← Eesti

1-21-6418/3

Obsah (4)§ 199§ 6§ 208§ 385

1-21-6418 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 06.10.2021, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-21-6418 (21730000260) Kohtunik Heili Sepp Vaid

§ 199lg 1 p 1 alusel. Ringkonnaprokurör 1

(8)leidis, et kuriteokaebuses on püütud anda Q umbmäärastele ütlustele sisu, mida kohtuistungi protokolli põhjal ei saa neist välja lugeda.
  1. OÜ Y, C OÜ ja F lepinguline esindaja Meeli Rondel esitas kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale Riigiprokuratuurile 09.08.
  2. a kaebuse, milles taotleb alustada Q suhtes kriminaalmenetlust KarS § 320 lg 1 ja KarS § 209 lg 1 tunnustel.
  3. Riigiprokurör Kaire Jaakson jättis 24.08.
  4. a määrusega OÜ Y, C OÜ ja F esindaja kaebuse rahuldamata, nõustudes ringkonnaprokuratuuri määruse seisukohaga kriminaalmenetluse aluse puudumises.
  5. KarS § 320 lg 1 näeb ette vastutuse muuhulgas tunnistaja poolt tsiviilkohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste sedastamisest saab rääkida olukorras, kui isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega. Seega valeütluste andmine KarS § 320 mõttes tähendab seda, et isik on andnud kohtumenetluses ütlusi, mis ei kajasta objektiivset tegelikkust, ning muude kaalukate ja usaldusväärsete tõenditega on tõendite hindamiseks pädeva subjekti poolt küllaldase kindlusega sedastatud, et isik on teadvalt kajastanud tegelikkuse asjaolusid ütlustes või seletustes valesti.
  6. Harju Maakohtu 29.04.
  7. a otsusega jäeti rahuldamata W OÜ hagi C OÜ vastu põhivõlgnevuse 6 007 694,96 eurot, intressi 185 547,25 eurot ning viivise 380 542,21 eurot väljamõistmises. Kohtuotsuses sedastati, et „laenulepingu sõlmimist ei tõenda hageja tolleaegse juhatuse liikme Q poolt XX.XX.XXXX kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et 01.06.2016 ülekande puhul oli tegemist laenuga. Q ütlused on vastuolus kirjalike tõenditega. Tunnistaja Z ütlused tõendavad, et 01.06.2010 tehtud ülekandega täitis hageja kolmes lepingus nimetatud kohustusi kostja ees. Samuti on tunnistaja Z ütlused kooskõlas kirjalike tõenditega ja seetõttu usaldusväärsed. Tõendeid, mis võimaldaksid teha järeldusi poolte tahteavalduste kohta sõlmida vaidlusaluse summa suhtes laenuleping, hageja täiendavalt esitanud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses ning hagi tuleb laenulepingu alusel raha saamiseks jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata.“ Tallinna Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX. a otsuses märgitakse Q ütlustega seoses järgmist: „Olukorras, kus tunnistajate Q ja Z ütlused olid raha ülekandmise alustehingu osas vastuolulised, tuli maakohtul hinnata mõlema tunnistaja ütlusi. Maakohus märkis, et ta ei pea Q ütlusi usaldusväärseteks, kuna need on vastuolus kirjalike tõenditega. Kolleegium nõustub apellandi etteheitega, et hinnates ühe tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseiks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Ringkonnakohus saab selle menetlusliku minetuse kõrvaldada.“.
  8. Seejuures esinesid ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul tunnistajate ütlustes järgmised kokkulangevused: raha ülekandmise ajal ei olnud hagejal kohustusi kostja ees; kolm lepingut tehti peale ülekande teostamist tagantjärele raamatupidamise jaoks; F ja Q vahel olid usalduslikud sõbrasuhted, samuti usaldati vastastikku nõuandjaid; Q ja F ega ka Z ei süvenenud kolme lepingu puhul nende sisusse, vaadati pigem, et numbrid klapiks. Q ja Z ütluste hindamisel asus kohus seisukohale, et „Q ütlusi analüüsides ilmneb, et ta ei valmistanud lepinguid ise ette ja suhtus nende allkirjastamisse pealiskaudsuselt. Tunnistaja räägib ebamääraselt raha omamisest mingil oma ettevõttel; ka varasemalt 30 miljoni laenamisest kellelegi; F rahavajadusest; ei too esile detaile ja möönab ka ise, et suhtus hilisema kolme lepingu allkirjastamisse hooletult. Tunnistaja Z ütlused on konkreetsemad; ta on olnud ise 30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepete koostajaks ja oskab seostada neid 94 milj kr ülekandega; ta on lugenud enne F-le allkirjastamiseks andmist läbi kolm lepingut, ta 2
(8)ei eita hooletusvea tegemist nõuete loovutamise lepingus; ta oskab tuua esile 30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepete ja kolme lepingu vahelisi seoseid; ta esitab eluliselt usutava põhjenduse, miks on ta e-kirjas märkinud maksekorralduse selgituse jaoks „vastavalt lepingule“. Nimetatud põhjusel on Z ütlused usaldusväärsemad selles osas, et 94 milj kr ülekanne ei tehtud laenulepingu täitmiseks (hageja poolt kostjale laenu andmiseks).“
  1. Riigiprokuröri hinnangul ei saa tsiviilkohtumenetluses tuvastatu ja kohtute seisukohtade pinnalt teha järeldust, nagu oleks Q poolt antud ütluste puhul tegemist teadvalt vale ütlustega. Ütluste hindamisel ei saa jätta tähelepanuta, et: ütlusi anti ligi 10 aastat tagasi toimunu osas; Q ise ei osalenud (erinevalt Z-st) nende kolme lepingu, millele tugines kohus luges tõendatuks hageja varalised kohustused kostja ees, koostamisel; oma ütlustes kasutas Q väljendeid „mäletan arvavalt, arvan et see oli …“, mis lubavad teha järelduse, et ta kirjeldas kohtus sündmusi nii nagu tema seda mäletas, tajus ja aru sai. Praktikas esineb olukordi, kus isikud ei mäleta täpselt aastate taguse sündmuse detaile või ei suuda neid adekvaatselt meenutada. Pole asjakohane asuda üldistavalt seisukohale, et kõik ütlused, mida kohus on jätnud tõendikogumist välja kui ebausaldusväärsed, oleksid automaatselt käsitletavad teadvalt valeütlustena ja tooksid kaasa kriminaalvastutuse KarS § 320 järgi.
  2. Q tegevuses võimaliku KarS § 209 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnuste esinemise osas märkis riigiprokurör järgmist. Riigikohus on küll pidanud võimalikuks, et kolmnurkkelmuses saab petetuks olla ka kohus (RKKKo asjas nr 1-16-5757, p 6.1 ja RKTsKo asjas nr 3-2-1-186-13, p 24), kuid Q tegevus ei ole käsitelev KarS § 209 ja § 25 lg 2 järgi. Vastasel juhul tekiks absurdne olukord, kus kõik juhtumid, mil tsiviilkohus jätab esitatud hagiavalduse rahuldamata, oleksid käsitletavad hagi esitanud isiku poolse kelmuse katsena. Viimati viidatud tsiviilasjas oli olukord teistsugune. Nimelt