lg 1 p 3,9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti Vadym Draguntsevilt riigieelarve tuludesse menetluskulud: ekspertiisitasu kogusummas (461+741+760) 1962 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1460 eurot.
lg 3 alusel jäeti riigi kanda ekspertiisitasu summas 741 eurot, kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 356,40 eurot ja Lukuabi arve summas 95 eurot. Vadym Draguntsev mõisteti süüdi KarS § 113 lg 1 järgi selles, et tema ründas teise isiku tapmise eesmärgil 28.09.2020 ajavahemikul kell 11.00 kuni kell 16.42 Tallinnas XXX asuvas korteris Y, lüües tahtlikult Y korduvalt käte, jalgade ja menetluse käigus täpselt tuvastamata esemega pea, näo, kaela, ülakeha ja jäsemete piirkonda seni, kuni Y koljusse tekkis süvend ning ta jäi löökide tagajärjel surnult põrandale lebama. Oma tegevusega põhjustas Vadym Draguntsev tahtlikult Y-le hulgaliselt eluohtlikke ja surma põhjustanud tervisekahjustusi pea piirkonnas ja mitteeluohtlike tervisekahjustusi kaela, turja, õlavarre, küünarliigese piirkonnas. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Y.Radziwill taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmises tahtlikus tapmises, samuti karistuse osas ja menetluskulude väljamüistmise osas. Uue otsusega taotleb kaitsja süüdistatava süüdimõistmist provotseeritud tapmises, karistuse kergendamist ja ekspertiisikulude osalist riigi kanda jätmist. Apellant leiab, et Harju Maakohus on andnud vale hinnangu Vadym Draguntsevi käitumise hindamisel tuvastatud faktilistele asjaoludele ja on valesti kvalifitseerinud süüdistatava teo KarS § 113 lg 1 järgi. Tegemist on provotseeritud tapmisega KarS § 115 mõttes, kuna kõik viitab sellele, et kannatanu on kutsunud tapmise esile enda käitumisega. Teisisõnu Vadym Draguntsev on Y tapnud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne solvamine või vägivald. Oma otsuses tunnistab esimese astme kohus, et Y-l oli terve hulk probleeme, sh alkoholism, suured võlad, raha puudus, magamatus ning üks nädal enne surma tapetu vallandati tema töökohalt. Tõendatud on, et Y kasutas joobeseisundis roppe sõnu, võis lähedasi aktiivselt roppude sõnadega solvata ning tegi seda vahetult enne oma surma Q suhtes, kellega 16 tunni vältel vahetas vihaseid ning solvavaid, ebatsensuurseid sõnumeid. Selle 16-tunnilise kirjavahetuse käigus teatas Q tapetule, et otsustas temaga suhted lõpetada, kritiseeris tema alkoholisõltuvust, solvas ja alandas teda, nimetades Y mh joodikuks ja koletiseks. Harju Maakohtu arvates ei kirjeldanud tunnistajad tapetut kui agressiivset isikut, kuid see ei vasta tõele. Ta tuli mõnikord koju sinikatega ja Y kinnitas ise tunnistajatele, et ta oli tänaval kakelnud. H sõnul võis tapetu tema vastu agressiivne olla, samuti on ta varasemalt tekitanud talle füüsilist valu. Kaitsja tuletab kohtule meelde, et ka solvamine on iseenesest piisavalt agressiivne tegu, et provotseerida tapmist KarS § 115 mõttes. Seega esinevad konkreetsed tõendid, mis näitavad, et Y oli varasemalt agressiivne H ja Q suhtes ning kindlasti oli võimeline teisi isikuid (süüdistatavat või tema lähedasi) roppude sõnadega solvama olles 28.09.2020.a emotsionaalses seisundis, mida Q iseloomustas sõnaga “deliirium”. 2 Ekspert-kohtuarst TK kinnitas kohtuistungil, et teostatud kompleksekspertiisi raames ei olnud ekspertidel võimalust uurida või tuvastada teaduslikult põhjendatud viisil tundepuhangu tugevat seisundi süüdistataval ehk füsioloogilist afekti ehk tugeva hingelise erutuse esinemist. Igal juhul, ei ole ekspertide arvamus hingelise erutusseisundi kohta kohtule siduv ning teise astme kohus peab arvestama antud valdkonnas hiljuti toimunud õigusliku nihkega: toetudes erialakirjandusele (T. Bachmann, Psühholoogia. Raamat juristile, Juura 2015, lk 179 jj) on Riigikohus asjas nr 1-18-10214 (p-s 19) toonud välja asjaolud, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit ja mis tugevalt viitavad hingelise erutuse seisundi esinemisele. Vadym Draguntsevi puhul on täidetud praktiliselt kõik loetletud eeldused. Sellele, et tapetu tegevuste tagajärjel tekkis äkki süüdistataval tugev emotsionaalne reaktsioon, mis pärssis oluliselt tema võimet kaalutletult ja adekvaatselt reageerida viitab terve rida konkreetseid asjaolusid: Tema käitumine oli tapmise momendil äärmiselt ebatüüpiline. Süüdistatav on kriminaalkorras karistamata