Obsah (9)

§ 652§ 442§ 436§ 445§ 173§ 163§ 178§ 66§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-7336 Ko

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise 169,03 eurot ja igakuise elatise 198,52 eurot ületavas osas ning kohustas kostjat hüvitama tervishoiuteenuse kulud 50% ulatuses, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostjalt iga hageja kasuks välja mõistmata tagasiulatuva elatise 169,03 eurot ja igakuise elatise 198,52 eurot ületavas osas, rahuldamata kostja kohustamise tervishoiuteenuse kulude 50% ulatuses hüvitamiseks ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses 4 märgitule. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata käesolevas otsuses toodud põhjendustel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Pooled vaidlevad laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse üle. Kostja leiab jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses, et ta täidab ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt ning elatist ei tule välja mõista, alternatiivselt saab temalt elatise iga lapse kasuks välja mõista mitte rohkem kui 175 eurot kuus.
2. Maakohus tuvastas, et vanemate vahel oli kokkulepe igale lapsele elatise tasumiseks 235 eurot kuus ja tervishoiuteenuse kulude 50% ulatuses hüvitamiseks. Sellest kokkuleppest lähtudes leidis maakohus esmalt, et tegemist on miinimumelatise nõudmisega ning hindas järgnevalt, kas kostja sissetulek ja varaline seisund on kokkuleppe sõlmimise aja seisuga võrreldes muutunud ulatuses, mis annaks aluse kostjalt iga lapse kasuks väiksemas summas kui 235 eurot kuus elatise väljamõistmiseks. Kolleegium ei nõustu sellise maakohtu käsitlusega, sest maakohus ei ole eristanud, kas elatist nõutakse seaduse või elatiskokkuleppe alusel, mis on viinud ka ebaõige lõppjärelduseni. 8.
3. Esmalt peab kolleegium vajalikuks hinnata vanemate vahelise kokkuleppe õiguslikku tähendust ja selle mõju vaidlusele. Kolleegium leiab, et vanemate kokkulepet lapsest lahus elava vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu kindla suurusega rahasumma tuleb pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps (vt Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9679/27, p 11). Lapsel on elatiskokkuleppe täitmise nõue juhul, kui see on lepinguga ette nähtud. Sellist väidet, et lastel on lepinguga ette nähtud elatiskokkuleppe täitmise nõue, ei ole hagejad menetluse kestel esitanud, sh ka pärast ringkonnakohtu poolt pooltele õigusliku olukorra selgitamist (kd III, tl 142–143). Eelnevat arvestades tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda sellest, et lapsed nõuavad kostjalt elatist seaduse alusel. 8.
6. Vaidlus tuleb lahendada kehtiva perekonnaseaduse (PKS) sätete alusel. Elatise nõude lahendamisel tuleb kohtul kindlaks teha lapse vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus ning seejärel hinnata vanema võimet sellele vastavat elatist maksta (PKS § 99 lg 1, § 105 lg 3). Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole seda nõuetekohaselt teinud ning on ebaõigesti leidnud, et kuna hagejate nõue jääb allapoole seadusega ettenähtud elatise suuruse alammäära, siis ei ole hagejatel vaja tõendada kulutuste kandmist. Kolleegium peab võimalikuks tuvastada elatise põhjendatud suuruse määramise aluseks olevad asjaolud, sest ringkonnakohus on pooltele asjaolude tõendamisvajadust selgitanud. 8.
7. Poolte poolt ringkonnakohtule esitatud uued tõendid tuleb

§ 652

lg 3 p 2 alusel vastu võtta maakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja on apellatsioonkaebusega esitanud hagejate ema pangakonto väljavõtte (kd III, tl 109–120). Hagejate lepinguline esindaja on selle dokumentaalse tõendi maakohtule

1. septembril 2020 juba esitanud (kd I, tl 81–92). Kuna tegemist ei ole uue tõendiga, siis puudub vajadus nimetatud tõendi asja juurde võtmiseks.
2. Maakohus on lisaks elatise nõude rahuldamisele rahuldanud hagejate nõude kohustada kostjat hüvitama hagejate ema esitatud arvete alusel 50% ulatuses hagejate need Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu kuuluvad kulud ning abivahendite (prillid, läätsed) kulud, mis ei kuulu hüvitamisele ravikindlustuse seaduse alusel. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud hagejate kohustamisnõude. Nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata. 5 9.
3. Kolleegium selgitab, et