märkis hageja maksekäsu kiirmenetluses oma põhinõudena märksa suuremat summat kui hagis, mis kohtu hinnangul viitab mh võimalusele, et hageja on soovinud kallutada maakohut rikkuma TsMS § 481 lg-t 21, mille järgi maksekäsu kiirmenetlust ei kohaldata kõrvalnõuetele ulatuses, mis ületab põhinõuet. See võib aga tähendada kohtule tahtlikku valeandmete esitamist võla kohta ja seda vaatamata maksekäsu kiirmenetluses tehtud avaldusele, et hageja on teadlik valeandmete esitamisega kaasneda võivast kriminaalvastutusest. Antud juhul pole Q juhitud ettevõte W OÜ esitanud menetluse vältel erineva suurusega hagisid ega võltsitud dokumente, vaid on jäänud algselt esitatud varalise nõude juurde, selgitanud lahti hagi sisu ja kohtul on olnud võimalus hinnata selle põhjendatust.
  3. Kõnealuses tsiviilasjas ei teavitanud kohus TsMS §-s 45 sätestatu kohaselt prokuratuuri sellest, et kohtus oleks ilmnenud menetlusosalise või muu isiku käitumises kuriteo tunnused. Riigiprokuröri hinnangul ei saa sedastada Q poolt teadvalt vale ütluste andmist vaid põhjusel, et kohus pidas teise tunnistaja, kelle ütlustega Q ütlusi kõrvutati, ütlusi põhjalikemaks ja eluliselt usutavamateks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kuivõrd ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Kaebustes ei esine sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena.
  4. Riigiprokuratuuri 24.08.
  5. a määrusele esitas kaebuse OÜ Y, C OÜ ja F esindaja Meeli Rondel, kes palub määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama.
  6. Kaebuses tuuakse välja, et Q esitas XX.XX.XXXX tunnistajana valeväiteid järgmiste oluliste asjaolude kohta. 3
(8)
  1. a)Q äriühing kandis 01.06.2010 F äriühingule 94 miljonit krooni laenuna ja F-l oli raha vaja: /…minu ettevõttel oli raha ja F-l oli raha vaja…./; /…meil oli tookord raha palju ja F-l oli vaja…/; /...Praegu on jutt sellest, et W kandis C-le üle 94 miljonit krooni ja kuna sellega oli kiire, siis see kanti üle laenuna…/; /Kuna oli kiire, tehti ülekanne laenuna ja pärast leitakse sellele lahendus./.
  2. b)30.04.2010 kokkulepe, millega Q tunnistas äriühingute nimel kohustusi, tehti F kontoris, pandi laua peale, et Q justkui sunniviisiliselt alla kirjutaks: /See dokument on tehtud F kontoris, pandud laua peale, et kirjuta alla/; /Väidan, et see dokument on samasugune nagu seal majas käekiri on, et istu siin ja enne välja ei lähe kui on allkirjastatud…/.
  3. c)Täiendavalt eelmises punktis nimetatule väitis Q kindlat, et tema 30.04.2010 kokkuleppe koostamisel ei osalenud, vastates küsimusele: „Kas tahate väita, et Teie ei ole selle dokumendiga seoses osalenud läbirääkimistes, ei ole seda heaks kiitnud, vaid lihtsalt alla kirjutanud?“: /See dokument on tehtud F kontoris, pandud laua peale, et kirjuta alla, võib-olla oli seal nö mõni lühike suhtlus, aga väita, et mina või minu õigusnõustajad oleksid selle dokumendi koostanud, kindlasti sellega ei nõustu“/. 13. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröriga, et arutataval juhul puudub kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Faktiliste asjaolude ja tõendite valguses saab järeldada, et Q äriühing pöördus teadvalt kohtusse väärale põhiargumendile toetudes, misjärel jätkas Q sama vale evimist istungil vande all tunnistajana ütlusi andes. Pole eluliselt ka usutav, et Q tegevus oleks olnud ajendatud sellest, et ta täpselt ei mäletanud, kes kellele võlgu on, kuna võlgnevuste ja kohustuste kohta pidasid osapooled põhjalikke kirjalikke arvestusi ja sõlmisid kokkuleppeid. Viimati veel 2013. a, s.o mõned aastad enne valeväitele rajatud hagi esitamist kohtule. 14. Kaebaja peab eksitavaks Riigiprokuratuuri hinnangut, mille kohaselt ei saa sedastada Q teadvalt vale ütluste andmist vaid põhjusel, et kohus pidas teise tunnistaja ütlusi põhjalikemaks ja eluliselt usutavamateks. Kohus jättis Q ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Tsiviilkohtumenetluses ongi valeandmete esitamise peamine menetluslik tagajärg see, et kohus jätab tõendite hindamisel teadaolevalt valed asjaolud arvestamata. Kohtu järeldused ei tuginenud vaid ütluste usaldusväärsuse hindamisele, vaid kohtuotsus rajanes muu hulgas ka kirjalikel tõenditel, mis olid samuti vastuolus Q ütlustega. 15. Teadvalt vale ütluse tuvastamine on iseseisva kriminaalmenetluse ese, mille tõendamisel võib kasutada ka kohtuotsust, milles on võrdlus teiste kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditega. Sellised võrdlused on tehtud ka tsiviilkohtumenetluse nr X-XX-XXXXX kahes astmes. Kuigi ütluste lahknemine teistest tõenditest ei tähenda automaatselt vale ütluse andmist, seisneb vahe selles, kas isik annab ütluseid sihilikult valesti. Veelgi enam siis, kui need on antud valeväitele rajatud hagi maksma panemiseks. Kõnealusel juhul ei jäänud valeväitele rajatud hagi rahuldamata mitte tõendamatuse tõttu, vaid kohus tuvastas menetluses nii Q ütluste ebausaldusväärsuse kui nende vastuolu kirjalike tõenditega. Teisi tõendeid ebausaldusväärsetena kõrvale ei jäetud. 16. Kaebaja hinnangul on kuriteokahtlus ilmne. Kuigi prokuratuur viitab, et Q andis ütlusi 10 aasta taguste sündmuste osas, sõlmis Q 94 miljoni krooni suuruse kohustuse üle kirjalikult täiendava kokkuleppe 2013. a. Eluliselt ei ole usutav, et 2010. a teadis Q, et pole kunagi laenu andnud, kuid pärast 2017. a tema äriühingu vastu suunatud nõude esitamist on ta veendunud, et tema äriühing pole kunagi võlgu olnud ja 94 miljonit krooni on muutunud laenuks, mida on aega tagasi nõuda. 17. Riigiprokuratuur on valesti tõlgendanud tsiviilasjas tehtud kohtuotsuseid ja jõudnud järeldusele, et oluline on, et Q ei osalenud nende kolme lepingu koostamisel, millele tuginedes kohus luges tõendatuks Q äriühingu varalised kohustused F äriühingu ees. Selline argument on puudulik, sest kohus tuvastas, et 94 miljoni krooni suuruse kohustuse olemasolu kinnitasid täiendavalt ka 4
(8)30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepped. Q osales 30.04.2010 lepingu koostamises, kuid väitis kohtuistungil vastupidist. Riigiprokuratuur ei ole selle väite osas seisukohta kujundanud, mistõttu on prokuratuuri argumentatsioon puudulik. 18. Kaebaja peab ekslikuks ka prokuratuuri käsitlust kolmnurkkelmusest, leides, et