isik, kellele ei olnud intensiivne füüsiline agressioon iseloomulik. Isegi H, keda Vadym Draguntsev tõukas ühel korral korterist välja tunnistas, et süüdistatav selle käigus ei solvanud teda ega nimetanud halbade sõnadega. Samuti võrreldes Y agressiivsema, korduva, valuliku tõukamisega, ei tundnud H ainukese Vadym Draguntsevi lükkamise episoodi käigus valu so see ei olnud intensiivne. Siin vajab rõhutamist, et esimese astme kohus on täielikult ja põhjendamatult ignoreerinud süüdistatava tööandja W OÜ iseloomustust, mille järgi pika perioodi jooksul, so alates 2016.a, sai Vadym Draguntsev töökaaslastega läbi sõbralikult ning tal ei olnud töökaaslastega ühtegi konflikti. Kohtumenetluses uuritud materjalid näitavad, et süüdistatavale mitteiseloomulik tugev agressiivne seisund, milles Y oli tapetud, kindlasti avaldus ootamatult ja ägedalt, kuna mitu tundi enne surma sai Vadym Draguntsev tapetuga väga hästi läbi, mida on näha nii Maxima turvakaamera videosalvestistes, kui ka süüdistatava ütluste pinnalt. Seda rääkimata igapäevasest moraalsest ja finantsilisest toetusest, mida Vadym Draguntsev osutas Y-le. Sellele, et tapmise momendil oli süüdistatava kontroll enda üle kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, viitab ka toimunu juhuslikkus, sh löökide paljusus, nende andmine huupi ning mõtlemiseta, esimese kätte juhtunud löömise vahendiga (modem). On tõendamist leidnud ja ekspert-kohtuarst AV otse kinnitas kohtuistungil, et kõik tapetu vigastused olid tekitatud lühikese aja jooksul. Sellest, et Vadym Draguntsev ei muutunud lihtsalt “agressiivsemaks”, vaid kaotas ajutiselt kontrolli, lubab rääkida nii jõuetus, mis järgnes tapmisele ja mis väljendus selles, et süüdistatav pidi kohe magama minema, kui ka mäluhäired, mis ei luba Vadym Draguntsevil meenutada kuriteo toimepanemist, sellele vahetult eelnenud ja järgnenud sündmusi. Lõpuks, alkoholijoobeseisund (hetkeseisund), milles süüdistatav oli tapmise momendil, võis Riigikohtu arvates soodustada tugeva hingelise erutuse seisundi äkilist tekkimist (1-18-10214 p 19; 3-1-1-10-13 p 10.1). Võtmehetkeks antud asjas peab kaitsja viimast sõnumit, mille Y saatis oma endisele tüdruksõbrale enne surma ( “2 мin draka”). Harju Maakohus ei arvestanud kohtusaalis korduvalt rõhutatuga, et antud sõnum oli eesti keelde valesti tõlgitud, mille tagajärjel on selle tähendus moonutatud: vale tõlge “2 min kaklust” eeldab, et terve kaklus pidi kestma 2 minutit, kusjuures õige tõlge “2 min kaklus” tähendab “oota üks hetk – meil tuleb siin kaklus“. Õiges käändes antud sõnum viitab sellele, et tapetu oli solvamise või kakluse initsiaator, sest vastasel juhul ei jääks tal aega sõnumi kirjutamiseks või välja saatmiseks. Samuti ei pööranud Harju Maakohus tähelepanu väga tähtsale asjaolule, et sõnum algab kirillitsas (“2 м”), kuid lõpeb ladina tähestikus (“in draka”), seega tuleb järeldada, et Y oli ise sel hetkel juba niivõrd erutatud 3 ja niivõrd agressiivses seisundis, et ta juhuslikult lülitas klaviatuuripaigutuse ümber ning jätkas kirjutamist ladina kirjas, so mentaalselt ei pööranud enam tähelepanu väikestele asjadele, kuna tema tähelepanu ressursid olid ahenenud (vt Bachmann, ibid, 7.1. Vägivaldse käitumise eeldused ja kujunemine). Arvestades ülaltoodut ning kuna “kaklus” on igal juhul vastastikune tegevus, ei saa nõustuda ka esimese astme kohtu süü suuruse hindamisel tehtud vastuolulise järeldusega, et “Y vastupanu ei osutanud”. Kuna Riigikohtu arvates löökide paljusus on otseses mõttes iseloomulik tugevale hingelise erutusele, eksib Harju Maakohus ka selles, et süü suuruse raamid peavad olema keskmisest kõrgemal. Vadym Draguntsev on karistustundlik isik ja teda väga tugevalt mõjutavad vangistusega kaasnevad finantsilised raskused, töökoha ja tööoskuste kaotus ning isolatsioon perekonnast ja ühiskonnast. Ta ei vajanud kõrgema intensiivsusega karistust, mis koormaks teda ebaproportsionaalselt rohkem, kui see on vajalik õigushüve kaitseks. Karistuse mõistmisel ei arvestanud esimese astme kohus sellega, et süüdistatav saab aru oma alkoholi sõltuvuse probleemist ja planeerib esimesel võimalusel asuda ravile, et tal on positiivne tööandja iseloomustus ning et tegemist ei olnud süstemaatilise käitumisega. Vadym Draguntsev ei püüdnud oma kuriteo jälgi varjata ning lisaks puhtsüdamlikule kahetsusele oleks kohus pidanud eraldi arvestama ülestunnistamisele