Obsah (7)

§ 402§ 82§ 101§ 108§ 397§ 42§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 02.09.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-110085 Tsiviilasi Tsiviilasj

) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 402

lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 9. Hagejal on

§ 82

lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas

§ 101

lg 1 p 1 ja

§ 108

lg 1 4 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjal oli laenulepingute järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes 482,03 eurot hagejale tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 482,03 eurot. Intress 10.

§ 397

sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.

§ 397lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

1. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
2. 14.09.2017 laenulepingu nr 0026709149 ja 07.03.2018 laenulepingu nr 0147803076 järgi on intress 17% aastas ning 30.03.2018 laenulepingu nr 0209803309 järgi 21,10% aastas. Hageja arvestusel moodustab intress lepingute järgi kokku 46,49 eurot. Kostja intressisummale ja selle arvestusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses.
3. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 46,49 eurot. Viivis
4. Hageja nõuab kostjalt lepingute alusel sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 26,44 eurot.
5. 14.09.2017 laenulepingu nr 0026709149 alusel on hageja arvestanud põhiosa summalt 58,39 eurolt viivist perioodi 16.10.2020 kuni 01.06.2021 eest 6,28 eurot (määraga 17% aastas).
6. 07.03.2018 laenulepingu nr 0147803076 alusel on hageja arvestanud põhivõlalt 317,42 eurolt viivist perioodi 11.12.2020 kuni 01.06.2021 eest summas 12,59 eurot (määraga 17% aastas).
7. 30.03.2018 laenulepingu nr 0209803309 alusel on hageja arvestanud põhivõlalt 106,22 eurolt perioodi 01.12.2020 kuni 01.06.2021 eest viivist 7,57 eurot (arvestatud määraga 21,10% aastas).
8. Kohtu hinnangul ei ole nõutav viivis ebamõistlikult suur. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16, p 13 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

1. Antud juhul on pooled leppinud kokku viivisemääras, mis ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ega ole kostja suhtes seetõttu ka ebamõistlik. Viivisearvestusele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kohus ei tuvastanud eksimust viivisearvestuses. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 26,44 eurot. 5 Meeldetuletuskirjade tasu
2. Hageja palub kostjalt välja mõista meeldetuletuskirjade tasu summas 45 eurot.
3. 14.09.2017 laenulepingu nr 0026709149 kohta on hageja saatnud kostjale 4 teadet võla tasumiseks, nendest 02.11.2020 ja 25.11.2020 teated olid tasulised lepingu üldtingimuste p 1.3.
4. kohaselt, summas 20 eurot.
5. 07.03.2018 laenulepingu nr 0147803076 kohta on hageja saatnud kostjale 4 teadet võla tasumiseks, nendest 21.01.2021 ja 17.02.2021 olid tasulised teated lepingu üldtingimuste p 1.3.
6. kohaselt summas 10 eurot.
7. 30.03.2018 laenulepingu nr 0209803309 kohta hageja saatnud kostjale 6 teadet võla tasumiseks, millest 11.12.2020, 11.01.2021 ja 09.02.2021 on olnud tasulised teated lepingu üldtingimuste p 1.3.
8. kohaselt summas 15 eurot. 24.

§ 113

² lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

1. Kohus leiab, et meeldetuletuskirjade tasunõue tuleb rahuldada summas 45 eurot. Kohus tuvastas, et hageja on saatnud iga lepingu kohta kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Aluse laenulepingute menetluskulude nõudmiseks meeldetuletuskirjade saatmise eest annab lepingute üldtingimuste p 1.3.
2. ja 1.3.
3. Menetluskulud
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda.
5. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja põhjendatud menetluskuluks on riigilõiv 125 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik