← Eesti

2-19-20756/61

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-20756 Tsiviilasi X hagi C, Y ja R vastu väljamõistetud elatise vähendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 13.jaanuari 2021.a otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses X 15.veebruari 2021.a apellatsioonkaebuses C osas 315 eurot, Y osas 315 eurot, R osas 315 eurot C, Y ja R 15.veebruari 2021.a apellatsioonkaebuses C osas 180 eurot, Y osas 180 eurot R osas 180 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X 15.veebruari 2021.a apellatsioonkaebus C, Y ja R 15.veebruari 2021.a apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (apellatsioonimenetluses apellant ja vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte (e-post:XXX) Kostja I (apellatsioonimenetluses vastustaja I ja apellant): C (isikukood XXXXXXXXXXXX, elukoht XXX) Kostja II (apellatsioonimenetluses vastustaja II ja apellant): Y (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX) Kostja III (apellatsioonimenetluses vastustaja III ja apellant): R (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX) Kostjate I-III seaduslik esindaja Q XXXXXXXXXXX, elukoht XXX, e-post:XXX) Menetluse liik (isikukood Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON: 1

(11)
  1. Harju Maakohtu 13.01.2021 otsus tühistada osas, milles hagejalt väljamõistetud igakuise elatise suurus igale kostjale jäi väiksemaks kui 235 eurot, muutes osaliselt ka otsuse põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. C, Y ja R apellatsioonkaebus rahuldada.
  3. X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  4. Kehtiva kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine: 4.
  5. Rahuldada osaliselt X hagi C, Y ja R vastu väljamõistetud elatise vähendamiseks. 4.2.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-123285 väljamõistetud elatist C osas ning mõista X-lt igakuine elatis 235.00 eurot C kasuks alates 01.01.2020 kuni C täisealiseks saamiseni, s.o kuni 18.09.
  6. 4.3.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-123285 väljamõistetud elatist Y osas ning mõista X-lt igakuine elatis 235.00 eurot Y kasuks alates 01.01.2020 kuni Y täisealiseks saamiseni, s.o kuni 08.02.
  7. 4.4.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-123285 väljamõistetud elatist R osas ning mõista X-lt igakuine elatis 235.00 eurot R kasuks alates 01.01.2020 kuni R täisealiseks saamiseni, s.o kuni 13.10.
  8. 4.5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
  9. Keelduda poolte poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite asja materjalide juurde võtmisest.
  10. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue
  11. 27.12.2019 esitatud hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt on kostjate isa hageja ning kostjate ema on kostjate seaduslik esindaja. Kostjad elavad koos emaga. Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusega mõisteti hagejalt iga kostja ülalpidamiseks elatis ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni kostja täisealiseks saamiseni. Kostjate majanduslik olukord on paranenud sellega, et riik maksab kostjatele peretoetust kokku 520.00 eurot. Hageja leiab, et kostjate vajadused on jäänud samale tasemele, kui
  12. aastal või vähenenud, sest nad ei osale treeningutel.
  13. aastal olid kostjate vajadused 430.00-440.00 eurot kuus.
  14. Hageja palub vähendada tema kohustust maksta igale kostjale elatist alates 01.10.2020 130.00 euroni kuus või alternatiivselt 170.00 euroni kuus. Hageja ei soovi menetluskulude nimekirja esitada. 2
(11)Kostjate vastuväited
  1. Kostjad nõuet ei tunnista. Kostjad leiavad, et puudub alus hagi rahuldamiseks. Hageja majanduslik olukord ei ole muutunud nii, et tal puuduks võimalus kostjaid kohtulahendiga määratud ulatuses ülal pidada. Hagejal on vara, mille arvelt kostjaid üleval pidada. Nt kuulub hagejale kaks korterit. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada elatist iga kostja osas kuni 235.00 euroni kuus, mis vastab
  2. aasta miinimumelatise määrale. Esimese astme kohtu otsus
  3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, vähendas väljamõistetud elatist alates hagi esitamisest iga kostja suhtes, mõistes välja igakuise elatise 215 eurot igale kostjale, menetluskulud jättis poolte endi kanda.
  4. Hagejalt on Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16123285 elatis välja mõistetud. Hageja ülalpeetavate arv ei ole alates 29.09.2017 muutunud. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt leiab kohus, et hageja igakuine sissetulek koosmõjus tervisliku seisundiga, annaks aluse kaaluda väljamõistetud elatise vähendamist.
