KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. september 2021 Jõhvi kohtumajas Kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-21-3338 (2440,21,003026) Kohtunik Lariss

§ 127

alusel on L K kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Kohtuotsus saata Ida Prefektuurile, Transpordiametile ja kaebuse esitajale VTMS § 135 lg 5 kohaselt väljastusteatega või elektrooniliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise kuupäevast. 1 MENETLUSE KÄIK 01.07.2021 koostas Ida prefektuuri liikluspolitseinik Andri Karp väärteoprotokolli L K suhtes selle fakti kohta, et tema 01.07.2021 kell 08.14 Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas Jõhvi – Tartu – Valga mnt 43 km-l juhtis mootorsõidukit liiklusmärgi 50 km/h mõjupiirkonnas 93+- 3 km/h, ületades lubatud kiirust mitte vähem kui 40 km/h. Nimetatud tegudega rikkus L K LS § 50 lg 5 p

1. L K tegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi välijuht Annika Elm tegi 02.08.2021 otsuse väärteoasjas nr. 2440,21,003026, milles leidis, et isiku rikkumine on tõendatud tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustega, karistusregistri väljavõttega ning kiirusmõõturi kasutamise protokolliga. Otsuse kohaselt menetlusalune isik väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis mootorsõidukit kiirusega 93+- 3 km/h, liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirus antud teelõigul 50 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 40 km/h. Menetlusalune isik rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, mille eest on ette nähtud karistus LS § 277 lg 2 alusel. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Nimetatud kohtuvälise menetleja otsusega karistati L Kt LS § 227 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. 16.08.2021 saabus Viru Maakohtule L K kaebus 02.08.2021 tehtud otsuse peale väärteoasjas nr 2440,21,
2. KAEBUS 16.08.2021 esitatud kaebuses palub menetlusalune isik Viru Maakohtul mõista talle rahatrahv või alternatiivina juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks. Menetlusalune isik avaldas, et on nõus kirjaliku menetlusega. Vaidlustatud otsuses on tuginetud sellele, et isikut on karistatud käesoleval aastal kahel korral rahatrahviga ning kuigi ta on need tasunud, siis ei ole rahatrahvid teda mõjutanud seadusekuulekalt käituma ning liikluskäitumist korrigeerima. Samas ei ole pööratud tähelepanu nende rikkumiste asjaoludele, mis karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades peaks olema oluline. L K ei eita rikkumisi, kuid leiab, et tema suhtes kahe rahatrahvi järel kaheks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine on ebaproportsionaalne ning pole kooskõlas rikkumisega. Lisaks on juhtimisõigus talle vajalik selleks, et teenida endale elatist. Tema töö on liikuv ning käesoleval ajal peab ta liikuma pidevalt xxx ja xxx vahet. xxx kodus on kaks alaealist last ja tuge vajav isa, kuid tööobjekt (staadioni ehitus) on xxx, mis eeldab pidevalt liikumist ning Eesti mõistes üsna pika vahemaa läbimist. Ühistransport mõistlike lahendusi paraku ei paku (xxx xxx ja tagasi ühe päeva jooksul sisuliselt liikuda ei ole võimalik ühistranspordiga nii, et oleks võimalik ka tööandja antud ülesandeid täita). Ka kiiruseületamine 01.07.2021 oli tingitud sellest, et sõitis hommikul tööle ning kiirustas. Tee peal oli pikk teeremondi lõik (Jõhvi-Tartu-Valga mnt kilomeetritel 38,9 kuni 50,2, rikkumine leidis aset vastava maantee
3. kilomeetril ning sellel olidki teetöödest tingitud kiiruspiirangud ning ka piirangud foori jmt näol). Konkreetselt selles kohas, kus ta kiirust ületas, oli teekate heas korras, tegemist oli sirge ja hea nähtavusega lõiguga ning ühtegi takistust selles kohas (teetöölisi või masinaid) ei olnud. Ehk et otseselt ta kedagi ei ohustanud. Samas muudetakse piirangualasid teetöödel pidevalt ning üsna juhuslikult ning neid ongi raske jälgida. Seetõttu tunnistab ka enda rikkumist, kuid see ei olnud kedagi ohustav ja pigem lähtus olukorrast ning eksis piirangutega. Ehk et tema rikkumine ei olnud kuidagi seotud hoiakuga rikkuda pidevalt eeskirju. Selle aasta varasemad kaks rikkumist on mõlemad asulas, 2 millest üks oli xxx kiiruspiirangu 30 ja teine xxx kiiruspiirangu 20 alas. Ta ei ole krooniline kihutaja ega liiklusrikkuja ning teda on võimalik mõjutada leebemalt kui karistusega, mis muudab võimatuks töötamise. L K leiab, et tema hoiakute hindamiseks oleks oluline hinnata ka rikkumiste asjaolusid ja mitte ainult formaalselt rikkumiste hulka. Vähemalt peaks otsuse tegemisel arvestama viimase rikkumise asjaolusid, kuid seda mingil moel vaidlustatud otsusest ei nähtu. Hetkel pole võimalik aru saada, et kas varasemate rikkumiste raskus üldse võiks mõjutada menetleja otsust ning otsusest võibki aru saada, et igasugune kiiruseületamine on raske rikkumine ning seda hoolimata sellest, et kiiruseületamised on diferentseeritud seaduses väga täpselt nelja lõike vahel ning ka antud juhul on vaidlustatud otsuses tegemist