ilmumist ja aktiivset kaasaaitamist enda kuriteo avastamisele, kergendavate asjaoludena KarS § 57 p 3 mõttes. Lõpuks, kuna võimalused töötada vanglas on äärmiselt piiratud ning pikendada maksmisperioodi saab ainult ühe aasta võrra, peab süüdi mõistmisel mõistetav summa olema reaalselt hüvitatav kahe aasta jooksul, mida see hetkel ei ole. Harju Maakohus ei selgitanud ega põhjendanud miks vaatamata sellele, et süüdistataval puuduvad lähimal ajal märkimisväärsed sissetulekud ning menetluskulude hüvitamine oleks talle ilmselt üle jõu, peab ta hüvitama surnu kohtuarstliku ekspertiisi, kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kulud ja sundraha täies ulatuses. Ülaltoodud põhjustel on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
19.05.2021.a kohtuotsus tuleb seega tühistada. Tallinna Ringkonnakohtu 2.augusti 2021 määrusega määrati apellatsioon läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja menetlusosalistele anti aega esitada kirjalikke seisukohti ja taandusavaldusi kuni 10.augustini 2021. Kirjalikud seisukohad esitasid määratud tähtajaks prokurör ja kannatanu. Süüdistatava kaitsja esitas taotluse täiendava tunnistaja ülekuulamiseks ja selleks suulise apellatsioonimenetluse korraldamiseks. Prokuröri seisukoht. Apellatsiooni pinnalt kujunes prokuratuuril seisukoht, et tegemist on apellandi mittenõustumisega kohtu järeldustega, mis ei ole aga käsitletav materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ega ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kaitsja kordab apellatsioonis enda kohtuvaidlustes esitatud argumente, millest kõigil on maakohus otsust tehes põhjalikult peatunud. Kohtueelses menetluses kogutud ning kohtus uuritud tõenditest ei nähtu, et ohver oleks V. Draguntsevit kuidagi provotseerinud või V. Draguntsevil oleks esinenud tugev hingelise erutuse seisund. 4 Maakohus on pikalt analüüsinud nii ohvri kui ka V. Draguntsevi agressiivsust ning kohtu järeldused on jälgitavad, loogilised ja kooskõlas tõenditega. Kohus on oma seisukohta põhjalikult motiveerinud ning kaitsja ei ole esitanud mingeid uusi asjaolusid ega tõendeid oma arvamuse kinnitamiseks ja maakohtu järelduste kummutamiseks. Vigastustega koju ilmumine ei tähenda automaatselt, et Y oleks kakelnud, vaid ta võis langeda rünnaku ohvriks või kukkuda. Apellandi seisukohaga, et süüdistatava käitumine on ebatüüpiline varem karistamata ja mitteagressiivse inimese jaoks, prokurör ei nõustu. Isikuvastaste kuritegude toimepanijal tugeva hingelise erutuse seisundi esinemise kohta ei ole võimalik teha järeldust pelgalt selle pinnalt, et tegemist on varem karistamata inimesega. Üsna sagedane on olukord, kus tapmise või raskete tervisekahjustuste tekitamise paneb toime inimene, kellel puuduvad varasemad vägivallaaktid. Samuti puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et V. Draguntsevil oleks agressiivsus avaldunud ootamatult ja ägedalt. Tegemist on kaitsja hüpoteesiga, mida ei kinnita ükski kohtumenetluses uuritud tõend. Apellandi väitega juhuslikkuse ja teo toimepanemise viisi osas ei saa nõustuda, kuna enamik tapmisi ja raskeid isikuvastaseid kuritegusid on toime pandud juhuslikult, ette planeerimata ning nö esimeste kättejuhtuvate vahenditega. Löökide paljusus ning löökide tegemine lühikese ajavahemiku jooksul on samuti küllaltki tüüpiline tapmise toimepanemise viis, mis ei viita olukorra ebatavalisusele või tugeva hingelise erutuse seisundi esinemisele kannatanul. Ka ei saa ainuüksi jõuetuse ja mäluhäirete pinnalt pärast teo toimepanemist väita, et tegemist on äkki tekkinud tugeva hingelise eriutusega. Nimetatut selgitasid kohtuistungil vägagi põhjalikult eksperdid, kes koostasid V. Draguntsevi ekspertiisiakti, öeldes, et tegemist on tavapärasele alkoholijoobele omaste tunnustega. Samuti on üldteada asjaolu, et suurtes kogustes mitmete päevade jooksul alkoholi tarvitamine või tekitada jõuetust ning mäluhäireid. Ka kõnealusel aspektil on maakohus peatunud ja tõendeid hinnanud. Kuivõrd tõendid kinnitavad üheselt, et kannatanu ja süüdistatav tarvitasid koos järjest mitmete päevade jooksul alkoholi ning tegemist oli kange alkoholi ja suurte kogustega, siis ei ole üllatav, et süüdistatav oli väsinud, jõuetu ega mäletanud kõiki sündmusi korrektselt. Asjaolu, et maakohus otsesõnu tööandja iseloomustusele ei viita, et tähenda, et tegemist oleks sellise rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Kohus on tõenditele tuginevalt sedastanud, et kumbki osapool polnud üldplaanis vägivaldne. Tööandja hinnang V. Draguntsevi käitumisele ei oma maakohtu järeldusi ümberlükkavat kaalu. Maakohus on otsuses kriminaalmenetluse kulude küsimusel põhjalikult peatunud ning apellatsioon ei sisalda selliseid argumente, mis tingiks kohtuotsuse muutmist ka kriminaalmenetluse kulude osas. Kokkuvõtvalt on maakohus kõnealuses kriminaalasjas tõusetunud vaidlusküsimust, s.o kas tegemist on tapmise põhikoosseisu või provotseeritud tapmisega, väga põhjalikult analüüsinud, sidudes seejuures isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma seisukohti põhistanud ning järelduste kujunemine on selge ja loogiline. Maakohus on kõiki kaitsja poolt apellatsioonis esitatud seisukohti otsust tehes juba käsitlenud, tõenditele tuginevalt hinnanud ja analüüsinud ning apellatsioonist ei nähtu mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise või tühistamise. Kohtumenetluse käigus ei ole esile kerkinud asjaolusid, mis lükkaksid ümber V. Draguntsevi poolt KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise. Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonist. V. Draguntsevi enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks. 5 Eelnevast lähtuvalt on Harju Maakohtu 19.05.2021 otsus seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks. Kannatanu seisukoht. Kannatanu ei ole nõus sellega, et see kuritegu oli provotseeritud Igori poolt. Kui Igor oli agressiivne, siis ta tõstis häält ja tükkis kaklusse. Naabrid tunnistasid et kõva häält ega kaklust korterist kuulda ei olnud. Igor oli tugevalt purjus. Ta ei olnud võimeline vastu hakkama Draguntsevile. Samuti eksperdid kinnitasid et Vadim oli mõrva ajal adekvaatne. Kui tõsine oli Igori materiaalne probleem võib vaadata tema pangaväljavõttest kui teha päringud pankadesse. Vadimil oli ka valikuvõimalus: ta võiks sellest korterist kas ära minna või välja kutsuda politsei. See oli väga karm mõrv. Oma käitumisega Vadim jättis lapse Kristina Ya isast ilma. Kaitsja adv. J.Radziwilli taotlus. 02.08.2021.a määras Tallinna Ringkonnakohus 10.08.2021.a tähtajaks, milleks apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule esitada oma kirjalikke seisukohti ja taandusi. Lähtuvalt
lg 11 p-st 2 on menetlusosalistel õigus esitada antud tähtpäevaks ka uusi taotlusi. Tutvudes apellatsioonile vastustega, leiab süüdistatav, et antud asja menetluse raames on vaja üle kuulata uue iseloomustavana tunnistajana U (i/k XXXXXXXXX). U tunneb Vadym Draguntsevi ja võib tunnistada, et süüdistatav on tema nähes varasemalt kaotanud kontrolli enda üle so et Vadym Draguntsevil on varasemalt esinenud äkitselt tekkinud tugev emotsionaalne reaktsioon, mis pärssis oluliselt tema võimet kaalutletult ja adekvaatselt toimuvale reageerida. Apellant ei saanud käesolevat taotlust varem esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel, kuna sai U eksisteerimisest ja tema kogemusest süüdistatavaga teada alles hiljuti (peale apellatsiooni esitamist). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja prokuröri ja kannatanu kirjalike seisukohtadega ning kaitsja täiendava taotlusega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Esmalt selgitab kohtukolleegium oma seisukohta, mis puudutab süüdistatava kaitsja taotlust üle kuulata tunnistaja ja selle taotluse rahuldamise korral korraldada suuline menetlus. Kaitsja on tõesti taotluse allkirjastanud tähtaegselt e viimasel päeval kell 21.50. Tähtaeg seisukohtade ja taotluste esitamiseks sai läbi keskööl e ajal, mil kohtud ei tööta ja dokumente infosüsteemi ei registreerita. Seega ei ole vaidlust selles, et kohtule sai teatavaks kaitsja taotlus juba siis, kui kohus oli nõupidamistoas. Selgituseks viitab kohtukolleegium Riigikohtu seisukohale, et nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav
lg 2 p 2 ja
lg 1-1 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg, mille jooksul kohtumenetluse pooled võivad kohtule esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata ( 1-18-502). Praegusel juhul tuleb küll jaatada, et kaitsja on taotluse esitanud tähtaegselt, mistõttu ei ole ka alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks, kuid kohus oli selle teatavakssaamise ajaks juba nõupidamistoas. Sisuliselt läks kohus nõupidamistuppa pärast tähtaja saabumist e pärast südaööd. See küsimus vajas 6 selgeksrääkimist seetõttu, et otsustada, kas kohus lahendab kaitsja taotluse eraldi määrusega. Kohus seda ei tee, sest nõupidamistoas saab kohus teha kaks lahendit : kas lõpliku lahendi või uuendab määrusega menetluse. Siinjuures on oluline selgitada, et taotluse esitamisega ei uuene menetlus automaatselt vaid