  5. Hageja ja kostjate seadusliku esindaja ühisvara jagamise tulemusena (I kd tl 27-28) jäid hageja ainuomandisse korteriomand LLL (registriosa nr XXXXXXXX, I kd tl 72) ning korteriomand OOO (registriosa nr XXXXXXXX, I kd tl 73) koos laenu kohustustega. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali 01.03.2007 lepingulepingu (I kd tl 30-32) kohaselt on alates
  6. aastast tasuda 16 383.07 eurot, s.o igakuiselt 268.00 eurot. Vanemad on ühisvara jaganud kompromissilepinguga 01.08.
  7. Seega sellise kokkuleppega nõustudes pidi hageja endale teadvustama, et kohustus kostjaid üleval pidada jääb alles. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, selles, et hageja majanduslik olukord ei ole paranenud. Hageja ainuomandisse kuulub kaks korteriomandit, milles hageja ei ela ning neid kortereid on võimalik anda üürile või müüa. Hageja leiab, et huvilisi korteritele ei ole. Samas ei ole hageja menetluse kestel ka selgitanud, milliseid samme on ta astunud korteri(te) müümiseks või üürile andmiseks.
  8. Hageja olid laenukohustused
  9. aastal (vt I kd tl 14-16). 01.08.2019 on hageja sõlminud täiendava laenulepingu 5000.00 euro ulatuses (I kd tl 17-18). Seega sõlmis hageja laenulepingu samal päeval kui ühisvara jagamise kompromissilepingu (vrdl I kd tl 17-18 ja I kd tl 28). Seetõttu on kohus seisukohal, et ka täiendava laenulepingu sõlmimine ei halvenda hageja majanduslikku seisundit suuremal määral, sest seda tasandavad saadud korteriomandid Klooga alevikus ja Tallinnas (I kd tl 72, I kd tl 73).
  10. Arvestades hageja muutunud tervislikku seisundit koos vara kasvuga (korteriomandid), ei ole hageja majanduslik hakkamasaamine muutunud määras, mis annaks aluse väljamõistetud elatist vähendada.
  11. 17.11.2020 toimunud istungil möönsid kostjad, et nende keskmised igakuised vajadused on 1600.00 eurot kuus (II kd tl 86), s.o keskmiselt 533.33 eurot kuus. Kohus peab põhjendatuks lugeda iga kostja igakuiseks vajaduseks 533.33 eurot kuus, kuna juba nimetatu on alla kehtiva kahekordse elatise alammäära.
  12. Eelnenust tulenevalt kohus leiab, et põhjendatud on väljamõistetud elatise vähendamine. Seda mitte hageja majandusliku seisundi tõttu, vaid põhjusel, et iga kostja igakuine keskmine põhivajadus ei ole kahekordses määras miinimumelatis, s.o
  13. aastal 584.00 eurot. Samuti tuleb arvesse võtta, et alates
  14. aastast on kostjatele makstav riiklik toetus suurenenud 520.00 euroni. Hagejalt elatise välja mõistmine ei saa tekitada olukorda, kus kostjate vajadused on suures osas kaetud 3
(11)hageja makstava elatise ning riigi toetusega. Kohus peab põhjendatuks vähendada Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-123285 väljamõistetud elatist iga kostja osas alates 01.01.2020 kuni iga kostja täiselaiseks saamiseni 215.00 euroni. (Iga kostja vajadused 533.33 eurot x 3 kostjat – 300.00 eurot, s.o suurenenud lapsetoetus võrreldes
  1. aastaga = 1300.00 eurot, mis tuleb jagada kahe vanema vahel ning seejärel kolme kostjaga.) Hageja apellatsioonkaebus
  2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles apellant nõustub elatise vähendamisega alates 01.01.2020 kuni laste täisealiseks saamiseni, kuid vaidlustab väljamõistetud elatised osas, mis ületavad iga lapse kohta elatise summat 180 € kuus.
  3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud isa sissetulekuid, temale kuuluvat vara ning ka laenukohustusi ning on asunud seisukohale, et kuigi sissetulekud on tervisliku seisundi tõttu vähenenud, on tema varaline seis paranenud, mistõttu suurem laen ei puutu asjasse ning summa-summarum on tema majanduslik seis justkui samaks jäänud.
