← Eesti

2-18-12196/93

Obsah (15)§ 137§ 657§ 652§ 4§ 5§ 363§ 230§ 132§ 134§ 147§ 179§ 139§ 171§ 173§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 16. aprill 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-

) § 162 lg 1 alusel 3

(8)hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi tühistas maakohus hagi tagamise. 3.
  1. Maakohus leidis, et hageja esitatud tasaarvestus on vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-s 2 sätestatud ajalise piiriga, sest selle aluseks olevad asjaolud ei ole tekkinud pärast sundkorras täidetavate lahendite jõustumist. Hageja väitel loovutas Y hagejale nõude 300 000 euro ulatuses, mis tuleneb
  2. novembri 2009,
  3. jaanuari 2010 ja
  4. mai 2010 Bellaire’i ülekannetest kostjale. Lisaks tõi hageja esile, et väidetav laen tulnuks tagastada
  5. aasta lõpuks. Need asjaolud olid hagejale teada eelmise menetluse ajal. Tähtsust ei oma asjaolu, et nõue on omandati
  6. augustil
  7. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg-st 1 on tasaarvestus võimalik ajahetkest, mil tasaarvestava poole nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestusavalduse tegemise aeg. 3.
  8. Tunnistaja Q ei kinnitanud asjaolu, et Bellaire andis kostjale laenu selleks, et see laen antakse hagejale. Tunnistaja Y ebausutavad ütlused ei kinnita tasaarvestuse aluseks oleva rahaülekande tegemist laenuna, samuti ei ole selle kohta esitatud dokumentaalset tõendit. Tunnistaja R ei mäletanud, et kõik raha tagastamisega seotud kokkulepped tuleks sõlmida kostjaga. Seega ei kinnita tunnistajate ütlused hagis märgitud tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid. 3.
  9. Eelmise menetluse maakohtu otsusest nähtuvalt osales asja läbivaatamisel toonase hageja seadusliku esindajana Y. Seega sai ja pidi Y tasaarvestuse vastuväited esitama selles menetluses, sest juba selles käsitleti Bellaire’i ülekandeid. Hageja ei toonud esile mõistlikku põhistust, miks tehti tasaarvestus alles täitemenetluse käigus. POOLTE SEISUKOHAD
  10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  11. Esiteks eksis maakohus VÕS § 197 lg 1 ja TMS § 221 lg 2 kohaldamisel. 4.1.
  12. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostjaga sõlmitud laenulepingu kohaselt oli Y-le laenu tagastamise tähtaeg
  13. detsember
  14. Ringkonnakohus tegi eelmises menetluses otsuse
  15. novembril
  16. Sel ajal ei olnud nõue sissenõutav ja muutus sissenõutavaks alles peale kassatsioonkaebuse esitamist. Seega on käesolevas asjas esitatud hagi lubatav ja seaduspärane (vt Riigikohtu
  17. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). Ekslik on maakohtu arusaam, et tasaarvestuse alus peab olema ilmtingimata tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. 4.1.
  18. Maakohus jättis tähelepanuta hageja poolt vaidlusaluse nõude omandamise aja. Tasaarvestust ei välista see, et tasaarvestamiseks kasutatud nõue on omandatud loovutamisega. Nõude loovutamise aeg tuleb määrata VÕS § 164 alusel. Hageja omandas nõude
  19. augustil 2018, seega tekkis tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes samal ajal, sõltumata nõude loovutamise teate ja tasaarvestusavalduse jõudmisest kostjani. Seega on hageja nõue käesolevas asjas lubatud ja hageja tasaarvestus pole vastuolus TMS § 221 lg-ga
  20. 4.1.
  21. Ekslik on maakohtu seisukoht, et tasaarvestuse vastuväited saanuks ja pidanuks Y esitama eelmises menetluses. Nimelt ei olnud Y seal menetlusosaline. 4.
  22. Teiseks jättis maakohus olulised tõendid hindamata või hindas neid erapoolikult. 4.2.
  23. Nõude loovutamise lepingu aluseks olevad ülekanded kostjale on tõendatud tunnistaja Y ütlustega. Vaidlustatud otsusest ei selgu, miks maakohus ei pidanud neid usaldusväärseks. Seda enam, et kostja keeldus
  24. veebruari 2020 istungil tehingute sisu avaldamast. Tunnistaja 4
(8)Q väitel olid need äritehingud, mille sisu ta ei soovinud kommenteerida. Seega on usaldusväärselt tõendatud, et ülekanded olid laenud kostjale, mis tuli tagastada hiljemalt
  1. aastal. 4.2.
  2. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et suulise laenulepingu kohta puudub dokumentaalne tõend. Tehingu toimumise kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid, mida maakohus neid ei hinnanud. 4.2.
  3. Tunnistaja Q oli tehingute idee autor. Ta avaldas, et suhtub Y-sse vaenulikult. Seega ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Tunnistaja ei soovinud avaldada tehingutega seotud detaile ega tingimusi. Seega on ainus usutav teave tehingute kohta tunnistaja Y väidetu, kes tõi välja kõik laenutehingute detailid ja asjaolud. Kui kostja keeldub tehingute kohta selgituste andmisest, tõendite esitamisest ja hageja väidete ümberlükkamisest, siis tuleb tehingute tõlgendamisel lähtuda hageja põhjendustest ja tõenditest. Laenulepingu sõlmimise asjaolud on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik muid tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. 4.2.
  4. Tunnistaja Q ütlused on ebausaldusväärsed ka seetõttu, et hagi rahuldamata jätmine on tema huvides. Hageja nõude rahuldamata jätmisel saab kostja hageja arvelt tagasi laenusumma, mida ta ise ei pea tagastama. Tegelik kasusaaja on aga Q, kes ei pea sama summat oma endisele abikaasale tagastama. 4.2.
  5. Tunnistaja Q ütluste ebausaldusväärsust ilmestavad ka tema väited Bellaire’i dokumentatsiooni kohta. Q kinnitas, et kõik dokumendid on Y käes. Samas kinnitas äriühing Primeway SA, et Bellaire’i dokumentatsiooni väljastati Q-le. Bellaireʼi pangakonto väljavõtetest nähtub, et Q ja Y hoiustasid sellel kontol raha ning kasutasid seda enda erahuvides. Sama kinnitas Q eelmises menetluses
  6. detsembri 2015 istungil. Seega on tõesed hageja väited raha päritolu, tehtud käsundite ja tehingute tingimuste ning sisu kohta.
  7. Kostja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga parandab

