Obsah (8)

§ 8§ 3051§ 50§ 49§ 71§ 91§ 92§ 337

1-21-2724 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14.07.2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-2724 Kohtukoosseis Heili Sepp, Ivi Kesküla, Orvi Koik

§ 8p 5 kohaselt on riigi kohustuseks X vara kaitsta, võttes see hoiule.

Praegu ei ole riik kaebaja vara välja selgitanud, sularaha vangla isikuarvele kandnud ega hoiule võtnud. Viidatud tsiviilasjas selgitas T, et esmalt võttis C oma asjad ja X asjad. X esindaja teavitas teda 15.09.2020 esemetest, mille C tagastas, mistõttu selguski alles siis, et raha on 1-21-2724 kadunud. X teavitas riiki raha kadumisest 24.09.2020, kuid riik otsustas seda 02.11.2020 lõplikult ignoreerida. Kaebaja esitas prokuratuurile nõude 01.12.2020 ja prokuratuuri eksimusest tingituna esitas ta vastuse maakohtule. Selle asemel tulnud prokuratuuril tegelikult suunata ta taotlusega Riigikohtusse. Läbiotsimise seaduslikkust pidi aga hindama eeluurimiskohtunik, mida ei ole märgitud. Kohtul tulnuks jätta tõend

§ 3051lg 3 alusel kõrvale.

Prokuratuur ei väitnud, et läbiotsimine oli seaduslik, millele vastu vaielda.

1. Läbiotsimismäärust ega protokolli X-le ei tutvustatud ja ta ei saanud 15.09.
2. a taotluse rahuldamata jätmisega oma vara advokaadi vahendusel kaitsta või käsutada. Suhtluspiirangute tõttu ei teadnud ta varade kadumisest. Väide, et tal oli võimalik viidatud kuupäeval advokaadi vahendusel oma vara käsutada, tõendab, et raha on leitud ja see on riigi käes. Riigi õigusabi korras määratud kaitsja töötab korruptantide heaks ja X kahjuks.
3. Fotolt on näha, et musta rahakoti münditaskus on sente ning et pangakaardile ja juhiloale lisaks on seal veel garaaži kiipkaart ja tanklakaart. S. Kase määrus ei lubanud ära viia juhiluba või dokumente, mis on ära võetud. Määrus käskis ära võtta muu hulgas süüteained ja –vahendid ning ravimid, mida ei järgitud. Läbiotsimise seaduslikkust ei ole tagatud. Protokollis ei ole märgitud, et korteri läbiotsimisel raha ei olnud. Prokuröri täiendav taotlus veel ühe auto arestimiseks tõendab prokuratuuri tegematajätmisi, sest X teadis juba siis, et tal on autosid rohkem kui kolm. Täna on teada, et arestimine oli algusest peale asjatu, sest prokuröri paljasõnaline väide, et X ei suuda T-le tasuda üürilepingujärgset kohustust, ei pidanud paika. Seejuures pettis kohtunik W kaebajalt T kasuks välja 500 eurot intressi enam. Intressi kulu oli 2500 eurot 10 000 euro kohta. Kuna X-lt nõuti 8000 eurot, siis pidi ka intress olema 1/5 väiksem. Samuti pettis kohtunik X kaitsja G kasuks välja tasud toimumata jäänud kohtuistungite eest ja maksis ekspertiisid kolmekordselt kinni. X ei pea eluliselt usutavaks, et osalised arvavad, et tal ei ole raha.
4. X 07.11.
5. a avaldus temalt varade äravõtmise kohta on aktuaalne ka täna. Prokurör ei ole talle tänaseni vara tagastanud. Kaebaja hinnangul on tema kinnitus, et XXX oli hoiukarbis 6000 eurot, on piisav tõend. Kui riik vastupidist tõendada ei suuda, siis tuleb lugeda X väidet tõendatuks. Rahakotis oli tal samuti 12 eurot sularaha, mis oli järgi jäänud 09.06.
6. a laenatud 50 eurost. Kaebaja on seisukohal, et maakohus on jätnud esitatud tõendid tähelepanuta ja on rajanud määruse suures osas teadmatusele. Menetlus ringkonnakohtus
7. Tallinna Ringkonnakohus määras 28.06.
8. a määrusega vaadata X määruskaebus läbi kirjalikus menetluses kohtukoosseisus Heili Sepp, Ivi Kesküla ja Orvi Koik. Ühtlasi andis kohus kohtumenetluse pooltele õiguse ringkonnakohtule esitada oma kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 05.07.2021 ja märkis, et määrus tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 14.07.2021 kell 14.
10. Ringkonnakohus registreeris 01.07.
11. a X avalduse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunike Ivi Kesküla ja Orvi Koigi taandamiseks. Avalduse kohaselt märkisid nimetatud kohtunikud 11.12.
12. a määruses nr X-XX-XXXXX, et muu hulgas tuleb lahendada küsimus menetluses äravõetud X asjade osas, kuid jätsid selle 31.08.
13. a otsuses lahendamata. Praegune küsimus puudutab samuti X varadega ümberkäimist, mistõttu ei ole kohane lasta samadel kohtunikel omale soodsaid olusid luua. Kuna nende kahe kohtuniku tõttu ei ole X-le vara teadlikult tagastatud, siis ei saa pidada neid erapooletuteks. Samuti on kohtunikud prokuratuuri mõjusfääris – kui nad teevad praeguse otsuse prokuratuuri kahjuks, siis ähvardab neid kriminaalvastutus eelneva teadliku vale otsuse eest. 1-21-2724
14. 02.07.
15. a edastas Tallinna Ringkonnakohus X avalduse

