← Eesti

1-20-3046/33

Obsah (6)§ 202§ 175§ 338§ 310§ 181§ 182

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 202 lg 2 p-de 2 ja 7 alusel. T. T-le määrati kohustus maksta riigituludesse 350 eurot. Kriminaalmenetluse kulude kohta märgiti, et need puuduvad. T. T. täitis talle määratud kohustuse

  1. novembriks
  2. a.
  3. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitas kaebuse M. A., keda esindas vandeadvokaat Annika Vait, kes taotles määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist.
  4. Riigiprokuratuuri
  5. novembri
  6. a määrusega kannatanu kaebus rahuldati, kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tühistati ning menetlus uuendati. Põhjendustena toodi määruses, et kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetamise üheks eelduseks on

§ 202

lg 1 kohaselt ka see, et isik on tasunud või võtnud endale kohustuse tasuda kriminaalmenetluse kulud. Kannatanu kulusid (3905,40 eurot) ja talle tekitatud kahju (500 eurot) aga hüvitatud ei ole, mistõttu tuleb kriminaalmenetlust jätkata. Süüdistus

  1. T. T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 lg 1 järgi. Süüdistuse kohaselt tõukas ta
  2. aprillil 2019 Tallinnas Xxxxx XX hoovis M. A-d vastu õlga, mille tagajärjel viimane kukkus ning tundis valu ja sai tervisekahjustuse, täpsemalt hematoomi tuharal. Maakohtu otsus
  3. Harju Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsusega tunnistati T. T. KarS § 121 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 50 päevamäära suuruse rahalise karistusega, mis pöörati täitmisele osaliselt (11 päevamäära ulatuses). M. A. mittevaralise kahju nõue rahuldati osaliselt, kannatanu kasuks mõisteti T. T-lt välja 100 eurot. Veel mõisteti T. T-lt kannatanu õigusabikulude katteks välja 5927,28 eurot. Kohus tuvastas
  6. aprilli
  7. a sündmuse ja selle tagamaad lühidalt kokku võttes järgmiselt.
  8. Xxxxx XX maja Tallinnas on nelja korteri omanike kaasomandis. Kuna M. A. käitus naabrite suhtes väga kiuslikult ning tema ja teiste vahel olid ületamatud erimeelsused hooviala kasutamisel, pöördusid naabrid
  9. a kohtusse kinnistu kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Harju Maakohtu
  10. juuni
  11. a määrusega jagati maatükk neljaks ainukasutuses olevaks alaks ja ühiskasutuses olevateks aladeks. Kohtumääruses nähti mh ette, et ühiskasutusalal tehtavad haljastustööd otsustatakse kaasomanike kokkuleppel. Pärast kohtuprotsessi palusid naabrid nii suuliselt kui kirja teel korduvalt M. A-l likvideerida lillepeenra see osa, mis asus ühisesse kasutusse jäänud maa-alal. Seda põhjusel, et vältida edasiste konfliktide tekkimist. M. A. seda nõuet ei täitnud. Teised korteriomanikud märkisid kohtus, et M. A. ei käitu naabreid arvestavalt ja temaga ei ole võimalik kokkuleppeid sõlmida. Edasine sündmuste ahel saigi alguse sellest peenrast ja oluline tähendus oli seejuures ka M. A. enda käitumisel, mis päädis käsiloleva kriminaalasjaga.
  13. aprilli 2019 hommikul eemaldasid K. S. ja E. T. ühiskasutusalal oleva peenraosa. Kui M. A. koju jõudes seda nägi, hakkas ta peenra asemele paigaldatud kive loopima E. T. ja T. T. ainukasutusalale. E. T. ja T. T. olid lapsega õues. Üks kividest maandus E. T-st kahe sammu kaugusele, ehk tema tabamisest kiviga jäi väga vähe puudu. Seega kujutas M. A. käitumine 2

