← Eesti

2-19-630/93

Obsah (14)§ 651§ 456§ 348§ 238§ 652§ 445§ 442§ 173§ 162§ 163§ 168§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-630 Koh

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles ühisvara jagati hagis taotletud viisil, jäeti vastuhagi rahuldamata ning jaotati menetluskulud. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hageja hagi ühisvara jagamise nõudes rahuldamata, rahuldab vastuhagi ühisvara jagamiseks ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis märgitule. Maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõud jäävad jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis märgitule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 9. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja II vaidlustab maakohtu otsust osas, milles jagati kostjate ühisvara selliselt, et korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) (korter) müüakse avalikul enampakkumisel ning tulemi arvel täidetakse hüpoteegipidaja Danske Bank A/S laenulepingutest tulenevad nõuded ning ülejäävast tulemist pool antakse hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse ning jäeti kostja II vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kostjate 22. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise kokkulepe ning kokkulepe elatise ja majandamiskulude maksmise kohta ning asjaõiguslepingud tunnistati kehtetuks. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

  1. Üldjuhul on apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude esitamine piiratud (vt nt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 71). Samas olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vajalik esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, saab seda teha sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses ja apellatsioonivastuses või kas pooled tuginesid neile asjaoludele apellatsioonkaebuse või apellatsioonivastuse esitamise tähtaja jooksul (vt Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39). Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus seadusest tulenevat selgitamiskohustust (

§ 348

lg 1, § 351), jättes kostjale II selgitamata, missuguseid asjaolusid ta peab tõendama enda seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks, siis andis ringkonnakohus kostjale II tähtaja vastuhagis esitatud PKS § 34 lg 2 järgi kvalifitseeritava nõude eelduste tõendamiseks ja asjaolude väljatoomiseks (vt ringkonnakohtu

  1. aprilli
  2. a istungi protokoll; kd II, tl 195). Kostja II esitaski tähtaegselt
  3. mai
  4. a menetlusdokumendis asjaolusid ja tõendeid, mida maakohtu menetluses ei esitatud. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased (

§ 238

lg 1) ning need tuleb

§ 652lg 3 pst 2 tulenevalt võtta asja juurde.

  1. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt ühisvara jagamise viisi ning vastuhagis taotletud viisil ühisvara jagamise korral omandiõiguse kaotamise eest makstava hüvitise suuruse üle. Maakohus leidis, et kostjate ühisvarasse kuuluv korter tuleb jagada hageja taotletud viisil selle avalikul enampakkumisel müümise teel, tulemi arvel tuleb rahuldada hüpoteegipidaja nõuded ja ülejäänud tulem jagada kostjate vahel võrdselt ning kostja I osa tulemist anda kohtutäituri käsutusse. Kolleegium on seisukohal, et ühisvara, mille jagamist praeguses asjas taotletakse, tuleb jagada kostja II vastuhagis taotletud viisil.
  2. Kostja II leiab apellatsioonkaebuses, et ühisvara hulka kuuluva korteri jagamine avalikul enampakkumisel müümise läbi ei vasta kõige paremini poolte huvidele. Kolleegium nõustub kostja II seisukohaga, et võimalusel tuleb korter jagada selliselt, et see jäetakse kostjale II, pannes talle kohustuse maksta kostja I omandiõiguse kaotamise eest hüvitis. 8 12.
  3. Kolleegium selgitab, et ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 kohaselt abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomandi lõpetamise viise reguleerib asjaõigusseaduse (AÕS) §
  4. Ühisvara hulka kuuluva eseme võib AÕS § 77 lg-t 2 arvestades jagada ka selliselt, et see jäetakse ühele abikaasadest, pannes talle kohustuse maksta teisele abikaasale välja tema osa rahas. Kui sissenõudja on esitanud hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, siis tuleb vara jagamise viisi valikul silmas pidada nii sissenõudja, võlgniku kui ka tema abikaasa huvisid. 12.
  5. Arvestades kõigi asjast puudutatud isikute huve, nõustub kolleegium kostja II seisukohaga, et sobivaim korteri jagamise viis oleks selle kostja II ainuomandisse jätmine, sest kostja II elab korteris koos tema ja kostja I ühiste lastega. Kohtupraktikas on kinnitatud, et kinnistu jagamise viiside üle otsustamisel saab arvestada asjaoluga, et kinnistul asuv elamu on nii poolte kui nende laste elukoht (Riigikohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-199-04, p 23). Kuigi sissenõudja huviks ühisvara jagamisel on, et võlgnik saaks raha, mille arvel oleks võimalik täita tema kohustus sissenõudja ees, siis ei ole selle huvi järgimiseks tingimata vajalik korteri müük avalikul enampakkumisel. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita asja materjalid maakohtu kartust, et kostja II hüvitamise kohustust ei täida. Samuti on kohtul võimalik otsuses