Praegusel juhul puudub kohtu hinnangul seaduslik alus apellatsioonikohtu menetluse uuendamiseks, sest ühtegi seaduses ettenähtud alust ei esine. Seega lahendab kohus kaitsja taotluse põhjendatuse küsimuse käesolevas otsuses ja kaitsjal on õigus vaidlustada seda kassatsioonis. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium ka seda, et isegi sel juhul, kui kohus oleks pidanud lahendama kaitsja taotluse eraldiseisva määrusega, ei oleks see eraldi vaidlustatav kooskõlas
Seega ei riku kohtukolleegiumi eelolev seisukoht ka kuidagi süüdistatava kaebeõigust. Süüdistatava kaitsja-apellant adv. J.Radziwill esitas ringkonnakohtule eelmenetluses taotluses üle kuulata tunnistaja ja taotluse rahuldamise korral määrata suuline menetlus. Tunnistaja ülekuulamise taotluse vajadus tekkis kaitsjal väidetavalt pärast seda, kui luges apellatsioonimenetluse eelmenetluses kohtu poolt menetlusosalistele antud tähtaja jooksul esitatud apellatsioonile esitatud seisukohti. Tunnistaja peaks ikka ja jälle iseloomustama tema kaitsealust ja rääkima kohtule, et süüdistataval on ka varasemalt äkitselt tekkinud tugev emotsionaalne reaktsioon, mis pärssis oluliselt tema võimet kaalutletult ja adekvaatselt toimuvale reageerida. Taotluse rahuldamiseks puudub ringkonnakohtu hinnangul alus. Esiteks, seisukohtades, mis ringkonnakohtule esitati – kohtukolleegium ei tea, millise menetlusosalise, kas prokuröri või kannatanu seisukoht tingis kaitsjal tunnistaja ülekuulamise vajaduse- ei ole midagi uut ei süüdistatava ega ka kannatanu iseloomustustes. Kõik needsamad asjaolud selgusid juba maakohtus ristküsitlemise käigus kannatanu ja tunnistajate ülekuulamisel. Tõendeid, mis annavad kohtule aluse tõendaiseseme asjaolude selgitamiseks ja karistusküsimuse otsustamiseks on maakohtus kogutud piisavalt ja kaitsja oli ka nõus sellisete tõendite baasiga lõpetama kohtuliku uurimise maakohtus. Tegemist saab olla vaid tunnistajaga, kes ei tea midagi sündmuse kohta ja nagu öeldud iseloomustavat materjali, millele kaitsja on oma kaitseversiooni püstitanud, on maakohtu menetluses piisavalt kogutud. Arvestades seda, et mingeid uusi seisukohti ei ole ei prokuröri ega ka kannatanu seisukohtades esitatud , ei saa kuidagi õigustada kaitsja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks ja seetõttu suulise istungi korraldamiseks, mis on esitatud ilmselge hilinemisega. Kaitsja eesmärk on taotletud tunnistaja ülekuulamisega kohtule selgeks teha, et nö „ lühikese süütenööriga“ isik panebki vägivallategusid toime ainult süüd kergendavatel asjaoludel ja alati on kannatanu ka süüdi. Kohtukolleegiumi hinnangul selliseid reegleid ei eksisteeri, selline arusaam ei ole õige ja igal konkreetsel juhul tuvastatakse kuriteo tõendamiseseme asjaolud ning sealhulgas konkreetne tegu, mis viis süüdistatava äkki hingelise erutuse seisundisse. Kuigi kaitsja taotleb suulise menetluse korraldamist ainult juhul, kui kohus rahuldab tema taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, märgib kohtukolleegium selgituseks veel järgmist. Esiteks, kohus määras apellatsiooni läbivaatamise kirjalikus menetluses peale seda, kui oli möödunud tähtaeg, mis on ettenähtud suulise menetluse jaoks taotluste esitamiseks. Kui kaitsja muutis meelt võrreldes apellatsiooni esitamise momendiga ja seda just apellatsioonimenetluse viisi osas, siis pidanuks ta seda tegema seitsme päeva jooksul. Pikalt ja põhjalikult on seda küsimust selgitanud Riigikohus oma otsuses 3-1-1-44-16 ja nimelt. Kehtiva menetluskorra kohaselt teavitab ringkonnakohus apellatsiooni saamisest alates kolme päeva jooksul kohtumenetluse poolt, kelle huve see puudutab (
Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid ringkonnakohtule apellatsiooni esitamise kohta teate saamisest alates seitsme päeva jooksul (
Kohtumenetluse poole vastuväidetes peab olema märgitud, kas taotletakse 7 suulist menetlust (
Eelnevast lähtuvalt on suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus sätestatud kindel tähtaeg.
