KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2021, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-7336 Tsiviilasi X, Y ja Q hagi D vastu el

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse 3

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka on Riigikohus leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamiseks, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. 6. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

7. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada.

1. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hagejate nõue jääb oluliselt alapoole seadusega ettenähtud elatise suuruse alammäära. Kohus on seisukohal, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Kohtupraktika kohaselt ei ole miinimummääras elatise nõudmise korral vaja tõendada kulutuste kandmist, seega ei tule ka miinimummäärast allapoole jääva nõude korral kulusid tõendada.
2. Kostja on palunud vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära ja ka allapoole hagejate nõutud määra, tuginedes sellele, et tema sissetulek ei võimalda tal hagejaid pidada ülal taotletud ulatuses, kahjustamata enda ja oma neljanda lapse tavalist ülalpidamist. Samuti on kostja tuginenud sellele, et tal puudub piisav vara hagejate ülalpidamiseks. Ka on kostja 4

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-174-16, et mõjuvate põhjuse loetelu ei ole kinnine loetelu. Kohus on selgitanud kostjale võimalikke aluseid, millele kostja saab elatise nõude menetluses vastuväidete esitamisel tugineda.

1. Esmalt käsitleb kohus kostja varalist seisu. Kohtu hinnangul ei viita esitatud ja kohtu kogutud tõendid sellele, et kostja näol on tegemist isikuga, kelle varalised vahendid on sedavõrd piiratud, et taotletud ulatuses (235 eurot kuus, lisanduvad üksikud kulutused tervisekuludele) hagejatele ülalpidamise andmisel saab kostja enda tavaline ülalpidamine kahjustada.
2. Kostja kinnitusel on tema töötasu suurus 1800 eurot kuus. Kostja esitatud tõenditest (I kd, tl 21-35; II kd, tl 138-139) nähtub, et kostja töötasu on olnud märgitust suurem, s.o ajaperioodil mai 2019-august 2020 keskmiselt 1934,91 eurot. Kostja on esimeses vastuses hagile ise välja toonud, et on saanud anda hagejatele ülalpidamist piisavas ulatuses, s.o kulutanud aastal 2018 kolme lapse peale keskmiselt 725,83 eurot kuus, aastal 2019 keskmiselt 743,50 eurot kuus ning ajavahemikus 12.05.2019 kuni 13.05.2020 kolme lapse peale kokku 854,03 eurot, s.o 284,68 eurot kuus lapse kohta. Kostja neljas laps sündis xx.xx.xxxx. Ka pärast neljanda lapse sündi on kostja enda kinnitusel andnud hagejatele ülalpidamist hagis nõutust suuremas ulatuses. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis oleks muutunud alates veebruarist 2020, mil kostja asus tasuma elatist varasemast väiksemas ulatuses. Kohtu hinnangul puudub igasugune alus jõuda järeldusele, et praegu ei võimalda kostja varaline seis enam anda hagejatele ülalpidamist nõutud ulatuses, s.o 235 eurot kuus.
3. Samuti viitab kohtu hinnangul kostja piisavale varalisele võimekusele hagejate vanemate vaheline kokkulepe elatise tasumiseks 235 eurot kuus. Kostja eitas taolise kokkuleppe olemasolu. Kostja väitis, et andis elatist vaid kostja poolt vajalikuks peetud ulatuses. Kohtu hinnangul on kostja taolised väited paljasõnalised ning vastavad asjaolud tõendamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et alates vanemate lahkuminekust kuni jaanuarini 2020 on kostja tasunud elatist igale hagejale elatist 235 eurot kuus, s.o kokku 705 eurot. Ka kostja kontoväljavõttest (I kd, tl 20) nähtub selle summa tasumine igakuiselt ajavahemikus jaanuar 2019- detsember
4. Samas summas on elatist tasutud ka jaanuaris 2020 (I kd, tl 26 pöördel) ning märtsis 2020 (I kd, tl 24 pöördel). Samuti viitab väidetud kokkuleppe olemasolule kirjavahetus (I kd, tl 58), milles hagejate ema viitab kirjas kostjale, et viimane on omal volil vähendanud laste elatisraha. Kohus märgib, et sõnastus “omal volil“ viitab selgelt olemasoleva kokkuleppe rikkumisele. Samuti ei ole kostja vastuses kirjale eitanud kokkuleppe olemasolu, vaid on selgitanud, et maksete vähenemise põhjuseks on keeruline situatsioon ning kostja elukaaslase vanemahüvitise lõppemine. Samuti 5

§ 102

lg-s 1 sätestatud eeldust ülalpidamise kohustusest (osaliseks) vabanemiseks, s.o et kostja ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

1. Lisaks sissetulekule võib isik anda ülalpidamist ka oma vara arvelt. Riigikohus on 24.10.2012 otsuses nr 3-2-1-118-12 (p 15) leidnud, et eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Hagejad on välja toonud, et kostja tegeleb ettevõtlusega. Kohus nõustub kostjaga selles, et kostja vara ei saa samastada kostjale kuuluva äriühingu varaga. Samas ei saa kohtu hinnangul jõuda järeldusele, et kostjale kuuluvate äriühingute majanduslik seis kostja enda varalist seisu ei mõjuta. Kohtu hinnangul omab asjas tähtsust kostjale kuuluva vara väärtus, kuivõrd ülalpidamist on vara olemasolu korral võimalik anda ka oma ettevõtlustulu või vara võõrandamise läbi. Lisaks Xxxx OÜ-le (II kd, tl 183) kuulub kostjale veel osalus äriühingutes Xxxx OÜ (II kd, tl 148-152), Xxxx OÜ (II kd, tl 189) ja Xxxx OÜ (II kd, tl 198). Xxxx OÜ-le kuuluvad kinnistusraamatu päringu vastuste kohaselt (II kd, tl 199-201) omakorda kinnisasjad registrinumbriga xxxxxx (asukoht xxx xx, xxx, xxx vald, Harjumaa), millele on 10.03.2008 seatud hüpoteek summas 5775000EEK, ning xxxxxx (asukoht xxx xx, xxx, xxx vald, Harjumaa), hüpoteegid puuduvad. Mõlemad kinnisasjad asuvad Tallinna külje all äripiirkonnas, kus maa turuväärtus on suur. Kohus palus kostjal selgitada, miks ei saa kostja äriühingute ainuomanikuna kasutada äriühingu jaotamata kasumit nõuetekohase ülalpidamise andmiseks. Xxxx OÜ
2. a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu jaotamata kasum 127 664 eurot ning Xxxx OÜ
3. a majandusaasta aruande (hilisemad aruanded on esitamata) järgi oli äriühingu jaotamata kasum 37 492 eurot. Kostja selgituse kohaselt ei võimalda temale kuuluvate äriühingute majanduslik seis praegu osanikele kasumit dividendidena välja maksta ning puudub ka võõrandatav vara. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole praegusel juhul asuda läbi viima finantsanalüüsi ning tuvastama, kui suuri dividende on kostjal võimalik ettevõttest saada. Kohus leiab, et eluliselt ei ole usutav, et isikut, kellele kuulub mitu äriühingut, millele omakorda kuulub märkimisväärne vara, saaks käsitleda varaliselt vähekindlustatud isikuna, kel puudub võimalus anda oma kolmele lapsele ülalpidamist seadusjärgsest miinimummäärast väiksemas summas, kahjustamata oma tavapärast toimetulekut. 6

§ 102on pealkirjastatud kui „kohustatud isiku varalise seisundi arvestamine“.

Kohus leiab, et mõjuva põhjuse olemasolu tuvastamisele

§ 102

lg 2 tähenduses saab asuda alles siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmisel saab kohustatud isiku varaline seisund kahjustada. Seega, kui vanema varaline võimekus võimaldab elatise maksmist miinimummääras, puudub alus asuda tuvastama, kas esineb mõni

§ 102lg 2 kohane mõjuv põhjus elatise vähendamiseks.

Vastupidine järeldus oleks vastuolus

§ 99

lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, s.o sellega, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete 7

§ 101

lg-s 1 sätestatud eeldusest, et lapse põhjendatud ülalpidamiskulu (s.o kummagi vanema osa kokku) on vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras.

1. Riigikohus on 29.04.
2. a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 (p 14) leidnud, et samas on vanemal lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike (vt ka Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17;
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Riigikohus on
7. oktoobri
8. a otsuses tsiviilasjas nr 32-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejate nõue on esitatud oluliselt väiksemas summas, kui seadusjärgne miinimummäär. Kostjal on kohustus leida selline sissetulek, mis võimaldab anda hagejatele miinimummääras ülalpidamist. Kostja sissetulek on seni võimaldanud anda kokkulepitud määras ülalpidamist (seda ka pärast neljanda lapse sünniga kaasnenud kulude suurenemist). Kohtu hinnangul puuduvad asjaolud, mis annaks aluse jõuda järeldusele, et kostja varaline seis on alates 2020 veebruarist halvenenud. Kohus on leidnud, et hageja varalise seisu hindamisel tuleb arvestada tema võimalust saada suuremat sissetulekut. Kohtu hinnangul on kostja isik, kes on ettevõtluse kaudu suuteline oma sissetulekut suurendama vajaliku määrani. Eeltoodu alusel leiab kohus, et puudub olukord, kus isiku enda tavapärane ülalpidamine saaks hagejatele taotletud ulatuses ülalpidamise andmisel kahjustada. Kuna kostja varaline seis võimaldab anda ülalpidamist vähemalt nõutud ulatuses, ei asu kohus tuvastama, kas esineb

§-st 102 tulenevad aluseid elatise vähendamiseks alla seadusjärgse miinimummäära, sh kas on põhjendatud arvestada hagejatele makstava lapsetoetusega, kas hagejate kulud võiksid olla väiksemad, kui hagejad on väitnud; mastaabisääst, vahelduv elukoht jne.

1. Mis puutub kostja neljanda lapse varalisse kindlustatusse, siis on kostja suutnud anda hagejatele ülalpidamist kokkulepitud ulatuses kuni veebruarini 2020, s.o ca 1,5 aastat olukorras, kus kostja pidi andma ülalpidamist ka neljandale lapsele. Seega ei saa jõuda järeldusele, et hagi esitamise ajaks on midagi muutunud ning iga hageja kasuks 235 euro elatise väljamõistmisel oleks väikseim laps varaliselt vähem kindlustatud. Ajavahemik, mis jäi vanemahüvitise lõppemise ning eeldatava tööle asumise vahele, ei saanud olla pikk. Eelduslikult saab kostja neljanda lapse ema pidada last ülal vähemalt pooles ulatuses tööle minemise järgselt. Kostja on ka jätnud esitamata teabe oma elukaaslase varalise seisu kohta, seega on tõendamata kostja väiteid selle kohta, et kostja peab kasvõi ajutiselt ainuisikuliselt oma peret ülal pidama. Seega ei saa kohus jõuda järeldusele, et pikas perspektiivis esineks hageja neljanda lapse varaliste huvide kahjustumise oht.
2. Kohus on leidnud, et põhjendatud igakuine elatise summa on 235 eurot. Kostja ei ole sellises ulatuses lastele ülalpidamist andnud. Seega on ta elatise tasumise kohustust rikkunud. Kohtu hinnangul on põhjendatud hagejate hagi rahuldada ning mõista kostjalt iga hageja kasuks välja elatis 235 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni.
3. Hagejad on esitanud ka tagasiulatuva elatise nõude.

§ 108järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju 8

§ 108alusel.

Hagejad on tagasiulatuva elatise nõude arvutamisel eksinud. Kohus juhtis hagejate tähelepanu sellele, et tagasiulatuv saab olla üksnes hagi esitamisele eelnev periood, s.o kuni 19.05.