§ 445

lg 1 alusel ette näha otsuse täitmise kord, vältimaks eseme omandamist hüvitist maksmata (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1417, p-d 26.1–26.2).
  3. Täiendavalt tuleb ühisvara jagamise viisi valikul aga silmas pidada, et kui kostja II soovib korterit endale, kuid ta ei suuda kostjale I tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisvara hulka kuuluva korteri jagamine selle kostjale II jätmisega võimalik. Ühtlasi tähendab see, et puudub sobivam ühisvara jagamise viis, mis annaks kohtule aluse keelduda hageja taotletud viisil ühisvara jagamisest. 13.
  4. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele kaasomanikele nende osa rahas välja maksma (Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13). Praegusel juhul on esimene tingimus täidetud, kuna kostja II esmane huvi on saada korter endale. Teise tingimuse kontrollimiseks tuleb välja selgitada, kui palju on kostja II valmis korteri endale saamise eest maksma ja kas see summa vastab omandiõiguse kaotamise eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurusele. 13.
  7. Kostja II on menetluses väitnud, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvaral lasuvate kohustuste täitmiseks, ja on esitanud ka vastavad arvestused, mis ulatuses tuleks ühisvaras oleva korteri kostja II ainuomandisse jätmise tõttu kostjal I tekkivat hüvitisnõuet vähendada. Kolleegium märgib, et kui ühisvarasse kuuluv asi jagatakse selle ühele abikaasale jätmisega ning üks abikaasa on kasutanud oma lahusvara ühisvara huvides, siis saab seda õiglase hüvitise, mis ühel abikaasal tuleb teisele abikaasale tasuda, määramisel arvestada. Kui abikaasa leiab, et seetõttu tuleks hüvitisnõuet vähendada, siis saab neid väiteid pidada PKS § 34 lg 2 järgse nõude esitamiseks tasaarvestusavaldusena (võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes) teise poole hüvitisnõudega (vt Riigikohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828/113, p 21.1). 13.
  10. Maakohus on võtnud aluseks kinnisasja väärtuse (130 000 eurot), korterile seatud hüpoteegiga tagatud laenulepingutest tulenevad laenu tagasi maksmise kohustused (39 477,28 eurot), kostja II tasaarvestuseks esitatud nõude (30 252,22 eurot) ja leidnud, et isegi kui lugeda eeltoodud asjaolud tuvastatuks, oleks väljamõistetav õiglane hüvitis suurem, kui kostja II on nõus välja maksma (1509,14 eurot). Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud lähtuma hüvitise, mida kostja II on omandi kaotuse eest valmis maksma, määramisel kostja II
  11. juuni
  12. a istungil kompromissi korras pakutud summast 10 000 eurot. Kolleegium märgib, et ei 9 piisa sellest, kui pool avaldab, et on kompromissina valmis teatud summas hüvitise maksmiseks, vaid poolel tuleb kinnitada, milline on see hüvitise summa, mille ta on nõus omandi kaotuse eest tasuma. Samas jättis maakohus nõuetekohaselt välja selgitamata, kui palju on kostja II valmis ja võimeline korteri talle jätmise eest hüvitist maksma (vt Riigikohtu
  13. aprilli
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 25). Ringkonnakohus kõrvaldas kohtuistungil maakohtu eksimuse, tehes kostjale II ettepaneku teatada, milline on maksimaalne hüvitise summa, mille ta on nõus kostjale I ühisomandi osa kaotuse eest tasuma (kd II, tl 194 pöördel). Kostja II on nii
  15. mai
  16. a seisukohas kui ka
  17. juuli
  18. a e-kirjas kinnitanud, et ta on valmis ja võimeline tasuma kostja I osa eest hüvitist 28 283,94 eurot (kd III, tl 2 ja 46).
  19. Kuivõrd maakohus jättis kindlaks tegemata, millises summas hüvitise tasumiseks on kostjal II võimekus, siis jättis maakohus ka sisuliselt hindamata kostja II esitatud ühisvara jagamisega seotud varalised nõuded ning selle, kui suurt hüvitist omandi kaotuse eest tuleb pärast vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestust tegelikult maksta. Eelnevat arvestades selgitab kolleegium välja, kas väljamõistetav hüvitis jääb sellisesse suurusjärku, mille maksmise valmidust on kostja II menetluses korduvalt avaldanud. 14.