  4. Apellant ei saa nõustuda kohtu eeltoodud seisukohaga. Kõigepealt on probleemiks asjaolu, et kuigi isal on rohkem kinnisvara, on tal rohkem ka laene, võrreldes 2017 aastaga. Seega võib eeldada, et nimetatud kaks asja võivad olla omavahel tasakaalus. Samal ajal on aga isa sissetulek ikkagi vähenenud ning kohus nõustub sellega, et isa poolt tõendatud tervisliku seisundi halvenemine võib sissetuleku suurust mõjutada. Apellant leiab, et kui ta on tõendanud oma sissetuleku vähenemist ja tervisliku seisundi halvenemist, siis oleks kohtul tulnud sellega ka arvestada.
  5. Samas jääb aga arusaamatuks, miks kohus jätab arvestamata asjaolu, et ema sissetulek on vahepeal märgatavalt tõusnud ning ka selle, et ema ostab toitu Boldi ja Woldi teenust pidevalt kasutades, raisates seeläbi märgatavalt suuremaid summasid toidule, kui see oleks mõistlik.
  6. Samuti leiab apellant, et kohus on laste vajaduste hindamisel ebaõigesti võtnud aluseks ema paljasõnalised väited laste vajaduste kohta kuus (1600 €) ning on viidanud tarbijahinnaindeksi muutusele võrreldes
  7. aastaga.
  8. Kõigepealt selgitame, et kuivõrd poolte vahel käib vaidlus selle osas, kui suured on laste vajadused ning isa on need suuresti vaidlustanud, tuginedes muuhulgas ka Justiitsministeeriumi poolt toodud aruandele jm asjaoludele, on kohus ebaõigesti asunud seisukohale, mille kohaselt kohus peab põhjendatuks lugeda iga kostja igakuiseks vajaduseks 533.33 eurot kuus, kuna juba nimetatu on alla kehtiva kahekordse elatise alammäära.
  9. Apellant möönab, et vastavalt perekonnaseaduse muutmise eelnõule peaks olema esimesele lapsele väljamõistetav elatis suurem, kui igale järgnevalt lapsele väljamõistetav elatis (iga järgneva lapse elatis on 30% väiksem esimesest), tuleks siinkohal ka arvestada Cle makstava puude toetusega, milleks on 161 € kuus. Selgitame, et apellandile teadaolevalt ning seda ei ole väitnud ka kostjate ema, ei ole C puudega seonduvalt tal tegelikult mingeid täiendavaid kulusid, mistõttu läheb nimetatud toetus tvakulude katmiseks.
  10. Hageja on sellele korduvalt tuginenud. Maakohus on aga jätnud selgitamata, miks ta ei arvesta hageja poolt toodud põhjendustega ning miks on kohus jätnud täielikult arvestamata C toetuse summaga. Seda enam, et kostjad ei ole kordagi vastu vaielnud sellele, et C-l on see toetus olemas ning kostjad ei ole ka välja toonud asjaolu, et seda toetust kasutatakse mingiks eriliseks C vajaduseks. Kostjate apellatsioonkaebus 4
(11)
  1. Apellatsioonkaebuse kohaselt paluvad kostjad, et maakohtu otsus tühistataks ja asi saadetaks uuesti arutamisele maakohtule, alternatiivselt vähendatakse elatist 235 euroni iga kostja suhtes või alternatiivselt vähendatakse elatis 215 euroni iga kostja suhtes, kuid hiljem kui hagiavalduse esitamisest. Apellandid leiavad, et kohus ei arvestanud otsuse tegemisel hageja varalist seisundit ja samuti asjaolusid, seetõttu leiavad apellandid, et Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kohtuotsus tsiviilasjas 2-19-20756 kuulub tühistamisele.
  2. Üldjuhul tuleb elatise suuruse määramisel välja selgitada elatise määramise põhjused lapse vajadused ja vanemate varaline seisund. Kohus ei ole andnud täielikku ja objektiivset hinnangut hageja varalise seisundi kohta. Seega leiavad apellandid, et maakohus ei lähtunud mitte laste, vaid isa huvidest. Apellandid ei vaide, et elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit.
