt, et 2021.a. jaanuariks on VM objekt RM juhtimisel valmis saanud ja Helsingi linna Ehitusjärelevalve teenistus on 20.01.2020 allkirjastanud VM vastuvõtu akti (II k tl 189-190) ja Helsingi linn on lugenud objekti vastuvõetuks (II k tl 191-192). Kohtu seisukoht 15. Hageja poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatatud nõudeavalduse tunnustamise osas on oluline välja selgitada, milline õigus hageja ja võlgniku vahelises õigussuhtes kohaldub. Kohus on tuvastanud, et hageja kui Soome äriühingu ja võlgniku kui Eesti äriühingu vahel oli sõlmitud töövõtuleping, milles suhtes kohaldatavat õigust ei ole lepinguga kindlaks määratud, kuid mille üldtingimusteks on Soomes ehitustöövõtul kasutatavad üldtingimused
1998 ning vaidluste lahendamise kohtuna on määratud Helsingi linnakohus, samuti asub töövõtulepingu esemeks olev ehitusobjekt (VM) Soomes Helsingis. Seega võib eeldada, et hageja ja võlgniku vahelise õigussuhte lahendamisel tuleks lisaks töövõtulepingu sätetele ja
-le kohaldada Soome Vabariigi õigust. Hageja on vastuseks kohtu päringule viitega Soome pädeva asutuse selgitusele Viru Maakohtu tsiviilasjas 2-16-4675 Soome õiguse kohaldamise osas osutanud, et Soome Vabariigis ei ole eraldi seadustikku, mis käsitleks töövõtulepinguid või ehitustöövõtulepinguid, välja arvatud tarbijaid kaitsvad seadused, mida ei kohaldata kahe firma vahelisele lepingusuhtele. Tööandja (firma) ja töötaja (füüsilise isiku) vahelisele töölepingule kohaldatakse töölepinguseadust (55/2001), mida samuti ei kohaldata kahe firma 8
) kohaldatakse nii, nagu osapooled on nende kohaldamise üle kokku leppinud. Kui osapooled on kokku leppinud lepingute üldtingimuste mõnest osast erinevalt, siis on niisugune eritingimus üldiste lepingutingimuste suhtes prioriteetne. Hageja leiab, et seega tuleb asja lahendamisel lähtuda
1998 regulatsioonist ja töövõtulepingus sätestatust. Hageja hinnangul on võimalik lisaks töövõtulepingu ja
1998 regulatsioonile tugineda ka Eesti võlaõigusseaduse (VÕS) regulatsioonile osas, milles töövõtuleping ega
1998 vastavat regulatsiooni ei sisalda. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.06.2008 määrus (EÜ) nr 593/2008 „Rooma I“ art 4 lg 1 p b) kohaselt juhul, kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud, on teenuse osutamise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on teenuse osutaja harilik viibimiskoht. „Rooma I“ määruse art 19 lg 1 alusel käsitletakse äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste hariliku viibimiskohana peakontori asukohta. „Rooma I“ määruse art 19 lg 3 alusel lähtutakse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel lepingu sõlmimise ajast. Töövõtulepingu sõlmimise ajal oli Est Building Partner OÜ asukohaks Mustamäe tee 136, 12911 Tallinn, Eesti Vabariik. Samuti puudub vaidlus selles, et käesolevas asjas materiaalõigusena Soome Vabariigi õigust ei kohaldata. 16. Küsimuse osas, millist õigust tuleks hageja ja võlgniku vahelise õigussuhte lahendamisel kohaldamisel, kostjad omapoolset seisukohta ei esitanud. Kostjad ei nõustu, et asja lahendamisel tuleks arvestada Viru Maakohtu tsiviilasjas 2-16-4675 tuvastatut. Rooma I määruse ja Soome õiguse kohaldamise osas kostjad soovivad, et kohus teataks pooltele oma seisukoha kohalduva õiguse suhtes. Kohus asus 15.02.2021 kirja/määruses pooltele seisukohale, et kooskõlas rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 33 lg 1 ja 2 ning EÜ 17.06.2008 määruse nr 593/2008 art 4 lg 1 p „b“ lähtub kohus vaidluse lahendamisel lisaks