(10)1-20-3046 teiste majaelanike jaoks reaalset ohtu. T. T. läks M. A. juurde ja küsis rahulikul toonil, miks ta kive loobib. M. A. vastas valjul häälel ning tõukas T. T-d rindu ja tegi tema suunas põlvega liigutuse. T. T. astus sammu tagasi. M. A. astus ise sammu lähemale, öeldes, et T. T. minema kaoks, ja tegi samal ajal puusaga tõukeliigutuse vastu süüdistatavat. Seejärel tõukas T. T. M. Ad, kes kukkus. Kui T. T. oli kaugenenud, jätkas M. A. valimatult kivide loopimist, solvates ja kohtu hinnangul ka teadlikult alavääristades süüdistatava abikaasat.
  1. Kohus leidis, et T. T. pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ta tõukas M. Ad, põhjustades viimase kukkumise. M. A. tundis valu ja tema paremale tuharale tekkis hematoom. Süüteo pani T. T. toime vähemalt kaudse tahtlusega, tema käitumise õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
  2. Taotlus mõista T. T-lt M. A. valitud esindajale makstud tasu katteks välja 10 858,80 eurot tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades kriminaalasja vähest keerukust ja mahtu, on õigusteenuse osutamise ajakulu 77 tundi ülepaisutatud, sh olid ebavajalikud toimingud tõendite kogumiseks. Põhjendatult kulunud aeg on 50 tundi. Õigusteenuse tunnihind 118 eurot on mõistlik. Seega on menetluskulu hulka kuuluvaks mõistlikuks esindajatasuks 5927,28 eurot, mille peab hüvitama T. T. Apellatsioon
  3. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja Tanel Mällas. Kaitsja taotles T. T. õigeksmõistmist või kui kohtuotsus jääb muutmata, siis T. T-lt väljamõistetud kannatanu õigusabikulude vähendamist. Ringkonnakohtu otsus
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus mõistis T. T-lt kannatanu kasuks osaliselt välja viimasel apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulu, täpsemalt 877,92 eurot. Kohus leidis lühidalt järgmist.
  7. Maakohus on õigesti põhistanud KarS § 121 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu tõendatust ning põhjendatult leidnud, et puuduvad T. T. teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Kannatanu tegevus kivide loopimisel ei ole hinnatav ründena ega ohuna süüdistatava ja tema pere õigushüvedele. Üks kivi veeres küll E. T. suunas, kuid temani see ei jõudnud. Ka ei saa ründeks pidada seda, et kannatanu lükkas T. T-d kergelt endast eemale. Seega puudus T. T. kaitsetegevuseks vajalik hädakaitseseisund, samuti süüdistatava eksimus selle olemasolus.
  8. Maakohus mõistis õigesti T. T-lt kannatanu õigusabikulude katteks välja 5927,28 eurot. Apellandi argumendid ei anna alust seda summat vähendada.
  9. Kannatanu esindaja taotlus hüvitada apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulud (1345,20 eurot) tuleb rahuldada osaliselt.

§ 175lg 1 p-ga 1 kooskõlas olevaks menetluskuluks luges kohus 877,92 eurot. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kaitsja kassatsioon 3

