RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 1-21-1916 4. oktoober 2021 Eesistuja Velmar

) § 315 lg 5 p-st 2 ja lg-st 7 on kohtumenetluse pooltel kohe pärast kohtuotsuse kuulutamist õigus apellatsiooniõigusest 1-21-1916 loobuda. Apellatsiooniõigusest loobumine tähendab, et loobunud isikul ei ole õigust apellatsiooni esitada. Seadus ei võimalda apellatsiooniõigusest loobumise tahteavaldust tagasi võtta. Kuna nii F. Bekker kui ka tema kaitsja loobusid apellatsiooniõigusest, on nad kaotanud õiguse kohtuotsust vaidlustada ja kaitsja apellatsioon tuleb jätta

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. F. Bekkeri kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palm taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja palub kohustada ringkonnakohut kaitsja apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama.
2. Kaitsja nõustub ringkonnakohtuga, et seadus ei näe ette võimalust apellatsiooniõigusest loobumise tahteavalduse tagasivõtmiseks. Samas on selline piirang vastuolus põhiseadusega. Praegusel juhul koostas maakohus kohe kohtuotsuse põhiosa. Sellises olukorras ei ole kaalukaid põhjuseid, miks ei peaks süüdistataval olema õigust apellatsiooniõigusest loobumise tahteavaldust tagasi võtta. Prokuratuur ja kannatanu saavad kasutada enda apellatsiooniõigust süüdistatavast ja kaitsjast sõltumatult. Apellatsioonimenetluses on neile tagatud piisav aeg seisukoha esitamiseks. Olukorras, kus süüdistatav loobub apellatsiooniõigusest kohe pärast kohtuotsuse kuulutamist, ei tea ta kohtu kõiki põhjendusi, samuti võib närvipinge viia teda valede otsustusteni. Seetõttu on õigusvastane olukord, kus süüdistatav võib teha kergekäeliselt tahteavalduse, mis võtab temalt võimaluse enda õigusi tulevikus kaitsta. F. Bekker on kinnitanud, et ta oli kohtuotsuse kuulutamisel endast väljas ja närvis. Ta loobus kohe pärast kohtuotsuse kuulutamist apellatsiooniõigusest, kuid hakkas seda peatselt kahetsema. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Käsiloleva juhtumi asjaoludel ei kaotanud süüdistatav ega kaitsja apellatsiooniõigust, hoolimata maakohtu otsuse kuulutamisel tehtud avaldusest, et nad ei soovi kohtuotsust vaidlustada.
4. Maakohus kuulutas

§ 315

lg 1 järgi tervikotsuse, kasutamata sama paragrahvi neljandas lõikes ette nähtud võimalust kuulutada (esmalt) üksnes otsuse resolutiivosa. Pärast otsuse kuulutamist loobusid selle vaidlustamisest süüdistatav ja kaitsja, ent mitte prokuratuur ega kannatanu, kellest kumbki siiski apellatsiooni ei esitanud. Enne

§ 319lg-s 2 ette nähtud apellatsioonitähtaja möödumist esitas kaitsja apellatsiooni.

8.

§ 315

lg 7 sätestab, et kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui sama paragrahvi lõike 5 punktis 2 sätestatud tähtaja jooksul ei ole ükski kohtumenetluse pool teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, märgitakse kohtuotsuses üksnes

§-des 311 ja 313 või 314 sätestatu. Kui kohtumenetluse pooled ei loobu apellatsiooniõigusest, tuleb kohtuotsus tervikuna koostada maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates viieteistkümne päeva jooksul (

§ 315lg 8).

