← Eesti

2-20-11385/40

Obsah (13)§ 459§ 162§ 436§ 657§ 654§ 432§ 238§ 652§ 171§ 174§ 176§ 175§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-11385 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2021, Tartu Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Triin Uusen-Nacke, Indrek

) § 459 ja § 497 alusel null euroni või alternatiivselt vähendada kummagi kostja kasuks väljamõistetud elatist 65 euroni.

  1. Kostjad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja pole kummagi kostja puhul toonud välja, millised muud asjaolud on muutunud peale selle, et kostjate vanem õde on saanud vahepeal täisealiseks. Kostjate hinnangul ei ole õe täisealiseks saamine aluseks nende elatise suuruse vähendamisel. Eelmises tsiviilasjas sõlmitud kompromissis pooled selles kokku ei leppinud. Kompromissis on vanemad selgelt kokku leppinud selles, et nii C.C. kui B.B. saavad isalt elatist kuni enda 18-aastaseks saamiseni (aga mitte kuni kolmanda isiku täisealiseks saamiseni). Elatise vähendamise nõude sidumine F.F. ülalpidamisega on kostjate hinnangul põhjendamatu. Hageja ei ole välja toonud ühtegi uut asjaolu, mille tõttu tuleks eelmises tsiviilasjas (alles märtsis 2020) tehtud määrust muuta. Sellise lühikese perioodi jooksul ei ole muutunud laste kulud ega vähenenud nende vajadused. Hageja teadis juba märtsis 2020 kompromissi kinnitades, et vanem laps saab mõne kuu pärast 18-aastaseks. Elatise summa muutmisel tuleb analüüsida mõlema kostja osas kõiki asjaolusid eraldi. Kostjate erinev kohtlemine peab olema objektiivselt põhjendatud. MAAKOHTU LAHEND
  2. Maakohus jättis
  3. märtsi
  4. a otsusega hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud

§ 459

kohaseid asjaolusid, mis annaksid aluse kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. Hageja ei ole tuginenud sellele, et elatise suurust tuleks muuta tema varandusliku olukorra või laste vajaduste muutumise tõttu. Hageja tugineb esiteks asjaolule, et kompromissiga hõlmatud olnud üks lastest on saanud täisealiseks. Selle üle pooled ka ei vaidle. Kohus leidis aga, et ühe lapse täisealiseks saamine ei ole aluseks kostjatele tasumisele kuuluva elatise vähendamisele. F.F. täisealiseks saamine vahetult pärast kompromissimäärust oli ettenähtav ja teadaolev asjaolu, millega õigusteadmistega isikute toel vormistatud kompromissi tingimuste 3

(9)sõnastamisel sai arvestada ja mis seetõttu ei ole käsitletav uue asjaoluna

§ 459tähenduses.