§ 137

¹ alusel eksimuse tsiviilasja hinnas ja asendab

§ 657lg 1 p 1¹ alusel osaliselt otsuse põhjendused.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab kõik menetluskulud. 7.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kahe kohtulahendi alusel täitemenetluste algatamise, eelmises menetluses lahendite tegemise ja jõustumise aja kohta. Nende tuvastamise osas pole maakohtu otsust vaidlustatud. Lisaks ei vaidle pooled, et Bellaire kandis

  1. novembri 2009,
  2. jaanuari 2010 ja
  3. mai 2010 ülekannetega kostjale üle kokku 300 000 eurot. Ühtlasi pole vaidlust, et Y tegi
  4. augustil 2018 tahteavalduse, millega loovutas hagejale oma väidetava nõude kostja vastu, aga kostja väitel võib loovutus olla tühine.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul on otstarbekas alustada nii kaebuse kui ka vaidluse tervikuna lahendamist küsimusest, kas on tõendatud Y nõue kostja vastu. Nimelt astub uus võlausaldaja (loovutuse saaja) VÕS § 164 lg 2 alusel senise võlausaldaja asemele ja VÕS § 171 lg 1 võimaldab loovutatud nõude võlgnikul esitada nõudele ka kõiki neid vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu loovutamise ajal. Nende hulka kuulub igal juhul vastuväide, et nõue puudub. 8.1.

§ 4

lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

§ 5

lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, st kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad

§ 363lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled (Riigikohtu 17.

juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 16 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). 5

(8)Eelnev tähendab mh, et kohus ei saa asjaolusid otsida tõenditest (Riigikohtu
  1. oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 17). Hagi aluseks olevad asjaolud peab esile tooma hageja. 8.
  2. Esile toodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse korral tõendama pool, kes sellele tugineb (

§ 230lg 1 esimene lause).

Viidatud normi järgi on eelkõige hagejal oma väidete tõendamise koormis. Nii on see ka käesoleval juhul, st hageja pidi esile tooma ja tõendama asjaolud, mis võimaldaks tuvastada Y nõude kostja vastu. Põhjendamatu on hageja arusaam, et kostja oleks pidanud tõendama kostjale laenatud raha päritolu või talle raha laenamise aluseid. 8.