  20. Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt ei saa kostja II rahalisi nõudeid ühisvara jagamisel arvesse võtta seetõttu, et kostja II ei tuginenud neile ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel. Kolleegium märgib, et kostja II on teinud tema poolt asjas esile toodud kulutused, mida ta palub omandi kaotuse eest makstava hüvitise määramisel arvestada, pärast vaidlustatud otsusega kehtetuks tunnistatud
  21. aprillil 2016 sõlmitud lepingut. 14.
  22. Kolleegium selgitab, et kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (vt ka Riigikohtu
  23. mai
  24. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on leidnud, et ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (Riigikohtu
  25. mai
  26. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-138-14, p 13). Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti kostjate abielu
  27. septembril 2005 ja see lõppes lahutusega
  28. mail
  29. Enne
  30. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele kohaldub PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist
  31. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS. Kostja II väiteid kostjale I tagatava hüvitise vähendamise osas tuleb hinnata PKS § 34 lg 2 kontekstis, mille kohaselt, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel (vt ka Riigikohtu
  32. detsembri
  33. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 30). 14.
  34. Kolleegium selgitab, et vastavalt PKS1995 § 14 lg-le 1 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest. Abikaasade ühisvaraks ei ole siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.
  35. Kostja II on tuginenud sellele, et ta müüs
  36. detsembril 2016 talle kuuluva KKK, Tallinn asuva korteri ja sai müügi eest 24 718,87 eurot, mille ta maksis Danske Bank A/S-le kostja I eest laenulepingu nr EEL-230306AK ennetähtaegseks lõpetamiseks. 10 15.
  37. Kolleegiumi hinnangul saab asjas esitatud materjalidest järeldada, et kostja II on laenulepingust nr EEL-230306AK tuleneva kohustuse täitnud oma lahusvara arvel. Kostja II tõendas korteri müügi-, ühishüpoteegiga koormamise ja asjaõiguslepinguga, et kostja I ostis KKK–174 asuva korteri
  38. märtsil 2005 (kd III, tl 4–6), s.o enne abielu sõlmimist. Samuti kinnitab kostja II esitatud kinke- ja asjaõigusleping, et kostja I kinkis
  39. mail 2007 nimetatud korteri kostjale II (kd III, tl 27–28).
  40. detsembril 2016 sõlmitud KKK–174 asuva korteri müügi- ja asjaõiguslepingu p 4.1 järgi müüs kostja II nimetatud korteri hinnaga 41 500 eurot, kusjuures p-s 4.2.1 on kokku lepitud, et notar edastab ostuhinnast hoiustatud rahast 24 718,87 eurot Danske Bank A/S Eesti filiaali kontole selgitusega „Laenulepingu nr EEL-230306AK ennetähtaegne lõpetamine“ (kd I, tl 144 pöördel). Hageja väidab, et kuivõrd kostja II täitis kohustuse kinke eest, mille kostja II sai kostjalt I, siis ei saa seda ühisvara jagamisel arvesse võtta. Kolleegium sellega ei nõustu. PKS1995 § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara mh tema poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. Seega oli korter asukohaga KKK–174 selle müümise hetkel kostja II lahusvaras, mistõttu saab ka selle arvel saadud raha pidada kostja II lahusvarasse kuuluvaks. Kolleegiumi arvates ei muuda järeldust ka hageja viide sellele, et kõnealusele korterile seatud hüpoteegi summa oli väidetavalt suurem kui korteri väärtus. 15.
  41. Kostja II tõi esile, et kostja I ja AS Sampo Pank sõlmisid
  42. märtsil 2006 laenulepingu nr EEL-230306AK, mille alusel võttis kostja I laenu korteri asukohaga AAA, Tallinn ostuhinna tasumiseks ja sisustuse ostu finantseerimiseks (kd III, tl 14). Vaidlust ei ole selle üle, et laenulepingust nr EEL-230306AK tulenev kohustus on kostjate solidaarkohustus (vt ka hageja
  43. mai
  44. a menetlusdokumendi p-d 2.2 ja 2.6; kd I, tl 167 pöördel ja 168), nagu tuvastas ka maakohus.
  45. Lisaks on kostja II märkinud, et ta on teinud Danske Bank A/S Eesti filiaalile ajavahemikus
  46. aprill
  47. a kuni
