RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 5 lg 2 alusel saab kahju hüvitamist nõuda isik, kelle suhtes väärteomenetlus lõpetati. J. E. suhtes pole väärteomenetlust alustatud ega lõpetatud. Teda ei kuulatud üle menetlusaluse isikuna ega allutatud ka ühelegi menetlustoimingule, millest saaks järeldada niisugust menetlusseisundit. J. E. kutsuti kohtuvälise menetleja juurde menetlusaluse isikuna, kuid ta kuulati üle tunnistajana. Tunnistaja saab kahju hüvitamist taotleda

§ 7alusel.

Osutatud normi kohaldada ei saa, sest menetleja ei kohelnud J. E. ebaväärikalt. Midagi taunitavat pole selles, et talle tehti ettepanek kahju hüvitamiseks ja lubati lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. J. E. käitus ise menetlejaga üleolevalt ja takistas väärteoasja menetlemist: ta ei võtnud kutseid vastu, keeldus allkirja andmisest, enda andmete avaldamisest jmt.

1. Pärnu Maakohtu määruse vaidlustas J. E. esindaja, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja süüteomenetluses tekitatud kahju ning menetluskulude hüvitamist. Ringkonnakohtu määrus
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a määrusega tühistati maakohtu määrus ja hüvitati J. E-le süüteomenetluses tekitatud mittevaraline kahju 1000 eurot ning menetluskulud 600 eurot. Ringkonnakohus leidis järgmist. 12.

§ 7

lg 1 alusel kahju hüvitada ei saa, sest menetleja pole süüliselt menetlusõigust rikkunud. Maakohus on selle normi kohaldamisse puutuvaid väiteid ammendavalt analüüsinud. 2

§ 5

lg 2 alusel saab muu hulgas nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. J. E. oli väärteomenetluses menetlusalune isik. Teda kutsuti ülekuulamistele just selle menetlussubjektina ning seetõttu valis ta endale kaitsja. Niisugusele menetlusseisundile osutab seegi, et menetleja tegi talle ettepaneku kahju hüvitamiseks, sidudes kahju hüvitamise väärteomenetluse lõpetamisega. Järelikult saab J. E. nõuda kahju hüvitamist

§ 5lg 2 alusel.

1. Mõistlik menetlusaeg oli väärteomenetluse lõpetamise ajaks ületatud. Alates
2. a augustist kuni
3. a maini ei tehtud ühtegi menetlustoimingut, millest ilmneks, et J. E. sai jätkuvalt käsitada tunnistajana. Pärast J. E. ülekuulamist
4. a juulis ei tehtud ühtegi menetlustoimingut. Väärteoasi oli väikese mahuga ja lihtne, selle kohta esitati juba koos süüteoteatega piisavalt materjali menetluse lõpuleviimiseks. Kuigi J. E. põhjustas ka ise menetluse venimise, tõi just menetleja tegevusetus kaasa väärteo aegumise ja menetluse lõpetamise. Ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju tuleb hüvitada ühe aasta eest 1000 euro suuruses summas. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas Politsei- ja Piirivalveamet, ringkonnakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised. taotledes
6. J. E-le ei esitatud väärteomenetluses kahtlustust ning teda ei kuulatud üle menetlusaluse isikuna. Ta kaasati menetlusse tunnistajana, kelle ütlustest olenes väärteoasja edasine käik. Samuti ei lõpetatud väärteomenetlust J. E. suhtes, vaid väärteosündmuse kohta. Isegi kui ta oli viisteist päeva menetlusaluse isiku seisundis, ei anna see alust kahju hüvitamiseks. Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et J. E. esindaja esitas kohtuvälisele menetlejale taotluse tunnistaja kulude hüvitamiseks. Nendel põhjustel pole J. E-l õigust taotleda kahju hüvitamist

§ 5lg 2 alusel.