Kohus pidas eluliselt usutavaks kostjate selgitust, et F.F. peatse täisealiseks saamisega ja ka E.E. täisealiseks saamisega suhteliselt kiiresti (1 aasta 4 kuud) pärast F.F., kompromissi sõlmimisel ka arvestati. E.E. ja F.F. vastastikuse ülalpidamise tasaarvestusega seotud kohustusi numbrilises väärtuses eelmises tsiviilasjas tehtud lahendiga ei reguleeritud, samuti ei seotud F.F. või E.E. ülalpidamiskohustuse täitmist praeguse menetluse kostjate kasuks väljamõistetud elatise suurusega. Eeldatavalt olid F.F. ja E.E. kulud sel ajal võrdsed, mis võimaldas ka nende kahe osas teha täies osas tasaarvestus. Tänaseks on üks neist lastest täisealine, tema ülalpidamine on seotud tema otseste põhjendatud kuludega ja puudub kohustus tagada tema ülalpidamine elatise miinimummäära ulatuses. Kui hageja leiab, et tema juures elav E.E. peab saama ülalpidamiskulusid oma emalt, ja kui F.F. leiab, et tema, ema juures elavana kuid täisealisena õppijana, peaks saama ülalpidamist oma isalt, siis vabatahtliku kokkuleppe sõlmimise võimatuse korral saab kumbki õigustatud pool pöörduda kohtusse, kuid see ei mõjuta käesoleva asja lahendamist. Ei F.F. täisealiseks saamine ega ema väidetav kohustus tasuda elatist E.E.le, ei anna iseseisvat alust muuta (vähendamise suunas) C.C. ja B.B. kasuks väljamõistetud elatise suurust. Teise asjaoluna on hageja nimetanud, et tema ülalpidamisel on veel üks laps tema uuest suhtest. Kohus leidis, et see ei ole aluseks elatise vähendamisele. Tegu ei ole pärast kompromissi lahendi tegemist tekkinud uue asjaoluga. Hageja noorim laps G.G. on sündinud X. Seega oli ta olemas juba eelmise tsiviilasja menetluse ajal ja hageja sellele maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet esitades ka tugines. Eeldatavalt pooled arvestasid hagejal oleva veel ühe ülalpeetavaga kompromissisumma määramisel. Kokkuvõttes ei ole hageja välja toonud ega tõendanud ühtegi erandlikku asjaolu, mis annaks aluse elatise vähendamiseks null euroni või 65 euroni (alternatiivnõue). Hagi rahuldamata jätmisest tulenevalt tuleks kostjate menetluskulud jätta hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda (

§ 162lg 1).

Samas leidis kohus

§ 162

lg-le 4 tuginedes, et elatise vähendamise hagis on ebamõistlik jätta kostjate kulusid hageja kanda. Nii hagejal kui ka kostjate seaduslikul esindajal on vaja ülal pidada oma alaealisi lapsi ning lisaks sellele veel kohtumenetlusega seotud kulude kandmise kohustuse panek pingestaks perede eelarveid põhjendamatult veelgi. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda. Hageja leiab, et maakohus ei viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust ning jättis asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata, rikkudes sellega

351 lg-s 1, § 392 lg-s 1 ja § 435 lg-s 1 sätestatut. Riigikohus on mitmes oma lahendis märkinud, et lisaks õigustatud isiku vajaduste või kohustatud isikute varalise seisundi muutusele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka muud faktilised asjaolud, sh vanemate ülalpidamiskohustuse ebavõrdne jaotumine ja õiguslikud muudatused. Ka käesolevas kohtuasjas ei esitanud 4

(9)hageja hagi elatise vähendamiseks mitte oma varalise seisundi või õigustatud isikute vajaduste muutumise tõttu, vaid seetõttu, et pärast kompromissi kinnitamist oli muutunud hageja poolt kostjatele tehtavate maksete suurust mõjutavad muud asjaolud. Pärast F.F. täisealiseks saamist ja tema ülalpidamiskohustuse lõppemist oli kompromissi p-s 3 nimetatud E.E. ülalpidamine jäänud üksnes hageja kanda ning kostjate ema ei olnud nõus hakkama talle elatist maksma ega lugema omapoolset ülalpidamiskohustust täidetuks ka mõne teise tema juures elava lapse arvel. Seetõttu ei nõustu hageja maakohtu hinnanguga, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Vaatamata hageja poolt hagis esitatud elatise vähendamise põhjustele, pidanuks maakohus välja selgitama need asjaolud, millest pooled kompromissi sõlmimisel lähtusid ja mida nad aluseks võtsid. Seda seisukohta kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17). Maakohus pooltega kompromissi sõlmimise asjaolusid ja tõendamist vajavaid asjaolusid ei arutanud ega teinud pooltele ettepanekuid lisatõendite esitamiseks. Sellega jättis kohus asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata. Hageja ei olnud kompromissi sõlmimisele eelnevalt võimeline kostjatele miinimumsuuruses elatist maksma, sest tema sissetulek oli oluliselt väiksem kui tema viiele lapsele kokku makstav miinimumelatis. Hageja varanduslik olukord ei ole muutunud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja teise hagi aluseks oleva asjaoluna märkinud, et tema ülalpidamisel on veel üks laps uuest suhtest. Hageja ei ole sellele asjaolule elatise vähendamisel tuginenud. Ka see näitab, et maakohus ei ole eelmenetluses kõiki olulisi asjaolusid korrektselt välja selgitanud. Samuti rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1, § 442 lg 8).