(10)1-20-3046
  1. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja, taotledes nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja T. T. õigeksmõistmist.
  2. Kaitsja leiab, et T. T. tegevuses ei ole tuvastatud KarS § 121 objektiivseid ega subjektiivseid tunnuseid. Süüdistatava poolt kannatanu tõukamine oli väheintensiivne füüsiline kontakt, mis tekitas viimasele vaid ebamugavust. Kukkumisest valu tundmine ei ole usutav ja hematoom võis tekkida mingist muust hilisemast sündmusest. Ka ei pannud T. T. tegu toime tahtlikult. Ta soovis kannatanut vaid eemale tõugata, tõuge ei olnud tugev ja kannatanu kukkumine oli talle ootamatu. Samuti esineb T. T. teo õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitse. M. A. loopis tema ainukasutusalale ja ta pere suunas kontrollimatult kive. T. T. soovis lõpetada kannatanu ründe nii tema enda, abikaasa kui ka lapse vastu. Tegemist oli reaalse ohuga, mida T. T-l oli õigus tõrjuda. Kassatsioonivastused
  3. Prokuratuur esitas kassatsioonivastuse, milles leiab, et kohtuasjas on tehtud õige lahend ja kassatsioon tuleks jätta rahuldamata.
  4. Kannatanu kassatsioonivastuses leitakse samuti, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning nad tuleb jätta muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegiumi hinnangul väärib kassatsioon osaliselt tähelepanu ning tingib lõpptulemusena maaja ringkonnakohtu lahendi tühistamise ning T. T. suhtes õigeksmõistva otsuse tegemise. Enda seisukoha avamisel peatub kolleegium esmalt kokkuvõtlikult neil asjaoludel, mis on senises kohtumenetluses kindlaks tehtud ning mida ei ole kassatsioonis ega selle vastuses vaidlustatud (I). Seejärel osutab kolleegium vigadele, mille kohtud tuvastatud tehiolude taustal karistusseadustiku kohaldamisel tegid ning annab kohtute tuvastatule omapoolse materiaalõigusliku hinnangu (II). Viimasena võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab menetluskuludega seotud küsimused (III). I
  6. Jälgitavalt ning oma siseveendumuse kujunemist nõuetekohaselt ära näidates on maa- ja ringkonnakohus tuvastanud järgmist.
  7. Xxxxx XX maja Tallinnas on nelja korteri omanike kaasomandis. Kohtud tegid tõendeid vahetult uurides kindlaks, et ülejäänud kolme naabri suhted M. A-ga on keerulised, sest kannatanu käitumine muutus
  8. aastal teadmata põhjusel väga kiuslikuks, destruktiivseks ja kohati ebaadekvaatseks. Usaldusväärseks tõendiallikaks loetud naabrite, aga ka süüdistatava ning tema abikaasa ütlustele ning esemelistele tõenditele tuginevalt sedastas maakohus, et „suhtlusest kui mõtestatud ja üksteist aktsepteerivast tegevusest M. A. ja naabrite vahel hiljemalt alates
  9. aastast enam rääkida ei saa“.
  10. Tunnistajad on kirjeldanud M. A. käitumist sellest ajast alates kui järjepidevat vaimset terrorit ja kiusu. Kohtumenetluse käigus ilmnes, et kannatanu otsib enamjaolt ise teiste majaelanikega kontakti, et siis erineval moel neid provotseerida, solvata, ärritada jne. Arvukate vahejuhtumite ning intsidentide hulgas kirjeldasid tunnistajad näiteks seda, kuidas M. A. karjub aias mängivate 4
(10)1-20-3046 laste peale, neid puhuti ka lähemalt distantsilt hirmutades ja nt politseiga ähvardades. Ette on tulnud ka lastelt mänguasjade äravõtmist ja/või nende minemaviskamist. Ka kannatanu korteri akendest mööda minnes pidi alati arvestama võimalusega, et see avatakse ning järgneb solvamine. Samuti jätab kannatanu teiste inimeste liikumise takistamiseks kitsasse koridori sihilikult asju või takistab seda liikumist ise, nt avades koridoris liikumist kuuldes enda korteri ukse nii, et sellest mööda ei pääse. Ukse puutumisel ründab M. A. teisi majaelanikke verbaalselt. Üheks levinud võtteks on ka enda lastele kõva häälega naabritest negatiivsete asjade rääkimine, kui viimased juhtusid kuulmiskauguses olema.