1998 ka võlaõigusseadusest (III k tl 1). Kohus jääb sellele seisukohale ka kohtuotsuses. 17. Hageja poolt võlgnikule esitatud trahvinõude osas (61500 eurot), mis on hageja nõudeavalduse osaks, on kohus eelistungil pidanud küsitavaks (II k tl 178 pöördel), kas seda saab nõuda pärast seda kui hageja oli võlgnikuga sõlmitud töövõtulepingu 27.09.2018 avaldusega ühepoolselt lõpetanud (I k tl 24-25). Viivitustrahvi nõue 61500 eurot on hageja poolt võlgnikule esitatud 01.10.2018 arvena maksetähtajaga 11.10.2018 (I k tl 26-27). Hageja leidis eelistungil, et juhinduda tuleb
lg 1 ja
jäi hageja ning võlgniku vahelises õigussuhtes kehtima ka peale lepingu ülesütlemist. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohus möönab, et tellija õigus nõuda töövõtjalt töökohustuste täitmisega hilinemise eest trahvi tuleneb töövõtulepingu punktist 9 ja
§-st 18, kuid kohus leiab, et viivitustrahvi ei saanud hageja kui tellija nõuda võlgnikult kui töövõtjalt pärast seda kui pooltevaheline töövõtuleping oli lõppenud.
lg 2 kohaselt töövõtulepingu lõpetamisel tuleb töövõtja kasuks arvestada ja tasuda teostatud töödele vastav hüvitus, võttes siiski arvesse vähendusena töö lõpuleviimise kulud ja töölepingu lõpetamisega seoses tellijale võimalikult tekkivad kahjud ning ka tasutavad viivisetrahvid. Kohus leiab, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada nii, et tellijal on õigus kinni pidada kuni lepingu ülesütlemiseni/lõpetamiseni töövõtjalt nõutud viivitustrahvid (kohtu hinnangul on
lg 2 eestikeelses tõlkes I k tl 43-51 viivitustrahvid ebaõigesti tõlgitud viivisetrahviks. Nii on
-s eraldi sätted viivitustrahvi kohta (§ 18) ja viivise kohta (§ 41)), mitte aga pärast lepingu lõppemist nõutavad viivitustrahvid. Sellise järelduse tegemisel lähtub kohus asjaolust, et viivitustrahvi nõudmine ( § 18) kuulub
kohaselt 2 peatükki, mis reguleerib töövõtu aega, st töövõtu täitmist.
esimese lause kohaselt iga tööpäeva eest, mille võrra töövõtja täimine hilineb töövõtulepingus kokkulepitud aegadest, on tellijal õigus saada töövõtjalt viivitustrahvi vastavalt lepingu sätetele. Kohus leiab seega, et viivitustrahvi nõudmine seondub töövõtulepingu täitmisega, mitte aga ei ole tellija täiendavaks õiguskaitsevahendiks peale 9
Lepingu lõpetamisel on tellijal vastavalt
§ -le 83 lg 2 õigus kinni pidada töövõtjale tasutavatest summadest töö lõpuleviimise kulud, võimalikud kahjud ja lõpetamise hetkel tasumisele kuuluvad viivitustrahvid. Kohus osutab, et kuigi hageja on oma 27.09.2018 ülesütlemisavalduses viidanud trahvi esitamise õigusele, ei ole ta sellekohast nõuet koos ülesütlemisavaldusega esitanud (I k tl 24-25). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja nõue võlgniku vastu viivitustrahvi 61500 eurot ja sellelt arvestatud viivise osas 2156,71 eurot põhjendamatu. 18. Hageja poolt võlgnikult seoses töövõtulepingu ja asendustehingu hinnavahe kahjuhüvitise osas kohus nõustub hagejaga, et selle nõude õiguslikuks aluseks on
lg 1, mis sätestab, et kui tellija