  48. aprill
  49. a oma lahusvara arvel laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA alusel tagasimakseid kokku 10 800 eurot. 16.
  50. Kolleegium on seisukohal, et kostja II on laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL260606KA alusel võetud laenu tagasimaksmise kohustust täitnud oma lahusvara arvel. Kostja II on pangakonto väljavõtetest nähtuvalt tasunud tagasimaksed pärast kostjate abielusuhete lõppemist (kd III, tl 32–34). Pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel (vt Riigikohtu
  51. märtsi
  52. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 14). Samuti ei ole hageja esitanud vastuväiteid kostja II avaldatule, et ta on teinud laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA täitmiseks makseid 10 800 euro ulatuses. 16.
  53. Kostja II tõi esile, et kostja I ja AS Sampo Pank sõlmisid
  54. märtsil 2005 laenulepingu nr EEL-0203050AK, mille alusel võttis kostja I laenu korteri asukohaga KKK–174, Tallinn ostuhinna osaliseks tasumiseks ja renoveerimistööde finantseerimiseks (kd III, tl 9). Samuti, et kostja I ja AS Sampo Pank vahel
  55. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu nr EEL-260606KA alusel võttis kostja I laenu kinnistu asukohaga UUU ostuhinna tasumiseks (kd III, tl 20). Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et laenulepingutest nr EEL-0203050AK ja EEL-260606KA tulenevad kohustused kuuluvad kostjate ühisvara hulka. 16.
  56. Hageja on tuginenud sellele, et korteri asukohaga AAA, Tallinn seotud laenumakseid ei saa ühisvara jagamisel arvestada, sest need kajastuvad korteri väärtuses, kui korteri suhtes toimub enampakkumine ja hüpoteegipidaja nõue täidetakse. Kolleegium märgib, et tasaarvestus saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui ühisvara jagatakse vastuhagis taotletud viisil, millisel juhul ei müüda korterit enampakkumisel, vaid jäetakse see kostja II ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuse vastu. Sellisel juhul hüpoteegipidaja nõuet ei täideta, vaid kostja II on palunud jätta laenulepingutest tulenevad kohustused sisesuhtes tema kanda. 11 Kui kohus valib kaasomandi lõpetamise viisiks enampakkumise, ei oma tasaarvestusavaldus tähtsust, sest enampakkumise tulemi jagamisel ei ole vastastikuseid nõudeid. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse eelduseks on tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, st nõuded peavad eksisteerima samade poolte vahel. Seega peaks kostjal I olema õigus täita nõudele vastav kohustus kostjale II. Korteri avalikul enampakkumisel ei teki sellist õigust poole saadud tulemi suhtes. Kui asi müüakse kohtutäituri kontrolli all, siis ostja maksab tulemi kohtutäiturile, kes tagastab vajalike kulude katmisest ülejääva summa võrdsetes osades kostjatele.
  57. Täiendavalt tugines kostja II maakohtu menetluses sellele, et ta tasus
  58. detsembril 2016 oma lahusvara arvel I OÜ-le 1033,35 eurot laenumaksena kostja I eest. Kostja II jäi selle juurde ka apellatsioonkaebuses. Hageja vastuväite kohaselt ei ole kõnealuse kohustuse puhul selge, millise vara arvel see on tasutud. Kolleegium märgib, et kuivõrd kostja II on ringkonnakohtule esitatud
  59. mai
  60. a menetlusdokumendis loobunud sellele asjaolule tuginemisest, siis ei ole enam vaidluse all, et kõnealust makset ei saa õiglase hüvitise, mis kostjal II tuleb kostjale I omandiõiguse kaotuse eest tasuda, määramisel arvestada.
  61. Eeltoodust tulenevalt kasutas kostja II ühisvaral lasuvate kohustuste täitmiseks oma lahusvara, tasudes Danske Bank A/S Eesti filiaalile laenulepingu nr EEL-230306AK alusel 24 718,87 eurot ning tehes ajavahemikus
  62. aprill
  63. a kuni
  64. aprill
  65. a makseid laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA alusel kokku 10 800 eurot. Kuivõrd PKS-s ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st
  66. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades (vt ka Riigikohtu
  67. veebruari