  1. Maakohus järeldas kokkuvõttes õigesti, et tasaarvestuseks kasutatud loovutatud nõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Siiski jäid sealjuures tähelepanuta teatavad erisused seoses hageja väidetest nähtuvate alternatiivsete nõudealustega. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks põhjendusi muuta. 8.
  2. Esimese võimalusena tugineb hageja laenulepingule Y ja kostja vahel. 8.4.
  3. Nõude rahuldamiseks laenulepingust tuleneval alusel peab laenuandja tooma esile ja vaidluse korral tõendama, et tema ja laenusaaja sõlmisid VÕS § 396 lg-s 1 kirjeldatud sisuga kokkuleppe. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. 8.4.
  4. Hageja ei toonud esile Y ega kostja avaldusi, mille sisu oleks kostjale laenuna raha üleandmise ja tagastamise kokkulepped. Y tunnistajana avaldas, et tal ei ole kostjaga mingeid suhteid (dtl 586). Y-lt kostjale laenu andmise tahte avaldusena ei saa käsitleda Bellaire’i ülekandeid kostjale, sest neist ei nähtu Y või kostja tahe. Samuti ei saa sellise kokkuleppe kinnitusena käsitleda 69 500 euro makset Silhouette Scandinacia OÜ-le, sest sellega täideti osaliselt ostuhinna tasumise kohustus
  5. septembri 2017 lepingus märgitud müüjate (Chamelon Estates Trust ja Osaühing Vana Villemi Kõrtsid) ees (dtl 361 jj). Hageja ei toonud esile ega tõendanud, et neil isikutel oleks omakorda olnud tahe täita kostja kohustust. 8.4.
  6. Hageja väitis mh, et laenulepingu kostjaga sõlmis Y nimel Q. Põhimõtteliselt on võimalik, et üks isik volitab teist enda nimel tehingut tegema (TsÜS §-d 117 ja 118). Samas ei toonud hageja esile, et Y oleks andnud Q-le volituse. Samuti eitas Q volituse alusel tehingu tegemist (dtl 584). Ka Y tunnistajaütlus viitab pigem sellele, et kui Q ka korraldas tehinguid omal äranägemisel, mitte aga Y volitusel (dtl 586–588). 8.4.
  7. Senise põhjal saab vahekokkuvõttena märkida, et hageja ei toonud esile ega tõendanud Y ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise tahteavalduste vahetamist. 8.
  8. Teise võimalusena tugineb hageja väitele, et laenuleping sõlmiti Bellaire’i ja kostja vahel, aga Y korraldusel ja/või huvides. Ka sellekohased lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldused on esile toomata. Isegi kui Bellaire kandis kostjale üle raha, mille käsutamise õigus oli Y-l, siis ei tähenda see kostjaga laenulepingu sõlmimist. 8.5.
  9. Lisaks takistab nimetatud alternatiivsel alusel vaidlusaluse loovutatud nõude tuvastamist tõsiasi, et endiselt puuduks õigussuhe Y (kui hagejale nõude loovutaja) ja kostja vahel. Sama takistus hageja soovitu tuvastamiseks esineb ka kõigi muude väidetavade „laenude jadade“ puhul. 8.5.
  10. Hageja ei toonud maakohtus selgelt esile, et Bellaire oleks oma võimalikke nõudeid loovutanud X-le. Hageja nimetas Y Bellaire’i õigusjärglaseks, aga ei avaldanud, kuidas selline õigusjärglus tekkis. Hageja nimetatud õigusjärglust ei saa tuvastada Bellaire’i nimel koostatud Lloyds Bank TSB plc Genfi filaali kinnitusest (dtl 172), sest see kajastab üksnes teatava kontoga seonduvaid õigusi ja kohustusi. Nõude kehtivaks loovutuseks tuleks aga iga nõue eraldi üle anda (TsÜS § 6 lg 3 teine lause). Seetõttu pole eraldi vaja käsitleda poolte väiteid seoses viidatud kinnituse ehtsuse ja allkirjastaja pädevusega. 6

