RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine Menetlusosalised 5-21-12 28. september 20

) § 37 lõike 3 punkti 3 järgi jäetakse registreerimata kandidaat, kes ei vasta

§ 5

lõikes 5 sätestatud nõuetele ehk kelle püsiv elukoht ei ole selles linnas või vallas. Püsiva elukoha mõiste tõlgendamisel tuleb lähtuda

§ 5

lõikest 1, mille järgi kandidaadi püsiv elukoht on see elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse. Pole alust arvata, et seadusandja soovis samas seaduses anda ühele terminile erinevates sätetes erineva tähenduse. 6.

§ 13

lõike 1 kohaselt on valla valimiskomisjoni pädevuses registreerida nõuetekohaselt esitatud kandidaadid. Vaidlusaluste kandidaatide elukohad olid

1. augusti
2. a seisuga rahvastikuregistri andmetel registreeritud Elva vallas. Valla valimiskomisjon ei saanud kohaldada uurimispõhimõtet, kuna seadus ei anna valla ja linna valimiskomisjonidele volitust selgitada isiku elukoht välja muul viisil kui rahvastikuregistri kande alusel. Kuna valla valimiskomisjon ei või seaduslikkuse põhimõttele tuginedes teistsugustele elukoha andmetele tugineda, saab valimiskomisjoni tehtav elukoha kontroll olla vaid formaalne.
4. septembril
5. a pöördusid kaebajad Vabariigi Valimiskomisjoni
6. septembri
7. a otsuse nr 15 peale VVK kaudu Riigikohtusse. Kaebus registreeriti Riigikohtus
8. septembril
9. KAEBAJATE SEISUKOHT
10. Kaebajad taotlevad VVK
11. septembri
12. a otsuse nr 15 ja Elva Valla Valimiskomisjoni
13. septembri
14. a otsuse nr 10-6/10 tühistamist osas, millega registreeriti Elva Vallavolikogu valimistel kandidaatideks Urmas Kruuse, Kertu Vuks, Mikk Järv, Marika Saar, Maano Koemets, Aleksander Suvorov, Peeter Ernits ja Sulev Kuus (kandidaadid). Kaebajad väidavad järgmist.
15. Praktika, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideeriva kandidaadi elukohta kontrollitakse formaalse, mitte sisulise kriteeriumi alusel, on murettekitav ning küsitavas kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse sätte ja mõtte, kohaliku omavalitsuse eesmärkide ja kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. Selline tõlgendus ei põhine

§ 5lõike 5 tekstil ega seaduse mõttel.

1. Kohalikud omavalitsused on põhiseadusega ellu kutsutud kohalike küsimuste otsustamiseks. Kohalike omavalitsuste mõte ning nende iseseisvuse tagatis on see, et kohaliku elu küsimuste otsustamine peab jääma kohalikele. Seejuures ei ole kohalik see, kes on formaalselt registris, vaid see, kes on tegelikult kohalik – inimene, kellel on konkreetse kohaliku omavalitsusega piisav füüsiline seotus, kes tunneb kohalikku elu, mõistab kohaliku elu vajadusi ning näeb oma otsuste mõju. Kui kohalikkuse nõue on pelk formaalsus, võiks see samahästi puududa.
2. Kohalikkuse nõude formaalsus on seotud nn poliitturismi probleemiga. Mitmed kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerijad (nn häältemagnetid) registreerivad end valimiste eel kohalikku omavalitsusse, milles nad tegelikult ei ela. Seetõttu on elukohanõuet formaalsena mõistvad erakonnad ja kandidaadid eelisseisus nende ees, kes järgivad seda nõuet sisuliselt, sest nn häältemagnetite strateegilise jagamisega on võimalik valimiste tulemusi oluliselt mõjutada.
3. Mis puudutab argumenti, et arukas valija ei vali kandidaate, kes asjaomases kohalikus omavalitsuses tegelikult ei ela, siis tavakodanikul ei ole võimalik seda kontrollida. Avalikul võimul on elukohanõude täitmise kontrollimisel ulatuslikumad võimalused ning just tema peab tagama, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimised oleksid korrakohased ja eesmärgipärased. 2

§ 5

lõige 5 nõuab kandidaadilt üksnes registrijärgset elukohta asjaomases kohaliku omavalitsuse üksuses.

1. Isamaa Erakonna kaebajana käsitlemise asjus märgib VVK, et VVK koosolekul vastas kaebaja küsimusele, kellena ta kaebuse on esitanud, et ta esitab kaebuse kandidaadina, mistõttu käsitles VVK talle esitatud kaebust kandidaat Vahur Jaakma kaebusena. Elva Valla Valimiskomisjonile esitatud teatise kohaselt ei ole Vahur Jaakma Isamaa Erakonna volitatud isik, samuti ei ole ta Isamaa Erakonna juhatuse liige. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Käesolevas valimisasjas vaieldakse ennekõike selle üle, kas Elva Valla Valimiskomisjon kohaldas õigesti

§ 5

lõiget 5, kui ta tugines kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteks kandidaatide registreerimisel Elva vallas nende rahvastikuregistris asuvatele elukohaandmetele, samuti selle üle, kas nimetatud säte on kooskõlas põhiseadusega.

