1-21-5608/7

(21274000104)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuli
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X lepinguline esindaja advokaat Kristina Viznovitši (e-post XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. juuli
4. a määrus muutmata ja X lepingulise esindaja Kristina Viznovitši esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 19.05.
6. a registreeriti Politsei- ja Piirivalveametis X avaldus selle kohta, et Y on seoses Q (Q) kinnistutega pannud toime kelmuse tehes iseendaga tehingud ja soetades seeläbi kolm Q-le kuulunud kinnistut. Q ei olnud nendest tehingutest teadlik. Samuti oli toimunud tehinguid Q pangakontoga. Y käes olid nii Q ID-kaart kui ka pangakaart. Q-l oli
7. a jaanuaris diagnoositud dementsus. Kuriteokaebuse kohaselt andis Q enda teadmise kohaselt Y-le volituse enda eest arvete maksmiseks, kuid ta ei saanud aru, et ta andis hoopis notari juures täisvolituse. Q suri XX.XX.XXXX. a.
8. 26.05.
9. a koostas PPA Lääne prefektuuri vanemuurija kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
10. 31.05.
11. a registreeriti Lääne Ringkonnaprokuratuuris X kaebus PPA Lääne prefektuuri vanemuurija Marko Mäe (Mägi) kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 21274000104 peale.
12. 03.06.
13. a koostas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse KrMS § 207 lg 4 ja 5 alusel. Ringkonnaprokurör asus seisukohale, et X kaebus tuleb jätta läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.
14. 15.06.
15. a registreeriti Riigiprokuratuuris X lepingulise esindaja advokaat Kristina Viznovitši kaebus Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Rainer Amuri poolt 03.06.
16. a koostatud kaebuse läbivaatamata jätmise määruse peale. 1

(6)1-21-5608 Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokurör tutvunud kaebuse esemeks olevate materjalidega, asus seisukohale, et 03.06.
2. a Lääne Ringkonnaprokuratuuris koostatud kaebuse läbivaatamata jätmise määrus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu tuleb X lepingulise esindaja advokaat Kristina Viznovitši poolt kõnealuse määruse peale esitatud kaebus jätta rahuldamata. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröriga selles, et seadusandja ei ole piiranud kuriteoteate esitamise õigusega isikute ringi, kuivõrd kuriteoteatele õigusliku hinnangu andmisega on üldse esmalt võimalik tuvastada, kas ja milline kuriteokoosseis võib selle alusel esineda, kuid edasikaebeks õigustatud isikute ring on piiratud ja KrMS § 207 lg 2 kohaselt võib vaid kannatanu esitada Riigiprokuratuurile kaebuse. X ei ole kaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt isikuks, kellele oleks võimaliku kuriteoga vahetult kahju tekitatud. Seetõttu ei vasta X tema kuriteokaebusest tuletatava võimaliku (ja sealjuures kaebaja X ema Q suhtes väidetavalt sooritatud) kuriteo puhul KrMS §-s 37 lg 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele ja tal ei ole KrMS §-st 207 lg 1 tulenevat õigust vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-56-05 märkinud, et kuigi KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ning §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kui kuriteo läbi vahetu kahju tekkimine konkreetsele isikule ei ole kriminaalasja materjalides sedastatav, tuleb isikul, kes peab ennast kannatanuks, kaebuses näidata, milles tema hinnangul talle tekitatud kahju seisnes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-97-10 