  68. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 14). Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endal langevat osa. Seega on kostjal II kostja I vastu nõue kokku summas 17 759,43 eurot (= 12 359,43 + 5400), mille hüvitamist ta võib nõuda ühisvara arvel.
  69. Kostja II on vastuhagis palunud jätta laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL260606KA tulenevad kohustused, milliste tagamiseks on seatud korterile hüpoteegid, kostjate omavahelises suhtes kostja II kanda. Maakohus leidis sarnaselt hagejaga, et kõnealused kohustused tuleks praegusel juhul tingimata täita. Kolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu. 19.
  70. Kohustusi võib PKS § 38 järgi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Hageja on väitnud, et on ebaselge, kas võlausaldaja nõustub sellega, et laenukohustused jäävad ainult kostjale II. Kolleegium selgitab, et kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte abikaasat vastutusest võlausaldaja ees. Samas on võimalik võlausaldaja nõusolekust olenemata reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Praegusel juhul ongi kostja II palunud jätta laenukohustused kostjate omavahelises suhtes kostja II kanda. 19.
  71. Kolleegiumi hinnangul ei anna vastuhagi rahuldamata jätmiseks alust ka hageja väide, et laenukohustuste kostjale II jätmine kahjustab hageja huve. Hageja ja maakohus viitasid Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt kui sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja abikaasade ühisvara hulka kuuluv kinnisasi on otsustatud jagada kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise teel, ei ole põhjust jätta abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustust endiselt kehtima ning jagada seda üksnes abikaasade omavahelises suhtes 12 (Riigikohtu
  72. mai
  73. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 15). Kolleegium märgib, et kostja II vastuhagi rahuldamise korral ei jagata korteriomandit avalikul enampakkumisel müümise teel, seega ei käsitle viidatud kohtulahend praeguse asjaga sarnast olukorda. Lisaks, kuigi pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist abikaasade vahel võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist VÕS § 65 lg 1 järgi kummaltki abikaasalt, läheb solidaarkohustuse täitnud abikaasale VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa (vt ka Riigikohtu
  74. aprilli
  75. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03, p 11).
  76. Kolleegium teeb järgmisena kindlaks hüvitise suuruse, mida kostja II peab kostjale I tasuma, kui korter ja sellele seatud hüpoteegiga tagatud laenukohustused jäävad ühisvara jagamisel kostjale II. 20.
  77. Kolleegium selgitab, et kaasomandi lõpetamisel asja ühele kaasomanikule jätmisel tuleb kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvutada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte mõttelise osa harilikust väärtusest (vt Riigikohtu
  78. oktoobri
  79. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 16). Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et korteri väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu
  80. märtsi
  81. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1307, p 13). Kostja II ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatud asjaolu, et jagatava korteri väärtus on viimaste andmete järgi 130 000 eurot. Seega tuleb lähtuda nimetatud summast. 20.
  82. Kui laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA tulenevad kostjate ühised kohustused jäävad kostjale II, siis väheneb selle võrra kostjale I omandi kaotuse eest makstav kompensatsioon. Kostja II on esile toonud, et
  83. aprilli
  84. a seisuga oli täitmata laenukohustus panga ees laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA alusel kokku 37 913,26 eurot (kd III, tl 30–31). Kuivõrd kostja I vabaneb kostjate omavahelises suhtes laenukohustusest ja edasi peab seda täitma üksnes kostja II, siis tuleb korteriomandi väärtusest 130 000 eurot maha arvata 37 913,26 eurot (täitmata laenukohustus panga ees), s.o 92 086,74 eurot, millest kostjale I tuleb hüvitist maksta pool ehk 46 043,37 eurot. 20.