  1. Samuti tavatses M. A. järjepidevalt takistada ja segada teiste naabrite toimetamisi õuealal, nt neile lähedale minnes (mõnikord ka istumiseks tooli kaasa võttes), nende tegevusi pildistades ja filmides ning samal ajal kommenteerides sõnadega, mida tunnistajad kirjeldasid kui „valimatuid“. Ette tuli ka töötegemise vahetut takistamist. Näiteks nähtus kohtus vaadeldud videosalvestiselt, kuidas kannatanu katkestab toimetamised enda peenra juures, haarab telefoni ning suundub naabri juurde, kes paigutab oma territooriumile puitelementidest aeda, seisab talle järjekindlalt ette ja takistab teda sihilikult pooleli oleva töö tegemisel. Sarnane käitumine avaldus näiteks ka olukorras, kus keegi naabritest ladus lapsega küttepuid, mida M. A. saabus segama, s.o pildistama, filmima ja kommenteerima. Maakohtu kokkuvõtlikul hinnangul oli tegemist teadliku ja eesmärgipärase konfliktide otsimisega.
  2. Majaelanike ütlustest tuleneb aga, et M. A. ei piirdunud üksnes sellise mittekontaktse käitumisega. Tunnistajate kirjelduste kohaselt esines ka „kogemata“ löömisi (nt lumelabidaga vastu möödaminejate jalgu), mööda minnes tõugati jalgrattaid vastu teisi inimesi, visati nende pihta esemeid (nt prügikott ja pannkoogitaldrik). Koroona ajal hakkas M. A. aga teistele majaelanikele koridoris vaikselt selja taha hiilima ning nende suunas intensiivselt ja demonstratiivselt köhima. Vigastuste ja teiste n-ö silmaga nähtavate tõendite puudumisel jäid mõnel korral tehtud pöördumised politseisse tulemusetuks, mistõttu enamikul juhtudel seda enam ei tehtud.
  3. Kõik majanaabritest tunnistajad on kohtus kinnitanud, et M. A-ga oli sisuliselt võimatu ükskõik mis teemal läbi rääkida ja/või kompromissi saavutada. Tagajärjetuks jäid ka majaelanike pöördumised lastekaitsesse (seoses laste heaolu võimaliku kahjustamisega), andmekaitsesse (seoses M. A. järjepideva pildistamise ja filmimisega) ning politseisse (seoses füüsilisemat laadi rünnakutega). Politsei soovitas naabritel M. A-ga lihtsalt distantsi hoida. Ühe järgnenud abimeetmena paigutati krundile turvakaamera, mis kattis õueala, et seekaudu mingilgi määral pidurdada M. A. provotseerivat ning kohati ründavat käitumist teiste majaelanike, sh laste suhtes. Samuti pöördusid kolme korteri omanikud
  4. aastal kohtusse. Selle tulemusel määrati
  5. a kohtumäärusega kindlaks korterite juurde kuuluvate ainukasutusalade piirid õueterritooriumil, samuti fikseeriti kohtulikult ühiskasutusse jääv ala. Tunnistajad selgitasid, et kohtusse pöördumine oli viimane abinõu ja seda tehti selleks, et saavutada mingigi privaatne ning kaitstud ruum õuealal, kuhu M. A-l poleks õigust tulla. Nii sooviti vältida üha uute ja uute konfliktide puhkemist. Maakohus tõdeb, et seekaudu õnnestus konflikte teatud määral küll leevendada, kuid siiski mitte ära hoida ning kannatanu kiuslik käitumine jätkus kõigele vaatamata.
  6. Konfliktide jätkumise üheks väljenduseks sai ka käsilolevas kriminaalasjas vaatluse all olev sündmustik (vt ka eespool p-d 7-8). Maakohtu otsuses märgitakse, et ka selle vallandajaks oli paljuski M. A. käitumine. Kohus sedastab seejuures, et kannatanu enda ütlused toimunu kohta sisaldasid olulisi ebakõlasid, olles kohati lausa mõistusevastased (nt võrreldes sama olukorda kajastava videosalvestisega), meelevaldsed ja ka teadvalt valed. 5
(10)1-20-3046
  1. Ülejäänud usaldusväärseks loetud tõendikogumi alusel tehti kohtumenetluses kindlaks, et kuivõrd M. A. ignoreeris järjepidevalt teiste korteriomanike nõuet üks peenraosa ühiskasutusse määratud alalt eemaldada, tegid seda
  2. aprillil 2019 majaelanikud K. S. ja E. T. Maakohtu otsuses on M. A. käitumist pärast seda, kui ta peenra eemaldamise avastas, hinnatud kui „kontrollimatut ja ohtlikku, mida ei ole mingilgi moel võimalik õigustada, mis ei ole kohe kindlasti inimeste vahelistes suhetes täiskasvanulik ning kohane“. Kohtus uuritud videomaterjali ning tunnistajate ütluste põhjal ilmnes nimelt, et M. A. hakkas karjumise ja sõimu saatel loopima peenrale paigutatud kive, mis olid kohati telliskivisuurused, süüdistatava perekonna ainukasutusalale, kus viimane enda abikaasa ja väikese lapsega viibis. Salvestiselt on näha seegi, kuidas neist kividest vähemalt üks maandub tunnistaja E. T-st vaid paari sammu kaugusele. Kohus on M. A. käitumist hinnates märkinud, et ta „ei hoolinud sellest, kas keegi võib kiviga pihta saada või mitte“.