1. Kolleegium ei kahtle kaebajate kaebeõiguses. Isamaa Erakonna käsitlemise kohta kaebajana Riigikohtu menetluses märgib kolleegium, et VVK leidis õigesti, et kaebuse on esitanud üksnes kolm kandidaati, kes kandideerivad Isamaa Erakonna valimisnimekirjas. E-äriregistrist nähtub, et erakonda võib kõigis õigustoimingutes esindada ainuisikuliselt erakonna esimees Helir-Valdor Seeder. Ülejäänud juhatuse liikmed, kelle hulka kaebajad ei kuulu, esindavad erakonda äriregistri järgi ühiselt. Kaebusele lisatud Helir-Valdor Seederi volitus volitab selle lisas nimetatud volitatavaid esindama erakonda kõikides
2. aastal toimuvatel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel volitajaga seotud toimingutes üksnes valimiskomisjoni asukoha valla või linna piires. Pealegi ilmneb Riigikohtule edastatud volituse lisast, et kaebajad volitatavate hulka ei kuulu. Seega ei saa Isamaa 3

§ 37

lõike 3 punkti 3 järgi jätab valimiskomisjon registreerimata kandidaadi, kes ei vasta

§ 5

lõikes 5 sätestatud nõuetele.

§ 5

lõige 5 näeb ette, et „[k]andideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas“.

§ 5

lõige 1 sätestab: „Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister), asub vastavas vallas või linnas.“ 22. Vabariigi Valimiskomisjoni hinnangul tuleb

§ 5

sõnastuslikult erinevaid lõikeid tõlgendada süstemaatiliselt ning lähtudes eeldusest, et seadusandja ei ole soovinud anda „püsiva elukoha“ terminile sama seaduse eri sätetes eri tähendust. Kolleegium nõustub VVK selle argumendiga. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on järjepidevalt väljendanud seisukohta, et

§ 5

lõikes 5 kasutatud „püsiva elukoha“ tähenduse avamisel tuleb lähtuda

§ 5lõikes 1 esitatud püsiva elukoha määratlusest (RKPJK 5.

oktoobri

1. a otsus asjas nr 3-4-1-23-09; RKPJK
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-24-09, p 8; RKPJK
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-45-13, p 19).
6. Kolleegium nõustub eelmises punktis viidatud seisukohtadega ka sisuliselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole valimismenetlus oma kiireloomulisuse ja seda korraldavate eriomaste haldusorganite – ennekõike valla ja linna valimiskomisjonide ning Vabariigi Valimiskomisjoni – ülesehituse ja koosseisu poolest sobiv menetlus kandideerijate rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi õigsuse kontrollimiseks ja tegeliku püsiva elukoha väljaselgitamiseks. Igatahes ei näe kolleegium midagi põhiseadusvastast selles, kui seadusandja on

regulatsiooni kujundades kandideerijate elukohanõude osas ette näinud üksnes valimiskomisjonide formaalse kontrolliõiguse, mis seisneb õiguses kontrollida kandidaadi kandideerimisavalduses deklareeritud elukoha kokkulangevust rahvastikuregistri andmetega. 24.

§-s 20 sisalduva pädevusnormi järgi on valla ja linna valimiskomisjoni ülesandeks registreerida

nõuete kohaselt esitatud kandidaadid, teha kindlaks valla või linna hääletamisja valimistulemused, juhendada jaoskonnakomisjone ning täita muid seadustest tulenevaid ülesandeid. Kolleegium leiab, et sellest üldisest pädevusnormist ei tulene valimiskomisjoni õigus ega kohustus kontrollida rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi õigsust või välja selgitada kandidaatide tegelik püsiv elukoht. Sama kehtib mutatis mutandis Vabariigi Valimiskomisjoni kohta. Kolleegium leiab, et kui seadusandja soovinuks anda valimiskomisjonidele volituse kandidaatide tegeliku püsiva elukoha väljaselgitamiseks, sätestanuks ta valimisseaduses vastava menetluse. 25. Seetõttu leiab kolleegium, et Elva valla valimiskomisjon ei saanud keelduda nõuetekohaselt esitatud kandidaatide registreerimisest ehk pidi registreerima kõik kandidaadid, kelle püsiv elukoht – see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse – asus 2021. aasta 1. augustil Elva vallas.

§ 5

lõiget 5 ei saa sisustada selliselt, et see paneb valimiskomisjonidele kohustuse kontrollida rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi õigsust ja selgitada kandidaatide registreerimisel välja kandideerija tegelik püsiv elukoht. Samal põhjusel pidi Vabariigi Valimiskomisjon tähelepanuta jätma talle kandidaatide väidetavate faktiliste elukohtade kohta esitatud tõendid. 4

ei võimalda valimiskomisjonidel valimismenetluses välja selgitada kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerijate rahvastikuregistrijärgse ning tegeliku püsiva elukoha kokkulangevust, ei järeldu aga kolleegiumi arvates, et nende lahknevus on õiguslikult lubatav. Kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerija tegelikkusele mittevastavate elukohaandmete esinemise vältimine rahvastikuregistris peab aga rahvastikuregistri seaduse (RRS) kohaselt toimuma kohaliku omavalitsusüksuse toimetatavas elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmise menetluses ja kannete õigsuse kontrollimise käigus.