4. lõikega ehk raskusastmelt kergema rikkumisega. Otsuses on kaudselt seega eripreventiivsetele karistuse eesmärkidele viidatud, kuid üldisi preventiivseid eesmärke mingil moel nimetatud ei ole. On ainult selgitus, et karistuse määramise tingib otstarbekus, mis aga ei ole KarS-i järgi karistamise aluseks. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks ikkagi süü. Ehk et seda süüd peab kuidagi ka hindama ja seda peab tegema mitte formaalselt vaid sisuliselt. Riigikohus on selgitanud, et lisaks isiku süüle tuleb karistuse määramisel KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul on neid kaalutlusi üldiselt käsitletud, kuid karistuse määramisel ei ole võimalik aru saada, et miks on menetleja valinud just selle sanktsiooniliigi ja siis omakorda vastavat liiki sanktsiooni määra praktiliselt (s.o maksimaalne karistus LS § 227 lg 2 kohaselt on 6 kuud – vaidlustatud otsuses määratud karistuseks 2 kuud), s.t millistest karistusraamidest on menetleja lähtunud. VASTUS KAEBUSELE Kohtuväline menetleja nõustub kirjaliku menetlusega ning palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, ning esitab kirjalikult oma seisukoha väärteoasjas. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusaluse isiku süü õigusrikkumise toimepanemises on tõendatud ning põhjendatud on määratud karistuse suurus. Teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud ning isik on teo toimepanemises süüdi. Kaebuses on viidatud asjaolule, et menetlusalune isiku töö on seotud juhtimisõiguse olemasoluga ja juhiloa kaotus paneks ta raskesse olukorda. Isik tunnistab oma süüd ning palub asendada põhikaristusena määratud 2 kuu pikkune juhtimisõiguse peatamine rahatrahviga 100 trahviühikut ehk 400 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja on juba karistusotsuse koostamisel viidanud asjaoludele, millest lähtuvalt kohaldati põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ning kohtuväline menetleja ei nõustu kaebajaga selles osas, et määratud karistus oleks ebaproportsionaalselt suur. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebuses toodud põhjendusi ei saa käsitleda erandlike asjaoludena, mis välistaksid juhtimisõiguse äravõtmist või selle tühistamist. Tulenevalt karistusseadustiku § 50 lg 2 sätestatust ei või võtta mootorsõiduki juhtimise õigust ära vaid isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Käesolevas väärteoasjas sellist asjaolu tuvastatud ei ole. Käesoleva juhtumi puhul oli menetlusalusel isikul teadmine, et õigusrikkumist toime pannes, pidanuks menetlusalune isik arvestama asjaoluga, et õigusrikkumise toimepanemise eest määratav karistus võib olla eelnevast karistusest rangem ning võidakse piirata ka tema juhtimisõigust. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik ohtu nii enda, kui ka teiste liiklejate elu ja tervise. Menetlusalune isik omapoolses kaebuses viitab sellele, et teelõik kus isik kiirust ületas oli sirge ja hea nähtavusega ning ühtegi takistust ehk teetöölisi või masinaid ei olnud. Esmalt juhib kohtuvälise menetleja esindaja tähelepanu, et teetööline ei ole juhi jaoks takistus vaid tegu on liiklejaga, kes samaaegselt täidab teel oma tööülesandeid. Samuti juhib kohtuvälise 3 menetleja esinda tähelepanu asjaolule, et sirge ja hea nähtavusega teelõik, kus puuduvad takistused, ei tähenda seda, et seal võiks juht sõidukiirust ületada. Kiiruspiirangu eesmärk on tagada teiste liiklejate ohutus ning selleks, et juht saaks ootamatu ohu tekke korral oma sõiduki kas pidama või sooritada kõrvalpõige. See, et juht pikal sirgel teelõigul ei näe otsest ohtu või takistust teel ei anna talle õigust ületada maksimaalset lubatud sõidukiirust. Menetlusalune isik viitab omapoolses kaebuses ka sellele, et eelnevad rikkumised olid toime pandud 30 ja 20 km/h piirangu alades. Menetleja on seisukohal, et 20 ja 30 km/h piirangualas ületada kiirust 21 km/h võrra tähendab sisuliselt seda, et isik sõitis seal kaks korda kiiremini kui lubatud. Ka antud juhtumi puhul ületas juht kiirust mitte vähem kui 40 km/h võrra, mis on antud sätte ehk LS § 227 lg 2 viimane piirmäär. Nimelt näeb LS § 227 lg 2 ette karistuse juhul, kui kiirust ületatakse 21- 40 km/h võrra. Kui kiirust ületatakse 41-60 km võrra on tegemist juba LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteoga. Menetleja ei nõustu ka sellega, et isik ületas kiirust justkui vähesel määral, kuna tegu on kvalifitseeritud