Apellatsiooniteatise esitamata jätmine on üldjuhul käsitatav apellatsiooniõigusest loobumisena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 10.2). Samas nähtub

§ 319

lg-st 1, et kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-5-17, p 6). Alates
3. septembrist 2011 peab apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kohtule teatama vaid juhul, kui kohus on kuulutanud üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, tervikotsuse puhul see tarvilik ei ole (

§ 319lg 1 ja § 315 lg 5 p 3). 2

§ 315

lg 4), jõustub see

§ 408

lg 1 alusel niipea, kui

1. a)kõik kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud apellatsiooniõigusest loobumisest või
2. b)kui need kohtumenetluse pooled, kes ei tee kohtule avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta, jätavad resolutiivotsuse kuulutamisest seitsme päeva jooksul kohtule teatamata apellatsiooniõiguse kasutamise soovist (

§ 319lg 1) või loobuvad sellest soovist.

Peaks aga maakohus kuulutama tervikotsuse (

§ 315

lg 1), saab kohtuotsus enne apellatsioonitähtaja (

§ 319

lg 2) möödumist jõustuda üksnes siis, kui kohtule teatavad apellatsiooniõigusest loobumisest eranditult kõik kohtumenetluse pooled. Juhul, kui kasvõi üks apellatsioonimenetluse pool kohtule apellatsiooniõigusest loobumise avaldust ei tee, kohtuotsus enne apellatsioonitähtaja möödumist ei jõustu, sest tervikotsuse puhul pole apellatsiooniteate esitamine tarvilik. 10. Kolleegium asub eelneva põhjal seisukohale, et kohtumenetluse poole loobumine apellatsiooniõigusest omandab üldjuhul õigusliku tähenduse vaid siis, kui enne apellatsioonitähtaja möödumist loobuvad apellatsiooniõigusest ka teised kohtumenetluse pooled ja see tingib tervikotsuse koostamata jätmise või kohtuotsuse varasema jõustumise.

§-st 318 ega ühestki teisest seadusesättest ei nähtu, et kohtumenetluse poole ühepoolne avaldus apellatsiooniõigusest loobumise kohta välistaks tema õiguse esitada jõustumata tervikotsuse peale apellatsioon. Sarnane on õiguslik olukord ka tsiviilkohtumenetluses, kus apellatsiooniõigusest loobumine kehtib üksnes juhul, kui edasikaebeõigusest loobuvad mõlemad pooled. Nimelt sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustik otsesõnu, et apellatsioonkaebust ei või esitada, kui mõlemad pooled on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest kohtule tehtud avalduses loobunud (§ 630 lg 2), ja et kui mõlemad pooled on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud, ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse (§ 637 lg 1 p 5).

1. Seega olukorras, kus maakohus kuulutab tervikotsuse ja vähemalt üks kohtumenetluse pooltest jätab apellatsiooniõigusest loobumisest kohtule teatamata, ei võta teiste kohtumenetluse poolte loobumine enda apellatsiooniõigusest neilt siiski õigust apellatsiooni esitada. Vastupidise tõlgenduse korral jääks vastuseta küsimus, milline legitiimne eesmärk õigustab eelkirjeldatud kirjeldatud olukorras apellatsiooniõigusest loobumise avalduse teinud, kuid apellatsioonitähtaja vältel selles osas ümber mõelnud kohtumenetluse poole edasikaebeõiguse (põhiseaduse § 24 lg 5) piiramist.
2. Järelikult saab kohtumenetluse pool vaatamata apellatsiooniõigusest loobumisele esitada maakohtu tervikotsuse peale apellatsioonitähtaja jooksul apellatsiooni, tingimusel, et tema apellatsioon või avaldus apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta jõuab kohtuni enne seda, kui kõik teised kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud enda apellatsiooniõigusest loobumisest. Juhul kui teised kohtumenetluse pooled loobuvad apellatsiooniõigusest pärast seda, kui esialgu apellatsiooniõigusest loobunu on esitanud maakohtu tervikotsuse peale apellatsiooni või teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, ei võta teiste kohtumenetluse poolte loobumine enam alul loobunult apellatsiooniõigust.
3. Kuna menetletavas asjas kuulutas maakohus tervikotsuse ja prokuratuur ega kannatanu apellatsiooniõigusest ei loobunud, säilis F. Bekkeril ja tema kaitsjal vaatamata algsele loobumisele

§ 318järgi apellatsiooniõigus.