§ 50

lg 4 kohaselt kirjaliku arvamuse saamiseks Riigiprokuratuurile ja kuulas ära taandatavate kohtunike Ivi Kesküla ja Orvi Koigi seletused.

1. 02.07.
2. a taotlustega nõudis ringkonnakohus X määruskaebuse lahendamiseks Riigiprokuratuurilt ja Põhja Ringkonnaprokuratuurilt välja kriminaalmenetluse nr 20730000328 materjalid ning Harju Maakohtult kriminaalasja nr X-XX-XXXXX toimikud.
3. Riigi peaprokuröri Andres Parmase 05.07.
4. a vastuse kohaselt puudub prokuratuuri hinnangul X 01.07.
5. a taandamistaotluse rahuldamiseks alus. Taotluses kirjeldatu ei lange ühegi

§ 49

lg-s 1 kirjeldatud taandumise aluse alla, mistõttu saaks taandumise alusena kõne alla tulla üksnes

§ 49lg 6, s.

o muu põhjus, mille tõttu ei saa kohtunik olla erapooletu või mille tõttu ei näiks menetlus objektiivselt erapooletu. X taotluse seisukohad selliseks järelduseks objektiivset alust ei anna. Muuhulgas toonitab riigi peaprokurör, et X ei avaldanud tema suhtes toimetatud kriminaalmenetluses nr XXXXXXXXXXX, mis päädis Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.

1. a otsusega nr X-XX-XXXXX/217, kordagi seisukohta, et temalt oleks kriminaalmenetluses läbiotsimisel 6000 eurot ära võetud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, prokuratuuride ja maakohtu määrustega, X taotluses ja kaebustes esitatud seisukohtadega, kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjaliga nr 20730000328 ja kriminaalasja nr X-XX-XXXXX materjalidega, leiab, et määruskaebuses esitatu ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Samuti puudub alus rahuldada X avaldus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunike Ivi Kesküla ja Orvi Koigi taandamiseks. X taotlus kohtunike taandamiseks
3. Vastavalt

§ 50lg-le 5 lahendatakse taandamistaotlus nõupidamistoas koostatud määrusega.

Mitme kohtuniku taandamise taotluse lahendab sama kohtukoosseis lihthäälteenamusega.

§ 50

lg 4 kohaselt kuulab kohus enne taandamistaotluse lahendamist ära taandatava kohtuniku seletuse ja poolte arvamused.