§ 227lg 2 alusel.

Antud kiiruseületust on seaduseandja lugenud raskeks rikkumiseks, kuna see näeb ette ka juhtimisõiguse äravõtmist vastasel juhul oleks karistuseks ettenähtud vaid rahatrahv nagu

§ 227lg 1 puhul.

Samuti toob kaebuse esitaja välja, et Riigikohus on leidnud, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on õigustatud olukorras, kus tegemist on korduva rikkumisega, st isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma ning seega ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Siinkohal isik ise kirjutab ja on toonud välja Riigikohtu lahendi, mis kinnitab tema suhtes tehtud kohtuvälise menetleja seisukohta. Nimelt antud lahendist nr 3-1-1-6-17 punkt 17, selgub, et kui varasemad rahatrahvide määramised ei ole andnud piisavalt mõju, tuleb karistusliigina rakendada muid meetmeid. Kohtuväline menetleja toob veel kord välja juba otsuses kirjeldatud, et karistusregistri andmete kohalselt on L K´t LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud süütegude toimepanemise eest käesoleval aastal karistatud kahel korral. Nimelt 01.04.2021 toime pandud kiiruse ületamise eest rahatrahviga 100 eurot ja 28.05.2021 toime pandud kiiruse ületamise eest rahatrahviga 120 eurot. Mõlemad karistused on täidetud kuid kehtivad. Rikkumised on toime pandud lühikeste ajavahemikega. Menetleja on seisukohal, et antud juhul pole rahatrahvi määramine enam otstarbekas ning isiku suhtes tuleb rakendada muid meetmeid, milleks on juhtimisõiguse äravõtmine. Karistusotsuse koostamisel arvestas kohtuväline menetleja kõikide kohtuvälise menetluse käigus kogutud tõenditega, isiku süüd kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Juhindudes KarS § 56 lg 1 sätestatust määrati karistuseks liiklusseadus § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks, mis on antud sanktsiooni keskmisest määrast madalam. Samuti kohtuväline menetleja rõhutab, et pannes toime järjekordse kiiruseületamise, ei ole menetlusalune isik sellest vajalikke järeldusi teinud, millest nähtub tema ükskõiksus ja hoolimatus nii enese kui kaasliiklejate suhtes. Mistõttu on menetleja seisukohal, et menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena 2 kuuks on nii üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke arvestades põhjendatud ja vajalik, vaatamata menetlusalusele isikule ajutiselt kujuneda võivatest ebamugavustest. Kohtuväline menetleja märgib, et