lg 4 koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Kui kohtumenetluse pool seda ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. Kui apellatsiooniteatega antud tähtaeg kirjalike seletuste ja vastuväidete esitamiseks ning suulise menetluse taotlemiseks on möödunud, algab ringkonnakohtus eelmenetlus (
lg 1 p 1), otsustades muu hulgas ka asja läbivaatamise viisi apellatsioonimenetluses. Määramaks kriminaalasja läbivaatamise kirjalikus või suulises menetluses, peavad ringkonnakohtule olema teada poolte sellekohased seisukohad. Seetõttu on oluline, et ringkonnakohus oleks enne teavitanud kohtumenetluse poolt apellatsiooni esitamisest ning taganud sellega võimaluse taotleda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul suulist menetlust. Ehkki ringkonnakohus määrab kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses
lg 11 p 2 kohaselt uue tähtaja, mille jooksul võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kohtule oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi, ei anna see enam õigust taotleda suulist menetlust, kuna võimalus suulise menetluse taotlemiseks on selleks hetkeks minetatud ning kohus on kriminaalasja läbivaatamise viisi juba otsustanud. Arvestades maakohtus toimunud kohtumenetluse sisu e temaatikat, millele oli enamus ristküsitlusest suunatud ja nimelt süüdistatava ja kannatanu iseloomustamisele, nende käitumisele konfliktsituatsioonides jne, ei ole ka usutav, et süüdistatavale meenus konkreetne tunnistaja, kes oskab teda iseloomustada kui väga kergesti ärrituvat isikut, viimasel minutil enne kohtu nõupidamistuppa minekut ja ta teatas sellest kaitsjale, kes just oli läbi lugenud ka prokuröri seisukohad. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks osundada ka taotluse vormilise külje puudusele ja nimelt. Kohtukolleegium on veendunud, et olenemata sellest, kas tunnistaja ülekuulamist apellatsioonikohtu istungil taotletakse apellatsioonis või hiljem, peavad olema täidetud
lg 2 p 5 nõuded ja kohtule tuleb esitada ka selle isiku, kelle ülekuulamist taotletakse elukoha aadress või asukoht. Kaitsja on apellatsioonis esitanud vastuväited süüdistuse e süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu osas, mis kõlasid juba maakohtus kohtuvaidlustes ning maakohus on oma otsuses neid kaitseväiteid põhjalikult käsitlenud ja need ka argumenteeritult ümber lükanud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga ja tõendite hindamise tulemil tehtud järeldusega süüdistatava käitumisele antud juriidilise kvalifikatsiooni osas ning lisab omalt poolt järgmist. Provotseeritud tapmine on tapmise kergem koosseis ja priviligeerimise aluseks on asjaolu, et kannatanu ise on oma tõsise isikuvastase ründega süüdlase viinud tapmiseni, teda provotseerinud. Süüdlane on sellisest käitumisest viidud tugeva hingelise erutuse seisundisse e siis see seisund peab olema põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivalla või solvamisega. Käesoleval juhul ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendeid selle kohta, et kannatanu oleks vägivalda kasutanud või solvanud süüdistatavat ja süüdistatav just sellest tingitult hakkas kannatanut intensiivselt peksma. Muuhulgas ei ole seda väitnud ka süüdistatav ise. Kaitsja on esitanud versiooni, et tegemist oli provotseeritud tapmisega, kuid need argumendid, mis kaitsja apellatsioonis välja toob, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul piisavad väitmaks, et kannatanu oleks verbaalselt või füüsiliselt üldse rünnanud süüdistatavat. Tegemist oli ühise alkoholi tarvitamisega e kannatanu ja süüdistatav tarvitasid koos alkoholi ja vaidlust ei saa olla selles, et ühiselt alkoholi tarvitades ka tüli tekkis. Mõlemal oli tuvastatud joove. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et kannatanu raske eluperiood, sellega seoses alkoholi 8 tarvitamine ja keerulised suhted lähedastega, ei ole piisavad tegurid väitmaks, et ta süüdistatava suhtes sellist agressiivsust ilmutas, et süüdistatav järsult erutus ja kannatanut surmavate löökidega peksma hakkas. Ilmselgelt oli kannatanu tugevalt joobes ja rohkem, kui süüdistatav (promillides vastavalt 3,69 ja 2,55 promilli). Sellises joobes isik ei ole võimeline isegi nö võrdväärselt vastasega kaklema, rääkimata intensiivsetest vägivallategudest. Samuti ei saa sellise isiku jutust isegi, kui see oli ropp jms võtta isiklikult kellegi vastu suunatuna. Samamoodi ei ole piisav tõendamaks kannatanu provotseerivat käitumist fakt, et kannatanu on kunagi võimalik, et