§ 442

lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Elatis tuleb PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et

§ 442

lg 5 teise lause järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10). Vaid miinimummääras elatise välja mõistmise korras või kui pooled sõlmivad kohtuliku kompromissi saab kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks nähakse ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 35). 9.
5. Kolleegium märgib, et kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saaks kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata tehtud kulutusi ja nende põhjendatust analüüsima, sest peab lähtuma otsuse resolutsioonist. Ka tulevikus harva tehtavad suuremad kulutused peavad sisalduma elatises, mistõttu ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb tervishoiuteenuse kulusid käsitleda makstavast elatisest eraldi ja kohustada kostjat hagejate ema esitatud arvete alusel kulusid kandma.
6. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909/124, p 14). Hagiavalduse kohaselt on hageja I ja hageja II igakuised põhjendatud kulutused 545 eurot ning hageja III puhul 555 eurot (kd I, tl 3). Täiendavalt on hagejad välja toonud pärast hagiavalduse esitamist tekkinud tervishoiuteenuse kulud: hageja I 446,44 eurot ja tulevikus kantav (ortodontiline ravi) kulu 400 eurot, hageja II 15 eurot ja hageja III 50 eurot (kd III, tl 147–155, 158). Kostja on teinud arvutused, mille kohaselt lisaks tervishoiule ja ravimitele (igale lapsele 9,24 eurot kuus) on laste nn erakorralised ravikulud 38,19 eurot kuus (kd II, tl 144). Hagejad ei ole tõendanud suuremate kulutuste kandmise vajadust. Seega, kui hagejad nõuavad kostjalt iga hageja kasuks elatist 235 eurot kuus, millele lisandub tervishoiuteenuse kulud 38,19 eurot, siis nõuavad hagejad kostjalt elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra (273,19 eurot kuus). Kuna eelduslikult kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, siis ei ole selles ulatuses elatise nõudmisel vaja tõendada lapse vajadusi (vt nt Riigikohtu
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
11. Maakohus leidis, et kostja varaline seisund võimaldab tal anda ülalpidamist hagejate nõutud ulatuses ning ei hinnanud kostja teisi väiteid elatise vähendamiseks alla seadusjärgse miinimummäära. Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et esinevad mõjuvad põhjused vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sest laste vajaduste rahuldamiseks ei kulu kahekordset elatise miinimummäära, kostja ülalpidamisel on ka neljas laps ning arvestada tuleb riiklike peretoetustega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud PKS § 102 lg-t 2 ning jätnud põhjendamatult kostja väited hindamata, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1, § 442 lg 8).

Kolleegium saab maakohtu rikkumised kõrvaldada. 11.

1. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks 6 olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad (vt ka Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. 11.
4. Kolleegium märgib, et kostja on teinud kulude analüüsi hagejate ema pangakonto ja kulude nimekirja põhjal ning jõudnud järeldusele, et iga lapse vajadus on 397,03 eurot kuus (vt kostja
5. septembri
6. a menetlusdokument; kd III, tl 140–144), mis koosneb järgmistest kuludest: teleteenuste kulu 15,57 eurot; eluasemekulud 62,19 eurot; huviringid, kool, treeningud, taskuraha 77,28 eurot; riided, hügieenitarbed, õppevahendid 60 eurot; kulud tervishoiule ja ravimitele 9,24 eurot; toidukulud 134,57; erakorralised kulud (tervishoiuteenuse kulud) 38,19 eurot. Hagejad ei ole sisulisi vastuväiteid, mis seaksid kostja dokumentaalsete tõendite põhjal tehtud arvutused kahtluse alla, esitanud. Seega on laste igakuine kulu 397,03 eurot. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus ei ole kindlaks teinud laste ema varalist seisundit, märgib kolleegium, et laste ema ei ole palunud kõrvale kalduda võrdsetes osades ülalpidamisest ning ka kostja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse võrdsetes osades ülalpidamisest kõrvale kalduda. Eeltoodust tulenevalt jääb kummagi vanema igakuiseks ülalpidamiskohustuseks 198,52 eurot (= 397,03 eurot / 2). Lisaks tugineb kostja RAKE uuringule (s.o Sotsiaalministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuring „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“). Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei ole nimetatud uuringule tuginemine hagejate vajaduste kindlaks tegemisel põhjendatud. RAKE uuring kajastab keskmisi kulutusi, kuid elatise suurust kindlaks määrates lähtub kohus konkreetse vaidluse asjaoludest. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et praeguse asja asjaolusid arvestades ei saa asjade kasutamise osas mastaabisäästu arvestada (hageja I ja hageja II on kaksikud tüdrukud, hageja III on poiss). 11.
7. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole vähendada elatist riiklike peretoetuste 520 eurot kuus võrra. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, kuid täiendab vaidlustatud otsuse põhjendusi käesolevas otsuses toodud põhjendustega. Kohtupraktika kohaselt saab kohus asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt Riigikohtu
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2;
10. märtsi
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Praegusel juhul on ringkonnakohus tuvastanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad – 397,03 eurot katab lapse igakuised vajadused. Riiklike peretoetuste maksmine koostoimes miinimummäärast väiksemate laste vajadustega annab mõjuva põhjuse seaduses sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise välja mõistmiseks. Küll aga ei pea kolleegium põhjendatuks miinimumelatisest väiksema elatise vähendamist riiklike peretoetuste võrra, sest selliselt saaks elatise maksmise eesmärk ebaproportsionaalselt kahjustada. 7 11.
12. Kolleegium hinnangul ei anna teised apellatsioonkaebuses esitatud väited alust miinimummäärast väiksema elatise, s.o 198,52 eurot vähendamiseks. Kuigi kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja väited (neljas ülalpeetav, kostja sissetulek ja varaline seisund) ei anna alust elatise vähendamiseks, siis ei nõustu kolleegium kõigi vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja muudab neid. Maakohus tuvastas, et kostja töötasu oli perioodil mai
13. a kuni august
14. a ca 1934,91 eurot kuus. Kostja selgitas, et tema igakuine sissetulek töötasu näol on 1800 eurot ning viidatud perioodi keskmine tulenes ühekordsest hüvitisest. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud arvestada kostja sissetulekuga 1800 eurot (neto) kuus. Kolleegium ei nõustu maakohtu äriregistri väljavõtete ja majandusaasta aruannete põhjal tehtud järeldusega, et kostjal on varjatud sissetulek ning tema varaline seisund on väidetust parem. Kolleegiumi hinnangul sellist järeldust tõendite põhjal teha ei saa. Kostjalt ei saa nõuda, et ta täidaks ülalpidamiskohustust äriühingute varast ning peaks saama osaühingu juhatuse liikmena tasu. Juhatuse liikme tasustamine sõltub osaühingu majanduslikust olukorrast ning tasu ja maksmise kord määratakse osanike otsusega (äriseadustiku § 180¹). Samuti on põhjendamatu maakohtu etteheide kostjale, kelle sissetulekuks on 1800 eurot (neto) kuus, et ta peaks leidma endale täiendavaid võimalusi sissetuleku suurendamiseks. 11.
15. Kostja tugineb sellele, et tal on neljas ülalpeetav, kes ei tohi jääda varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. Kostja on maakohtu menetluses esitanud kokkuvõtteid ja tõendeid oma igakuiste kulude kohta (vt kostja
16. septembri
17. a menetlusdokument ja
18. septembri
19. a menetlusdokument; kd II, tl 1–139). Ringkonnakohus palus kostjal selgitada, milliseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid peaks kohus viidatud dokumentide põhjal tuvastama, sest apellatsioonkaebuses esitatud üldine väide – hagejate ülalpidamine ei saa toimuda nende väiksema õe arvel ja vastupidi – ei võimalda kohtul asjaolusid hinnata. Kolleegium ei saa kostja tabelitest ja tõenditest teha järeldust, et kostja sissetulekut ja elatise maksmise kohustust 595,56 eurot kuus (= 3 x 198,52 eurot) arvestades saaks kostja neljanda lapse ülalpidamine kahjustada ning selliselt ei oleks tagatud kostjale elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt hagejatega. 11.
20. Kostja hinnangul tuleb hagi jätta rahuldamata ka seetõttu, et ta on täitnud piisavas ulatuses ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas tuvastatud kostja ülalpidamise kohustuse ulatuse põhjal on kostja väited põhjendatud – perioodil
21. mai
22. a kuni
23. mai
24. a on kostja tasunud laste ülalpidamiseks elatist ja kandnud vahetult kulusid kokku 854,03 eurot kuus, mis on iga lapse kohta 284,68 eurot kuus (kd I, tl 21–35). Vaatamata sellele leiab kolleegium, et arvestades poolte erimeelsusi kostja ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse kohta, tuleb elatis kostjalt kohtuotsusega välja mõista.
25. Maakohus mõistis kostjalt välja iga hageja kasuks tagasiulatuva elatise 169,03 eurot. Kolleegium märgib, et kuna maakohus lähtus tagasiulatuva elatisenõude lahendamisel sellest, et kostja peab igale hagejale andma ülalpidamist 235 euro ulatuses, siis on see viinud ebaõige nõude rahuldamiseni. Hagejate tagasiulatuv elatisenõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostja on andnud igale hagejale piisavas ulatuses ülalpidamist.
26. Maakohus on otsuse resolutsiooni lisanud, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et kostja on tasunud igale hagejale alates
27. maist 2020 elatist 1425,73 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). Selliselt on maakohus soovinud reguleerida