§ 199

kohaselt ei ole absurdse situatsiooni tekkimine kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Eristada tuleb teadvalt vale hagi esitamist juhtudest, kui hagi jääb rahuldamata nõude tõendamatuse või ebaselguse pärast. Teistsugune on aga olukord, kui isik pöördub kohtusse teadvalt nõudega, mida tal pole kunagi eksisteerinud. Ülalmainitud tsiviilasja nr 3-2-1-186-13 asjaolud on antud juhtumiga sarnased, sest kõnealuses vaidluses esitati samuti nõue samuti suuremas summas, kui selleks õigus oli, s.o nõudes, mida ei eksisteerinud. Tsiviilkohus ei pöördunud kuriteokaebusega prokuratuuri poole, kuid see ei ole

§ 199kohaseks kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks.

Prokuratuur ei ole nõuetekohaselt hinnanud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemist, prokuratuuride käsitlused on lünklikud ning argumentatsioon on rajatud oletustele.

  1. Kaebaja leiab, et Q tegevuses esinevad KarS § 320 ja KarS § 209 - § 25 lg 2 sätestatud kuriteo tunnused. Kui isik esitab tsiviilkohtumenetluses kohtule teadvalt ebaõigeid andmeid selleks, et kohus rahuldaks tema poolt esitatud varalise nõude, võib olla karistatav KarS § 209 järgi nn kolmnurkkelmusena. Kõnealusel juhul esitaski Q äriühing F äriühingu vastu nõude, mida tal tegelikkuses ei eksisteerinud. Sellisele valeväitele rajatud hagi esitamisega lõi ta (vahendlikult, s.o läbi oma äriühingu) kohtule teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, et saada varalist kasu. Tegu jäi katse staadiumisse, sest jäi tema tahtest sõltumatutel asjaoludel lõpuni viimata. Kaebaja seisukohta selles, et alusetu nõude esitamine on karistusõiguslikult relevantne, kinnitab ka Riigikohtu 22.09.
  2. a lahend kriminaalasjas nr 1-19-
  3. 20.

§-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõte nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne sättes nimetatud erandiga. Praegu ei ole prokuratuur kõikide faktiliste asjaolude osas oma seisukohta kujundanud ega hinnanud kaebaja väiteid, otsustamaks kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise üle. Samuti on käsitlus tegude vastavusest konkreetsetele kuriteokoosseisudele lünklik. Kuriteokaebuses välja toodud faktilised asjaolud viitavad kuriteotunnustega tegude toimepanemisele, mistõttu on riik kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 21. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse kui ka süüdistuskohustusmenetluse raames kogutud materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 24.08.2021. a määruse tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks. 22. Kaebuses viidatud

§-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttega seonduvalt nendib ringkonnakohus, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kriminaalmenetluse alustamisel seotud mis tahes isiku arvamusega. Seega, kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (RKKK 3-1-1-60-10).

§ 6

näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. Lisaks sellele nimetab

§ 199lg 1 p 1 esimese menetlust välistava asjaoluna 5

(8)kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes samuti ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. 23. Käesolevas asjas on varasemad menetlejad asunud seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, leides, et Q käitumises ei esine kuriteo tunnuseid. Seega on jäetud kriminaalmenetlus alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumisel, mis on

§ 199lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks.

Järgnevalt põhjendab ringkonnakohus seda, miks ta nõustub, et kriminaalmenetluse alus puudub.