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja nr X-XX-XXXXX materjalidega, kuulanud ära taandatavate kohtunike arvamused ning tutvunud riigi peaprokuröri arvamusega, leiab, et käesoleval juhul ei esine Tallinna Ringkonnakohtu kohtunike Ivi Kesküla ja Orvi Koigi taandamis- ega taandumisaluseid, mistõttu X taotlus tuleb jätta rahuldamata.
2. Kohtuniku taandumise alused on loetletud

§ 49lg-s 1.

Kohtunik on kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta: on varem samas kriminaalasjas teinud madalama astme kohtu lahendi või kohtulahendi, mille kõrgema astme kohus on osaliselt või täielikult tühistanud, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on lahendi tühistamisel saatnud kriminaalasja uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus; on samas kriminaalasjas eeluurimiskohtunikuna teinud

§-s 132, 134, 135 või 137 nimetatud kohtumääruse, välja arvatud kriminaalasja arutamisel kokkuleppe- ja käskmenetluses; on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina; on või on olnud

§ 71

lg 1 järgi süüdistatava, kannatanu või tsiviilkostja lähedane.

§ 50

lg 1 kohaselt võib kohtumenetluse pool esitada tema taandamise taotluse, kui kohtunik ei ole taandunud

§-s 49 sätestatud alustel. 37. Praegu ei esine kohtunike Ivi Kesküla ja Orvi Koigi taandumise ja taandamise aluseid ning puudub ka alus asuda seisukohale, et nimetatud kohtunikud ei saa olla erapooletud muul põhjusel (

§ 49lg 6).

Selleks ei anna alust X poolt toodu, et nad olid juba kohtunikud kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX. Kuigi Ivi Kesküla ja Orvi Koik olid kriminaalasja kohtukoosseisus, kes lahendasid X kaitsja apellatsiooni, ei anna see alust asuda seisukohale, et nad oleksid praeguses 1-21-2724 määruskaebemenetluses erapoolikud. X ei avaldanud kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX kordagi seisukohta, et temalt oleks kriminaalmenetluses läbiotsimisel 6000 eurot ära võetud, mistõttu ei olnud kriminaalasja kohtumenetluses isiku süüküsimust arutanud ringkonnakohtu koosseisul (sh Ivi Keskülal ja Orvi Koigil) objektiivselt võimalik kõnealuses küsimuses seisukohta kujundada. Käesolevas määruskaebemenetluses lahendatav ja SKHS alusel esitatud taotlust puudutav vaidlus on X süüküsimuse lahendamisest nii faktiliselt kui õiguslikult eraldiseisev, mistõttu puudub ka oht, et varasemalt isiku süüküsimuse arutamisel osalemine võiks mõjutada nimetatud kohtunike seisukohti käesoleva määruskaebuse lahendamisel. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes

§ 50

lg-st 5 jätab ringkonnakohus X taotluse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunike Ivi Kesküla ja Orvi Koigi taandamiseks rahuldamata. Taotluse läbivaatamise võimalikkus