  3. Kohtuotsuse resolutiivosast jäi apellantidele mulje, et kohus on vähendanud elatist niiöelda tagasiulatuvalt. Apellandid on aga seisukohal, et kohtulahendiga välja mõistetud elatise suurust ei ole võimalik muuta tagasiulatuvalt, on ebamõistlik nõuda elatisraha tagasimaksmist. Samas jättis kohus hageja hagiavaldusega esitatud hagi tagamise taotluse rahuldamata ning hageja maksis elatist edasi Tallinna Ringkonnakohtu lahendi alusel kuni teistkordse hagi tagamise rahuldamiseni, s.o 26.08.
  5. Maakohtu otsuse resolutsioonis on elatissumma (215 eurot kuus), kuid kohus ei ole lisanud otsusele klauslit, et kohtuotsuse täitmisel (seega nii vabatahtlikult kui ka täitemenetluses) tuleb menetlusaegne elatis tasuda (mil viisil, millises summas). Selles osas pole maakohus seisukohta võtnud. Maakohus pole võtnud seisukohta menetluse ajal vastavalt esialgse õiguskaitse määruses märgitud summade osas ja nende arvestuse osas.
  6. Seega, kui maakohus rahuldas hagi 01.01.2020 alates on maakohus jätnud otsuse resolutsioonis lahendamata, millisel viisil ja ulatuses tuleb kostjatel tagasiulatuvalt Tallinna Ringkonnakohtu poolt 29.09.2017, tsiviilasjas nr 2-16-123285 väljamõistetud ja hageja poolt kuni 26.08.2020 hagi tagamise määrusega muudetud elatisraha arvestada.
  7. Maakohus on oma põhjendustes selgitanud, et arvestades hageja muutunud tervislikku seisundit koos vara kasvuga (korteriomandid), ei ole hageja majanduslik hakkamasaamine muutunud määras, mis annaks aluse väljamõistetud elatist vähendada.
  8. Küll aga tuleb arvestada, et väljamõistetud elatis on suurenenud igal aastal seoses miinimumelatise määra kasvuga. Nii oli
  9. aastal ühele kostjale väljamõistetud elatis 235.00 eurot kuus ning alates
  10. aastast juba 292.00 eurot kuus. Seega on makstav elatise summa suurenenud iga kostja osas 57.00 euro võrra kuus. Samas on aga suurenenud ka riiklik toetus kostjatele
  11. aastal 200.00 eurolt 520.00 euroni kuus.
  12. Seega leiavad apellandid, et juhul kui maakohus leidis, et elatise suurenemine seoses iga-aastase elatise miinimumsuurusega on põhjendatud elatise vähendamine, kuid hageja majanduslik hakkamasaamine ei ole muutunud määras, mis annaks aluse väljamõistetud elatist vähendada. Seega oleks maakohus saanud elatist vähendada 235.- euroni kuus lapse kohta nagu see oli määratud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga 2017.aastast ning elatise vähendamise nõue oleks pidanud olema täidetav alates hagi tagamise määruse tegemisest, s.o 26.08.
  13. Ka on maakohus oma põhjendustes selgitanud, et samas on aga suurenenud ka riiklik toetus kostjatele 5
(11)
  1. aastal 200.00 eurolt 520.00 euroni kuus. Selline maakohtu väide ei ole õige. Lasterikka pere toetust hakkas apellantide esindaja saama alates 1.juulist 2017, seega, kui ringkonnakohus tegi otsuse 29.09.2017 oli see kohtule juba teada ja sellega ka ilmselgelt arvestatud. Siinjuures maakohtu selline lähenemine tekitav vaid segadust, mitte ei loo aga õigussegust. Ka on meelevaldne maakohtu järeldus, et kuna hageja on antud menetluse kestel möönnud, et kostjate vajadused võivad olla väiksemad kehtivast kahekordsest miinimumelatisest, nt treeningukulu võrra, kuna lapsed treeningul ei käi. Millistele tõenditele maakohus siinjuures tugineb jääb apellantide arusaamatuks, kõikide kostjate kohta on apellantide esindaja esitanud kohtule laste treeningute maksumuste arvestused.
  2. Samas on maakohus asunud seisukohale, et kohus peab põhjendatuks lugeda iga kostja igakuiseks vajaduseks 533.33 eurot kuus, kuna juba nimetatu on alla kehtiva kahekordse elatise alammäära. Seega maakohtu põhjenduste kohaselt peaks elatis ühele lapsele olema 266.66 eurot kuus.
