Obsah (11)

§ 162§ 442§ 187§ 459§ 230§ 426§ 423§ 129§ 173§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 08.03.2021, Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-11385 Tsiviilasi A. K. hagi M.-L- K. ja R

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Otsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 442lg 6 § 633 lg 7).

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 187

lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise 1 taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. SENINE MENETLUS 06.08.2020 esitas hageja hagi E. V. vastu jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. Kohus selgitas hageja lepingulisele esindajale suuliselt vajadust kaaluda kostja valikut, hageja jäi oma hagi juurde ning kohus võttis hagi menetlusse Kostja leidis 28.08.2020 vastuses, et hagi tuleb vale kostja valiku tõttu jätta läbivaatamata. Hageja leidis jätkuvalt, et hagi on esitatud õige kostja vastu. Kohus jättis 21.09.2020 määrusega rahuldamata kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. 14.10.2020 esitas hageja taotluse senise kostja asendamiseks kostjatega M.-L., R. ja C. K. ning esitas ka nende kostjate vastu vormistatud hagi. Kostja nõustus kostjate asendamisega. Kohus rahuldas 28.10.2020 määrusega hageja taotluse osaliselt ning asendas senise kostja E. V.i kostjatega M.-L. ja R. K. ning ei rahuldanud taotlust kostja C. K. kaasamiseks. Kohus luges hagi E. V.i suhtes tagasivõetuks, jättis hagi E. V. suhtes läbi vaatamata ja kohustas esitama hagi uue tervikteksti, mida hageja 02.12.2020 ka tegi. HAGEJA NÕUE 1. 02.02.2020 esitatud hagi tervikteksti kohaselt esitasid maakohtu 08.12.2017 kohtumääruse (217-9723) alusel ema juures elavad lapsed M.-L- K., R. K. ja C. K. 11.09.2019 maksekäsu kiirmenetluse avalduse elatise nõudes. Nõue anti üle asja lahendamiseks hagimenetluses (tsiviilasi nr. 2-19-125069). Selle raames sõlmiti kompromiss, mille Viru Maakohus kinnitas 16.03.2020 tehtud kohtumäärusega. Kohtuliku kompromissi resolutsiooni punktide 1 ja 2 järgi kohustus hageja maksma M.-L- K. ja R. K. ülalpidamiseks elatist 130 eurot kuus alates 01.04.2020 kuni nende täisealiseks saamiseni ning kompromissi punktis 3 lepiti kokku, et C. K. ülalpidamiseks ei pea hageja elatist tasuma, kuna hageja juures elab ja tema täielikul ülalpidamisel on vanemate neljas ühine alaealine laps M.-A. K., kelle ülalpidamiseks laste ema elatist ei maksa. Võrreldes kompromissi sõlmimise ja seda kinnitava kohtumääruse tegemise ajaga, on kompromissi aluseks olnud asjaolud osaliselt muutunud. Kompromissi sõlmimise ajal alaealine olnud C. K. sai xxxx täisealiseks ning hageja ülalpidamiskohustus tema suhtes lõppes ja seega langes ära ka alus samas punktis sätestatud C. ja M.-A. ülalpidamiskohustuste tasaarvestamiseks. Nimetatud asjaoludest tingituna ning vältimaks M.-A. poolt oma ema E. V.i vastu elatise nõudes uue kohtuasja alustamist ja sellega kaasnevate menetluskulude tekkimist, saatis hageja 21.juulil 2020 kostjate seaduslikule esindajale e-kirja, milles tegi ettepaneku tsiviilasjas nr. 2-19-125069 kinnitatud kompromissi kokkuleppeliseks muutmiseks selliselt, et edaspidi hakkaks hageja maksma elatist ühele kompromissi punktis 1 või 2 nimetatud alaealisele lapsele ning teise samades punktides nimetatud lapse ülalpidamiskulud tasaarvestaksid vanemad hageja juures elava ja tema täielikul ülalpidamisel oleva M.-A. ülalpidamiskuludega. Kostjate seaduslik esindaja ettepanekuga ei nõustunud ning leidis, et vaatamata C. K. täisealiseks saamisele on hagejal jätkuvalt kohustus teda ülal pidada PKS § 97 p 2 alusel. Võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga on ära langenud alus C. K.le elatise maksmiseks seoses tema täisealiseks saamisega ja seega ka tema ülalpidamiskohustuse tasaarvestamiseks hageja juures elava ja tema vahetul ülalpidamisel oleva M.-A. ülalpidamiskuludega. Kuna aga M.-A. elab jätkuvalt hageja juures ja on üksnes tema ülalpidamisel, sest kostjate seaduslik esindaja tema ülalpidamiseks elatist ei maksa, siis on äärmiselt ebaõiglane nõuda hagejalt elatise maksmise kohustuse täitmist mõlema ema juures elava alaealise kostja suhtes. Praeguseks on tekkinud olukord, kus hageja on kohustatud kandma kõigi kolme lapse ülalpidamiskulud ja lisaks ka oma uuest abielust sündinud lapse ülalpidamiskulud ning kostjate seaduslik esindaja osaleb üksnes tema juures elava kahe alaealise lapse ülalpidamiskulude 2 kandmisel. Seetõttu on põhjendatud vähendada hageja poolt ühele kostjale tasutava elatise suurust 0 euroni või alternatiivselt vähendada kummagi kostja kasuks väljamõistetud elatist 65 euroni. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 459ja § 497 hageja palub muuta 16.03.2020 Viru Maakohtu poolt tsiviilasjas nr.