1. X esitas 01.12.2020 Riigiprokuratuurile kaebuse, milles palus hüvitada talle varaline kahju 6000 eurot seoses sellega, et prokuratuuri juhitud menetluses toimunud seaduserikkumise tagajärjel kadus X kodust XXX, raha. Seejuures viitas X kaebuses kaebemenetlusele materjalis nr
3. Juhtiv riigiprokurör tõi määruses asjakohaselt välja, et SKHS §-de 5, 6 ja 7 kohaselt on süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise esmaseks eelduseks süüteomenetluse faktiline toimetamine ehk kriminaalasja menetlemine, mille käigus põhjustatakse isikule menetleja poolt eelviidatud sätete mõistes kahju. Kuna X 24.09.
4. a kuriteoteate pinnalt, mille kohaselt viidi
5. a kaebaja kodust XXX läbiotsimise käigus ära talle kuuluv raha, jäeti kriminaalmenetlus nr 20730000328 selleks vajaliku aluse puudumise tõttu alustamata, siis puudub kõnealuses asjas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise esmane eeldus ehk kriminaalmenetluse toimetamise fakt. Eeltoodust lähtudes jättis juhtiv riigiprokurör õigesti X kahju hüvitamise taotluse menetluses nr 20730000328 läbi vaatamata.
6. X kaebustest on saanud selgemaks, et ta nõuab 6000 euro suuruse varalise kahju hüvitamist seoses sellega, et talle põhjustati kahju kriminaalmenetluses nr X-XX-XXXXX, s.o täpsemalt selle kriminaalasja kohtueelses menetluses (nr XXXXXXXXXXX)
7. a teostatud läbiotsimisega, mille tulemusena kadus tema kodust väidetavalt 6000 eurot sularaha.
8. Maakohus on määruses asjakohaselt välja toonud, et kriminaalasjast nr X-XX-XXXXX nähtuvalt toimetati X elukohas aadressil XXX läbiotsimine 14.06.
9. a. X suhtes saadeti süüdistusakt Harju Maakohtusse 01.12.2017 ja kohtulik uurimine lõpetati maakohtus 30.07.
10. Maakohus kuulutas otsuse 31.10.2019 ning Tallinna Ringkonnakohus 31.08.
11. 30.09.2020 esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsiooni X kaitsja ja 02.10.2020 X ise (seegi on allkirjastatud 30.09.2020). Alates 30.09.2020 oli kriminaalasi seega kassatsioonimenetluses ja kohtulahend jõustus Riigikohtu 12.03.
12. a otsusega.
13. Asjas puudub vaidlus, et X ei esitanud maakohtule kohtumenetluse kestel SKHS § 18 lg 1 kohast taotlust ega esitanud seda ka SKHS § 21 lg-te 1 ja 3 kohaselt ringkonnakohtule. Kahju hüvitamise taotluse esitamist pärast ringkonnakohtu menetlust reguleerib SKHS § 21 lg 4, mille kohaselt võib isik, kes jättis mõjuval põhjusel taotluse ringkonnakohtule esitamata või kui kahju hüvitamise nõude aluse olemasolu selgus alles kassatsioonimenetluses ning isik jättis mõjuval põhjusel taotluse Riigikohtule esitamata, taotluse esitada prokuratuurile või kohtuvälisele menetlejale. Taotlus tuleb esitada kuue kuu jooksul ringkonnakohtu või Riigikohtu lahendi jõustumisest arvates. Taotluse lahendamisel järgitakse SKHS
14. peatüki
15. jaos sätestatut.
16. X esitas esmakordselt taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks 01.12.
17. a Riigiprokuratuurile. Kriminaalmenetluse nr 20730000328 materjalidest on sedastatav, et sel ajal oli kriminaalasja nr X-XX-XXXXX menetlus pooleli Riigikohtus. Taotlust esitades ei põhjendanud X, miks ta ei esitanud taotlust Riigikohtule, nagu ülalviidatud säte ette näeb, või 1-21-2724 miks ta ei esitanud seda varem menetluse maakohtule ega tõstatanud küsimust ringkonnakohtu menetluses.
18. X on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses selgitanud, et ta sai 6000 euro kadumisest teada alles 15.09.2020, kui esindaja teavitas teda esemetest, mille C tagastas. Sellest väitest järeldub, et X väidetava nõude aluse olemasolu selgus justkui
19. a septembri keskel ehk ajal, kui X ja tema kaitsja koostasid kassatsioone. Kriminaalasi nr X-XX-XXXXX oli septembrist kuni 12.03.
20. a otsuse kuulutamiseni Riigikohtus kassatsioonimenetluses. Seega oli nii Xl kui ka tema toonasel vandeadvokaadist kaitsjal pärast väidetava sularaha kadumise teadasaamist piisavalt aega, et esitada SKHS § 21 lg 4 kohaselt kahju hüvitamise taotlus Riigikohtule, kuid nad ei teinud seda ega maininud seda väidetavat menetlusrikkumist kassatsioonides. Seejuures esitas X kaitsja veel 12.01.
21. a Riigikohtule kassatsiooni täienduse, kuid selleski ei mainitud väidetavalt läbiotsimisel kadunud/ära võetud sularaha ega esitatud taotlust kahju hüvitamiseks.