17. Ringkonnakohus ei analüüsinud kahju hüvitamise taotlust ebamõistliku menetlusaja hindamise kriteeriumite järgi. Tegemist ei olnud keerulise väärteoasjaga, kuid menetluse läbiviimise tegi raskemaks J. E. Temale kahjulikke tagajärgi ei põhjustatud (nt ei peetud teda kinni). Varalise kahjuga väärteosündmuse puhul ei saa väärteoasja lõpetada kergekäeliselt.

§ 5lg 2 väära kohaldamise tõttu pole alust ka õigusabikulude hüvitamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 18. Riigikohtus toimuvas määruskaebemenetluses ei ole vaidlust selle üle, et

§-s 7 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on praeguses asjas täitmata. Lahendamist vajab küsimus, kas ringkonnakohus käsitas õigesti J. E. menetlusaluse isikuna ja kas sellest lähtudes tuleb talle hüvitada süüteomenetlusega tekitatud kahju

§ 5lg 2 p 2 alusel.

19.

§ 5

lg 2 p 2 sätestab, et kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1, 2, 3, 5 või 6 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati ebamõistliku menetlusajaga. Seega saab kõnesoleva normi järgi kahju hüvitamist nõuda isik, kelle suhtes väärteomenetlus lõpetati. Väärteomenetluse lõpetamine on võimalik isiku suhtes, kellele heideti eelnenud menetluse käigus ette väärteo tunnustele vastava teo toimepanemist. Väärteomenetluses saab väärteo toimepanemist ette heita menetlusalusele isikule. 3

§ 5lg 2 p 2 alusel.

Selline seisukoht on ekslik.

1. Nimelt osutab süüteoteates ja tunnistajate T., K. ning W. A. ütlustes kajastuv teave ühemõtteliselt sellele, et KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo võis toime panna J. E., mitte keegi teine. On ilmne, et niisugusest tõendusteabest lähtudes otsustas kohtuväline menetleja kutsuda J. E. ülekuulamisele just menetlusaluse isikuna. Kuigi J. E. kuulati üle tunnistajana, kinnitab menetluse käik veendumust, et talle sooviti ette heita väärteona karistatava teo toimepanemist. J. E-le tehti ettepanek väärteoga tekitatud kahju hüvitamiseks ja seoti selle kohustuse täitmine menetluse võimaliku lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel. VTMS § 30 lg 1 kohaselt saab väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetada vaid menetlusaluse isiku suhtes. Väärteoasja materjalist ilmneb aga J. E. tegelikule menetlusseisundile teisigi viiteid. Näiteks nähtub K. A. ülekuulamise protokollist, et ta kuulati tunnistajana üle just J. E. väärteoasjas. Need asjaolud näitavad selgelt, et tegelikult ei käsitanud kohtuväline menetleja J. E-d tunnistajana, kellelt sooviti saada väärteomenetluse läbiviimiseks vajalikku tõendusteavet, vaid isikuna, keda kavatseti süüdistada väärteo toimepanemises. Tähelepanuta ei saa jätta, et ka J. E. ise ei tajunud end olevat tunnistaja rollis. Kohtuväline menetleja kutsus ta mõlemale ülekuulamisele menetlusaluse isikuna, selgitades kutsetes sellega kaasnevaid õigusi ja kohustusi. J. E. pidas vajalikuks ütluste andmisest keelduda ja valis endale lepingulise kaitsja.
2. Tuvastatud asjaolude taustal pole kahtlust selles, et kohtuvälisel menetlejal oli juba pärast esimesi menetlustoiminguid küllaldane alus käsitada J. E-d menetlusaluse isikuna ning sisuliselt oli ka tema tunnistajana ülekuulamine suunatud tema teo kohta tõendite kogumisele. Neid seisukohti ei väära kuigivõrd kaebaja argument, mille kohaselt taotles J. E. tunnistaja kohustuste täitmisega seotud kulude hüvitamist, sest kohtuvälise menetleja tegevus oli isiku menetlusseisundi kindlaksmääramist silmas pidades vastuoluline ja eksitav. Menetleja jaoks peab olema selge, kellena isik toimingule allutatakse, ja sellest peab toimingus osalevat isikut ka teavitama. VTMS § 19 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse ja milline on menetlustoimingu eesmärk. Selle kaudu tagatakse isikule õigus teada, et teda süüdistatakse karistatava teo toimepanemises, võimaldades tal teha menetluslikke otsustusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-92-09, p 6.1). Kui toimingule allutatud isikule antakse vastuolulisi selgitusi, jäetakse ta toimingu eesmärgist ja tegelikust menetlusseisundist teavitamata ega tutvustata talle viisipäraselt menetlusosalise kohta käivaid õigusi ja kohustusi, võib see viia kaitseõiguse ulatusliku rikkumiseni.
5. Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et J. E. oli kõnesolevas väärteomenetluses menetlusalune isik. Järelikult on ta