Maakohus jättis andmata hinnangu hageja väitele, mille kohaselt on kohtu poolt eelmises tsiviilasjas kinnitatud kompromissleping käsitatav vanematevahelise ülalpidamiskohustuse täitmise kokkuleppena, millega vanemad reguleerisid ka eelmises kohtumenetluses mitte osalenud ja kompromissi pooleks mitteoleva (ning isa juures elava poja) ülalpidamiskohustuse täitmist ja millest tulenevalt lasub kostjate emal kohustus oma poja E.E. ülalpidamiskohustust täita ka pärast F.F. täisealiseks saamist. Samuti ei põhjendanud maakohus, miks ta ei arvestanud hageja väiteid, mille kohaselt tuleb elatise vähendamisel arvestada, et kostjate ema ei maksa isa juures elava poja E.E. ülalpidamiseks elatist, ning seetõttu on äärmiselt ebaõiglane nõuda hagejalt elatise maksmise kohustuse täitmist kompromissis kokkulepitud ulatuses mõlema ema juures elava kostja suhtes. Menetlusõiguse normide rikkumine maakohtu poolt on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. 5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Põhjendamatu on hageja etteheide, et kohus ei selgitanud välja asjaolusid, millest pooled kompromissi sõlmimisel lähtusid ja mida nad aluseks võtsid. Mõlemad pooled on esitanud menetluses oma seisukohad ning selgitanud sõlmitud kompromissi tagamaid. Hagejal oli 5

(9)võimalus esitada kõik eelmiste menetlustega seotud dokumendid, mida ta pidas vajalikuks. Kohtule ei saa teha etteheiteid, et see omal algatusel eelmise menetluse dokumente asja juurde ei võtnud. Maakohus on otsuses selgelt ja arusaadavalt järeldanud, et kompromissi sõlmimise ajal olid vanemad teadlikud sellest, et koheselt saab lapsevanemate kõige vanem ühine laps F.F. täisealiseks ning aasta hiljem ka järgmine laps, E.E.. Kumbki lapsevanem ei soovinud kompromissi sõlmimise ajal sätestada seda, et kompromiss kehtib vaid vähest aega. B.B. ja C.C. elatise suurus lepiti kokku kuni nende mõlema täisealiseks saamiseni. Kahe vanema lapse vastastikuse ülalpidamise tasaarvestuse kokkulepe ei muuda õigustühiseks nooremate laste õigust saada ülalpidamist summas, mis on niigi vaid 44,5 % seadusega sätestatud elatise miinimumsummast. Maakohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Hageja heidab kohtule ette, et viimane pole põhjendanud, miks ei arvesta maakohus seda, et hageja ülalpidamisel on lapsevanemate ühine poeg E.E.. Hageja jätab aga tähelepanuta maakohtu otsuse põhjendused, et F.F. täisealiseks saamine ega ema väidetav kohustus tasuda elatist E.E.le ei anna automaatset alust kahe noorema lapse elatist vähendada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võinuks viia maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele. 7.1. Vanem saab kompromissiga temalt lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist

§ 459lg 1 alusel nõuda.

See säte kohaldub (koosmõjus

§ 432

teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26;
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). Kohtulahendiga väljamõistetud elatiste suurust on alust muuta

§ 459

lg-s 1 sätestatud eelduste esinemisel, üldjuhul on selleks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajaduste ja/või kohustatud isiku(te) varalise seisundi muutumine võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega. Kohtupraktika järgi võivad pooled kokkuleppel

§ 459

lg 1 rakendusala laiendada, mh näha ette kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-2426, p 16.2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et aluseid hagejalt kummagi kostja kasuks väljamõistetud elatise muutmiseks ei ole. Eelmises tsiviilasjas sõlmitud kompromissiga ei ole selle pooled (hageja ja kostjad)