1. Hagejad on arvestanud tagasiulatuva nõude arvutamisel kogu maikuu eest tasumisele kuulunud elatisega, kuigi hagi esitati 20.05.
2. Kohtu hinnangul on põhjendatud lugeda tagasiulatuvaks perioodiks 01.02.2020-19.05.
3. Arvestades põhjendatud elatise suuruseks 235 eurot kuus ühe hageja kohta ning tol perioodil kostja poolt hagejate ülalpidamiseks tehtud makseid (2020.a veebruari eest 425 eurot, aprilli eest 510 eurot ning mai eest 400 eurot), on iga hageja tagasiulatuv nõue viidatud ajaperioodi eest põhjendatud summas (93,33+65+10,70) 169,03 eurot.
4. Hagejad on taotlenud, et kohus määraks lahendis, et kostja hüvitab vajadusel hagejate ravikindlustamata tervisekulud ½ tegelikest kuludest solidaarselt hagejate esindajaga. Hagejate kinnitusel oli hagejate vanemate vahel kokkulepe tervisekulude hüvitamise kohta kummagi vanema poolt pooles ulatuses. Kostja hinnangul ei ole taoline nõue täidetav, samuti leiab kostja, et poolte vahel ei ole olnud kokkulepet taoliste kulude kandmise osas. Kohtu hinnangul tuleb lugeda tõendatuks, et hagejate vanemate vahel taoline kokkulepe esines. Hagejate ema on kostjale 21.06.2018 kirjas (I kd, tl 59) selgitanud, et breketite panekuga kaasneb kulu, mis ületab tavapärase tervisekulu osakaalu igakuises elatises. Samuti nähtub hagejate ema kirjast (I kd, tl 61), et kostjale on 10.01.2019 meelde tuletatud vajadust tasuda pool X ortodondi arvest. Selle peale on kostja 12.01.2019 vastanud, et on lapsi korrektselt ülal pidanud ja jätkab seda ka tulevikus. Kostja esitatud väljavõtetest (I kd, tl 19-20) nähtuvalt on kostja kandnud sagedasti lisaks 705 euro suurustele ülekannete hagejate emale ka muus ulatuses summasid. Kohtu hinnangul saab eeltoodu pinnalt lugeda tõendatuks eelnevalt viidatud kokkuleppe olemasolu. Kuna kumbki vanem peab lapsi ülal pidama eelduslikult võrdses ulatuses, on ka tervisekuludest 50% hüvitamise nõue igati õigustatud. Kohus peab põhjendatuks käsitleda viidatud tervisekulusid (ortodondi kulud, silmahaiguse ning vajalike abivahendite kulud) tavapäraselt makstavast elatisest eraldi. Taoliste kulude tekkimine ja täpne suurus ei ole üldjuhul ette teada. Hageja väljatoodud asjaoludest nähtuvalt ei ole need kulud nii suured, et koos igakuise elatisega ületaks

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Samas võivad taolised vajalikud kulutused olla märkimisväärsed. Seega on põhjendatud, kui kostja ei kanna laste tervisekuludest ½ abstraktse umbkaudse summana igakuiselt makstava elatise näol, kuna see tõstaks igakuist elatise summat ilmelt oluliselt ning oleks seega vastuolus kostja huvidega. Kostja huvides on hagi rahuldamine taotletud kujul, s.o kohustades kostjat kandma üksnes reaalselt tekkinud kulud ½ ulatuses. 22. Täitemenetluse formaliseerituse printsiibist lähtudes ei oleks täidetav, kui kohtulahendi resolutsioonis oleks viidatud üksnes „vajadusel“ hüvitamisele ja „tervisekuludele“ (hagejate nõude sõnastus). Kohtutäitur ei saa hakata hindama seda, kas praegusel juhul eksisteerib hüvitamise vajadus. Samuti ei saa kohtutäitur asuda hindama seda, kas kulu, mille kohta on arve esitatud, on käsitletav tervisekuluna. Kohtu hinnangul on võimalik hagejate taoline nõue rahuldada teistsuguses, muudetud sõnastuses, viidates konkreetselt Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu (Vabariigi Valitsuse määrus, vastu võetud 18.03.2021 nr 29, hetkel 9

§ 102alusel, alus arvestada praeguse vaidluse korral vahetu ülalpidamise andmisega.

Kohtu hinnangul ei oleks praegusel juhul võimalik arvestada ka mastaabisäästuga. X ja Y on kaksikud tüdrukud ning Q on poiss. Tulenevalt laste soost ja vanusevahest on väga väike tõenäosus, et ühele lapsele soetatud asju on võimalik kasutada teiste laste poolt, samuti ei saa mastaabisääst olla oluline näiteks toidukulu osas.

1. Kõiki muid poolte väiteid kohus ei käsitle, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust.
2. Kohus leiab, et kostjalt tuleb iga hageja kasuks mõista elatis 235 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohus rahuldab ka tagasiulatuva elatise nõude ajavahemiku 01.02.2020-19.05.2020 eest iga hageja kasuks summas 169,03 eurot.
3. Hagejate kinnitusel ning asjas esitatud tõenditest nähtuvalt (I kd, tl 97 pöördel-98, II kd, tl 166, III kd, tl 9) on kostja tasunud alates hagi esitamisest elatist kolmele hagejale kokku 4277,18 eurot, s.o iga hageja kasuks 1425,73 eurot. Varasema perioodi eest tasutud elatise on kohus arvestanud tagasiulatuva elatise nõude katteks. Kohtulahendi täitmisel tuleb arvestada, et iga hageja elatise nõue on alates 20.05.2020 täidetud 1425,73 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 10