§ 5lg 2 p 2 kohaselt õigustatud esitama kahju hüvitamise nõuet.

Niisiis peab järgnevalt hindama, kas ringkonnakohus tegi õigesti kindlaks mõistliku menetlusaja nõude rikkumise ning otsustas sellest lähtudes hüvitada mittevaralise kahju.

1. Menetlusaja mõistlikkust hinnatakse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt asja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus nr 1-17-10050/74, p 15). Väärteoasjade puhul võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumist pidada pigem erandlikuks nähtuseks, sest enamasti pole kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks hinnatav ebamõistlikult pika tähtajana. See tähendab, et kaheaastase aegumistähtajaga väärteoasjade puhul ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega 4

§ 11

lg 1 kohaselt hüvitatakse sama seaduse § 5 või 6 alusel füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. Mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (

§ 11

lg 3).

§ 11

lg 3 teisest lausest tulenevalt hüvitatakse mittevaraline kahju rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. 28. Ringkonnakohus on

§-le 11 toetudes vaaginud, missuguses summas tuleb mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju hüvitada. Samas võivad sõltuvalt tuvastatud rikkumise iseloomust ja menetluse muudest üksikasjadest rahalise kahjuhüvitise alternatiivina kõne alla tulla esmajoones just muud heastamismoodused: nt karistuse kergendamine, rikkumise tunnistamine või menetluskulude riigi kanda jätmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2021. a otsus nr 1-16-6179/111, p 89 ja 22. detsembri 2017. a otsus nr 1-16-2675/108, p 20). Öeldut arvesse võttes pole ringkonnakohus

§ 11

lg 3 teise lause kohaselt analüüsinud, miks ei saa käsiloleval juhul mõistliku menetlusaja rikkumist heastada muul moel kui ainult rahalise hüvitisega. 29. Süüteomenetluse alustamise ja läbiviimisega allutab riik süüteos kahtlustatava isiku teatud piirangutele. Arvestades menetlusosaliste vastanduvaid huvisid ja tõe tuvastamise vajadust, tuleb menetlusele allutatud isikul niisugust olukorda mõistlikes piirides taluda, ilma et tal tekiks õigus nõuda menetluse läbiviimisest tingitud kahju hüvitamist. Niisugusest arusaamast on seadusandja lähtunud ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise eelduste sätestamisel. Riigil tuleb kahju hüvitada esmajoones siis, kui menetluse läbiviimisega põhjustatud isiku õiguste riive on tavapärasest suurem: nt on õigeksmõistetu suhtes kohaldatud tõkendit või mõnda muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit; sellise meetme kohaldamine on olnud tavalisest koormavam; menetleja on rikkunud süüliselt menetlusõigust. Niisiis ei too iga süüteomenetluses aset leidnud rikkumine kaasa riigi kohustust kahju hüvitada, vaid selleks peab kindlaks tegema täiendavad seaduses nimetatud eeldused. Kolleegiumi hinnangul peab igal üksikjuhul vaagima, 5