22. Seejuures on tähelepanuväärne, et kuigi X väidab ringkonnakohtule, et sai raha kadumisest teada alles 15.09.2020, kirjutas ta juba 07.09.2020 Kaitsepolitseiametile kirja, kus kaebas, et aadressilt XXX on ära viidud „enam kui oluline summa sularaha“, seostades seda läbiotsimise ja D-ga ning kahtlustades politseiametnikke omastamises. Just see avaldus registreeritigi prokuratuuris 24.09.2020 ja selle alusel jäeti prokuratuuris 29.09.2020 alustamata kriminaalmenetlus nr 20730000328 – otsus, mida X vaidlustas hiljem edutult Riigiprokuratuuris, kuid mitte enam ringkonnakohtus. Seega ilmneb, et väiteid raha kadumise kohta ei saa siiski seostada mingi 15.09.2020 toimunud sündmusega, mille käigus X sai väidetavast vargusest teada, vaid ta argumenteeris seda juba varem. See vastuolu tekitab tugeva kahtluse selles, kas tegelikult toimus mingi reaalne „teadasaamine“ raha kadumisest või mõtles X selle siiski hiljem välja, põhjendamaks seda, miks ta varem raha kadumisest ei teavitanud. Seejuures tekitab see vastuolu tõsise kahtluse, et „teadasaamise“ kuupäeva 15.09.2020 mõtles X välja tulenevalt kuupäevast 24.09.2020, millega prokuratuuri menetlusdokumentides on tähistatud tema kuriteoteade seoses registreerimisega prokuratuuris), teadvustamata, et tegelikult koostas ta nimetatud teate juba 07.09.
24. Nii või teisiti – isegi juhul, kui X sai raha kadumisest teada juba 07.09.2020 - oleks ta saanud esitada vastava kahjunõude 01.12.2020 Riigiprokuratuurile lahendamiseks üksnes juhul, kui tal oleks olnud mõjuv põhjus, miks ta seda varem kohtutele (ka Riigikohtule) ei esitanud. Ühtegi sellist mõjuvat põhjust X prokuratuurile taotlust ja kaebust esitades ei nimetanud. Seejuures on riigi peaprokurör oma 13.04.2021 määruse p-s 3.5 eraldi toonitanud, et prokuratuur saaks vastavat taotlust läbi vaadata vaid juhul, kui X oleks varem jätnud kohtule (sh SKSH § 21 lg 4 kohaselt antud juhul just Riigikohtule) taotluse esitamata mõjuval põhjusel. Sellest otsesest viitest hoolimata ei nimetanud X ka maakohtule kaevates ühtegi sellist mõjuvat põhjust, edastades maakohtule 16.04.2021 ilma igasuguste põhistusteta vaid üldise teate, et „kaebajale sai tõsikindlalt selgeks, et raha on varastatud, alles 2020.a.“ Ometi oli selleks, et Riigiprokuratuur saanuks taotluse sisuliselt läbi vaadata, vältimatult vajalik, et X-l esinenuks kriminaalmenetluses kohtutele, iseäranis just Riigikohtule, kahju hüvitamise taotluse esitamata jätmiseks mõjuv põhjus (SKHS § 21). Kokkuvõttes ei tuvastanud Riigiprokuratuur ega maakohus õigesti ühtegi SKHS § 21 lg 4 tähenduses mõjuvat põhjust, mis õigustaks seda, et X ei esitanud kahju hüvitamise taotlust kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX Riigikohtule või ka mõnes varasemas kohtuastmes enne seda.
25. Tuginedes ülal p-des 42-46 öeldule ja sellele, et kaebaja on ise ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses kinnitanud, et väidetava nõude aluse olemasolu oli X-le kassatsioonimenetluse ajaks selge, leiab kolleegium prokuratuuri ja maakohtuga nõustuvalt, et X-l puudus kahju hüvitamise taotluse SKHS § 21 lg 4 kohaselt Riigikohtule esitamata jätmiseks mõjuv põhjus, isegi kui tema väide 15.09.2020 vara kadumisest teadasaamise kohta vastab tõele. Seaduses sätestatud kahju hüvitamise korra eiramist ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, mis annaks õiguse 1-21-2724 esitada taotlus vastavalt isiku soovile SKHS § 21 lg 4 kohaselt lihtsalt Riigiprokuratuurile. Nimetatud sätet on võimalik mõista (mh ka SKHS § 18 lg 1 kontekstis) vaid nii, et kahju hüvitamise nõude olemasolu selgumisel kassatsioonimenetluses tuleb esitada kahju hüvitamise taotlus Riigikohtule, vastasel korral oleks viide Riigikohtule SKHS § 21 lg-s 4 sisutühi. Olukorras, kus kahju tekkimise võimalikkus ilmnes väidetavalt alles kassatsioonmenetluse ajal ja väidetavalt pärast maakohtu ja ringkonnakohtu menetluse ammendumist, tulnuks seega esmalt pöörduda Riigikohtu poole (vrd RKKKm nr 1-19-9021, p 17). X-l olid taotluse Riigikohtule esitamiseks olemas kõik võimalused ja piisavalt aega. Samuti oli tal kriminaalmenetluse nr XXX-XXXXX vältel advokaadist kaitsja ning seega on olnud tagatud asjakohane õiguslik nõustaja. See, et seaduses sätestatu kord ei tundu isikule meelepärane, pole mõjuvaks põhjuseks, et seda mitte järgida.