  1. Nagu Riigiprokuratuur juba märkis, on valeütluste andmisega KarS § 320 lg 1 kohaselt tegemist muu hulgas juhul, kui tunnistaja annab tsiviilkohtumenetluses teadvalt valeütlusi. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste sedastamisest saab rääkida juhul, kui ütlusi anti tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja ütlused erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega.
  2. Kuriteoteate ja kaebuste kohaselt andis Q tsiviilkohtumenetluses nr X-XX-XXXXX XX.XX.XXXX toimunud kohtuistungil tunnistajana asja lahendamiseks tähtsust omavate asjaolude kohta teadvalt valeütlusi eesmärgiga kahjustada F varalisi huve läbi tema äriühingute varalise väärtuse vähendamise 6 miljoni euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub varasemate menetlejatega, et kuriteokaebus, selle lisad ega kaebused ei vii üheseltmõistetavalt järeldusteni, mida on teinud kaebaja. Kaebustes on püütud anda Q umbmäärastele ütlustele sisu, mida kohtuistungi ja asja materjalide pinnalt ei saa neist välja lugeda.
  3. Kaebaja leiab, et Q andis XX.XX.XXXX kohtuistungil tunnistajana selliseid valeütlusi, millele tuginedes oleks kohus võinud asuda seisukohale, et C võlgneb W-le üle 6 miljoni euro, milleks on Q ütluste kohaselt laen, mille W olevat andnud C-le, mida viimane ei ole aga tagastanud. Seejuures on kaebuste kohaselt Q valeväidetena käsitletavad järgmised ütlused: /…minu ettevõttel oli raha ja F-l oli raha vaja…./; /…meil oli tookord raha palju ja F-l oli vaja…/; /...Praegu on jutt sellest, et W kandis C-le üle 94 miljonit krooni ja kuna sellega oli kiire, siis see kanti üle laenuna…/; /Kuna oli kiire, tehti ülekanne laenuna ja pärast leitakse sellele lahendus./. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ühestki mainitud lausest järeldada, justkui oleks Q väitel andnud tema äriühing 01.06.2010 F äriühingule 94 miljonit krooni laenu, vaid üksnes seda, et W kandis C-le 94 miljonit krooni üle laenuna (so nimetades seda laenuks). Nii on Q tunnistajana antud ütlustes korduvalt ja järjepidevalt selgitanud, et kuna oli kiire, tehti ülekanne laenuna ja pärast leitakse sellele lahendus. Dokumendid vormistati hiljem ja see oli tavapärane praktika, sest omavaheline suhe oli usalduslik (vt XX.XX.XXXX kohtuistungi protokolli lk-d 3, 4, 6 ja 7). Olukorras, kus Q ettevõttel oli piisavalt rahalisi vahendeid, et F ettevõttele üle kanda 94 miljonit eesti krooni, ei saa pidada valeks Q ütlusi, mille kohaselt tema ettevõttel oli tookord raha palju. Samuti ei ole sellises olukorras võimalik kuidagi välistada asjaolu, et F ettevõttel oli too hetk raha vaja.
  4. Kaebaja hinnangul on valeväidetena käsitletavad ka järgmised Q ütlused 30.04.2010 kokkuleppe sõlmimise asjaolude (justkui sunniviisilise alla kirjutamise) osas: /See dokument on tehtud F kontoris, pandud laua peale, et kirjuta alla/; /Väidan, et see dokument on samasugune nagu seal majas käekiri on, et istu siin ja enne välja ei lähe kui on allkirjastatud…/. Sellega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et materjalide hulgas on mitmeid viiteid, et tavapäraselt allkirjastatigi lepingud F kontoris ja sellega tegeles F isiklikult. Nii on Z samas tsiviilasjas tunnistajana andnud ütlusi, mille kohaselt „F tavaline praktika oli selliseid kokkuleppeid sõlmida tema X kontoris, et teha vajadusel parandusi“. Samuti on ta hilisemate kokkulepe osas nentinud, et „Allkirja võtmisega tegeles F, nägin neid hiljem raamatupidamises“ ja et „Allkirjastamist ei tea, 6

