lg 1 ja § 201 lg 2 p 1 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust;
lg 2 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 06.02.2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-372
järgi mõistetud karistuse, s.o 8 kuu pikkuse vangistusega ning seeläbi lõplikuks liitkaristuseks mõisteti
lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, 2 aastat vangistust.
lg-de 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata, juhul kui Rasmus Rodendau ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.
p 1 alusel katseaja algust arvestatakse kohtuotsuse kuulutamisest, välja arvatud nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohus rahuldas kannatanu Y tsiviilhagi VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel täies ulatuses ning mõistis Rasmus Rodendault kannatanu Y kasuks välja tsiviilhagi summas 2211,40 eurot. Tuginedes KrMS § 180 lg-le 1 mõisteti Rasmus Rodendault välja riigituludesse menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha 876 eurot. Kohtuotsus saadetakse kohtutäiturile täitmiseks 30 päeva möödumisel kohtuotsuse jõustumisest, kui süüdlane ei ole rahalisi nõuded vabatahtliku täitmise aja jooksul tasunud. Rasmus Rodendau lepingulise kaitsja tasu ja kulud kogusummas 1275 eurot jäeti tema enda kanda. Rasmus Rodendau mõisteti
lg 1 järgi süüdi selles, et tema eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 09.05.2018, XXX Tallinnas võltsis koos endise elukaaslase Q-ga teadlikult ja tahtlikult kehtivat üürilepingut, kirjutades lepingusse teiseks üürnikuks Q õe asemel enda, s.o Rasmus Rodendau nime ja oma kontaktandmed, samuti võltsiti üürilepingul üürileandja C allkirja. Dokumenti võltsiti eesmärgiga omandada õigusi: õigus elada aadressil XXX ja vallata korteris olevaid esemeid ning esitada üürileping lastekaitsetöötajale seoses kodukülastusega Rasmus Rodendau ja D ühise lapse H suhtemiskorra kindlaksmääramisel, kuna üürilepingust tulenes õigus majutada eluruumis üürniku lähedasi, et Rasmus Rodendau saaks õiguse lepingujärgset alalist elukohta omades enda juurde võtta oma alaealise poja. Suhtluskord kinnitati Pärnu Maakohtu 09.05.2018 a määrusega 2-18-271 Rasmus Rodendau ja D vahel sõlmitud kompromissiga. Seega Rasmus Rodendau pani tahtliku tegevusega toime sellise dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimise. 2 Rasmus Rodendau oli antud kohtu alla
lg 2 p 1 järgi selles, et oma tahtliku tegevusega, s.o teisele isikule varalise kahju tekitamisega muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud omastamise võttis Pärnu linnas Rüütli 40 Swedbank AS pangaautomaadist Y nõusolekuta arveldusarvelt välja 2200 eurot sularaha, mille jättis endale. Sularaha väljavõtmisega, millele lisandus teenustasu kontosaldo vaatamise ja sularaha väljavõtmise eest 6,20 eurot, ning pangakaardiga Circle K Pärnu Hommiku tanklas tasumisega tekitas Rasmus Rodendau Y-le varalise kahju kokku 2211,40 eurot. Nimelt süüdistati Rasmus Rodendaud, sellest, et tema isikuna, kes on varem toime pannud
lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava omastamise ja 12.03.2014 süüdi mõistetud Pärnu Maakohtu 1-14-1095 otsusega, omades kehtivat karistatust, 07.10.2019 täpselt tuvastamata kellaajal, ajavahemikul kell 21.00-22.00, viibides Pärnu linnas XXX asuvas söögikohas X, kus ta tasus arve Y loal Y LHV pangakaardiga, ei tagastanud omanikule pangakaarti, vaid jättis selle enda kätte. Seejärel kasutas Rasmus Rodendau teadlikult ja tahtlikult Y teadmata ja tema tahte vastaselt Y LHV pangakaarti 07.10.2019 ajavahemikul 22:43 kuni 22:52 Circle K Pärnu Hommiku tanklas, sisestades pangakaardi PIN-koodi makseterminali ja tasus arve summas 5,20 eurot. Samuti sekkus Rasmus Rodendau varalise kasu saamise eesmärgil teadlikult ja tahtlikult andmetöötlusprotsessi andmete ebaseadusliku edastamise teel, kasutades Y teadmata ja tema tahte vastaselt viimasele kuuluvat LHV pangakaarti ja sisestades pangakaardi PIN-koodi, võttis: - 07.10.2019 kell 22.52.04, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn) välja sularaha 500,00 eurot; - 07.10.2019 kell 22.52.44, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn) välja sularaha 500 eurot; - 07.10.2019 kell 22.53, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn) välja sularaha 500,00 eurot; - 07.10.2019 kell 22.54, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn) välja sularaha 500,00 eurot; - 07.10.2019 kell 22.55, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn) välja sularaha 200,00 eurot. Maakohus leidis, et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida
Maakohtu põhjendused on järgmised. Maakohus viitas Riigikohtu otsusele 1-18-117, milles Riigikohus rõhutas: Praeguses asjas tuvastatu kohaselt usaldas K.K. enda vara süüdistatava kätte: ta andis süüdistatavale nõusoleku ja võimalused (pangakaardi ja PIN-koodi) enda arvelduskontole juurdepääsuks ning seal oleva raha käsutamiseks, mistõttu ei saa rääkida andmete ebaseaduslikust sisestamisest
lg 1 tähenduses.