§-des 78-79 ja § 81 ettenähtud juhtumitel ütleb lepingu üles, on töövõtja kohustatud hüvitama tellijale kõik need lepingu lõpetamisega seoses tekkinud kulud, mis ehitustöid lõpuni viies ületavad kokkulepitud töövõtu hinda, ühtlasi ka kõik muud tellijale lepingu lõpetamisega kaasnevad, töövõtja tahtlikult või hooletu tegevusega tekkinud kahjud. Kohtu hinnangul sarnaneb nimetatud sättest tulenev nõue VÕS § 135 ettenähtud hinnavahe hüvitamise nõudele. Riigikohus on lahendis 2-17-12910 selgitanud (p 12 lg 2), et VÕS § 135 lg 1 järgi kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingjärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinnavahe tasumist. Et asendustehing oleks tehtud mõistlikul viisil, peab see olema tehtud esialgse lepinguga võimalikult samaväärsetel tingimustel, mida antud asjaoludel on mõistlikult võimalik saavutada. VÕS § 135 kommentaaridest nähtuvalt (vt Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 716) on asendustehing tehtud, kui vastav leping on sõlmitud; oluline ei ole, et oleks toimunud lepingujärgne vastastikune täitmine; asendustehingu tingimused ei pea olema identsed algse lepinguga, nt tarneaja, tagatise vms osas; oluline on, et see oleks tegelikult tehtud selle lepingu asendamiseks, millest taganeti; ning et seda saaks ka mõistlikuks asenduseks pidada. 19. Asjas pole vaidlust, et töövõtulepingu alusel oleksid hageja kulud seoses VM objekti väljaehitamisega olnud 6 100 000 eurot. Töövõtulepingu ülesütlemise ajaks (27.09.2018) hageja poolt võlgnikule ja tema alltöövõtjatele tasutud summaks on hageja esialgu (sh nõudeavalduses) märkinud 624 718,96 eurot, hiljem on vähendanud seda 558 250 euroni, mille kohaselt töövõtulepingu alusel oleks VM objekti ehitustööde lõpuleviimiseks täiendavalt kulunud 5 541 750 eurot (6 100 000 – 558250). Samas kohus leiab sarnaselt kostjatega, et hageja on alusetult arvestanud töövõtuga seonduvaks kuluks summa 92256 eurot, millega kattuvas osas on tasutud võlgniku alltöövõtja Gles Kokonaispurut Oy arveid, kuid millises summas on hageja jätnud samaaegselt võlgniku arveid tasumata (74400 eurot + km 24%). Kohtu hinnangul on see kooskõlas ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.08.2018 määrusega võlgniku pankrotimenetluses (II k tl 136-140). Seega tuleb hageja poolt töövõtulepingu alusel ja selle täitmiseks kantud kulutusi (558 250 eurot) vähendada summa 92256 euro võrra, so summani 465 994 eurot (558 250 – 92256). Muus osas, sealhulgas hageja poolt töövõtulepingu alusel võlgnikule tasutud summa osas 421760 eurot, võlgniku alltöövõtjale Gles Kokonaispurut Oy-le tasutud summa osas 5700 eurot (97956-92256), võlgniku alltöövõtjale Kymppivalvonta Oy-le tasutud summa osas 3534 eurot ja võlgniku poolt teostatava töövõtu täitmise huvides tellinguid rentinud Adelante Telineet Oy-le käendusena tasutud summa osas 35000 eurot kohus nõustub hageja eelpool esitatud põhjendustega ja tõenditega, et kõik need hageja kulutused olid kantud seoses töövõtulepingust tulenevate võlgniku kohustuste täitmisega. Samuti jagab kohus hageja arvamust, et 10
Eeltoodust tulenevalt jäi võlgnikul seoses VM objekti väljaehitamisega täitmata töövõtulepingust tulenevaid töövõtja kohustusi rahalises vääringus summas 5 634 006 eurot (6 100 000 – 465 994). Samuti kohus nõustub hageja põhjendustega ja tõenditega, et hageja poolt RM-ga sõlmitud leping maksumusega koos km-ga 5 828 000 eurot vastas
lg 1 ja VÕS § 135 lg 1 alusel VM objektil ehitustööde lõpuleviimiseks vajaliku asendustehingu tingimustele. Seega kohtu hinnangul moodustas lepingute hinnavahest tulenev kahju hagejale summa 193 994 eurot (5 828 000 – 5 634 006), millises summas kuulub hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgus rahuldamisele. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.