(8)sellega tegeles F ise, tema saatis, mina kontrollisin. Paberitega käis F ringi“. Seega ei näe ringkonnakohus, et Q eelmainitud väited oleksid käsitatavad valeütlusena. Ainuüksi sellest, et Q pidi enda sõnul lepingud kindlasti enne F kontorist lahkumist allkirjastama, ei saa teha järeldust, justkui oleks teda survestatud kokkuleppele sunniviisiliselt või nii-öelda pimesi alla kirjutama. Ringkonnakohus nõustub siinkohal ringkonnaprokuröriga, et kaebaja on püüdnud Q kõnealuseid ütlusi tõlgendada endale sobival viisil ning anda nendele sisu, mida asja materjalide pinnalt ei saa neist välja lugeda.
  1. Kaebaja peab valeütlusteks ka 30.04.2010 kokkuleppe koostamist puudutavat Q järgmist väidet: /See dokument on tehtud F kontoris, pandud laua peale, et kirjuta alla, võib-olla oli seal nö mõni lühike suhtlus, aga väita, et mina või minu õigusnõustajad oleksid selle dokumendi koostanud, kindlasti sellega ei nõustu/. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest asja materjalid viitavad üheselt sellele, et kõnealust kokkulepet ega selle lisaks olnud intressiarvestust ei koostanudki Q ja/või tema õigusnõustaja, vaid Z koos (F-ga seotud äriühingu) X juristiga. Seejuures on Z kohtuistungil selgitanud järgmist: ta koostas kokkuleppe F ettepanekul ja ülesandel; Q vaatas enne kokkuleppe allkirjastamist selle teksti ja numbrid mitu korda üle; Q raamatupidaja O kontrollis Z arvutused üle; intressi suuruse kohta sai ta infot F käest ja see oli O poolt kontrollitud ning Q poolt heaks kiidetud; enne kokkuleppe allkirjastamist vahepeal koostasin numbreid O-ga; olen kajastanud intressi tähtajad F ütlusega ja koostanud koos O-ga; mina saatsin lepingu Q-le ülevaatamiseks. Q ise andis tunnistajana ütlusi, et tavapärane praktika oli see, et Henn tuli minu juurde dokumendi pakiga. Vaatasin dokumentidele peale. Omavaheline suhe oli usalduslik. Minul ei olnud juriidilist nõustajat, ei pidanud seda vajalikuks. F kontorist tulid dokumendid, viskasin neile pilgu peale ja tihtipeale kirjutasin alla. Ei süvenenud. Positiivsele sõbrasuhtele tuginedes kirjutasin alla“. O omakorda on tunnistajana sedastanud järgmist: tema kokkuleppe sõlmimise ja koostamise juures ei viibinud, kuid vaatas Q palvel üle mõningad numbrid; ta võis numbrite kontrollimisel suhelda Z-ga ja edastas need omakorda Q-le; initsiatiiv kokkuleppe sõlmimiseks tuli F-lt. Seega on Q väide, et 30.04.2010 kokkulepet ei koostanud tema ja/või tema õigusnõustaja, kooskõlas teiste tunnistajate ütlustega ja seda ei saa pidada valeütluseks. Samuti ei ole võimalik nendest ütlustest tuletada seda, justkui oleks kokkuleppele eelnenud pikem suhtlus Q-ga. Kuigi lepingu koostanud Z märkis, et ta saatis lepingu Q-le üle vaatamiseks, suhtles ta numbrite ja intressiarvestuse osas Q raamatupidaja O-ga. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kõnealuse kokkuleppe moodustavad suuresti just erinevate nõuete aluseks olevad võlgnevused koos intressiarvutustega, siis ei ole võimalik ümber lükata Q väidet, et võib-olla oli seal nö mõni lühike suhtlus, aga väita, et mina või minu õigusnõustajad oleksid selle dokumendi koostanud, kindlasti sellega ei nõustu, et seal nö mõni lühike suhtlus. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium asus samuti oma XX.XX.XXXX. a otsuses tunnistajate ütluste analüüsimise järgselt seisukohale, et F ja Q vahel olid usalduslikud sõbrasuhted ning et Q ja F ega ka Z ei süvenenud kolme lepingu puhul nende sisusse, vaadati pigem, et numbrid klapiks. Eeltoodud põhjendustel ei saa ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et kaebuses välja toodud Q väidete näol oleks tegemist valeütlustega.
  2. Riigiprokurör on oma määruse punktis 3.
  3. toonud asjakohaselt välja Harju Maakohtu 29.