lg 1 järgi on omastamisega tegu siis, kui isik teeb selliseid toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Nii oli ka praegu: Z pööras kannatanu arvelduskontol olnud raha enda kasuks ulatuses, milleks kannatanu 3 teda ei volitanud (st 100 eurot ületavas osas). Sel põhjusel tuleb Z tegu kvalifitseerida
lg 1 järgi.“ Maakohus pidas vajalikuks viidata ka asjaolule, et kuriteo kvalifikatsiooni muutmine
lg 2 p 1 asemel
Rodendau olukorda, kuivõrd
lg 2 p 1 karistus on isegi raskem, nähes ette karistusena ühe- kuni viieaastase vangistuse,
lg 2 p 1 omastamise koosseisu puhul on karistuse alammääraks aga rahaline karistus. Asjaolu, et pangakaart koos koodidega läks süüdistatava valdusesse kannatanu tahtega kooskõlas, nähtub ka esitatud süüdistuse tekstist, mistõttu süüdistus võimaldab ka ümberkvalifitseerimist. Kuivõrd R. Rodendaul on kehtiv karistus
lg 2 p 1 järgi kriminaalasjas nr 114-1095 (Pärnu Maakohtu 12.03.2014 otsus), on R. Rodendau teos tuvastatav ka kvalifitseeriv tunnus
Subjektiivse koosseisu järgi eeldab kuritegu vähemalt kaudse tahtluse tuvastamist. Käesolevalt on tuvastatud, et R. Rodendau, olles saanud enda valdusesse Y pangakaardi ning saanud Y-lt teada selle PIN-koodi, et maksta arve X-s, jätkas talle usaldatud pangakaardi kasutamist, makstes sellega nii Circle K tanklas kui ka võttes sellega pangaautomaadist välja sularaha 2200 eurot, pidi seejuures vähemalt pidama võimalikuks asjaolu, et Y selliseks pangakaardi kasutamiseks talle nõusolekut andnud ei ole, seega on R. Rodendau tegevuses tuvastatud subjektiivne koosseis kavatsetusega, seda kinnitab jätkuv kannatanu kaardikasutamine süüdistatava poolt. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Rasmus Rodendau kaitsja adv. Silver Reinsaar vaidlustab Pärnu Maakohtu otsuse mõlema episoodi osas, kuivõrd leiab, et langetatud on ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kaitsja leiab, et Rasmus Rodendau tuleb mõlemas süüdistusepisoodis õigeks mõista.
süüdimõistmise osas leiab apellant, et süüdistuses kirjeldatud kujul üürilepingus andmete muutmisega ei olnud antud kaasuse asjaoludel võimalik omandada õiguseid ega kohustusi. Samuti ei ole võimalik üürilepinguga omandada õigust võtta enda juurde elama enda alaealist poega, sest selline õigus ja kohustus tuleneb perekonnaseadusest. Maakohus on väljunud ka süüdistuse piiridest, kuivõrd ei ole tuvastanud süüdistuses kirjeldatud süüdistatava teo subjektiivset külge, kuid samas on käsitlenud objektiivse külje analüüsimisel asjaolusid, mida ei ole esile toodud süüdistuses. Omastamise süüdistuse osas on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd pole jälgitavalt ja ammendavalt põhjendanud, milliste asjaolude alusel loeb ta usaldusväärsemaks kannatanu ütluseid võrreldes süüdistatava Rasmus Rodendau ütlustega. Kohus on süüdistatava ütlused lugenud aprioorselt ebausaldusväärseks – seda küll otsesõnu välja ütlemata. Selliselt on maakohus asjas kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt. 4
lõike 1 järgi kvalifitseeritud episoodis oli süüdistuse kohaselt üürilepingus muudatuste tegemise eesmärgiks omandada õiguseid:
lõike 1 koosseis ei eeldagi, et isik võltsiks midagi mingisuguse õiguse omandamise eesmärgil. Kohus osutas materiaalõiguslikult iseenesest korrektsele arusaamale, et
lõike 1 koosseis eeldab üksnes konkreetse võltsimisteo tulemina „valmiva“ dokumendi kasutatavust õiguste omamise või kohustustest vabastamisele. KrMS § 268 lõike 1 kohaselt arutatakse kriminaalasja üksnes süüdistusakti järgi. See tähendab, et menetluse esemeks olevate faktide ringi määratleb prokuratuur ning teeb seda ennekõike süüdistusaktis. Prokuratuur ei ole süüdistust ka enne kohtuliku uurimise lõpetamist muutnud. Niisiis on menetluse ese piiritletud üksnes nende faktiliste väidetega, mis on esile toodud süüdistusaktis.