§ 445

lg 1 järgi otsuse täitmise korda olukorras, kus kostja on kohtumenetluse kestel hagejatele elatist tasunud. Apellatsioonkaebuse resolutsioonis palub kostja tühistada maakohtu otsuse tervikuna, kuid kaebuse põhjendustes otsuse resolutsiooni p 7 ei käsitleta. Kolleegium lähtub sellest, et apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all see, et maakohtu otsuse tegemise seisuga oli kostja tasunud igale hagejale alates hagiavalduse esitamisest elatist 1425,73 eurot. Küll aga tuleb 8 maakohtu otsuse resolutsiooni p 7 lisada, et tasutud summa on kajastatud maakohtu otsuse tegemise seisuga. Ülejäänud osas saab vaidluse tekkimise korral kostja tõendada elatise maksmist täitemenetluses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis on vajadus muuta ka menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

14.1. Hagi osalise rahuldamise korral kohaldub menetluskulude jaotusele

§ 163

, mille lg 1 annab kohtule diskretsiooni otsustada, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades, jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lõige 2 annab kohtule õiguse kaaluda lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui üks pool on teinud kompromissettepaneku ja hagi rahuldatakse sellesarnases ulatuses.

§ 163

lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane. 14.

1. Kuna hagejate elatisenõue kuulub osaliselt rahuldamisele, siis oli kohtusse pöördumine põhjendatud. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (igakuine elatise nõue kuulub rahuldamisele 84% ulatuses, tagasiulatuv elatisenõue ja kohustamisnõue jäävad rahuldamata) on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud hagejate menetluskuludest 50% kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.
2. Maakohus jättis hagejate menetluskulud kindlaks määramata, sest hagejad ei taotlenud maakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ning toimikust ei nähtunud ka kulude kandmist. Toimiku andmete kohaselt oli maakohus andnud pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks enne kohtuotsuse kuulutamist, s.o
3. aprill 2021 (kd III, tl 53). Hagejad esitasid menetluskulude nimekirja pärast kohtuotsuse kuulutamist, s.o
4. mai 2021 (kd III, tl 65 ja pöördel). Tulenevalt

§ 178

lg 1 teisest lausest saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Hagejad ei ole menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata jätmist vaidlustanud. Kuna hagejad jätsid menetlustoimingu õigeaegselt tegemata (

§ 66

) ning nad ei ole taotlenud tähtaja pikendamist ka kohtulahendi peale edasi kaevates, siis ei saa hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja arvestada. 16.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid.

§ 174

lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus määras apellatsiooniastmes tekkinud menetluskulude nimekirja esitamise tähtpäevaks

1. august 2021 (kd III, tl 142–143). Kuivõrd hagejad ei ole menetluskulude nimekirja kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud, siis rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 9