  85. Viimati nimetatud summast tuleb täiendavalt maha arvata 17 759,43 eurot, millises ulatuses on kostjal II kostja I vastu PKS § 34 lg 2 järgne nõue. See teeb enamsaadud ühisvara arvel hüvitise suuruseks 28 283,94 eurot. Kuna väljamõistetav hüvitis jääb sellisesse suurusjärku, mille maksmise valmidust on kostja II menetluses korduvalt avaldanud (vt käesoleva otsuse p 13.3), siis on korteri jagamine selle kostjale II jätmisega võimalik. 20.
  86. Kolleegium selgitab, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 195 lg 1 esimese lause kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega tuleb kostjalt II välja mõista enamsaadud ühisvara arvel hüvitis 28 283,94 eurot ja kohustada kostjat II andma nimetatud summa hageja kasuks täitemenetlust täiteasjas nr 022/2018/223 läbiviiva kohtutäituri Elin Vilippuse käsutusse, nagu on täpsustanud oma nõuet ka kostja II
  87. juuli
  88. a e-kirjas (kd III, tl 46).
  89. Täiendavalt on hageja tuginenud sellele, et ühisvara jagamisel tuleb arvestada praeguses asjas hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi püsima jäämisega. Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu. 21.
  90. Kolleegium märgib, et maakohus on
  91. jaanuari
  92. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse osaliselt ning seadnud kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks korterile, mis on 13 pärast maakohtu otsusega kostjate
  93. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist kostjate ühisvaras (selles osas on maakohtu otsus jõustunud). Kohtulik hüpoteek tagab hageja rahalist nõuet kostja I vastu, mis rahuldati maakohtu
  94. veebruari
  95. a osaotsusega. Hageja väitel ei ole nimetatud osaotsust kohtutäiturile täitmiseks antud (vt ringkonnakohtu
  96. aprilli
  97. a istungi protokoll; kd II, tl 194 pöördel). 21.
  98. Kolleegium leiab, et hageja huvid on vastuhagis taotletud viisil ühisvara jagades piisavalt kaitstud. Kolleegium selgitab, et kui ühisvara jagamisel saab korteri ainuomanikuks kostja II, siis tuleb kostjal II tasuda kostjale I omandi kaotuse eest hüvitis, mis vastab kostja I osale korterist. Hagejal on võimalik oma nõue täita nimetatud hüvitise arvel. Sama olukord oleks ka siis, kui hageja pöörab kohtuliku hüpoteegi alusel sissenõude kostja I osale ühisomandist, sest ka siis tuleb ühisvara TMS § 14 lg 2 järgi jagada. Ühisvaras oleva korteri võib jagada selliselt, et see jääb ühele abikaasadest teisele abikaasale hüvitise maksmise kohustuse vastu (AÕS § 77 lg 2 koosmõjus PKS § 37 lg-ga 3). 21.
  99. Kolleegium on lisaks seisukohal, et praeguses asjas hagi tagamise raames seatud kohtulik hüpoteek ei saa anda hagejale eelisõigust teiste kostja I võlausaldajate ees. Hageja esitas TMS § 187 järgi hagi kostjate vastu, nõudes mh ühisvara jagamise tagasivõitmist, et pöörata sissenõue kostja I osale ühisomandist. Vara tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed on sätestatud TMS §-s
  100. TMS § 195 lg 1 teise lause kohaselt korraldab kohtutäitur kostjalt II tema käsutusse kostja I omandi kaotuse eest välja mõistetava hüvitise jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt nõuete esitamise järjekorrale. Seega on eesõigus tulemile sellel sissenõudjal, kes esitas oma nõude varem.
  101. Kuivõrd kolleegium jätab korteriomandi kostjale II, siis asendatakse kohtulahendiga kostja I tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, nagu on taotlenud kostja II. Pooled on leidnud, et põhjendatud on hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (vt ringkonnakohtu
  102. aprilli
  103. a istungi protokoll; kd II, tl 195 pöördel). Praegusel juhul saab korterit kostjale II jättes temalt samal ajal hüvitis (täitedokumendina) välja mõista seetõttu, et kostja II on ise nõudnud korterit endale hüvitise väljamõistmise vastu (vt ka Riigikohtu
  104. aprilli
  105. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 25.1 ja 26). Sellega välditakse nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. 23.