lõike 1 alusel esitatud süüdistuses on seetõttu vältimatult vajalik ära näidata need väidetavalt võltsitud dokumendi omadused, mille tekitamise või lõpetamise objektiivselt võltsimisena käsitletud tegu prokuratuuri hinnangul endaga kaasa toob. See tähendab, et süüdistuses tuleb kirjeldada neid õiguseid või kohustusi, mis süüdistatava teo tulemusena muutusid. Käesolevas asjas esitatud süüdistuses ei ole aga selgitatud, milliste õiguste või kohustuste muutumise objektiivselt lepingu väidetavalt võltsitud osad endaga kaasa tõid. Süüdistuses on avatud üksnes toimepanija eesmärki, kuid avamata on jäänud faktilised asjaolud, mille alusel oleks võimalik hinnata võltsitud lepingu kui teoobjekti koosseisurelevantsust.
lõike 1 järgi esitatud süüdistuses peab olema esile toodud teoobjekti tunnused, mille tõendatuse alusel saab kohus jõuda järeldusele, et tegemist on tõepoolest sellise lepinguga, millega objektiivselt ja tegelikult on võimalik omandada õiguseid või kohustusi. Selliseid faktilisi asjaolusid ei ole esitatud süüdistsues esile toodud. Niisiis on kaitsja seisukohal, et maakohus on esitatud süüdistusest väljunud tuvastades, et lepingu abil on võimalik omandada mingisuguseid õiguseid või kohustusi. Esitatud süüdistuses ei ole lepingu omadusi kirjeldades selliseid õiguseid ega kohustusi esile toodud. Väidetava võltsimisega muutunud õiguste ja kohustuste koosseisu ei ole süüdistuses kirjeldatud. Juba ainuüksi seepärast tuleb süüdistatav Rasmus Rodendau
5 Üürilepingu võltsimisega ei saa omandada õigust võtta poeg enda juurde elama. Süüdistuses on esile toodud ning maakohus on ka tuvastanud, et Rasmus Rodendau eesmärgiks oli võtta enda juurde elama enda poeg H. Kaitsja arvates ei ole selline süüdistuse väide põhjendatud mitmel erineval põhjusel. Esiteks on Rasmus Rodendaul kui lapse isal perekonnaseaduse (PKS) §116 lõikest 2 tulenev õigus ja ka kohustus tegeleda enda lapse eest hoolitsemisega ning teda kasvatada. See tähendab, et süüdistuses kirjeldatud eesmärk „et Rasmus Rodendau saaks õiguse lepingujärgset alalist elukohta omades enda juurde võtta oma alaealise poja“ ei saanud tulla väidetavalt võltsitud lepingust. Selline õigus tuleneb seadusest ning see oli Rasmus Rodendaul olemas sõltumata sellest, kas ta enda lapse enda juurde võtmiseks võltsis mingisugust dokumenti või mitte. Teiseks tulenes Rasmus Rodendaule selline õigus ka nö algselt sõlmitud lepingust. Nimelt võis üürilepingu p 4.3 kohaselt üürnik majutada üüritud elamispinnal enda lähedasi, sh elukaaslast. Asjas kogutud tõendite kohaselt lisati lepingusse üürnikuna vaid üks inimene lisaks – Rasmus Rodendau. Seega saab algse lepingu sisu hindamiseks vaadelda esitatud ning väidetavalt võltsitud lepingut. Tunnistaja Q ütluste kohaselt olid aga tõene üürnik Q ning väidetavalt võltsitud üürnik Rasmus Rodendau väidetava võltsimise toimepanemise ajal omavahel elukaaslased. Seega väidetava võltsimisega ei muutunud õigustes ja kohustustes mitte midagi, sest Rasmus Rodendaul kui Q elukaaslasel oli niikuinii tulenevalt üürilepingu p-st 4.3 õigus üüritud pinnal elada. Rasmus Rodendau nime lisamise tulemusena ei muutunud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused mitte kellegi suhtes. Teiste isikute majutamiseks eluruumi on vajalik üürileandja kirjalik nõusolek vaid juhul, kui seda tehakse pikaajaliselt. Süüdistuses ei ole esile toodud, kuivõrd pikaajaliselt pidi süüdistuse versiooni kohaselt H elama XXX aadressil. Samuti pole menetluses käsitletud, kuivõrd pikka viibimist pidasid pooled (Q ja C) omavahelistes suhetes pikaajaliseks üürilepingu p 4.3 tähenduses. Niisiis ei saanud väidetav võltsimistegu endaga kaasa tuua õiguste ega kohustuste muutumist. Kolmandaks on ka tunnistaja C andnud kohtuistungil ütluseid, et temal ei oleks midagi selle vastu olnud, kui ka Rasmus Rodendau oleks asunud elama kõnealusele elamispinnale. See ilmneb ka üürilepingu p-st 4.3. Ka sellel põhjusel on alust asuda seisukohale, et väidetava võltsimisteoga ei muutunud lepingupoolte vahelised õigused ja kohustused. Niisiis ei vasta Rasmus Rodendau väidetav võltsimises seisnev tegu