(8)8.
  1. Kolmanda võimalusena tugineb hageja alusetule rikastumisele ja leiab, et Y-l oli nõue VÕS § 1028 jj alusel. Tõendamata on hageja väide, et hagejale laenu andmiseks sai kostja raha Y-lt. Pooled ei vaidle, et 300 000 eurot kandis kostjale üle Bellaire. Samuti pole vaidlusalune, et Bellaire oli välismaine juriidiline isik oma õiguste ja kohustustega. Siinjuures pole oluline, kas Y andis korralduse raha ülekandmiseks või kas Bellaire’l oli omakorda kohustusi Y ees. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib nõue üksnes üleandjal, kelleks kõnealuste ülekannete puhul oli Bellaire. VÕS § 1029 järgi võib teatavatel asjaoludel üleandjal olla nõue talle korralduse andnud võlausaldaja vastu, aga ka sel viisil ei teki alusetu rikastumise nõuet korralduse andjal. Nagu märgitud eelmises p-s 8.5.2, puuduvad väiteid ja tõendid selle kohta, et Bellaire’i nõuded oleks loovutatud. 8.
  2. Kokkuvõtvalt pole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks tuvastada Y nõude kostja vastu. Järelikult ei saanud hagejal tekkida
  3. augusti 2018 käsutuse tagajärjel nõuet kostja vastu. VÕS § 197 lg 1 järgi eeldab tasaarvestus vastastikuste nõuete olemasolu. Hagejal nõude puudumise tõttu oli
  4. augusti 2018 tasaarvestus toimetu ega toonud VÕS § 197 lg 2 alusel kaasa kostja sundtäidetava nõude lõppemist. Järelikult puudub alus tunnistada sundtäitmine TMS § 221 lg-s 1 ette nähtud korras lubamatuks. 8.
  5. Poolte ülejäänud väiteid pole vaja käsitleda, sest see ei muudaks midagi hagi ega kaebuse lahendamisel. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus, kas ja millises ulatuses võib hageja esile toodud asjaoludele tuginemine olla vastuolus TMS § 221 lg-ga
  6. Samuti puudub vajadus kontrollida, kas väidetavalt loovutatud nõue võis olla aegunud.
  7. Tsiviilasja hind mõlemas kohtuastmes on määratud valesti ja seda tuleb muuta. See toob kaasa hagejalt täiendava riigilõivu nõudmise. 9.
  8. Maakohtu
  9. augusti 2018 määruse järgi on tsiviilasja hind 6000 eurot, kusjuures maakohus viitas sellele, et vaidluse ese on kaks täitemenetlust, aga järeldas selle mõju ainult hagi tagamise riigilõivule. Hagilt tuli maakohtu hinnangul riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi niisiis tasuda riigilõivu 425 eurot. Vaidlustatud otsuse järgi on asja hind 3500 eurot. Hageja lähtus kaebuse esitamisel viimati märgitud hinnast ja tasus riigilõivu 300 eurot. 9.
  10. Kui vaidlusalused täitemenetlused on algatatud mitme sissenõudja avalduse alusel, siis tuleks hagid sisuliselt esitada (või neid vähemalt eristada) ja hinnad määrata iga sissenõudja osas eraldi (Riigikohtu
  11. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 33). Hiljuti kinnitas Riigikohus, et sama põhimõte kohaldub ka juhul, kui täitemenetlused toimuvad samade isikute vahel (
  12. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 17.2). Samas on

§ 132

lg 5 eesmärk koostoimes RLS § 59 lg-ga 1 ja lisaga 1 võimaldada hagejal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagilt tasuda vähendatud määraga riigilõivu, mitte üle 425 euro (Riigikohtu

  1. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 14). 9.
  2. Ringkonnakohus leiab, et kui täitedokumendid on kaks erinevat kohtulahendit (nii nagu käesoleval juhul
  3. juuni 2017 otsus ja
  4. mai 2018 määrus), siis puudub alus käsitleda täitemenetlusi ühtse tervikuna. Seega tuleb hagi hind määrata kummaski täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude järgi. Mõlemal juhul ületab täitemenetluse ese

§ 132lg 5 piirsummat 6000 eurot, mis on järelikult hind mõlema nõude puhul.

Liites need

§ 134

lg 1 esimese lause alusel, kujuneb tsiviilasja hind nii maa- kui ringkonnakohtus 12 000 eurot. 9.4. Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses (

§ 147lg 3 esimene lause).

Tasumata või vähem tasutud riigilõivu võib asja lahendav kohus kohustatud isikult välja mõista asjas tehtavas lahendis (

§ 179lg 1).

Nii hagiavalduselt kui apellatsioonkaebuselt tuli

§ 139

lg 2, RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi lõivu tasuda 600 eurot – kokku 1200 eurot. Hageja tasus nende eest kokku 725 eurot (= 425 + 300), st täiendavalt tuleb riigi kasuks välja mõista 475 eurot (= 1200 – 725). 7

(8)9.5. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (

§ 179lg 5).

Kohus ei määra käesoleval juhul sellest erinevat tähtaega. Kohus selgitab, et rahandusministri käskkirjaga määratud asutus võib menetluskulude riigi kasuks väljamõistmise lahendi saata sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (

§ 179lg 6).

Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

Tasumiseks vajalikud andmed lisatakse otsusele (

§ 179lg 2¹).

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Vastavalt

§ 177lg-le 2 määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.