  3. Ka jääb arusaamatuks maakohtu selgitus ja arvutuskäik kohtulahendi põhjendustes: Kohus peab põhjendatuks vähendada Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-6 123285 väljamõistetud elatist iga kostja osas alates 01.01.2020 kuni iga kostja täiselaiseks saamiseni 215.00 euroni. (Iga kostja vajadused 533.33 eurot x 3 kostjat – 300.00 eurot, s.o suurenenud lapsetoetus võrreldes
  4. aastaga = 1300.00 eurot, mis tuleb jagada kahe vanema vahel ning seejärel kolme kostjaga
  5. Sellega apellandid nõustuda ei saa, sest kui vähendadagi suurpere toetuste võrra elatist, siis mitte 300.- euro võrra (kogu suurpere toetus), vaid ikka siis 150.- euro võrra. Siinjuures jääb apellantide seaduslikule esindajale arusaamatuks miks peaks riik isa eest elatist tasuma, ema eest aga mitte?
  6. Apellandid on seisukohal, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta.
  7. Maakohus on praeguses asjas oluliselt rikkunud menetlusõigusenorme. Kohus ei ole tuvastanud kinnisasjade väärtust konkreetselt ega nende mõju hageja varalisele seisundile ja võimele kostjale elatist maksta.
  8. Apellandid on seisukohal, et kohus jättis kontrollimata ja hindamata asjaolu, et muu hulgas kuulub hagejale kinnisvara, mille arvel saab võlad tasuda ja maksta korrapäraselt igakuist elatist.
  9. Elatise vähendamisel ei saa arvestada üksnes hageja tervislikku ja varalist seisundit puudutavaid väiteid, ilma et arvestataks kohustatud isiku kohustuse täitmist (võlaõigusseaduse(VÕS) § 76 lg-d 1-3, § 77 lg 1).
  10. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks arutanud pooltega küsimust elatise tagasimaksmisest hageja kasuks, siis on maakohus otsust tehes rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ja ei ole järginud ka Vastused apellatsioonkaebustele
  11. Pooled vaidlesid esitatud apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata ning menetluskulud teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  12. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles hagejalt väljamõistetud igakuist elatise suurus igale kostjale jäi väiksemaks kui 235 eurot, muutes osaliselt ka otsuse põhjendusi. Muus osas jätta 6
(11)maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kostjate apellatsioonkaebus rahuldada.
  1. Poolte vahel on juba varem peetud kohtuvaidlus elatise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-123285 mõisteti hagejalt iga kostja ülalpidamiseks välja elatis ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni iga kostja täisealiseks saamiseni (I kd tl 9-12).
  2. TsMS § 459 järgi võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).
  5. Esitades elatise vähendamise hagi, tugines hageja nõuet esitades sellele, et tema majanduslik olukord võrreldes elatise väljamõistmise kohtuotsuse tegemise ajaga on halvenenud, kostjate sissetulekud on suurenenud, sest riigi makstavad toetused on tõusnud ning kostjate ülalpidamiskulud ei ole suurenenud, kuigi elatise miinimummäär on iga aasta tõusnud.
  6. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas pärast elatise väljamõistmiseks tehtud kohtulahendit on muutunud hageja majanduslik seis sellisel määral, mis tooks kaasa väljamõistetud elatiste suuruse muutmise vajaduse. Maakohus tuvastas, et hageja esitatud tõendi kohaselt on tema igakuine brutosissetulek
  7. aastal 1600.00 eurot (I kd tl 70). Maksu-ja Tolliameti tõendi (I kd tl 187-188) järgi on hageja igakuine sissetulek suurem. Nende asjaolude üle apellatsioonimenetluses ei vaielda. Samas nähtub, et hageja igakuine sissetulek on vähenenud võrreldes