Kokkuvõttes on kaitsja eeltoodud põhjendustel seisukohal, et üürilepingusse Rasmus Rodendau nimetamine ei toonud Rasmus Rodendaule endaga kaasa mitte ühtegi sellist õigust, mis oleks esitatud süüdistuses esile toodud ning mis oleks väidetava võltsimisteo tulemusena muutunud. Seega ei vasta Rasmus Rodendau tegevus
Sellest tulenevalt taotlebki kaitsja maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ning vastupidise, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse langetamist. 6 Süüdistuses
lõike 1 järgi kvalifitseeritud episoodi kvalifitseeris kohus süüdistuse ümber
Kaitsja arvates taandub käesolevas asjas süüdistuse tõendatuse küsimus Rasmus Rodendau ja Y ütluste usaldusväärsuse küsimuse hindamisele. Maakohus ei ole otseselt avaldanud, et ta loeb Rasmus Rodendau ütlused ebausaldusväärseks, samuti ei ole sellist seisukohta millegagi põhjendatud. Sisuliselt on tegemist nn sõnasõnavastu olukorraga, mis Riigikohtu praktikast tulenevalt allub kõrgendatud põhjendamisstandardile. Seevastu maakohtu lahendi ainus põhjendus Rasmus Rodendau ütluseid tõendina mitte arvesse võtta toetub seisukohale, et tema väide raha ühisest ärakulutamisest ei ole millegagi tõendatud. Nii on Riigikohus enda korduvas praktikas osutanud, et kuigi õiguskorras ei ole iseenesest keeldu tugineda süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vaid ühele tõendile, tuleb siiski arvesse võtta, et neil juhtudel peab kohus tegema pingutusi, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sellisel juhul peab kohus igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Kohus peab esitama eriti selge ja veenva argumentatsiooni. Antud juhul on kannatanu Y esitanud väite, et tema oli sel ajal juba kodus, kui raha pangaautomaadist välja võeti. Ka seda väidet ei tõenda ükski asjas kogutud tõend. Samas on maakohus pannud Rasmus Rodendaule sisuliselt tõendamiskoormise selles, et raha kulutati ära ühiselt pidutsedes. Käesolevas menetluslikus-tõenduslikus olukorras on tegemist situatsiooniga, kus maakohus on Rasmus Rodendau süüdi mõistnud seetõttu, et ta ei ole tõendanud enda süütust. See ei ole kooskõlas süütuse presumptsiooni põhimõttega ega põhimõttega, et süüdistuse tõendamise kohustus on ennekõike prokuratuuril. Maakohus pole selgitanud, milliste tõendite alusel on ümber lükatud Rasmus Rodendau väited sellest, et raha kulutati ära ühiselt pidutsedes. Seetõttu on kohus sisuliselt lugenud Rasmus Rodendau ütlused ebausaldusväärseks aprioorselt. Kriminaalmenetluses kehtiva tõendite kogumis vaba hindamise põhimõtte kohaselt peab kohus selgitama, milliste argumentide (sh tõendite) alusel ta mingi tõendi loeb usaldusväärseks või ebausaldusväärseks. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et KrMS § 63 lõike 1 kohaselt kuulub tõendite hulka ka süüdistatava ütlus. Seega tuleb ka selles episoodis Pärnu Maakohtu otsus tühistada ning Rasmus Rodendau õigeks mõista. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuli 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 19. juulini 2021. Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus 7 puudub. Apellatsioonis esitatud väidete osas peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist.