26. SKHS § 13 lg 2 sätestab, et kui taotlus või kaebus esitatakse pärast tähtaja möödumist, märgitakse selles tähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused. Menetleja tagastab taotluse või kaebuse läbi vaatamata, kui selle esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. X-l puudus kahju hüvitamise taotluse kassatsioonimenetluses Riigikohtule esitamata jätmiseks mõjuv põhjus. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kaebuses ei ole taotletud kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist, oli prokuratuuril tulenevalt SKHS § 13 lg-st 2 alus jätta X taotlus kahju hüvitamiseks läbi vaatamata.
27. Samuti saab nõustuda, et X taotluse võis jätta läbi vaatamata SKHS § 13 lg-st 3 tuleneval alusel, kuna tal puudub ilmselgelt õigus nõuda kahju hüvitamist.
28. X nõuab hüvitist seetõttu, et talle tekitati 6000 eurot varalist kahju seoses sellega, et prokuratuur rikkus tema elukoha läbiotsimisel seadust, mille tulemusena kadus tema kodust ära 6000 eurot sularaha. Seejuures saab kaebustest järeldada, et ta on pidanud kahju tekitavaks rikkumiseks seda, et läbiotsimismäärust ei tutvustatud temale ega tema täisealisele perekonnaliikmele ja et läbiotsimisprotokoll ei sisaldanud märget sularaha mitteleidmise kohta. Lisaks on ta leidnud, et läbiotsimisprotokoll on võltsing ning läbiotsijad jätsid ta vara kaitseta. Ka on ta märkinud, et raha omastamise eest vastutab politseiametnik D.
29. Kuigi X ei ole oma nõude esitamiseks konkreetsetele SKHS sätetele tuginenud, saaks kolleegiumi hinnangul praegusel juhul olla asjakohaseks sätteks SKHS §
30. Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt võib juhul, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Järelikult on kahjunõude rahuldamise eelduseks menetleja süüline menetlusõiguse rikkumine, millega põhjustati X-le kahju.
31. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et puudub alus väita kahju tekitamist, kuna kriminaalasja nr X-XX-XXXXX materjalidele tuginedes pole alust arvata, et X elukohas oleks seal läbiotsimise toimetamise hetkel üldse 6000 eurot sularaha olnud. Kuna maakohus on oma määruses sellist seisukohta ka kriminaalasja konkreetsetele materjalidele tuginedes detailselt põhjendanud (vt maakohtu määruse lk-d 4 ja 5), siis ei pea kolleegium seda vajalikuks siinkohal üle korrata. Kuigi ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väidab X, et sularaha asus köögi kappide peal olevas karbis ning pärines autode ja nende osade müügist, on tegemist jätkuvalt paljasõnaliste väidetega, mille kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Seevastu on aga maakohus oma määruses toonud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginevad asjakohased faktid, mis annavad aluse arvata vastupidist. Seejuures tekitab tõsise kahtluse X väidete usutavuses raha olemasolu kohta ka tema väidete vastuolulisus (vt ülal p-d 44-45), kusjuures on tähelepanuväärne, et 07.09.2020 kirjas rääkis ta üldsõnaliselt „enam kui olulise summast“ ja alles 19.11.2020 kirjas hoiukarbist kadunud „enam kui olulisest summast 6000 eurost“. Raha olemasolu ja kadumise väidete ebausaldusväärsust süvendab asjaolu, et algul süüdistas X raha kadumisega seoses nimeliselt politseiametnikku D, keda, nagu on selgunud, toimingul üldse 1-21-2724 polnudki. X leiab, et tema kinnitus, et korteris oli hoiukarbis 6000 eurot, on raha olemasolu kohta piisav tõend, ning riigil tuleb tõendada, et seda seal ei olnud. Jääb selgusetuks, millele tuginedes X sellist tõendamiskoormust väidab ja millisel põhjusel on tema kolm aastat hiljem esitatud väide, et 6000 eurot seal oli, veenvam tõend, kui see, et läbiotsimisel (mille käigus muuhulgas otsiti ka arestitavat vara) seda raha ei leitud.
32. X on heitnud kaebustes menetlejale süülise rikkumisena ette muuhulgas läbiotsimismääruse ja –protokolli seadusekohast tutvustamata jätmist ning asjaolu, et läbiotsimisprotokolli ei kantud märget läbiotsimisel sularaha mitteleidmise kohta.