  8. aastaga enam kui 1000.00 euro võrra (vt I kd tl 187188). Asjas puudub vaidlus, et hagejale kuulub kaks korteriomandit, mis jäid hagejale abikaasade ühisvara jagamisel, kuid korteriomandite ainuomanikuks saamise tõttu tuleb hagejal tasuda kostjate emale hüvitist, mille tasumiseks võttis hageja laenu. Laenumakseid tasub hageja seniajani. Kuna kokkuleppel tööandjaga võetakse igakuised laenumaksed hageja palgast maha, nähtub asja materjalidele lisatud hageja pangakonto väljavõttest, et töötasuna on hageja 2020 perioodil jaanuar kuni juuni saanud keskmiselt kuus 1 150 eurot, sh haigushüvitis. Hagejale kuuluva korteriomandi eest on üürnik tasunud 300 eurot kuus. Kuna hagejale kuuluva korteriomandi üürituluna laekub hagejale 300 eurot, siis ei ole põhjendatud kostjate väide, et elatise tasumiseks peaks hageja selle korteriomandi müüma. Küll saab aga hageja varalise seisundi hindamisel korteriomandist saadava tulu suurusega arvestada. Teise korteriomandi kohta on hageja avaldanud, et tegemist on halvas olukorras eluruumiga, mistõttu ostuhuvilised puuduvad. Sellele väitele kostjad vastuväiteid avaldanud ei ole. Lähtudes eelnimetatud hageja sissetulekutest tuleb asuda seisukohale, et kuigi võrreldes elatise väljamõistmise ajaga on hageja sissetulekud vähenenud, on hageja majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline väljamõistetud miinimummääras elatist kostjatele tasuma. Hagiavalduses tugines hageja sellele, et tema töötasu on vähenenud, kuna pidevatest ületundidest tulenevalt on tema tervislik olukord halvenenud. Asjaolu, et hageja tervislik seisund on halvenenud tuvastas ka maakohus. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus siiski põhjendatult, et hageja tervisliku seisundi halvenemine ei ole kaasa toonud majandusliku olukorra halvenemist ulatuses, mis õigustaks elatise vähendamist. 7
(11)
  1. Hageja on asjas tuginenud sellele, et hagejate ülalpidamiskulud ei ole kasvanud proportsionaalselt võrreldes miinimumelatise tõusuga ning kostjate ülalpidamiskulud on väiksemad, kui elatise kahekordne miinimummäär. Põhimõtteliselt puudub selle üle ka vaidlus, sest kostjad avaldasid maakohtus, et nende ülalpidamiseks kulub kokku umbes 1600 eurot, millest nähtuvalt kujuneks elatise määraks igakuiselt 266,66 eurot. Hageja on siiski seisukohal, et kostjate ülalpidamiskulud on veelgi väiksemad kui igale lapsele 533,33 eurot kuus.
  2. Maakohus tuvastas, et iga lapse vajadused kuus moodustavad 533,33 eurot, kuid vähendas väljamõistetud elatist selliselt, et mõistis iga kostja kasuks hagejalt välja elatise 215 eurot. Maakohus põhjendas vähendatud elatise väljamõistmist sellega, et riigi poolt makstavad toetused on märkimisväärselt suured ning see õigustab elatise vähendamist väljamõistetud määrani. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Riigikohus on avaldanud seisukoha, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).
  3. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Ringkonnakohtu arvates võib mõjuvaks põhjuseks pidada ka seda, kui riigi poolt makstavad toetused on märkimisväärselt suured eriti juhul, kui kohustatud isiku sissetulekud võimaldaksid miinimummääras elatise tasumist, kuid samas tema enda ülalpidamise katteks jääva summa suurus võrreldes õigustatud isikute kasuks laekuvate sissetulekute ja tegelikult vajalike ülalpidamiskuludega on proportsionaalselt ebavõrdsed. Maakohus selliselt asjas esitatud andmeid ei analüüsinud. Ringkonnakohtu arvates nähtub asjast, et hageja ja kostjate tulude/kulude proportsioon ei ole võrdne. Eeldades, et kostjate kulud moodustavad 533,33 eurot, kuid käesoleval ajal kehtiva elatise maksmise kohustusega laekub kostjatele 2x292 eurot, millele lisandub peretoetus (300:4 inimest, sest nende hulka tuleb lugeda ka täisealiseks saanud kuid koolis käivat kostjate venda) arvestuslikult 75 eurot igale kostjale ning lapsetoetus vanematele lastele 60 eurot ja noorimale 100 eurot, siis arvestades, et hageja enda igapäevaste ülalpidamiskulude katteks jääb tema sissetulekust ligikaudu 550 eurot, ei ole hageja ja kostjate kulude sissetulekute proportsioon võrdne. Seega tuleb asuda seisukohale, et miinimummääras elatise tasumine kostjatele võib hageja enda igapäevase ülalpidamiseks jääva summa ebavõrdse proportsiooni tõttu osutada PkS § 102 lg- s 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks koosmõjus sellega, et kostjate ülalpidamiskulud on väiksemad kui kahekordne miinimummääras elatis.