lg 1 süüdimõistmise osas Esmalt, kohtukolleegium ei ole nõus apellatsioonis väidetuga, et maakohus ei ole justkui apellatsiooni p-des 5.1–5.3 toodud õiguste osas tuvastanud, et neid oleks soovinud R. Rodendau süüdistuses kirjeldatud tegevusega omandada e et võimalust võltsitud lepinguga omandada loetletud õigusi ei tuvastatud otsusega. Tegemist on apellandi meelevaldse seisukohaga. Maakohus on otsuses leidnud, et võltsitud üürileping võimaldas R. Rodendaul esmalt kasutada üürilepinguga kaasnevaid õiguseid ja hüvesid – õigus üürilepingu objektiks olevat kinnisvara oma elupaigana kasutada, vallata ja kasutada seal olevaid esemeid. Lisaks sellele võimaldas võltsitud üürileping R. Rodendaul tagada tsiviilkohtus lapsega suhtluskorra kinnitamise, millel kohus peatub täpsemalt järgmises punktis. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ja selgitab, et kaitsja poolt loetletud õigused tulenevad otseselt võltsitud lepingu tekstist ja igale võltsitud lepingu lugejale sh ka lastekaitsetöötajale, lapse emale, kohtule e olenevalt, kellele see leping esitatakse, on selge, et R. Rodendau omab alalist elukohta lepingus näidatud aadressil ja ta on selle elukoha üürnikuna ka seal olevate esemete täieõiguslik valdaja ja kasutaja. R. Rodendau nime kirjutamine lepingusse üürnikuna võimaldas tal lepingus loetletud õigusi ka omandada. Ehk siis sellise lepingu tekstiga on R. Rodendau taganud endale võimaluse endale sobivaid lapsega suhtlemise korra tingimusi üldse nõuda. Oluline ei ole kaitsja poolt viidatud perekonnaseaduse § 116 lgs 2 sätestatud kohustuste olemasolu ka ilma lepinguta e seadusest tulenevalt. Samamoodi see, et R. Rodendaul kui lapsest lahus elaval vanemal on õigus oma lapsega kohtuda, ei olnud vaidlusesemeks tsiviilkohtus. Perekonnaseaduses on suhtlusõigus reguleeritud §-s 143. Perekonnaseaduse § 143 lõike 1 kohaselt on lapsel ja vanemal vastastikune õigus teineteisega isiklikult suhelda. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Tulenevalt perekonnaseadusest ei ole vanemal seega mitte üksnes õigus lapsega suhelda, vaid ka kohustus seda teha. Vaidlus käis kohtus suhtlemisõiguse korra üle. Kindlustamaks endale soovitud korda pojaga suhtlemiseks oligi R. Rodendaul huvi näidata ennast konkreetse elukoha täieõigusliku üürnikuna, kellel on üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused ning sellise lepingu olemasolu sellise konkreetse korteri osas andis süüdistatavale ka võimaluse tõendada, et tal on tingimused oma pojaga pikaajalisemalt kohtuda e pojal on kõik igapäevaeluks vajalik olemas – isa stabiilne elukoht, võimalus mängimiseks ja magamiseks jms. Kohtukolleegium ei hakka üle kordama maakohtu otsuse põhjendusi R. Rodendau süü osas võltsimissüüdistuses, kuna nõustub täielikult sellega, et vaidlusaluse üürilepingu ümbertegemisega e autentse dokumendi teksti muutmisega ja allkirja järeletegemisega on toime pandud
Kohtukolleegium nõustub ka sellega, et R. Rodendau, olgugi, et ta ise vahetult ei teinud dokumendis muudatusi, seda tegi tema elukaaslane ja üürilepingu järgi üürnik Q, on R. Rodendau kuriteo kaastäideviija. Kohtukolleegium peab asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-97-04 väljaöeldud seisukohale, mis on ka edasises Riigikohtu praktikas jäänud asjakohaseks ja nimelt. Ühtlustamaks Riigikohtu senist praktikat 8 teovalitsemise teooria kohaldamiseks, pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. “Karistusseadustiku § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kõnealusest (teovalitsemise) teooriast lähtuvalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulistest tegevustest. Ilma teovalitsemiseta toimepanijad ei ole käsitatavad mitte kaastäideviijatena vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana. /.../ Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina. /.../ Seega ei ole teovalitsemise teooria tähenduses nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav “ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine”. /.../ Järelikult võib süüteo kaastäideviija olla teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja”. Kohtukolleegiumi hinnangul on R. Rodendau teopanus kuriteo toimepanemisse oluline ja tema puhul ei saa öelda, et tema panus oleks olnud ainult toetav teo toimepanemise seisukohalt. Esmalt on ta teoplaani väljatöötaja, sest see plaan oli tema huvides ja ilma tema jaatava seisukohata ei oleks see tegu mõtetest kaugemale jõudnud. Ta hoidis sündmuste kulgemise alates plaani väljatöötamisest enda kontrolli all. R. Rodendaust sõltus, kas võtta üldse võltsimine ette ja temast sõltus ka loobumine võltsimise mõttest ja seda põhimõtteliselt kuni üürileandja allkirja järeletegemiseni. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest e süüdistus on puudulik ja maakohus on KrMS § 268 lg 1 piiranguid eirates ise süüdistust nö lihvinud. Kaitseväited on selles osas pigem otsitud ja kohtukolleegiumi jaoks ei ole need tõsiseltvõetavad. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (1-17-1327, p 13 ja 3-1-1-59-16, p-d 2122). Süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu otsustada. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et olukorras, kus süüdistus oleks nagu kohtuotsuse projekt, hakkavad needsamad kaitsjad kohtule ette heitma seda, et kohtuotsus on sisuliselt süüdistuse copy-paste. 9 Riigikohus on oma otsuses 1-16-5757 sarnases süüdistusasjas selgitanud, et kaitseõiguse tagamiseks on vajalik, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimuks süüdistusakti järgi. Süüdistatav ja tema kaitsja peavad olema teavitatud kõikidest faktilistest asjaoludest, mille tõendatusest karistusõiguslik vastutus sõltub, ja õiguslikust hinnangust, mis süüdistatava käitumisele võidakse anda. Ometi ei tähenda öeldu
kontekstis seda, et süüdistusaktis tuleks loetleda abstraktselt kõik võimalikud õigused, mida dokumendiga on võimalik omandada, nagu ka kõik võimalikud kohustused, millest selle abil saaks vabaneda. Asjaolu, et võltsitud e mittevastavaid andmeid kajastavat ja võltsitud allkirja kandvat üürilepingut soovis R. Rodendau kasutada lapsega suhtlusõiguse korra määramisel oma elutingimuste tõendamiseks ja sellist üürilepingut oli vaja esitamiseks linnavalitsusele, seda kinnitas oma ütlustega kohtus ka süüdistatav ise. Kaitsel on olnud võimalik esitada sellele seisukohale vastuväited kogu menetluse jooksul. Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista süüdistatava süüd ka järgmised apellatsioonis esitatud argumendid. Esiteks, et õigus elada elukaaslase poolt üüritud elamispinnal tulenes ka nö algselt sõlmitud lepingust (üürilepingu p 4.3 kohaselt üürnik majutada üüritud elamispinnal enda lähedasi, sh elukaaslast). Teiseks, et ka tunnistaja C on andnud kohtuistungil ütlusi, et temal ei oleks midagi selle vastu olnud, kui ka R. Rodendau oleks asunud elama kõnealusele elamispinnale. Põhjendusel, et võltsida on kergem ja kiirem, kui ametlikult ümber lepingut teha, võib olla küll tõemoment sees aga sellisel juhul isik ja seda enam R. Rodendau, kelle karistusregister lubab väita, et võltsimine ongi tema peaaegu, et elustiil aga musterkäitumine kindlasti, teabki seda, et valinud endale mugavama viisi dokumenti näha sellisena nagu ta ise soovib, viib lõpuks kriminaalmenetluseni. Dokumendi võltsimise eest on süüdistatav kohtu all neljas kord (kohtuotsused 6.09.2010, 12.03.2014, 18.09.2016), kusjuures kuriteo toimepanemise ajaks ei olnud need karistused ka kustunud. 2014 aasta kohtuotsusega mõistetud karistuse kustumise küsimust käsitleb kohtukolleegium allpool obiter dictum korras seoses omastamise kvalifikatsiooniga e koosseisulise raskendava asjaoluga. Isegi kui üürileandja C oleks hiljem andnud oma korteri üürile sellise üürilepingu alusel, mis vastanuks võltsitule, ei teeks see olematuks R. Rodendau kuritegu, sest konkreetne üürileping oli võltsitud eesmärgiga võimaldamaks neid õigusi, millest eelnevalt juttu oli, omandada konkreetsel ajavahemikul e alates võltsimise lõpule viimisest kuni uue üürilepingu sõlmimiseni.
lg 2 p1 süüdimõistmise osas Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohaga, et maakohus on põhjendamatult rajanud süüdimõistva kohtuotsuse kannatanu Y ütlustele. Kaitsja arvates pidanuks kohus arvestama ka süüdistatava ütlustega, kes eitab oma süüd ning väidab kannatanule vastupidist ja et sisuliselt sellisel juhul e sõna-sõna vastu olukorras jäävad kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks e süüdistatav tulnuks õigeks mõista. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastanud mitmed sellised asjaolud, mis süüdistatava ja kannatanu ütluste kõrvutamisel veenavad kohut enam uskuma 10 kannatanut. Ei ole õige, et maakohus on süüdistatava ütlused lugenud aprioorselt ebausaldusväärseks ja uskunud kannatanut põhimõtteliselt ainuüksi tema menetlusseisundist tulenevalt e lähtunud arusaamast, et kannatanu räägib alati tõtt. Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu poolt esitatud argumentidega, millega maakohus põhjendab oma veendumust selles, et süüdistatav on pannud toime omastamise. Maakohus on hinnanud kohtumenetluses uuritud tõendeid kogumis, sh kannatanu ütlusi kui keskset süüstavat tõendit ja jõudnud siseveendumuse alusel järeldusele, et kuriteo toimepanek R. Rodendau poolt toimus kannatanu kirjeldatud asjaoludel. Siinjuures peab kohtukolleegium vägagi asjassepuutuvaks esitada Riigikohtu seisukohad otsusest 1-20-1301, kus Riigikohus selgitab muuhulgas järgmist: Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb tõepoolest langetada otsus süüdistatava kasuks (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1).