2-19-125069 tehtud kohtumäärust ning vähendada A. K.lt kostja M.-L- K. ülalpidamiseks väljamõistetud igakuise elatise suurust 0 (null) euroni alates hagi esitamisest, milleks suulises menetluses nimetatud ajana on 14.10.

1. Juhul kui kohus leiab, et väljamõistetud elatist ei ole võimalik 0 euroni vähendada, siis palub hageja kummagi kostja kasuks väljamõistetud igakuise elatise suurust vähendada 65 euroni alates hagi esitamisest. KOSTJA VASTUVÄITED
2. Kostja oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista kuna hagis esitatud asjaolud on põhjendamata ning tõendamata. Nõue rahuldada hagi alates 06.08.2020 on vastuolus sellega, et hageja esitas korrektse hagi alles 02.12.
3. Seega puudub alus hageja nõude rahuldamiseks alates 06.08.2020, kuna 28.10.2020 määrusega tunnistas kohus A. K. 06.08.2020 hagi E. V. vastu tagasivõetuks ja jättis A. K. hagi E. V.i vastu läbi vaatamata. Hageja pole kummagi lapse puhul eraldi toonud välja, millised muud asjaolud on muutunud peale selle, et kostjate vanem õde on saanud vahepeal täisealiseks. Kostjate hinnangul ei ole nende õe täisealiseks saamine aluseks nende elatise suurust vähendada. Nõude kas ühe lapse elatise vähendamiseks 0 euroni või alternatiivselt mõlema lapse elatise vähendamiseks 65 euroni, on hageja sidunud C. K. ülalpidamisega, mis kostjate hinnangul on põhjendamatu. Tsiviilasjas nr 2-19-125069 ei leppinud lapsevanemad kokku selles, et C. K. täisealiseks saamisel antud kohtumääruse resolutsiooni p 3 ei kehti enam ning et vanemad leppisid kokku nooremate laste elatise tasaarvelduse kuni hetkeni, mil C. K. saab täisealiseks. Kompromissis on selgelt vanemad kokku leppinud selles, nii R. K. kui M.-L- K. saavad isalt elatist kuni enda 18.aastaseks saamiseni, aga mitte kuni kolmanda isiku täisealiseks saamiseni. Kostja hinnangul ei ole hagiavalduses toodud välja ka hageja majanduslikku olukorra muutust võrreldes tsiviilasjas nr 2-19-125069 lahendi tegemise ajaga märtsis
4. Hageja pole toonud välja ühtegi uut asjaolu, mille tõttu peaks hetkel ehk 9 kuud hiljem määrust muutma. Sellise lühikese perioodi jooksul ei ole muutunud laste faktilised kulud ning vähenenud nende vajadused. Hageja pole oma hagiavalduses toonud välja mitte ühtegi asjaolu ega fakti, mis tõendaks, et vähem kui aasta hiljem eelmise määruse jõustumisest, esinevad uued tõendatud põhjused elatise vähendamiseks. Hageja pole hagiavalduses põhjendanud ega tõendanud, millised uued ja olulised asjaolud tingivad selle, et lapse M.-L- K. elatist tuleb vähendada 0 euroni kuus. Hageja nõude rahuldamisel jääks M.-L- K. vaid ema ülalpidamisele 100% ulatuses ning isa ei peaks täitma oma PKS § 97 sätestatud ülalpidamiskohustust mitte mingil määral. Hageja pole toonud välja ühtegi põhjendust ega arvutust, millele tuginedes saab väita, et M.