  4. Nagu eespool esile toodud ei saa siiski lähtuda elatise alla miinimummäära väljamõistmisel peretoetuste riigi poolse maksmisega. Tuvastada tuleb ka kostjate tegelike ülalpidamiskulude suurus ning koosmõjus muude mõjuvate põhjustega annaks see aluse kaaluda elatise vähendamist alla miinimummäära. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus lähtus vaid kostjate avaldatust, kontrollimata tegelikke väljaminekuid on põhjendatud. Riigikohus on avaldanud seisukoha, et üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis), kuna miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele 8
(11)elatise nõudmist ning miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17416, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1160-12, p 17). See ei välista aga esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastamist, et lapse ülalpidamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimummääras elatis. Kuna hageja tugines sellele, et kostjate ülalpidamiskulud ei moodusta kahekordset miinimummääras elatist, tuli hagejal seda tõendada ning kohtul hageja väidete põhjendatust analüüsida. Maakohus jättis selle tegemata.
  5. 2017.a poolte vahel toimunud elatisevaidluses, millega hagejalt mõisteti välja iga kostja kasuks miinimummääras elatis tuginesid kostjad sellele, et nende igakuiste ülalpidamiskulude suuruseks on 430 eurot (I kd, tlk 10). Käesolevas asjas väitsid kostjad, et nende kulud on suurenenud ja moodustavad selliselt, et C-le kulub 595 eurot, Y-le 565 eurot ja R-le 625 eurot. Hiljem möönis kostjate seaduslik esindaja, et kostjate ülalpidamiseks kulub kokku 1600 eurot, st iga kostja ülalpidamiseks 533,33 eurot. Maakohus leidis kostjate viimase väite olevat põhjendatud.
  6. Arvestades kostjate toodud kulusid leiab ringkonnakohus, et märkimisväärselt ülepaisutatud on kostjate kulud treeningutele/huviringidele ja tervishoiule. Treeningute kulu suurus ei olnud kooskõlas juba 2019 aastal kostjate poolt väidetuga, sest kostjate poolt esitatud seadusliku esindaja filtreeritud kontoväljavõttest (tlk 58-60) nähtub, et ligilähedane treeningukulu on olnud vaid Ril, teisel lastel on kulud väiksemad ning osaliselt pole kuude kaupa ühegi kostja treeningute eest üldse tasutud. 2020 jaanuar kuni juuni kostjate seadusliku esindaja pangakonto väljavõtetest ei nähtu samuti igakuiselt kostjate poolt väidetud määral treeningute eest tasumine. Samuti leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on hageja väide, et tervishoiule kulutamine kostjate märgitud mahus on tõendamata. Kostjate ema pangakonto väljavõtte järgi on erinevatel kuudel apteegikaupu ostetud 10-50 euro ulatuses. Arvestades, et peres elab 5 inimest on kostjate poolt märgitud tervishoiukulude suurus ilmselgelt ülepaisutatud. Seda seisukohta ei väära ka apellatsioonimenetluses esitatud väide, et lapsed on vajanud 2021.a märtsis tasulist psühholoogi abi. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu kostjate seadusliku esindaja pangakonto väljavõttest ka seda, et kostjate riietele-jalanõudele kulub kostjate märgitud mahus vahendeid igakuiselt, arvestades seda, et peres on veel 2 liiget kellele lisaks kostjatele riideid- jalanõusid ostetakse.
  7. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja väide, et kostjate ülalpidamiseks kulub vähem kui 533,33 eurot. Arvestades asjas esitatud tõendeid tuleb asuda seisukohale, et erinevate kuude lõikes kulub iga kostja ülalpidamiseks 450-500 eurot. Ülalpidamiskulude suuruse hindamisel ei saa siiski lähtuda konkreetse kuu väljaminekutest, näiteks apellatsioonimenetluses on kostjad esile toonud, et nende ülalpidamiskulud ühel konkreetsel kuul on väiksemad võrreldes varasemaga ja hageja on sellele osutanud, sest teatud kulud tekivad perioodiliselt, näiteks kulud koolikaupadele, kulud talveriietele – jalanõudele, mis on kallimad, kui suverõivad jne. Õige ei ole hageja arvamus, et kostjate kulude suuruse saab tuvastada Justiitsministeeriumi poolt tellitud uuringu järgi, milles anti Eestis elava lapse keskmine ülalpidamiskulude suurus. Konkreetses elatisevaidluses tuleb tuvastada ülalpidamist õigustatud saava ja ülalpidamist kohustatud andva isiku majanduslik seisund ja ülalpidamiskulude suurus ning sellest tulenevalt leida elatise 9
(11)põhjendatud suurus. Lähtuda ei saa ka kavandatavast elatise suurusega seonduvast seadusemuudatusest, sest elatis vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda kehtivast seadusest.