lg 2 p 1 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud selles punktis loetletud varavastase kuriteo. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime samalaadseid kuritegusid. Oluline ei ole, kas isik on
lg 2 p-s 1 loetletud kuriteo eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks sättes olevat kuritegu, mille eest ei ole teda varem karistatud ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue varavastase kuriteo ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samalaadsest kuriteost (p 8). Praeguses kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud omastamine on üks tegu, kuigi koosneb mitmetest järjestikust osateost. Vähemalt ei loe kohtukolleegium välja ei süüdistusest, ei prokuröri süüdistuskõnest maakohtus ega ka maakohtu otsusest, et süüdistatavale oleks omistatud süüdistuses kirjeldatud käitumisega mitu omastamise episoodi ja selleks ei ole kohtukolleegiumi hinnangul ka õiguslikku alust. Tegemist on ühe teoga ja seda juba seetõttu, et tahtlus on üks e tühjendada kannatanu pangakaart e omastada sealt kogu arvel olev rahasumma ja see, et oma tahtluse realiseerimiseks süüdistatav n.ö kavaldas e hoidis kontrolli all seda, et ei ületaks päevalimiiti, see kvalifikatsiooni ei mõjuta. Maakohus põhjendab omastamise kvalifikatsiooni vastava punkti järgi sellega, et „Kuivõrd R. Rodendaul on kehtiv karistus
lg 2 p 1 järgi kriminaalasjas nr 114-1095 (Pärnu Maakohtu 12.03.2014 otsus), on R. Rodendau teos tuvastatav ka kvalifitseeriv tunnus
Prokurör on oma süüdistuskõnes maakohtus põhjendanud kvalifikatsiooni karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p-ga 5: 13 karistusandmed kustutakse, kui kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse otsuse täitmisest on möödunud kolm aastat. Muuhulgas mõisteti nimetatud 2014 aasta kohtuotsusega R. Rodendaule ka liitkaristus - kuigi jah, seadusele otseselt viitamata e ilma viiteta
lg-le 2, kuid sisuliselt tähendab maakohtu otsuses sisalduv otsustus: Pärnu Maakohtu Kuninga tänava kohtumaja 09.06.2010 kohtuotsusega R. Rodendaule mõistetud liitkaristus 3 aastat 3 kuud ja 25 päeva vangistust, mille kandmiselt vabanes Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 12.10.2012 määruse alusel tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 07.04.2014, kuulub täitmisele iseseisvalt“ liitmist
Oma sellekohase seisukoha kinnituseks viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsuse 3-1-1-3106 p-le 8, milles Riigikohus on selgitanud, et juhul kui on tegemist eriliigiliste põhikaristustega, tuleb lugeda
lg-s 2 kirjeldatud juhtumil mitme kohtuotsuse järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused tulenevad
Kindlasti tuleb viimase kohtuotsusega ära näidata, millis(t)e varasema(
lg 5 sätestab: Täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue aegub, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise ajaks. Kohtukolleegiumi arvates ei saa olla vaidlust selles, et juba maakohtu tegemise ajaks oli 12.03.2014 aasta otsusega mõistetud karistuse kustumise tähtajad möödunud ja seda just viimati viidatud seadusesätte alusel. Karistusregistrist selle otsuse karistusandmed tegelikul ei ole kustututatud, sest 07.07.2021 päringu kohaselt olid need andmed registris. Kohtukolleegium on veendunud, et lähtuda tuleb aga seadusest ja seda enam, et ebatäpsused karistusregistris ei saa raskendada süüdistatava olukorda. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et kui kohtud oleks seaduse mõttes adekvaatselt mõistnud 2016 ja 2020 aasta otsustega süüdistatavale liitkaristused, siis oleks ka 2014 otsuse karistusandmed hakanud uuesti kulgema. 14 Seda aga ei ole tehtud. Seega asub kohtukolleegium seisukohale, et R. Rodendaule 12.03.2014 otsusega mõistetud ja 28.03.2014 jõustunud karistatus oli maakohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse tegemise ajaks kustunud. Olenemata eeltoodust leiab kohtukolleegium, et R. Rodendaule on põhjendatult omistatud