§ 459lg 1 rakendusala laiendanud. Kompromissist ei tulene, et hageja poolt C.C.le ja B.B.le tasutava elatise 6

(9)suurus sõltuks F.F. täisealiseks saamisest. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseenesest maakohtu otsuse tühistamise aluseks. 7.
  1. Ekslik on küll maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja tuginenud elatise suuruse muutmisel mh sellele, et tema ülalpidamisel on nüüd veel üks laps – G.G.. Selles osas ringkonnakohus nõustub hageja etteheidetega. Samas ei ole sellel veal maakohtu otsuse lõppjärelduste seisukohalt tähtust. Maakohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et hagejal oli noorima lapse ülalpidamise kohustus ka eelmise tsiviilasja menetluse ajal. Sarnaselt on hageja nõuet arvestades arusaamatu maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Kompromissi alusel kostjatele tasutav elatis on miinimumelatisest niigi väiksem. Samas ei saa ka sellel minetusel olla mõju kohtu lõppjäreldustele. 7.
  2. Hageja leiab, et maakohus ei viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust ning jättis asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Samas hageja suures osas üksnes refereerib menetlusõiguse norme ja Riigikohtu seisukohti neid käesoleva vaidluse asjaoludega seostamata. Ühelt poolt leiab hageja, et asja juurde tulnuks võtta eelmise kohtumenetluse toimik, kuid väidab seejärel, et eelmise kohtumenetluse toimikus asjakohast infot ei ole (toimik on "ilmselgelt tühi"). Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebuse pinnalt arusaamatuks, millised käesoleva asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud jäid hagejal maakohtu väidetavate minetuste tõttu välja toomata või millised tõendid või nende kogumise taotlused esitamata. 7.
  3. Eelmises tsiviilasjas sõlmitud kompromisslepingule ja seda kinnitavale kohtumäärusele (tl-d 12–14) on maakohus otsuses (p-s 10) omapoolse tõlgenduse andnud. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud maakohus seejuures eraldi vastama hageja (olemuselt õiguslikule) väitele, et kompromissleping on vanematevaheline ülalpidamiskohustuse täitmise kokkulepe. 7.
  4. Hageja leiab, et alus elatise suuruse muutmiseks annab eelmises tsiviilasjas kinnitatud kompromissi p 3, milles lepiti kokku, et hageja ei pea F.F. ülalpidamiseks elatist tasuma, kuna tema täielikul ülalpidamisel on vanemate neljas ühine alaealine laps, E.E. (kelle ülalpidamiseks laste ema elatist ei maksa). Ringkonnakohus märgib esmalt, et viidatud sisuga kokkulepe hageja ja F.F. (st lapse) vahelises suhtes on PKS § 109 alusel tühine. Selle sätte järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult. Seda ei muuda asjaolu, et kokkulepe on kinnitatud kohtumenetluses. 7.5.
  5. Iseenesest võib olla õige hageja väide, et kompromissi p-s 3 sisalduv kokkulepe on vanematevaheline kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise kohta PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes (eelkõige sellisena võikski kokkuleppel olla kehtiv õiguslik sisu). Samas ei ole sellel käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Hageja on kokkuvõttes suunanud oma nõuded laste B.B. ja C.C. vastu. Algselt laste ema vastu esitatud hagi on maakohus lugenud tagasivõetuks ning jätnud hagi
  6. oktoobri
  7. a määrusega ema suhtes läbi vaatamata (tl-d 78–80). See kohtumäärus on jõustunud. Kompromissi p-s 3 sisalduv väidetav vanematevaheline kokkulepe ei mõjuta kostjate B.B. ja C.C., kes olid ka eelmises tsiviilasjas menetlusosalisteks ja sõlmitud kompromissi poolteks, õigust nõuda isalt elatise tasumist. 7
(9)7.5.
  1. Lisaks ei saa käesolevas asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal järeldada, et F.F. ülalpidamiskohustus oleks lõppenud. PKS § 97 p 2 järgi on ülalpidamist õigustatud saama ka laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Asja materjalidest nähtub, et F.F. jätkab hetkel õpinguid ning selle asjaolu üle ei ole vanematel sisulist vaidlust (tl-d 100–102). PKS § 97 p 2 järgne elatisenõue on küll iseseisev nõue ning selle nõude aluseks olevad asjaolud erinevad PKS § 97 p 1 järgsest nõudest, kuid olemuslikult ei muuda see vanema ülalpidamiskohustust. Seega võivad mõlemad vanemad (nii hageja kui laste ema) olla jätkuvalt kohustatud ka F.F.i ülal pidama. Samuti ei tulene eelmises tsiviilasjas kinnitatud kompromissist, et selle p 3 (väidetava vanematevahelise kokkuleppena) kehtiks üksnes F.F. ja/või E.E. täisealiseks saamiseni.
  2. Mõlemad pooled on esitanud apellatsioonimenetluses uusi tõendeid. 8.
  3. Kostjate
  4. mai
  5. a apellatsioonkaebuse vastuses esitatud taotluse dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks ning hageja
  6. mai
  7. a menetlusdokumendis esitatud taotluse dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks on ringkonnakohus lahendanud
  8. juuli
  9. a määrusega. Ringkonnakohus võttis tõendid küll vastu, kuid kokkuvõttes pole E.E. elukoha puudutavatel väidetel ega selle tõendamiseks esitatud tõenditel käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Hagejalt eelmises tsiviilasjas C.C. ja B.B. kasuks väljamõistetud elatis sellest ei sõltu. 8.
  10. Kostjad on esitanud
  11. augusti
  12. a kirjalikus seisukohas taotluse võtta asja juurde E.E.
  13. a ja
  14. a pangakonto väljavõtted. Kostjate hinnangul iseloomustavad tõendid seda, et hageja kasutab koos abikaasaga lapse pangakontot ja pangakaarti ebaseaduslikult enda huvides ning keelab lapsel oma kontot kasutada ning käsutada, sh isegi riiklikku peretoetust kasutada. Hageja vaidleb
  15. augustil 2021 esitatud seisukohas kostjate sellele taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et kostjate
  16. augusti
  17. a taotluses märgitud tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda.