märkinud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. KrMS § 37 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Riigikohtu seisukohtadest järeldub, et vaidlustades kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist, tuleb kaebuses ära näidata need tingimused, mis annavad aluse käsitleda kaebuse esitajat kannatanuna ehk ära tuleb näidata tekkinud (tekitatud) kahju ning asjaolu, et kahju tekkis vahetu kuriteoga, olles sellega nii faktiliselt kui õiguslikult seotud. Riigiprokurör rõhutas, et kannatanuks olemine ja kaebeõiguse olemasolu on seadusandja tahtel kriminaalmenetlusõiguses lahutamatult seotud ning kaebeõigus on KrMS §-s 207 sätestatu kohaselt üksnes kannatanul. Kaebeõiguse meelevaldne lahutamine kannatanu rollist ja kaebeõiguse laiendamine igale isikule, kes mingisugusel kriminaalõiguslikult mitteasjakohasel motiivil (antud juhul seetõttu, et tsiviilkohtusse pöördumine pole piisavalt perspektiivikas) arvab enesel olevat õiguse pidada juriidilist vaidlust läbi kõikvõimalike instantside, oleks mõeldamatu ja devalveeriks suuresti edasikaebe instituuti kriminaalmenetluses. Riigiprokurör märkis, et kuna kaebuse pinnalt pole tuvastatavad X puhul kannatanu seisundi tekkimise eeldused, tuleb asuda seisukohale, et X ei ole käesolevas menetluses isikuks, kellele 2

(6)1-21-5608 laieneks kaebeõigus vastavalt KrMS §-le

1. See tähendab, et X ei ole isikuks, kes saaks antud juhul vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist. Riigiprokuröri hinnangul on vaieldamatu, et kui kellegi suhtes on tema eluajal sooritatud mingi varavastane kuritegu, mille tulemusena on isiku vara vähenenud, siis muidugimõista ei muutu seesuguse isiku (kuriteo läbi kannatanu) pärijad seeläbi hiljem (pärimise protsessis) tolle varavastase kuriteo kannatanuteks. Riigiprokurör rõhutas, et konkreetse kuriteo kannatanu saab olla siiski vaid isik, kellele sellesama konkreetse kuriteoga on vahetult kahju tekitatud. Mingisuguse kaugema (mitteotsese, mitmeastmelise, tuletatud) seose loomine konkreetse kuriteo ja kellelgi tekkinud kahju vahel ei ole kriminaalmenetluslikult tõsiseltvõetav. Kaebuses tehtud osundamised „pärija varalise seisu halvenemisele“, „kaebaja õigustatud ootusele“ ja „pärijate varalise seisu kahjustamisele süüteoga“ ei ole kõlblikud konkreetse (väidetava) kuriteo kannatanu kriminaalmenetlusõigusliku staatuse sisustamiseks. Käsitletava väidetava varavastase kuriteo (Q-le kuulunud kinnistute võimaliku väljapetmise) kannatanuks sai olla üksnes vara tolleaegne omanik Q, mitte aga tema pärijad. Riigikohus on märkinud, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos ning kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kelmuse puhul on kaitstavaks õigushüveks vara. Muidugimõista võib peaaegu igast varast kunagi tulevikus saada pärandvara, kuid loomulikult ei saa pärijast seeläbi kunagi varem toimunud varavastase kuriteo kannatanut. Pärandvara baseerub küll pärandaja poolt elu jooksul kogutud varal, kuid pärandaja vastu tema eluajal sooritatud varavastased kuriteod ei ole KrMS § 37 mõttes vahetult õiguslikult seostatavad pärijatega. Sellise käsitluse kohaselt oleks pärija automaatselt kõikide pärandaja suhtes kunagi (pärandaja eluajal) sooritatud varavastaste kuritegude kannatanu. Riigiprokurör rõhutas, et pärida võib küll vara, kuid kannatanu staatus ei ole päritav. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
2. 16.07.
3. a esitas X lepinguline esindaja Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 14.07.