Nimelt on kohtukolleegium seisukohal, et korduvust arvestatakse uue kuriteo toimepanemise momendiga ja kui uue kuriteo toimepanemise ajal on isikul kehtiv karistatus, siis alustatud kriminaalmenetluses kvalifikatsioonist see n.ö ei kao, isegi kui registrist andmed kustuvad. Just see küsimus on toonud vaidlusi kohtupraktikas ja selles osas on ka seadust erinevalt kohaldatud. Kohtukolleegium ei välista, et kuskil kunagi on ka Riigikohus konkreetselt selles küsimuses oma seisukohta väljendanud, kuid fakt on see, et sellisel juhul on see lahend väga hästi „ära peidetud“, sest selles osas tõusetunud küsimused erinevates menetlustes, erinevatel menetlusstaadiumitel on kinnituseks, et Riigikohtu seisukoht selles konkreetses küsimuses ei ole leitav isegi kui ta on olemas. Ka ringkonnakohtu otsingud ei andnud tulemusi. Kohtukolleegiumi arvates on õiglane lähtuda kvalifitseeriva raskendava asjaolu – korduvuse etteheitmisel teo toimepanemise ajal selle olemasolust seetõttu, et sellisel juhul saab võrdselt kohelda isikuid, kes on uue kuriteo toime pannud sarnaselt vähe aega enne eelmise otsusega mõistetud karistusandmete kustumist, kuid näiteks on nende uut kuritegu uuritud erinevates menetlusliikides (üldmenetlus võtab palju kauem aega, kui näiteks kiirmenetlus, lühimenetlus jne), kriminaalasjad satuvad erinevatesse kohtutesse, kus on erinev koormus kohtunikel, erinevate kohtunike kätte, kellel on puhkused erineval ajal jne. Sõltuvalt nendest faktoritest võib kujuneda olukord, kus ühel juhul jõuab kohtuotsus jõustuda, teisel juhul aga ei jõua. Asjakohane on ka meenutada, et kaudselt sarnane vaidlus on Riigikohtu laual olnud ja kõrgeim kohus on kunagi leidnud, et katseajal toimepandud uue kuriteo toimepanemisel liidetakse ärakandmata karistus uue otsusega
lg 2 alusel vaid siis, kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ei ole kustunud kohtuotsuse tegemise ajaks. Näiteks, isik paneb toime kuriteo katseajal, kuid kohtuotsus tehakse ajal, kui katseaja lõppemisest on möödunud juba enam kui kolm aastat, siis liitmist ei toimu ja samamoodi, kui 3 aastat saab täis edasikaebemenetluses, siis tühistatakse liitmine
Selliselt ebamõistlikult leebe kohtlemise osaliseks saidki isikud, kes selle olukorra käsitluse alla langesid aastaid e ei läbinud küll edukalt katseaega, kuid mitmete asjaolude tõttu pääsesid tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramisest ja seda kõige raskema rikkumise e uue kuriteo toimepanemisel katseaja kestel. Seadusliku ja mõistliku lahenduse sai olukord 1. jaanuari 2015 jõustunud seadusemuudatusega. Nimelt täiendati seadust
lg-ga 21 „Otsuse täitmise aegumine ei takista sellega mõistetud karistuse ärakandmata osa liitmist uue kuriteo eest mõistetavale karistusele käesoleva seadustiku § 65 lõike 2 alusel“.
lg 2 kohaldamata jätmine maakohtu poolt Just viimati tsiteeritud
lg 21 ja varem viidatud Riigikohtu otsuses 3-1-1-3106 esitatud Riigikohtu seisukoht lubavad kohtukolleegiumil väita, et ka vaidlustatud kohtuotsusega tulnuks
lg 2 alusel liita mõistetud karistusele 12.03.2014 15 aasta otsusega mõistetud rahaline karistus, mis on käesoleva ajani süüdistatava poolt täitmata, kuigi karistatus on seaduse kohaselt kustunud. Samas leiab kohtukolleegium, et liitkaristuse mõistmine ringkonnakohtu poolt olukorras, kui seda ei ole teinud maakohus, on isiku olukorra raskendamine ja kuna ei ole ei prokuröri ega ka kannatanu apellatsiooni, siis ringkonnakohus süüdistatava olukorda ei saa raskendada. Küll on aga seda tegematajätmist võimalik kõrvaldada täitemenetluses KrMS § 413 alusel pärast vaidlustatud maakohtu otsuse jõustumist. Kuna kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, §-st 344 ja § 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse R. Rodendau suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.