tänaval kakelnud ja sinikatega koju tulnud, et talle meeldis kakelda ja ta on oma lähedasi purjus peaga solvanud jne. Ka süüdistatav on varasemalt agressiivsust üles näidanud nagu seda tunnistas kannatanu lahutatud abikaasa. Maakohus on põhjalikul analüüsinud tunnistajate ütlusi, süüdistatava kahtlustatavana antud ütlusi, süüdistatava kõnet häirekeskusesse, psühhiaatri ja psühholoogi selgitusi ekspertiisi aktis tehtud järelduste osas, kirjalikke tõendeid e sündmuskoha vaatlusprotokolli ja põhjendatult tulnud järeldusele, et tegemist on tapmise lihtkoosseisuga. Kaitsja poolt apellatsioonis väidetu, et süüdistatava käitumine oli tapmise momendil äärmiselt ebatüüpiline kuna süüdistatav on kriminaalkorras karistamata isik, kellele ei olnud intensiivne füüsiline agressioon iseloomulik, ei tähenda ka seda, et selline käitumine oli kindlasti provotseeritud kannatanu poolt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistataval selliseid vigastusi, mis viitaks sellele, et kannatanu enne rünnakut süüdistatava suhtes vägivalda kasutas. Marrastused põlvedel ja küünarnukkidel seda ei tõenda. Pigem võivad need vigastused viidata sellele, et toimus kahepoolne rüselus/maadlus põrandal enne peksmist. Selleks, et kvalifitseerida tapmist provotseeritud tapmisena kannatanu poolse verbaalse solvamise tõttu, peab kohus eelkõige hindama, kas kannatanu poolt öeldu on üldse hinnatav solvamisena. Kui süüdistatav ei ole kordagi öelnud, et kannatanu üldse midagi tema kohta solvavat ütles ja kaitsja samuti mingeid väidetavaid solvavaid väljendeid ei esita, ei saa kohus ise välja mõelda solvanguid ja neid siis hinnata. Ka ei ole tuvastatud , et kannatanu oleks varasemalt provokatiivselt süüdistatava suhtes käitunud. Kuriteosündmuse päeval on salvestatud nende koos olemine ja see on kõrvaltvaataja hinnangul sõbralik. Pigem rääkisid tunnistajad süüdistatavast ja kannatanust kui sõpradest. Kannatanu lahutatud abikaasa sõnul on ta vaid ühel korral kuulnud, kuidas kannatanu süüdistatavale märkuse tegi ja sekkus, kui süüdistatav püüdis teda e kannatanu abikaasat korterist välja ajada. Kannatanu käitumine oli sel korral pigem džentelmenlik, sest ei lubanud süüdistataval karjuda oma laste ema peale. Kannatanul tuvastatud vigastused ja eriti just peavigastused, mis olid surma põhjustavateks, nende rohkus ja tekitamise lühiajalisus viitavad tõesti sellele, et süüdistatav oli agressiivselt meelestatud, et ta oli vihahoos, kuid et see oli tekkinud kannatanu vägivaldsest või solvavast käitumisest, see on apellandi oletus. Ei ole ka reegleid, mis kinnitavad apellatsiooniväidet, et varem karistama isikud, kui nad panevad toime tapmise, teevad seda kindlasti provotseeritud äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis. Mis aga puudutab kaitsja poolt apellatsiooni esitatud tõlgendust, mida tema arvates tähendas kannatanu poolt enne surma oma naistuttavale saadetud sõnum, siis kohtukolleegium leiab, et see ei kinnita süüdistava süüd provotseeritud tapmises ega lükka ka seda ümber. Sõnum on abistavaks tõendiks surma aja määramisel, kuid ei saa kuidagi tõendada seda, et kannatanu oma käitumisega provotseeris süüdistatavat. Ka kaitsja ise märgib apellatsioonis, et sõnumi sisu järgi võib aru saada, et toimus kaklus ja see oli kahepoolne. Kahepoolne kaklus tähendab seda, et jah võimalik, et lepiti kokku, et vaatame siis, kes on tugevam jne., kuid ilmselgelt jäi kannatanu alla juba joobeastme poolest ja ta ei olnud ka võimeline end kaitsma sellise intensiivse ja peapiirkonda suunatud peksmise eest. Asjaolu, et kannatanu sel ajal, kui võimalik kokkulepe kahepoolseks nö maadluseks oli juba olemas, ka kirjutada sai kinnitab pigem seda, et selleks ajaks ei olnud olukord veel nö kriitiline e sellist väidetavat vägivallategu, mida apellant kannatanule omistada püüab või solvamist kannatanu poolt, mis oleks äkki 9 süüdistatava hinge sedavõrd erutanud, et ta kannatanut kontrollimatult, peksma hakkas, ei olnud toimunud ja süüdistatava käitumine oli kontrolli all. Võib eeldada, et kannatanul oli tekkinud soov kakelda, sest talle meeldis purjus peaga kakelda ja süüdistatav ka sellega nõustus e nagu väidab kaitsja oli kaklus kahepoolne. Meelevaldne on kaitsja seisukoht ka selles, et klaviatuuri tähestiku muutumine on kindel märk sellest, et kannatanu oli agressiivne süüdistatava suhtes. Klaviatuuri keel võib sõnumit trükkides muutuda kogemata ka täiesti adekvaatsel ja kainel inimesel, kui ta sõnumit trükkides sõrmedega vastu läheb ja