4. a määrusele, milles palub alustada Y suhtes kriminaalmenetlust või saata asi uueks otsustamiseks tagasi Riigiprokuratuurile. Kaebaja on toonud välja, et Y ja tema isa on ära kasutanud Q tervislikku seisundit, esitanud Q-le teadlikult ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest ning seeläbi pannud toime kelmuse KarS § 209 lg 1 mõttes eesmärgiga saada varalist kasu. Eeltoodu tulemusel on nii kaebaja kui ka teise Q seadusjärgse pärija (H) varaline seis halvenenud, st neile on tekkinud vahetu kahju süüteo toimepanemise tõttu Y poolt. Kaebaja selgitab, et Q oli alati rääkinud, et soovib, et tema kõik lapsed päriksid seadusjärgselt võrdsetes osades, mida saavad kinnitada mitmed tunnistajad. Lisaks on kaebaja ema, Q mitmel korral selgitanud, et H on ammu püüdnud Q-le kuuluvat vara (sh väärtuslikke kinnistuid) endale saada, kuid Q on alati öelnud, et vara peaks jagama pärast Q surma kõigi laste vahel võrdselt. Y poolt tühise volikirja alusel tehingu tegemise (või ilma juhiseta tehingu tegemise) tagajärjeks on aga see, et kolm väärtuslikku kinnisasja ei kuulu enam pärandvara hulka ning seega on ka kaebajale kuuluv osa pärandvara ühisusest seega väiksem ning kaebaja on seetõttu kandnud varalist kahju. Kaebaja poolt esitatud tõenditest nähtub, et Y ja H eesmärgiks oli omastada Q-le kuuluvad kinnistud ning jätta teised seadusjärgsed pärijad pärandist ilma. Selleks mõjutati Q andma volikiri, mille sisust ta aru ei saanud ja mida hiljem ka ei mäletanud, ning tegema testamendi H nimele. Kaebaja peab siinkohal oluliseks välja tuua, et H on mõjutanud Q testamenti tegema mitmel korral. Esimesel korral jäeti pärijate hulgast välja Q kasupoeg, seejärel aga ka teised bioloogilised lapsed (X ja H). Selleks, et garanteerida, et isegi juhul, kui Q peaks testamendi tühistama, mõjutati Q 3

(6)1-21-5608 andma Y-le volikiri, mille alusel võõrandas Y Q nõusolekuta ja teadmiseta kolm kinnistut tasuta iseendale ning ühte kinnistut püüdis tasuta võõrandada oma isale, H-le, kuid kaebaja sai sellest teada ning teavitas notarit Q seisukohast ja olukorrast ning tehing jäi ära. Samuti peab kaebaja oluliseks juhtida tähelepanu, et Y on volikirja alusel omastanud rohkem kinnistuid, kui Q talle väidetavalt kehtiva testamendiga annakuna määras. Ka eeltoodud asjaolu viitab, et Y on tegutsenud eesmärgiga kahjustada nii Q kui ka viimase seadusjärgseid pärijaid vähendades pärandvara koosseisu kuuluvat vara (vara iseendale tasuta ja vastava Q teadmiseta võõrandades). Lisaks eeltoodule on kaebaja esitanud teabenõude ka PPA-le tõendite saamiseks, kuna kaebajale teadaolevalt on kaebaja kriminaalmenetluse algatamata jätmise teatisega (nr 21274000104) seotud ka teine kriminaalmenetluse algatamata jätmise teatis (nr 2127400051), millest muuhulgas ilmneb, et Y oli teadlik Q tervislikust seisundist. Kaebaja hinnangul on jäetud kriminaalmenetlus alustamata põhjendamatult rikkudes seeläbi KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõtet. Samuti ei ole kaebaja hinnangul kogutud tõendeid (ning kaebaja poolt esitatud tõendid on jäetud tähelepanuta), et väita, et puuduvad kriminaalmenetluse alus ja ajend. Lisaks on kaebaja viidanud varasemalt ka tunnistajate olemasolule (Q pereliikmed, arstid), kuid kaebajale teadaolevalt pole ühtegi tunnistajat kutsutud tunnistusi andma. Kaebuse esitaja ei nõustu ringkonnaprokuratuuri ega Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt puudub kaebajal kaebeõigus kuna ta ei ole kannatanu. Riigiprokuratuur märkis kaebuse rahuldamata jätmise määruses järgmist: ,, Kuivõrd kriminaalmenetluse alustamata jätmine riivab vahetult kõige intensiivsemalt kannatanu õigusi, ongi seadusandja otsustanud edasikaebeõigust piiritleda üksnes kannatanuga.