  3. Vaidlust ei olnud selles, et siis sekkus sündmuste käiku T. T. Süüdistatav võttis maast ühe kivi ning suundus sellega M. A. juurde. Videosalvestiselt nähtub, kuidas nendevaheline distants on minimaalne, ning toimub verbaalne konflikt, kus süüdistatav nõuab aru kannatanu käitumise kohta ning viimane omakorda nõuab T. T. „minema kadumist“, andes samal ajal enda tütrele juhtnööre toimuva salvestamiseks („võta peale!“). Seejärel on videolt näha, kuidas M. A. teeb kahel korral tõuke- või löögiliigutuse süüdistatava kõhu suunas, siis põlvega löögiliigutuse kubeme piirkonda ning seejärel liigutuse, mis väljendub kohtu hinnangul „enda puusa ette surumises ning enda surumises vastu T. T-d“, ise samal ajal „valjul hääletoonil karjudes ja õiendades“. Otsustes kirjeldatakse, kuidas „meesterahvas paneb paremas käes oleva kivi vasakusse kätte ja osutab parema käega kivide suunas ning seejärel parema käega tõukab naisterahvast ülakeha piirkonda“, kes kaotab tasakaalu ja kukub istuli. Sellega kriminaaluurimise vahetuks esemeks olev käitumine ka lõpeb.
  4. Tuvastamist leidis aga seegi, kuidas natukene aega pärast kirjeldatud tõukamist ja kukkumist naaseb M. A. õue ning jätkab, nagu videosalvestiselt nähtub, valimatult kivide loopimist perekond T. ainukasutusalale. Kohus kirjeldab salvestist uurides, et selle tegevuse käigus solvab ja teadlikult alavääristab kannatanu süüdistatava abikaasat, kes tema tegevust aknast jälgis. II
  5. Nende kohtumenetluses kindlaks tehtud faktide foonil, mille asjassepuutuvust kassaator õigustatult rõhutab, peab kolleegium käsitlust, et T. T. pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kriminaalkuriteo, materiaalõiguslikult vääraks.
  6. Vaatamata eespool kirjeldatud asjaolude tuvastamisele kohtuotsuses on nii maa- kui ka ringkonnakohus edasiselt T. T. karistusõigusliku vastutuse küsimuse lahkamisel piirdunud ajaliselt kitsalt üksnes kannatanu tõukamise ning selle toimel kukkumise õigusliku hindamisega. Lihtsustatult öeldes on kohtud sedastanud, et süüdistatav tõukas kannatanut, viimane kukkus ja sai haiget, ning kuivõrd puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, pani ta toime kehalise väärkohtlemise. Kolleegium peab sellist seisukohta järgmistel põhjustel ekslikuks.
  7. Kuigi üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel tõepoolest vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele (nt löömine), ei saa kohtuasja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Süüdistatava tegu ei ole tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna 6
(10)1-20-3046 kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist (selliselt nt KarS § 120 puhul Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 1-19-1849/43, p 25). Seda menetluslikku nõuet ei ole praegusel juhul järgitud.
  3. Teisisõnu, kohtud on teinud küll kindlaks nn kaasuva faktikogumi, mis puudutab eeskätt kannatanu enda käitumist (vt eespool p-d 22–30), kuid jätnud selle ekslikult välja T. T. käitumise edasisel materiaalõiguslikul käsitlemisel. Siinkohal ei pea kolleegium silmas tegu, tagajärge ja põhjuslikku seost (ega ka tahtlust) puudutavaid küsimusi, mida kohtuotsustes on küllaldaselt ning materiaalõiguslikult veatult käsitletud. Küll on aga jäänud kohtutel tähelepanuta, et sellise käsitlusega ei saa alati piirduda, vaid kriminaalmenetluses kindlaks tehtut arvestades võib esineda vajadus tõstatada küsimus objektiivse külje tasandil selle kohta, kas konkreetne saabunud tagajärg on isikule ka omistatav.
  4. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada kahele materiaalõiguslikule küsimusele, mida on Riigikohtu praktikas käsitletud ning mis mõlemad on praegusel juhul nii eraldivõetult kui ka koostoimes asjakohased.
  5. Esmalt on asjassepuutuv nn teoprovokatsiooni instituut, mille all peetakse silmas olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (nn tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (nn süüline provokatsioon) (täpsemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 1-20-3535/52 p-d 16-17). Praktikas on rõhutatud sedagi, et provokatsioon võib avalduda ka pikaajalises ning süstemaatilises käitumises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1) ning on eraldi toonitatud tarvidust anda vajadusel hinnang ka kannatanu enda rollile sündmustikus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. oktoobri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 10).