Seega jättis ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni ekslikult

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes ja see tingib ringkonnakohtu vaidlustatud määruse tühistamise. 3

§ 326

lg 2 p 3 kohaldamise kohta tuleb tühistada sõltumata kriminaalmenetluse seadustiku vaidlustatud osa põhiseaduspärasusest. Järelikult puudub ka asjassepuutuv säte põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-1-1-48-12, p 16.1.)
3. Õiguspraktika suunamiseks selgitab kolleegium veel järgmist. Käsitamaks süüdistatava loobumist apellatsiooniõigusest kehtivana, peab loobumisavaldus muu hulgas vastama süüdistatava tegelikule tahtele. Sellekohase hinnangu andmisel on võimalik lähtuda samadest kriteeriumidest, mida kohtupraktikas kasutatakse

§ 247lg 2 teises lauses nimetatud süüdistatava tõelise tahte sisustamisel.

Märgitu tähendab, et avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta ei saa pidada süüdistatava tegelikule tahtele vastavaks ega kehtivaks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses loobumise sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud apellatsiooniõigusest loobuma pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav polnud apellatsiooniõigusest loobudes otsustusvõimeline (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 26.1).
3. Menetletavas asjas ei ole kaitsja esile toonud mitte ühtegi sellist asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla selle, et apellatsiooniõigusest loobumine vastas F. Bekkeri tegelikule tahtele. Pole viiteid sellele, et süüdistatava tahe apellatsiooniõigusest loobumisel oli kujunenud õigusvastaste mõjutuste tulemusena või et F. Bekker oli eksimuses loobumisavalduse sisu või selle tagajärgede osas. Kaitsja väidetud asjaolu, et süüdistatav oli kohtuotsuse kuulutamisel „endast väljas ja närvis“, kuna kartis, et talle mõistetakse reaalne vangistus (mida kohus tegelikult ei teinud), ei anna alust eitada süüdistatava loobumisavalduse vastavust tema tegelikule tahtele. F. Bekker loobus apellatsiooniõigusest kohtuistungil, kus viibis ka tema kaitsja, kes oli kohustatud selgitama süüdistatavale apellatsiooniõigusest loobumise tähendust ja arutama temaga sellise menetlusliku sammu otstarbekust. Seega oli süüdistatavale enne apellatsiooniõigusest loobumist tagatud võimalus saada selle kohta õigusalast nõu. Ühtlasi on F. Bekkerit varem kriminaalkorras karistatud ja seega polnud kohtusaalis toimuv, sh apellatsiooniõigusest loobumisega seonduv, talle uudne kogemus. Niisiis juhul, kui apellatsiooniõigusest loobunuksid teisedki kohtumenetluse pooled, polnuks F. Bekkeril ega tema kaitsjal apellatsiooniõigust.
4. Kokkuvõttes tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2 juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määruse, millega jäeti F. Bekkeri kaitsja apellatsioon Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsuse peale läbi vaatamata. Kolleegium saadab kaitsja apellatsiooni uueks eelmenetluseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Riigikohtul pole aga alust rahuldada kaitsja taotlust kohustada ringkonnakohut apellatsiooni läbi vaatama. Käsilolevas määruskaebemenetluses ei hinda kolleegium apellatsiooni lubatavust tervikuna. Seetõttu ei ole Riigikohtul praegu menetluslikku pädevust otsustada ringkonnakohtu eest apellatsiooni menetlusse võtmise üle, sest apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks võib leiduda ka mõni teine alus peale selle, millele ringkonnakohus tugines
5. juuni
6. a määruses. Seetõttu on ringkonnakohtul tarvis toimetada selles asjas uus eelmenetlus, arvestades seejuures käesolevas määruses väljendatud seisukohtadega. Kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus jääb läbi vaatamata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. 18.

§ 187lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel rahuldab kolleegium kaitsja taotluse hüvitada F.

Bekkerile määruskaebemenetluse kuluna 294 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. (allkirjastatud digitaalselt) 4