  1. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Käesolevas asjas oli kostjateks kolm alaealist laste, kelle väidete kohaselt moodustab nende ülalpidamiskulude suurus erineva summa, sh on menetluses esitatud kulude suurus erinevalt, algselt esitatud väidete järgi oli see suurem vanimal kostjal, hiljem noorimal. Asja materjalidest nähtuvalt on Ri kulud treeningutele olnud suuremad võrreldes teiste lastega, kuid nii maakohtus, kui ka apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et elatise suurus peaks olema kõikide kostjate suhtes võrdne. Arvestades kostjate poolt väljendatut, et C vajab puudest tulenevalt eriti kvaliteetset toitu ning arvestades tema vanusega, millest tulenevalt võibki toidukulu ning riiete – jalanõudele tehtavad kulud olla mõnevõrra suuremad võrreldes teiste kostjatega, samas arvestades asjaoluga, et R pere kolmanda lapsena saab lastetoetust võrreldes teiste lastega suuremas summas võib asuda seisukohale, et kostjate õigustatud huve ei rikkunud ega riku see, et kostjate kasuks väljamõistetud elatise suurus on võrdne.
  2. Kostjad on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kohtulahendiga välja mõistetud elatise suurust ei ole võimalik muuta tagasiulatuvalt ning, on ebamõistlik nõuda elatisraha tagasimaksmist, kuna maakohus rahuldas hagi elatise vähendamiseks alates 01.01.2020, kuid jättis otsuse resolutsioonis lahendamata, millisel viisil ja ulatuses tuleb kostjatel tagasiulatuvalt Tallinna Ringkonnakohtu poolt 29.09.2017, tsiviilasjas nr 2-16-123285 väljamõistetud ja hageja poolt kuni 26.08.2020 hagi tagamise määrusega muudetud elatisraha arvestada. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjate etteheited ei ole põhjendatud. Maakohus ei vähendanud elatist tagasiulatuvalt, vaid lähtus hagis esitatud nõudest, mille kohaselt palus hageja elatise suurust vähendada peale hagiavalduse esitamist. Kostjatele oli hageja nõue teada ning asja menetlemise lõpuks selgus, et hageja nõue on osaliselt põhjendatud. Kostjate argumentatsioon, et kohus oleks pidanud arvestama elatise maksmise kohta tehtud esialgse õigussuhte reguleerimise määruse aja tegemise seisuga ja lähtuma võimalikul hagi osalisel rahuldamisel tehtud määrusest ei ole kooskõlas TsMS § 438, 439 ja 442 lg–ga 5 mille järgi tuleb kohtul otsusega lahendada hageja poolt esitatud nõue.
  3. Apellatsioonimenetluses esitasid mõlemad pooled täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et nende vastuvõtmisest tuleb keelduda. Tarbijahinnaindeksi muutus ei oma käesoleva asja lahendamisel olulist tähtsust, sest elatise vähendamiseks väljamõistetud suuruseni annavad alust teised asjaolud, kostjate poolt esitatud tõend kostja vanemate suhtluse kohta ei ole asjakohane ning kostjate ema tervisliku seisundi kohta esitatud tõendid on esitatud hilinemisega.
  4. Kostjad palusid apellatsioonkaebuses tühistada ka hagi tagamise määruse, kuid ringkonnakohtu arvates ei ole see taotlus põhjendatud. 26.08.2020 määruse järgi reguleeriti elatise maksmist selliselt, et hageja peab kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni tasuma 215 eurot igale kostjale elatist kuus. Juhul, kui jõustuvad käesoleva otsusega väljamõistetud elatised, saavad pooled tasaarvestada vastastikused nõuded - hageja poolt menetluse algstaadiumis enamtasutu ja peale esialgse õiguskaitse reguleerimist käesoleva kohtuotsusega võrreldes vähemtasutud summad. Menetluskulude jaotus 10
(11)52. Kuigi hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, rahuldatakse kostjate apellatsioonkaebus alternatiivnõudes, tuleb vastavalt kostjate taotlusele jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.