libistab. Kohtukolleegiumi hinnangul kokkuvõttes ei kerki esile tõsiselt võetavat kahtlust, et süüdistatav võis teo ajal olla kannatanu käitumisest tingitud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust sellest kõneleda (1-18-10214 p 23). Kohtukolleegium on veendunud, et V.Draguntsevi joobest hägustunud teadvus ning alanenud enesekontroll olid need faktorid, mis kutsusid esile sellise lauspeksmise ja needsamad faktorid võisid ka põhjustada joomakaaslase sõnade või käitumise valesti interpreteerimise tagajärjel agressiivsust ja vägivalda ning ta ei suutnud peatuda enne, kui oli veendunud ohvri vastupanuvõimetuses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et alust kvalifitseerida süüdistatava käitumine provotseeritud tapmisena, ei ole. Süüdistatavale on mõistetud karistus alla sanktsiooni keskmäära. Maakohus on karistuse mõistmisel alla sanktsiooni keskmäära arvestanud juba kõiki asjaolusid, mis kuidagi võisid mõjutada karistuse määra allapoole keskmist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaks alust veel kergendada karistusmäära. Kohtuotsuse tühistamiseks karistuse osas peavad esinema seaduslikud alused ja selleks on kas kriminaalmenetlusõiguse rikkumine e karistuse põhjendamata jätmine maakohtu poolt või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 26 ja 20. oktoobri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11.) Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2021. a otsus nr 1-194150/132, p 28). Kohtukolleegium selliseid rikkumisi tuvastanud ei ole. Mis puudutab menetluskulusid, siis on maakohus jätnud need osaliselt riigi kanda ja selliseid asjaolusid, mis annaks alust veel suuremas osas menetluskulusid riigi kanda jätta ei esine. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekuid ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (3-1-1-105-12). Kaitsja väide, et menetluskulude väljamõistmisel süüdistatavalt peaks kohus arvestama, et ta oleks võimeline need kahe aasta jooksul tasuma, on meelevaldne ja ei rajane ühelgi seadusesättel ega ka Riigikohtu 10 seisukohal. Aastane tähtaeg on vabatahtlikult e ilma nö lisakuludeta antud võimalus hüvitada tekkinud menetluskulud. Kohtukolleegium möönab, et kohtupraktikas on juba muutunud reegliks aastase e täitemenetluse seaduses ettenähtud kõige pikema tähtaja andmine vabatahtlikuks menetluskulude hüvitamiseks ja seda ka sellistel juhtudel, kui süüdistavataval puudub kas võimalus või huvi aasta jooksul oma kohustused riigi ees täita, kuid kuskile ei ole kadunud kord, et menetluskulude osas kohtuotsus täidetakse täitemenetluses. Praegusel juhul on tegemist täiskasvanud töövõimelise meesterahvaga ning olukorraga, kus kohus on juba osa menetluskuludest jätnud riigi kanda. Süüdistatava V.Draguntsevi lepinguline (maakohtus kaitses RÕA korras) kaitsja adv. J.Radziwill esitas kohtule ka õigusabikulude hüvitamise taotluse koos tehtud tööde loetelu ja ajakuluga. Kaitsja on kulutanud apellatsiooni koostamisele ja esitamisele taotluse kohaselt 4 tundi, 2 tundi kohtus ta oma kaitsealusega vanglas ja nõustas teda ja kaks tundi analüüsis maakohtu otsust. 8 tunni tehtud töö eest taotleb kaitsja süüdistatavale kulude hüvitamist summas 960 eurot. Kuigi seoses sellega, et kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda, annab kohtukolleegium oma hinnangu ka kaitsekulude mõistlikkusele. Kohtukolleegiumi hinnangul on see vajalik, sest ei saa ette arvata, mis toob kaasa edasikaebemenetlus ja juhul, kui on vajalik hüvitada süüdistatavale õigusabi kulud, on nende mõistlikkuse hindamine just menetleva kohtu poolt olulise tähtsusega. Kohtukolleegium leiab, et tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja see tuleb võtta aluseks õigusabi kulude arvutamisel. Arvestades seda, et kaitsja kaitses süüdistatavat ka maakohtus, et tema apellatsiooni väited ühtivad suures osas kaitsekõnes esitatud kaitseväidetega, et kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist põhjendatud argumentidega ning apellatsiooni pikkust e seda, et põhjendused on 2,5 lehel, peab kohtukolleegium apellatsiooni koostamisele põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Teiste kaitsetoimingute osas peab kohtukolleegium ajakulu põhjendatuks ja kokku seega on põhjendatud ajakulu 6 tundi ning mõistlikud õigusabi kulud 720 eurot. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, jääb kaitsjatasu tema enda kanda. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse V. Draguntsevi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.