§ 442

lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused (vt ka

§ 445lg 2).

Maakohus on kohtuotsuses hagi tagamise abinõude kehtivuse osas jätnud seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud minetus kõrvaldada. Maakohus on

  1. jaanuari
  2. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse ning kandnud korterile kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke ja seadnud kohtuliku hüpoteegi summas 37 636,47 eurot hageja kasuks (kd I, tl 77–79). Arvestades seda, et pooled on nõustunud hagi tagamise abinõu jõusse jätmisega (vt ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a istungi protokoll; kd II, tl 194 pöördel) ning abinõu kehtima jäämine on vajalik kohtuotsuse täitmiseks, jätab kolleegium
  5. jaanuari
  6. a hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse. Kuivõrd aga hagi tagamise abinõudega on tagatud kostja I kohustus hageja ees ning kolleegium jätab korteri kostja II ainuomandisse, siis määrab kolleegium resolutsioonis, et hagi tagamisena seatud abinõud kuuluvad kostja II korteri ainuomanikuna kinnistusraamatusse sisse kandmisel tühistamisele. 14 Menetluskulude jaotus
  7. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas

§ 173

lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. Vastuhagi rahuldamise osas tuleb lähtuda

§ 162lg-st 1.

Hagi osalise rahuldamise osas lähtub kolleegium

§ 163lg-s 1 sätestatust.

  1. Esmalt võtab kolleegium seisukoha maakohtus kantud menetluskulude jaotuse osas. 25.
  2. Kostja II heidab maakohtule ette kõigi menetluskulude võrdselt kostjate kanda jätmist olukorras, kus kostja I osas on maakohus teinud omaksvõtul põhineva osaotsuse, millega kostja II ei ole seotud. Kolleegium nõustub kostja II etteheitega.

§-i 165 (menetluskulude jaotus kaashagejate või -kostjate vahel) ei saa kohaldada, kui sama asja raames lahendatakse sama hageja sõltumatuid nõudeid eri kostjate vastu. Maakohus menetluskulude jaotamisel sellega ei arvestanud. Maakohus tegi

  1. veebruaril 2019 õigeksvõtul põhineva osaotsuse, millega rahuldas hagis esitatud võlgnevuse nõude kostja I vastu ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 29 500 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses määras alates
  2. jaanuarist 2019 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jaotas maakohus lõppotsuses, millega jättis hageja kõigi nõuete menetlemisega seotud kulud võrdselt kostjate kanda. Kolleegiumi hinnangul oleks maakohtul tulnud kostja I vastu esitatud rahalise nõude osas otsustada kulude jaotus vastavalt tema suhtes tehtud nõude lahendamisele. Kuivõrd õigeksvõtul põhineva osaotsusega hageja nõue rahuldati, siis peaksid üldjuhul jääma sellega seotud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja I kanda.

Samas võimaldab

§ 168

lg 6 otsustada, et hageja kannab menetluskulud ise, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kuivõrd hageja otsis kohtuvälist lahendust, nõudes kohustuse täitmist (vt nt hageja 26. märtsi 2018. a teatis ja e-kiri; kd I, tl 12 ja 74), kuid kostja I vaatamata sellele kohustust ei täitnud, siis ei ole hagi esitamine

§ 168lg 6 tähenduses hagejale ette heidetav ja kulusid ei saa jätta hageja kanda.

25.

  1. Hageja esitas hagis kolm nõuet (tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue ja ühisvara jagamise nõue mõlema kostja vastu ning rahaline nõue üksnes kostja I vastu). Kolleegiumi hinnangul moodustab hageja rahaline nõue hinnanguliselt 30% kõigist nõuetest ning kumbki mitterahaline nõue hinnanguliselt 35% kõigist nõuetest. Kuivõrd tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue kostjate vastu ja rahaline nõue kostja I vastu rahuldatakse, siis tuleb hageja menetluskulud jätta 65% ulatuses kostjate kanda selliselt, et sellest 35% jätta võrdsetes osades kostjate kanda ja 30% jätta kostja I kanda. Kostja I vastu esitas hageja kolm nõuet, millest kuulub rahuldamisele kaks, mistõttu jääb kostja I enda kanda tema kuludest 65% ja hagejal tuleb hüvitada 35%. Kostja II vastu esitas hageja kaks nõuet, millest rahuldamisele kuulub üks. Vastuhagi rahuldamise tõttu jääb maakohtus kantud kostja II riigilõiv hageja kanda ja muudest menetluskuludest 50% kostja II kanda ja 50% hageja kanda.
  2. Kuivõrd apellatsiooniastmes oli vaidluse all vaid ühisvara jagamine ning kostja II apellatsioonkaebus rahuldatakse, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda.
  3. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

28. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

15 (allkirjastatud digitaalselt) 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.