§ 91

lg 7 kohaselt tutvustatakse läbiotsimist rakendades isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele allkirja vastu läbiotsimismäärust. Kaebaja saadetud määrusest on tuvastatav, et vanemprokurör Saskia Kase 14.06.

1. a XXX, läbiotsimismääruse allkirjastas samal päeval C. 14.06.
2. a läbiotsimisprotokollist nähtuvalt viibis XXX korteri läbiotsimise juures eluruumi üürnik C, kes on oma allkirjaga kinnitanud, et protokoll on läbi loetud ja õigesti koostatud ning et ta sai protokolli koopia kätte samal päeval. Kriminaalasja nr X-XX-XXXXX materjalide hulgas on ka XXX eluruumi 17.11.
3. a üürileping (III kd, tl 58-62), mille kohaselt on korteri üürnikeks nii X kui ka C. Arvestades seda ja asjaolu, et nimetatud isikutel oli ka ühine laps, polnud menetlejatel toimingu ajal põhjust kahelda selles, et tegemist on perekonnaga. Kuna määrust ja protokolli tutvustati C-le, kelle elukohas läbiotsimist toimetati, ja viimane on seda ka oma allkirjaga kinnitanud, siis toimus läbiotsimine kooskõlas

§ 91lg-s 7 sätestatuga ning X väited võimalikust rikkumisest on alusetud.

54. Ringkonnakohus ei nõustu X-ga ka selles, justkui pidanuks prokuratuur kandma läbiotsimisprotokolli märke selle kohta, et tema elukohast ei leitud sularaha.

§ 92lg 1 ei kohusta menetlejat läbiotsimisprotokolli kandma leidmata jäänud objekte.

1. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et isegi kui X-l olnuks mõjuv põhjus kahju hüvitamise taotluse Riigikohtule mitteesitamiseks, ei oleks taotlusel edulootust, sest sellest ei nähtu viiteid kahju tekitanud menetlusõiguse rikkumisele. Ainuüksi kaebaja subjektiivne arvamus menetleja väidetava süülise menetlusõiguse rikkumise tulemusena isikule tekitatud kahju põhjustamise ning tõendamata väited raha olemasolu ja kadumise kohta ei anna alust SKHS § 7 kohaselt kahjunõudeks. Seega on juhtiva riigiprokuröri 02.02.
2. a määrus X süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata kohta õiguspärane ning riigi peaprokurör ja maakohtus on omakorda jätnud õigustatult X kaebused vastavalt 13.
3. ja 14.05.
4. a määrustega rahuldamata.
5. Eelnevast tulenevalt ning juhindudes SKHS § 13 lg-test 2 ja 3 ning

§ 337lg 1 p-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14.05.2021.

a määruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/