“ Kaebaja nõustub eeltooduga osaliselt, kuid põhjendab, et käesoleval juhul on õiguste riive nii kannatanul kui ka tema õigusjärglasel faktiliselt sama, kuivõrd PS § 32 sätestab, et igaühe omand on muutumatu ning võrdselt kaitstud. Sama sätte kolmas lause lisab, et igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine. Kaebaja on eelnevalt selgitanud, et Y kasutas ära kaebaja ema, Q tervislikku seisundit, mille abil mõjutati Q andma volikiri, mille sisust ta ei olnud võimeline aru saama ning mida ta hilisemalt ei mäletanud. Eeltoodud asjaoludest johtuvalt polnud Q võimeline ka aru saama kuriteo tagajärgedest ega saanud enda õiguste eest ise seista. Juhul, kui käesoleval juhul jääda seisukohale, mille järgi kannatanu õigusjärglasel puudub kaebeõigus kriminaalmenetluse algatamata jätmise vaidlustamiseks, jõuame tulemini, mille kohaselt käesoleval juhul kannatanul puudus täielikult võimalus oma õigusi kaitsta ning nende eest seista. KarS §-s 209 sätestatud kelmuse koosseisu kaitstav õigushüve on kannatanu vara. Q mõjutati andma talle arusaamatuks jääva sisuga volikirja ning tegema testamendi H- nimele, mille tulemusel võõrandas Y tasuta kolm Q-le kuuluvat kinnistut ning moonutati Q viimset tahet. Mõistagi vähenes Q vara nimetatud kolme kinnistu võrra ehk Q-l tekkis varaline kahju Y varakäsutuse tulemusel. Kaebaja ja teise seadusjärgse pärija H kahju nimetatud õigusvastase teo tulemusel on vähenenud pärandvara koosseis. Olukorras, kui Y ning H poleks toime pannud kuritegu ning tekitanud Q-le tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust, ei oleks kaebajal ning H-l tekkinud kahju vähenenud pärandvara koosseisu tulemusel. Käesoleva juhtumiga sarnane käsitlus pärandvara koosseisu vähenemisest kui kahjust on leidnud kajastust ka 28.07.2021. a Eesti Ekspressis W artiklis ,,Vanadaami hooldaja pere võitis Villa Benitas müstilise jackpot’i. Sugulased kahtlustavad vargust“. Kaebaja hinnangul ei ole käesoleval juhul seos kuriteo ja kannatanu vahel kauge või kunstlikult loodud. Nagu ka kaebaja on eelnevalt põhjendanud, on KarS §-s 209 sätestatud kuriteo kaitstav õigushüve isiku vara. Oluline on rõhutada, et kuriteo kaitsealasse jääv vara on faktiliselt ja õiguslikult täpselt sama nii Q kui ka kaebaja seisukohast vaadatuna ning kahju tekkis täpselt samal ajahetkel sama teo tulemusel. Kaebaja hinnangul ei ole asjakohane viidata kuriteo toimumise ning kannatanu kaebeõiguse tekkimise ajalisele seotusele, kuivõrd süüdistatava kasuks on karistusseadustikus sätestatud aegumise funktsioon. 4

(6)1-21-5608 KrMS § 207 ja § 208 kaebeõiguse piiritlemisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium ühtlasi ka korduvalt märkinud (3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05; 3-1-1-148-05), et kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud alustamata. Eeltoodust järeldub, et kuigi kaebajal kannatanuna ei ole kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud õigusi, tuleb siiski tagada kannatanule kaebeõigus täies mahus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et käesoleval juhul on kaebus jäetud asjakohaselt ja seadusega ning vastava kohtupraktikaga kooskõlas olevalt rahuldamata. X lepingulise esindaja advokaat Kristina Viznovitši esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtul võimalik anda hinnangut sellele, kas kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli seaduslik või mitte. Ringkonnakohus saab tulenevalt KrMS §-st 208 anda hinnangu vaid Riigiprokuratuuri 14.07.