  4. ja Tallinna Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX. a tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX otsustes Q ütlustega seonduvad seisukohad. Erinevalt kaebajast nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga, et tsiviilkohtumenetluses tuvastatu ja kohtute seisukohtade pinnalt ei saa samuti teha järeldust, nagu oleks Q poolt antud ütluste puhul tegemist teadvalt vale ütlustega. Seejuures tõi ringkonnakohtu tsiviilkolleegium oma otsuses välja ka asjaolud, millele tuginevalt pidas kohus Z ütlusi usaldusväärsemaks kui Q ütlusi (vt käesoleva määruse p 7 ja 8). Kõiki tõendikogumist välja jäetud ebausaldusväärseid ütlusi ei saa automaatselt käsitada valeütlustena – ebausaldusväärsuse võivad tingida ka nt ütluste andja mittemäletamine, ebamäärasus, keerutamine, mis ei ole samastatav 7
(8)konkreetse ja sõnaselge vale faktiväitega, mille eest nähakse vastutus ette KarS §-s
  1. Kokkuvõttes ei tuvastanud ka ringkonnakohus praegu, et Q väidete näol oleks olnud tegu valeütlustega, mistõttu ei saa tema tegevuses sedastada KarS § 320 lg 1 koosseisu tunnuseid.
  2. Kaebaja leiab, et Q tegevuses võivad ilmneda ka KarS § 209 lg 1 - § 25 lg 2 sätestatud (kolmnurk)kelmuse tunnused, sest tema äriühing esitas F äriühingu vastu nõude, mida tal tegelikkuses ei eksisteerinud. Sellisele valeväitele rajatud hagi esitamisega lõi Q (vahendlikult läbi oma äriühingu) kohtule teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest selleks, et saada varalist kasu. Tegu jäi tema tahtest sõltumatutel asjaoludel lõpuni viimata ehk katse staadiumisse.
  3. Kelmusega on KarS § 209 lg 1 kohaselt tegemist juhul, kui teisele isikule luuakse varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus (st petetakse teda) ja tekitatakse sellega kahju. Kolmnurkkelmus tähendab olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus (vähemalt kaudset) tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Lisaks sellele peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, st tegutsema otsese kahtlusega. Seega on kelmuse puhul vaja tuvastada, et valeväitele rajatud hagi esitamisega lõi Q (läbi oma äriühingu) kohtule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, st tegutses otsese tahtlusega.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul sedastada kuriteokaebuses ka katse staadiumisse jäänud (kolmnurk)kelmuse koosseisu tunnuseid Q käitumises. Antud juhul esitas W OÜ (Q oli Harju Maakohtu 03.01.
  5. a asjas nr X-XX-XXXXX tehtud määruse kohaselt nimetatud äriühingu juhatuse liige kuni
  6. a lõpuni) lepinguline esindaja vandeadvokaat K tsiviilkohtule hagi, on jäänud algselt esitatud varalise nõude juurde, selgitanud lahti hagi sisu ja toonud välja ka tõendid, millele tuginevalt oli tema hinnangul hageja nõue põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et kohus ei pidanud W lepingulise esindaja poolt kohtule esitatud tõendite pinnalt hagiavaldust põhjendatuks ja jättis selle rahuldamata, ei tähenda automaatselt, et hagi esitamisega püüti luua kohtule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole asjas leidnud kinnitust kaebaja väited, mille kohaselt esitas Q tsiviilkohtumenetluses kohtule teadvalt valesid andmeid eesmärgiga mõjutada kohut rahuldama temaga varasemalt seotud ettevõtte W poolt
  7. a esitatud varalist nõuet. See, et pooled on teatud asjaolude õiguslikus hindamises ja tõlgendamises eriarvamusel ning need asjaolud ja hinnangud on esitatud kohtu ette omapoolseks läbivaatamiseks, hindamiseks ja viimaks seadusliku lahendi tegemiseks, ei tähenda veel, et tsiviilkohtus nö kaotajaks jäänud poole tegevust tuleks alati näha KarS § 209 lg 1 tähenduses teisele isikule varalise kahju tekitamisele suunatud tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisena. Reeglina tuleks siiski eeldada, et hagiga kohtusse pöörduja eeldab, et kohus lahendab õiguslikult korrektselt olukorra, kus pooled saavad asjadest erinevalt aru, ning arvestab ka sellega, et kui kohus ei nõustu hageja arusaamaga asjadest (sh tema hinnanguga tõenditele), siis võib see lahend tulla tema jaoks negatiivne. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et praegu ei ilmne kelmuskuriteo tunnuseid.
  8. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 24.08.2021.

a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.

§ 385p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.