-L. huvid ei saa kahjustatud, kui isa A. K. tema ülalpidamiseks ei tasu mitte midagi, aga teise lapse R. K. ülalpidamiseks tasub 130 eurot kuus. Ühe lapse elatise vähendamine 0 euroni peaks olema hageja poolt põhjendatud konkreetse lapse huvidest lähtuvalt. Lapse kulud ei ole ajas vähenenud selle poole aastaga, vaid vastupidiselt kasvavad. Isa poolt makstav elatis 130 eurot lapse kohta on vaid 44,82 % seaduses sätestatud miinimum elatisest. Tegelikkuses kulub lapsele ikkagi rohkem kui 260 eurot kuus (st 130 isa poolt ja 130 ema poolt). M.-L. on xxxx ning talle tuleb osta kõik uued asjad, sest vanema õega on 3 vanusevahe nii suur, et ka vanema õe asju ei saa nooremale edasi anda ehk mastaabisäästu ei saa rakendada. Isa poolt makstav elatis 130 eurot tasub vaid osaliselt lapse toidukulud, kui arvestada, et lapse toidukulud on 4,19 eurot päevas. Kõik ülejäänud lapse kulud peab ema E. V. tasuma ainuisikuliselt. Tsiviilasjas nr 2-19-125069 elatise summasid arutades võeti arvesse ka seda, et lapsed suhtlevad isaga ning siis kannab isa vahetult laste ülalpidamiskulusid. Nüüd aga ei ole hageja üldse lastega koos eriti olnud ning pole nende vahetus ülalpidamises osalenud. Isa ainus panus ongi 130 eurot kuus lapsele. Kostjate hinnangul on see niigi väga minimaalne panus. 2020 aasta alguses on M.L- K. vaid mõnel korral käinud isa juures. Kostjad on seisukohal, et elatise summa muutmisel tuleb analüüsida mõlema lapse osas kõiki asjaolusid eraldi, mitte ei saa üldistada elatise vähendamist mõlemale lapsele ilma sisuliselt analüüsimata. Samuti tuleb analüüsida, miks üks laps on isa hinnangul õigustatud saama elatist ikka edasi 130 eurot kuus ning teine laps 0 eurot kuus ehk laste erinev kohtlemine peab olema objektiivselt põhjendatud. Tsiviilasjas nr 2-19125069 kompromissi sõlmides ei sõlmitud kompromiss teadmisega, et see annab aluse laste erinevaks kohtlemiseks juba mõne kuu pärast. Kui kompromissi kinnitamise järel hakkavad lapsevanemad uuesti mõni kuu hiljem uut hagi esitama (märts 2020 oli kompromiss ja august 2020 esitas A. K. esimese hagi ehk 5 kuud hiljem), pole üldse mõtet kompromisse sõlmida. Kostjate hinnangul on A. K. poolt uue hagi esitamine pahatahtlik ning põhjendamata, kuna juba märtsis 2020 kompromissi kinnitades oli ta teadlik sellest, et vanem laps saab mõne kuu pärast 18.a. Kostjad ei nõustu hageja taotlusega jätta kõik menetlusekulud kostjate kanda. Esmalt pole hageja selgitanud, millises osas ta ühe või teise kostja kanda soovib jätta menetluskulud, arvestades, et menetluses on kaks kostjat. Menetluskulude jätmine kostjate kanda seaks lapsed majanduslikult raskesse olukorda ning oleks väga ebaõiglane laste suhtes, kes niigi sõltuvad vaid vanemate toetusest. Lastel endal pole rahalist võimekust menetluskulusid kanda ning ei ole laste huvides, et menetluskulud läheksid nende ülalpidamise arvelt. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et põhjendatud. hagi ei ole
6. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on

§ 459

kohaselt alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Sealjuures tuleb tuvastada, kas need asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad aluse elatise suurust muuta. Kohtu hinnangul ei ole hageja seda tõendanud.

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps ülalpidamist saama õigustatud isikuks. PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. PKS § 120 lg 1 tulenevalt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja.
2. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja on kostjate isa ja vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja ei ela koos kostjatega ja seega ei osale hageja vahetult ka kostjate ülalpidamisel. Hageja ja kostjate vahel 4 ei ole vaidlust selle üle, kas hagejal on kohustus kostjatele maksta elatist või mitte. Vaidlus on selle üle, millises summas peaks hageja osalema laste ülalpidamises.
3. Hageja peab tõendama, et eelmise lahendiga võrreldes ja pärast eelmise lahendi tegemist on muutunud need asjaolud, mis annaks aluse elatise suurust muuta hagis taotletud ulatuses.
4. Hageja ei ole tõendanud, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes.
5. Hageja kinnitab, et ei esita väidet-asjaolu ja tõenditele tuginevat analüüsi, et elatise suurust tuleks muuta tema varandusliku olukorra ja/või laste vajaduste muutumise tõttu. Seega on ainetu kostjate väide, et hageja pole neid asjaolusid esile toonud. Hageja valib

§ 230kohaselt ise, mis asjaoludele ta hagis tugineda soovib.

Kuna kostjad on väite, et asjaolusid tuleb hinnata kummagi kostja suhtes eraldi, seostanud laste vajadustega ja hageja varandusliku olukorraga ja hageja neile asjaoludele tuginenud ei ole, siis puudub vajadus kostjate käsitlust järgida. 10. Hageja tugineb esiteks asjaolule, et kompromissiga hõlmatud olnud üks lastest on saanud täisealiseks. Selle üle pole ka vaidlust, kuid kohus nõustub kostjatega, et see asjaolu ei ole aluseks elatise vähendamisele neile tasumisele kuuluva elatise osas. Kohus nõustub kostjatega, et C. täisealiseks saamine vahetult peale kompromissimäärust oli ettenähtav ja teadaolev asjaolu, millega õigusteadmistega isikute toel vormistatud kompromissi tingimuste sõnastamisel sai arvestada ja mis seetõttu ei ole käsitletav uue asjaoluna

§ 459tähenduses.

See asjaolu ei mõjutanud pooli kompromissi sõlmimisel nimetama kindlat perioodi (nt kuni noorema lapse M.-A. 18a saamiseni), mille kestel kompromissi punktis 3 olev nn tasaarvestuslik vastastikune mittemaksmise kokkulepe kehtib. Kohus peab eluliselt usutavaks kostjate selgitust, et C. kohekohe täisealiseks saamisega ja M.-A. täisealiseks saamisega suhteliselt kiiresti (xxxx) pärast C.d, kompromissi sõlmimisel ka arvestati. M.-A. ja C. vastastikuse ülalpidamise tasaarvestusega seotud kohustusi ei ole numbrilises väärtuses eelmise lahendiga reguleeritud. Ja eelmises lahendis ei ole C./M.-A. ülalpidamiskohustuse täitmist seotud tänase menetluse kostjate kasuks väljamõistetud elatise suurusega. Eeldatavalt olid C. ja M.-A. kulud sel ajal võrdsed kuna mõlemad lapsed olid sel ajal alaealised ja neile kohaldus elatise miinimummäära nõue ja see võimaldas ka nende kahe osas teha tasaarvestust nn nullini. Tänaseks on üks neist lastest täisealine ja tema ülalpidamine on seotud tema otseste põhjendatud kuludega ja ei ole enam kohustust tagada ülalpidamine elatise miinimummäära ulatuses. Kui hageja leiab, et tema juures elav M.-A. peab saama ülalpidamiskulusid oma emalt ja kui C. leiab, et tema, ema juures elavana kuid täisealisena õppijana, peaks saama ülalpidamist oma isalt, siis vabatahtliku kokkuleppe sõlmimise võimatuse korral saab kumbki õigustatud pool pöörduda kohtusse, kuid see ei mõjuta käesoleva asja lahendamist. Ei C. täisealiseks saamine ega ema väidetav kohustus tasuda elatist M.-A.le, ei anna autonoomset alust muuta, vähendamise suunas, R. ja M.-L. kasuks väljamõistetud elatise suurust.