  12. Teisalt on Riigikohus korduvalt märkinud, et tagajärje omistamise teo toimepanijale võib välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk (teadlik) eneseohustamine. Viimast on praktikas kohaldatud nt vastastikuse kakluse olukorras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. juuni
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08 ja
  15. septembri
  16. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10), liiklusrikkumiste puhul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. oktoobri
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-79-06;
  19. mai
  20. a otsus asjas nr 3-1-1-23-13 ja
  21. novembri
  22. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15) ning juhtudel, kui isik mõistab talle tekitatud vigastuse ohtlikkust ning loobub vabatahtlikult abist, võttes seekaudu riski n-ö üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  23. detsembri
  24. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16).
  25. Eelmises punktis viidatud praktika materiaalõiguslik tähendus kõigi süüteoliikide lõikes on sama – enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele. Kolleegium selgitab siinkohal, et teadlik eneseohustamine hõlmab kindlasti ka tahtlikku provokatsiooni, s.o sisuliselt ründe väljameelitamise olukordi. Samuti on kolleegium seisukohal, et vähemalt juhtudel, kui isiku käitumist iseloomustab teadlik tegutsemine (ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni), on alust rääkida teadlikust eneseohustamisest ka süülise teoprovokatsiooni korral (nt teis(t)e isiku(te) teadlik õrritamine ja ärritamine, seda ka pikema aja vältel). Teisisõnu ei ole alust teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid 7
(10)1-20-3046 kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Rõhutada on siiski vaja, et selle provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust. Nimetatut arvesse võttes leiab kolleegium, et tahtliku või vähemalt süülise teoprovokatsiooniga on tegemist ka praegusel juhul.
  1. Kohtute tuvastatud, otsustes kajastatud ning eespool refereeritud (vt p-d 22–30) faktikogum ei jäta vähimatki kahtlust, et kannatanu aastatepikkune käitumine teiste majaelanike suhtes on hinnatav minimaalselt teadliku süülise provokatsioonina p-s 36 kirjeldatu tähenduses, mis viis lõppastmes teadliku eneseohustamiseni. On üheselt mõistetav, et süüdistatava käitumine – kivi haaramine ning sellega kannatanu juurde minek – oli otseselt tingitud aastaid väldanud ja kumuleerunud naabreid mittearvestavast ja destruktiivsest käitumisest, mille üheks ilminguks oli ka kivide kontrollimatu ning kohtute hinnangul ohtlik loopimine süüdistatava ainukasutuses olevale õuealale. Seejuures ei pea kolleegium käsiloleval juhul vajalikuks analüüsida, kas juba selline käitumine iseenesest annaks alust rääkida olukorrast, kus võimalik kehalise väärkohtlemisega põhjustatud tagajärg ei oleks süüdistatavale omistatav. Arutatava kohtuasja kontekstis ei ole see vajalik.
  2. Kassaator rõhutab asjakohaselt, et kohtud on teinud kindlaks sellegi, et kui süüdistatav oli jõudnud kannatanu juurde, algatas just viimane järgnenud füüsilise kontakti. Maakohtu otsusest leiab kirjelduse, mille kohaselt „enne kui T. T. jõuab kannatanut lükata, on kannatanu jõudnud juba kahel korral teda endast eemale lükata, teda jalaga löönud ning teinud tõukeliigutuse puusaga“. Sellise käitumise puhul on tegemist vabatahtliku ja teadliku sisenemisega füüsilisse konflikti p-s 37 kirjeldatud praktika tähenduses. Süüdistatava tegu ei olnud seejuures mingilgi moel n-ö väljakutset ületav (ta vastas tõukamisele ning löögiliigutusele tõukamisega), mistõttu tuleb süüdistatava käitumist lugeda adekvaatseks reageeringuks kannatanu tahtlikule käitumisele. Seejuures on alust arvata, et kannatanu kõigi eelduste kohaselt süüdistatavalt just sellist reageeringut ka ootas ja lootis. Järelikult ei ole T. T. teo (tõukamine) tulemusel saabunud tagajärg (kannatanu valuaisting ning hematoom tuharal) süüdistatavale karistusõiguslikult omistatav ning T. T. tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista. III
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 338