§ 238

lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (

§ 652lg 4).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lapse E.E.

  1. a ja
  2. a pangakonto väljavõtted käesoleva ülalpidamisvaidluse lahendamisel asjakohased. Samuti ei ole kostjad vähemalt
  3. a konto väljavõtte osas põhjendanud, miks ei olnud võimalik seda tõendit esitada maakohtu menetluses. Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.
  4. Hageja apellatsioonkaebus ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. 8

(9)10.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 10.

  1. Kostjate
  2. augusti
  3. a menetlusdokumendis sisalduva menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjad kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 270 eurot (sh käibemaks). Kulud koosoenvad esindajakuludest. Esindaja (M. Albrant) on seoses apellatsioonkaebuse menetlemisega teinud järgmisi toiminguid: kaebusega tutvumine, analüüs ning vastuse koostamine (3 tundi); hageja seisukoha ja tõenditega tutvumine ning kohtule vastuse koostamine (1 tund) ning uute tõenditega tutvumine ja lõpliku seisukoha koostamine (1 tund). Lepingulise esindaja tunnihind on 54 eurot (sh käibemaks). Kostjad kinnitavad, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Kostjad taotlevad kuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist (

§ 174lg 10).

10.

  1. Hageja ei vaidle
  2. augustil 2021 esitatud seisukohas kostjate lepingulise esindaja ajakulule ega tunnihinnale vastu ning peab neid iseensest põhjendatuks. 10.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas märgitud kostjate esindaja ajakulu asja mahtu ning keerukust arvestades põhjendatud ja vajalik. Kostjate esindaja tunnitasu 54 eurot (koos käibemaksuga) on

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostjate kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulud 270 eurot (sh käibemaks).

§ 445

lg 1 esimese lause järgi võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Vastavalt kostjate taotlusele tuleb väljamõistetud menetluskulud tasuda OÜ NVV Õigusbüroo arveldusarvele. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.