1. Rahvastikuregistri seaduse järgi vastutab oma andmete, sh elukohaandmete õigsuse eest rahvastikuregistris ennekõike andmesubjekt ise. Nii esitab isik RRS § 65 järgi asjaomasele omavalitsuse üksusele rahvastikuregistrisse kandmiseks elukohateatega selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. RRS § 68 kohaselt on isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse.
2. Teiseks lasub kohustus kontrollida isiku esitatud elukohateates sisalduvate elukohaandmete õigsust kohaliku omavalitsuse üksusel, kes teeb isiku elukohateate alusel andmeandjana kande rahvastikuregistrisse. Nii sätestab RRS § 81, et kohaliku omavalitsuse üksus kontrollib 10 tööpäeva jooksul elukohateate saamisest elukohateates esitatud andmete ja elukohateate vastavust kehtestatud nõuetele. RRS § 84 järgi keeldub kohaliku omavalitsuse üksus elukohateates märgitud elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest, kui isik on esitanud elukohateates valeandmeid.
3. Kohaliku omavalitsuse üksuse võimalused ja kohustused isiku rahvastikuregistrijärgsete andmete tegelikkusele vastavuse tagamisel pärast elukoha andmete kande tegemist on sätestatud ennekõike RRS § 88 lõigetes 3 ja 4, mille järgi on kohaliku omavalitsuse üksusel juhul, kui talle teadaolevalt ei kasuta isik omanikule kuuluvat ruumi oma elukohana, õigus teha järelepärimine selle ruumi omanikule, kellele kuuluva ruumi aadress on kantud isiku elukoha andmetena rahvastikuregistrisse. Kui ruumi omanik teatab, et isik ei kasuta omanikule kuuluvat ruumi elukohana, on kohalikul omavalitsusel – kui isik ei tõesta 30 päeva jooksul oma õigust kasutada ruumi oma elukohana – õigus lõpetada isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivus. Kolleegium möönab, et see mehhanism saab rakenduda üksnes juhul, kui isiku elukohana on rahvastikuregistrisse kantud kellegi teise omandis olev eluruum.
4. Kolleegium märgib aga, et ehkki RRS ei näe isikule, kes leiab, et teise isiku elukoha andmete kanne rahvastikuregistris on ebaõige ning selle kaudu rikutakse tema subjektiivseid õigusi, ette õigust nõuda kohaliku omavalitsuse üksuselt ebaõige kande muutmist või kustutamist, on kaebajatel õigus pöörduda taotlusega Siseministeeriumi poole, kes RRS § 102 lõike 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksuse üle haldusjärelevalvet teostavaks organiks rahvastikuregistri seaduse nõuete täitmise osas. Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 järgi on haldusjärelevalve teostajal teise haldusekandja kontrollimisel õigus teha ettekirjutusi.
5. Samuti võib isik, kes leiab, et rahvastikuregistri ebaõige kanne rikub tema õigusi, praegusel juhul kohalikel valimistel kandideerimise õigust, esitada halduskohtule kaebuse kohaliku omavalitsuse üksuse kohustamiseks ebaõiget kannet parandama.
6. Sarnase õiguste kaitse mehhanismi on seadusandja ette näinud ka aktiivse valimisõiguse puhul. Nii saab isik oma hääletamisõiguse rikkumist küll üldiselt vaidlustada VVK kaudu Riigikohtus, ent hääleõiguslike isikute valijate nimekirja kandmine ja sellest võrsuvad õigusvaidlused on seadusandja suunanud haldus(kohtu)menetlusse. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on kaebajatele valimismenetluses korduvalt selgitanud nende õiguskaitsevõimalusi, lugedes hääletamisõiguse tagamise tõhusaks õiguskaitsevahendiks võimaluse vaidlustada isiku valijate 5

kandidaatide registreerimist puudutavate sätete, vaid rahvastikuregistrisse kantavate elukohaandmete õigsuse tagamist reguleerivate sätete kooskõla üle põhiseadusega. 36. Kuna

§ 37

lõike 3 punkti 3 järgi peab valimiskomisjon jätma registreerimata kandidaadi, kes ei vasta

§ 5

lõikes 5 sätestatud nõuetele, ning

§ 5

lõige 5 näeb ette, et isik peab kandideerimisõiguse olemasoluks olema rahvastikuregistri andmetel asjaomase valla või linna elanik hiljemalt valimisaasta

1. augustil, ja Elva Valla Valimiskomisjoni registreeritud kandidaadid vastasid sellele nõudele, tuleb kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni
2. septembri
3. a otsuse nr 15 peale jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6