p-st 2 ning § 361 lg 1 p-st 7, tühistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse T. T. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 1 järgi ning mõistab süüdistatava talle esitatud süüdistuses õigeks.

§ 310lg 2 kohaselt tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

Kaitsja kassatsioon rahuldatakse.

  1. Viimaseks lahendab kolleegium menetluskulude küsimuse, alustades M. A. valitud esindajale makstud tasust. M. A. ja tema esindaja advokaat A. Vait on kriminaalmenetluses taotlenud õigusabikulu hüvitamist kokku 14 232,96 euro ulatuses. Maakohtult sooviti M. A-le 10 858,80 euro korvamist õigusteenuse eest kohtueelses ja esimese astme kohtu menetluses. Kohus rahuldas taotluse osaliselt, mõistes T. T-lt M. A. kasuks välja 5927,28 eurot. Ringkonnakohtult taotleti õigusabi eest veel 1826,64 eurot. Apellatsioonikohus rahuldas taotluse samuti vaid osalt, mõistes T. T-lt M. A. kasuks välja 877,92 eurot (sh käibemaks). Riigikohtule esitatud taotluses palub kannatanu mõista süüdistatavalt M. A-le kassatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest välja 1547,52 eurot.
  2. Kuivõrd Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning mõistab T. T. õigeks, tuleb esmalt juhinduda selle küsimuse lahendamisel

§ 181lg-st 1, § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1, 8

(10)1-20-3046 mille kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse tegemisel menetluskulud riik. Reegeljuhtumil tuleb ka tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel, mis johtub õigeksmõistva otsuse tegemisest, jätta selle menetlemisega seotud kulud riigi kanda (

§ 182lg 5 ls 1).

Kolleegium rõhutab aga, et ka nendel juhtudel tuleb taotletavate tasude põhjendatust ja hüvitamisväärsust hinnata neid põhimõtteid silmas pidades, mis on vastavasisulises kohtupraktikas välja kujunenud. 44.

§ 175

lg 1 p 1 järgi on menetluskuluna käsitatav valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja vastavuses kriminaalasja mahukuse ning keerukusega ja kas küsitud tunnitasu on mõistliku suurusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a määrus nr 1-17-7461/23, p 22 ja
  3. mai
  4. a otsus nr 1-18-4590/82, p 46).
  5. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et M. A. lepingulise esindaja osutatud õigusteenus oli osaliselt vajalik. Kolleegium kohtutega ei nõustu, vaid asub seisukohale, et M. A. poolt valitud esindajale selles kriminaalmenetluses makstud tasu on tervikuna olnud ebavajalik ja

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses ebamõistlik ning kannatanul ei ole õigust selle hüvitamisele.

  1. Nagu eespool märgitud, tingis toimunu M. A. aastaid kestnud tahtlik tegevus süüdistatava ja teiste majaelanike suhtes. Ka põhjustas ta enda ohtu asetamise
  2. aprillil 2019 meelega ja eesmärgipäraselt – loopides kive ja algatades ise füüsilise kontakti T. T-ga. Seega põhjustas M. A. enda ilmselgelt pahatahtliku ja ebaeetilise käitumisega ka selle kriminaalmenetluse, milles tal õigusabikulud tekkisid. Kuivõrd M. A. algatas menetluse sellise teo kohta, mis tegelikult kuritegu ei ole, ja tegi seda pahauskselt, ei saa tema lepingulisele esindajale makstud tasu pidada kriminaalasja lahendamisel vajalikuks kuluks. Järelikult pole ka alust seda summat mingiski osas

§ 175lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks lugeda ega menetluskulu hulka arvata.

Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29). Niisiis jääb kogu see tasu, mis M. A. maksis enda valitud esindajale kohtueelses menetluses, maa- ja ringkonnakohtus, samuti kassatsioonimenetluses, täies ulatuses kannatanu enda kanda.
  3. Kolleegium lisab, et sõltumata eeltoodust on M. A. esindajatasu suurust käsilolevas kriminaalasjas vähemalt osaliselt pahatahtlikult üle paisutanud. Vaadates õigusteenusele kulunud aega (kohtueelses ja maakohtu menetluses rohkem kui 77 tundi, apellatsioonimenetluses 12 tundi 18 minutit ning kassatsioonimenetluses 10 tundi 24 minutit) ning esindaja toiminguid, on põhjust arvata, et M. A. on tellinud advokaat A. Vaitilt teenuseid sihiga tekitada T. T-le kannatanu menetluskulu hüvitamisel võimalikult suur rahaline kohustus. Näiteks tuleb käsilolevas lihtsakoelises kriminaalasjas pidada täiesti tarbetuks esindaja tegevust tõendite kogumisel ning seeläbi sisuliselt prokuratuuri töö dubleerimisel. Samuti ei saa pidada õigustatuks küsida hüvitist nt M. A. ja A. Vaiti suhtluse eest enne apellatsioonimenetlust enam kui 15 tunni vältel või siis menetluskulu hüvitamise taotluste ja kulunimekirjade koostamise ajakulu mitme tunni ulatuses. Kuivõrd Riigikohus ei pea võimalikuks M. A-le hüvitada tema kulu õigusabile mingiski osas, siis esindaja toimingute põhjendatuse lähem käsitlemine vajalik ei ole. Kolleegium piirdub vaid tähelepanu juhtimisega sellele, et M. A. õigusabikulusid on kunstlikult ja mõõdutundetult paisutatud.
  4. Seega pole tasu, mis M. A. selles kriminaalmenetluses lepingulisele esindajale maksis, mitte üheski osas

§ 175lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja jääb täielikult kannatanu enda kanda. 9

(10)1-20-3046
  1. Kaitsja edastas Riigikohtule taotluse, milles palus hüvitada T. T-le kriminaalmenetluses kantud õigusabikulu kokku 4686 eurot. Esimese astme kohtule esitatud taotluse kohaselt oli valitud kaitsja osutanud T. T-le õigusteenust kohtueelses ja maakohtu menetluses 22 tundi tunnihinnaga 110 eurot (lisandub käibemaks), s.o 2970 euro eest (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on ajakulu põhjendatud ning kaitsja küsitud tasu mõistliku suurusega. Apellatsioonimenetluses oli süüdistatav taotluse ja arvete kohaselt tasunud kaitsjale maakohtu otsusega tutvumise, nende omavahelise suhtluse ja apellatsiooni koostamise eest 924 eurot (sh käibemaks). Kaitsjal kulus õigusteenuse osutamiseks 7 tundi. Ka selle tasu loeb kriminaalkolleegium vajalikuks. Riigikohtule esitas kaitsja taotluse hüvitada T. T-le kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 792 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohtu otsusega tutvumine ja kassatsiooni kirjutamine oli kaitsjal võtnud 6 tundi. Kolleegiumi hinnangul on seegi kaitsja küsitud tasu mõistlik ning nagu käesolevast otsusest järeldub, on õigusteenus olnud ka igati vajalik – viinud maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseni ja süüdistatava õigeksmõistmiseni.
  2. Kokkuvõttes loeb kolleegium kriminaalasjas süüdistatava kaitsjale makstud tasu 4686 eurot (sh käibemaks) mõistlikuks. See summa tuleb

§ 175lg 1 p 1, § 181 lg 1, § 185 lg 1 ja § 186 lg 1 alusel T.

T. kasuks riigilt välja mõista.

  1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kui prokuratuur lõpetas
  2. septembri
  3. a määrusega kriminaalasja, täitis T. T. talle

§ 202lg 2 p 2 alusel määratud rahalise kohustuse ja maksis riigituludesse 350 eurot.

Juhul, kui seda ei ole tehtud, tuleb see summa T. T-le tagastada, kuna kriminaalmenetlus tema suhtes jätkus. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.