3. a määrusele, millega käesoleval juhul jäeti rahuldamata X esindaja kaebus ringkonnaprokuratuuri määrusele, milles leiti, et X ei ole kannatanuks. Kuivõrd ringkonnakohus ei saa anda hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise osas, jätab kohus kaebuses esitatud väited kriminaalmenetluse alustamise osas tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole X näol tegemist kannatanuga, kes oleks õigustatud kaebust kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta esitama. Kordamata üle Riigiprokuratuuri põhjendusi kannatanu mõistega seonduvalt ning hinnangu andmist sellele, et X ei ole käesoleval juhul kannatanuks, milliste põhjendustega ringkonnakohus nõustub, peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt välja tuua alljärgneva.
4. Nagu riigiprokurör on märkinud, on KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seejuures tuleb rõhutada, et isiku arvamus, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, ei ole kannatanu menetlusseisundi tekkimise alus. Kannatanu mõiste olemust ja sisu on kõrgeima astme kohus selgitanud määruses nr 3-1-1-97-10 ja nii märkinud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga tähendab seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Sellele on tähelepanu juhtinud ka riigiprokurör, rõhutades, et tulevikus võimalik pärandvara vähenemine ei saa olla vahetu kahju isikule, mis omakorda annaks aluse käsitleda teda kannatanuna. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et X ei saa kannatanuks KarS § 209 lg 1 mõttes ka seetõttu, et viidatud säte näeb, ette, et karistatav on teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Seega eeldab isiku kannatanuks lugemine ka seda, et talle on loodud teadvalt ebaõige ettekujutus asjaoludest, mis aga kuriteokaebuse kohaselt X puhul täidetud ei ole. Nii nähtub, et ebaõige ettekujutus asjaoludest loodi väidetavalt hoopis Qle, kes tegi volikirja enda teada arvete maksmiseks, kuid mitte üldvolitust kõikides küsimustes. Kuigi kaebaja viitab seejuures asjaolule, et varasemalt on sugulaste esitatud avalduse alusel kriminaalmenetlus teises analoogses asjas läbi viidud, ei lükka see siiski riigiprokuröri poolt avaldatut ja eelviidatut ümber, kuivõrd iga konkreetse kriminaalasja asjaolud on erinevad ning ka kuriteo kvalifikatsioon, mille alusel kriminaalmenetlust läbi viidi, oli teine.
5. Kaebuse esitaja leiab, et tulenevalt Riigikohtu praktikast tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 5

(6)1-21-5608 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus jäetud põhjendamatult alustamata või lõpetatud, mistõttu tuleb tagada Xle kaebeõigus täies mahus. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-97-10 märkinud, et uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab Riigikohtu määruses öeldu, et kui KarS § 207 korras esitab kaebuse isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasatud, ei või prokuratuur jätta kaebust läbi vaatamata formaalse põhjendusega, et isikut ei ole kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasatud, vaid peab võtma sisulise seisukoha, kas seda isikut tuleb käsitada kannatanuna. Seda ongi riigiprokurör käesoleval juhul oma määruses teinud. Riigiprokuratuur on leidnud, et X ei saa pidada kannatanuks KrMS § 37 lg 1 tähenduses. Et KrMS § 207 annab sõnaselgelt kaebeõiguse ainult kannatanule, ei olnud Riigiprokuratuuril eelnevast tulenevalt muud võimalust kui jätta kaebus rahuldamata. 12. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et X ei ole käsitatav kriminaalasjas kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes, mistõttu tal puudus KrMS §-s 207 sätestatud menetluses kaebeõigus, mistõttu jättis Lääne Ringkonnaprokuratuur 03.06.2021. a põhjendatult esitatud kaebuse läbi vaatamata ning Riigiprokuratuur 14.07.2021. a ringkonnaprokuratuuri määrusele esitatud kaebuse rahuldamata. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS §-dest 208 ja 385 p 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 14.07.2021. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6