1. Teise asjaoluna on hageja nimetanud, et tema ülalpidamisel on veel üks laps tema uuest suhtest. Kostjad ei ole selle asjaolu osas seisukohta avaldanud. Kohus leiab, et antud juhul ei ole hagejal veel ühe lapse olemasolu aluseks elatise vähendamisele. Ehkki hageja ei ole lapse kohta tõendit esitanud, on kohus rahvastikuregistri alusel tuvastanud, et 5 hageja noorim laps K. on sündinud xxxx. Seega oli ta olemas juba eelmise menetluse ajal ja selle lapse olemasolule on hageja maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet (mis loeti 2-19-125069 asja hagimenetluse ületulemisel, kostja vastuseks) esitades ka tuginenud. Seega ei ole tegemist pärast kompromissi lahendi tegemist tekkinud uue asjaoluga. Eeldatavalt pooled arvestasid hagejal oleva veel ühe lapsega kompromissisumma määramisel.
2. Ühtegi erandlikku asjaolu, mis annaks hagejale aluse taotleda elatise vähendamist 0-ni või alternatiivnõudena kummalegi kostjale summani alla miinimumsuurust, ehk 65-euroni - ei esine. Ühe lapse täisealiseks saamine ja veel ühe ülalpeetava alaealise lapse olemasolu ei ole mõjuvaks põhjuseks vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra.
3. Hageja on oma 30.12.2020 seisukoha p.3 väitnud, et ta ei pidanudki oma majandusliku olukorra muutust esile tõstma, sest ta ei ole nõudnud kompromissi muutmist ega kokkulepitud elatise vähendamist oma varandusliku olukorra halvenemise tõttu. Ehk et ta ei ole elatise vähendamise alusena tuginenud varandusliku võimekuse piiratusele või asjaolule, et kostjad ei vaja ülalpidamist seni kehtiva 130 euro ulatuses. Sama seisukoha p.8 märgib hageja, vastuoluliselt p. 3 väidetule, siiski ka seda, et hageja varanduslik olukord on selle ajaga kindlasti muutunud. Eelkõige on muutunud seoses koroona mõjudega tema sissetulekute suurus, samuti on muutunud see, et peale kompromissi sõlmimist peab ühte alaealist last ülal üksnes tema. Selle vastuolu selgitamise käigus kinnitas hageja suulises menetluses veelkord, et ta ei tugine hagi asjaoluna hageja varandusliku olukorra muutumisele.
4. Kuna hageja on hagis tsiteerinud nõude õiguslikuks aluseks oleva sättena

§ 459

täistekstina ja hagejal on õigusteadmistega kogemustega lepinguline esindaja, siis ei pea kohus põhjendatuks eraldi selgitada, mis asjaolusid hageja oma nõude rahuldamise eeldusena esile tooma ja tõendama peab. Hageja on valinud tema meelest asjakohased asjaolud ja kohus saabki lähtuda vaid neist.

1. Kohus nõustub kostjatega selles, et hageja pole selgitanud, mis põhjusel peaks lapsed käesoleva hagi tulemina saama ülalpidamist sedavõrd erinevalt, et üks ei saa midagi (vähendada 0-euroni) ja teine saaks jätkuvalt kompromissi järgi 130 eurot /põhinõue. Sel kujul on põhinõue esitatudki vaid ühe kostja vastu- kostja R. K. osas põhinõudes taotlust ei ole. Ehk et hagi asjaoludest ei tulene selgitust, mis kaalutlustel on valitud nullini vähendamine just kostja M.-L. suhtes. Kohus nõustub kostjatega, et puuduvad asjaolud ja tõendid, mis annavad aluse väita, et kummagi lapse ülalpidamiseks piisab 65 eurost /alternatiivnõue/.
2. Riigikohus on nt 28.03.2018 lahendis tsiviilasjas nr 2-16-11905 mõjuvaks põhjuseks, mis lubab PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, lugenud asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Kostjad on väitnud, et isa osalus kostjate elus, eelmise lahendi järgsel perioodil, on piirdunud elatise maksmisega ehk mitte nende vahetu ülalpidamisega. Hageja ei ole seda väidet ümber lükanud ega soovinud hagi asjaluna ka vastupidisele tugineda, mistõttu ka see ei saaks ollagi aluseks elatise vähendamisele. Hageja on oma 30.12.2020 seisukoha p. 6 küll märkinud, et saab laste isa juures käimist ka faktiliselt tõendada, kuid leiab, et kuni kostjad pole oma väidet (mittekäimise kohta) tõendanud, ei pea ka tema seda tegema. Kohus leiab, et kostjatel oleks problemaatiline tõendada negatiivset asjaolu, ehk laste mittekäimist isa juures aga kuna hagi tuleb lahendada lähtudes hagi asjaoludest ja hageja ei tugine elatise 6 vähendamise alusena kostjate viibimisele tema juures, siis kohus ei pea vajalikuks kostjate sellekohase väite tõendamiskoormuse jaotamisega tegeleda.
3. Hagi tagasivõtmise alusel hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse §

§ 426alusel, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud.

Sellest tulenevalt on põhjendatud kostjate seisukoht, et hageja nõude algusperiood ei saa olla 06.08.2020 ehk aeg, millal hageja esitas hagi E. V.i vastu, kuna see hagi on maakohtu 28.10.2020 määrusega jäetud läbi vaatamata. Uus hagi on esitatud 02.12.2020 ja alates sellest ajast saanuks hageja ka nende kostjate vastu elatise vähendamist nõuda. Kohus möönab, et algushetk võiks olla ka hageja poolt istungil nimetatud 14.10.2020, kuna aga hagi jääb rahuldamata, siis tähtaja määramise küsimust ka ei tõusetu. 18. Hageja leidis istungil korduvalt, et tema poolt olid algselt valitud õiged kostjad. Kohus selgitas hagejale, et sel juhul hageja möönab, et menetlusse jäänud-esitatud hagi (hageja ei vaidlustanud E. V.i vastu esitatud hagi läbivaatamata jätmise 28.10.2020 määrust) on tema enda teadmisel esitatud valede kostjate vastu ja see võiks kaasa tuua hagi läbi vaatamata jätmise

§ 423alusel.

Hagi läbi vaatamata jätmine on kohtu õigus mitte kohustus. Kohus peab põhjendatumaks teha sisuline lahend, millega jätab hagi rahuldamata, kuid seda mitte vale kostja valiku tõttu. Tõendid. 19.Vaidlustatud ei ole asjaolusid, et: 1) hageja on kostjate isa (tlk16-19), 2) vanemate vahel on reguleeritud hooldusõiguse ulatus ja lastega suhtlemiskord maakohtu 08.12.2017 määrusega tsiviilasjas 2-17-9723 (tlk 7), 3) vanemad on kohtueelselt ja –aegselt pidanud kirjavahetust elatise teemal (tlk 20-21, 100-102), seega vajadus nende tõendite arvestamiseks ja hindamiseks puudub. Tsiviilasjas 2-19-125069 16.03.2020 tehtud kompromissi kinnitava määruse näol on tegemist haginõude aluseks oleva lahendiga (tlk 12). Hagi hind 20. Kohus selgitab menetlusosalistele, et

§ 442lg 2 p 51 kohaselt tuleb otsuse sissejuhatuses märkida tsiviilasja hind.

Juhindudes

§ 129lg 2 on elatise muutmise nõude hagihind põhinõude kostja M.-L- K.

osas (130-0=)130 x 9 =1170 eurot ja alternatiivnõude osas (130-65=) 65 x9 kuud x 2 kostjat samuti 1170 eurot. Menetluskulud 21.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu elatise nõudmise/muutmise hagi läbivaatamise eest. 22. Hagi rahuldamata jätmisest tulenevalt tuleks asjas esinenud kostjate menetluskulud jätta hageja kanda ja hageja menetluskulud jääks hageja enda kanda. 7 Menetluskulude jaotuse aluseks on

§ 162

lg 4, mille kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolele, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et elatise vähendamise hagis on ebamõistlik jätta kostjate kulud hageja kanda. Nii hagejal kui ka kostjate seaduslikul esindajal on vaja ülal pidada oma alaealisi lapsi, mistõttu sellele lisaks veel kohtumenetlusega seotud kulude kandmise kohustuse panek pingestaks perede eelarveid põhjendamatult veelgi. 23.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (digitaalselt allkirjastatud) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 26.08.2021 kohtuotsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 8. märtsi 2020. a otsus muutmata. 08.03.2021 kohtuotsus 2-20-11385 jõustus 28. septembril 2021 Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. (digitaalselt allkirjastatud) Lea Herne referent 8