§ 227

lg 2 sanktsioon näeb ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ehk kuni 400 eurot, või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja olles tutvunud väärteoasja materjalidega kogumis ja hinnanud isiku süü suurust, määras põhikaristuseks 2 kuuks juhtimisõiguse äravõtmist. Seega kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine on sanktsiooni keskmises määrast madalam ning kohtuväline 4 menetleja on karistuse määramisel selgelt juhindunud nii seaduses sätestatust kui ka riigikohtu praktikast (RK lahend 3-1-1-59-15 ja 3-1-1-6-17). KOHTU SEISUKOHT VTMS § 120 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Süüdistus puudutab LS § 50 lg 5 p 3 rikkumist mis on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Käesolevas väärteoasjas on kogutud järgmised tõendid: Tunnistaja E B ülekuulamise protokoll (tl 17-18), mille kohaselt täites teenistusülesandeid 01.07.2021 Jõhvi – Tartu – Valga mnt 43 km-l teostasid kiiruse mõõtmist. Kella 8.14 paiku liikus Tartu poolt sõiduk, mille kiiruseks fikseeriti 93 km/h. Kiirusepiirand oli selles alas 50 km/h. Auto peeti kinni, roolis oli L K, kes tunnistas süüd ning põhjendas, et tal oli tööle kiire. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll (tl 19), mille kohaselt L K andis ütlusi, et ületas kiirust, kuna oli tööle hilinemas. Kahetseb tegu. Palub jätta alles juhtimisõigus, kuna see on vajalik tööülesannete täitmiseks. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 20), mille kohaselt 01.07.2021 kell 8.14 mõõdeti Alutaguse vallas Jõhvi – Tartu – Valga mnt 43 km-l sõiduki xxx reg.nr xxx sõidukiiruseks 93 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus on +/- 3 km/h, lõplik mõõtetulemus 90 km/h. Mõõtja sõiduk seisis paremal teepeenral. Mootorsõiduk liikus pärisuunavööndis, lähenes mõõtjale. Teel liikus sõidukite kolonnis. Seadme helisignaal oli ühtlane. Karistusregistri väljavõte (tl. 21), mille kohaselt on L Kl 2 kehtivat väärteokaristust kiiruse ületamise eest aastal 2021. Mõlemad rahatrahvid on tasutud. Kohtul puudub alus kahelda dokumentaalsete tõendite ning menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Tõendites puuduvad vastuolud, nad langevad kokku omavahel ja annavad kohtule väärteo toimepanemise pildi. Käesolevas asjas on tõendatud ja menetlusaluse isiku poolt õigeks võetud, et L K juhtis sõiduautot liiklusmärgi 50 km/h mõjupiirkonnas kiirusega 93+-3 km/h, ületades kiirust mitte vähem kui 20 km/h. LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

§ 227

lg 2 sätestab: Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

§ 227

järgi koosseisutüübilt on tegemist spetsiifilise teokirjeldusega, erilise isikutunnusega ja blanketse väärteokoosseisuga.

§ 227

objektiivsed tunnused seisnevad mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamises. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli tegu asulavälise teega, kus kiirusepiiranguks antud teelõigul oli 50 km/h. Seadme lugem näitas 93 km/h. Kiiruse mõõtmisel laiendmääramatus +/- 3 km/h. Sõiduk ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 40 km/h. 5 Eelmärgitud sätetest tulenevalt saab järeldada, et L K juhtis mootorsõidukit, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 40 km/h, mis on keelatud vastavalt LS § 50 lg 5 p 3 ja kvalifitseeritud

§ 227lg 2 järgi.

L K tunnistab väärteo toimepanemist ja kahetseb tegu. Vaidluse esemeks on karistuse määramine, mida tuleks menetlusaluse isiku arvates muuta, mõistes karistuseks rahatrahv või vähendades juhtimisõiguse äravõtmist ühe kuuni. KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et L K täitis objektiivse koosseisu

§ 227lg 2 järgi otsese tahtlusega. Kar

S § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. L K on hilinenud tööle ning teadlikult ja sihikindlalt ületas sõidukiirust. L K oli teadlik rikkumisest (oli teadlik, et sõidab lubatust oluliselt kiiremini) ning tahtlikult eiras

§ 50lg 5 p 3 sätteid.

Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg 2 järgi.

Seega on menetlusalune isik oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et L K pani talle inkrimineeritava väärteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. KARISTUS 02.08.2021 tegi kohtuväline menetleja otsuse, millega L K tunnistati süüdi ning karistati LS § 227 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Kaebuse esitaja palus mõista talle rahatrahv, kuna ta võib juhilubade puudumisel kaotada sissetuleku. Kohus märgib järgmist. Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud karistuse eesmärkidest. Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü. LS § 227 lg 2 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ehk summas 400 eurot, aresti või sõidukijuhtimise õiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. 6 Kohtuväline menetleja on oma otsusega määranud juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks, mis on keskmisest määrast väiksemas määras. Riigikohtu praktikas on rõhutatud järgnevat: „Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ (RKKKo 3-1-1-43-06 p.13.1) Riigikohtu praktikas on öeldud järgnevat: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ (RKKKo 3-1-1-14-07, p 6) L K pani toime ühe väärteo, mis on toime pandud otsese tahtlusega L Kl on 2 kehtivat väärteokaristust, mis on samuti seotud kiiruse ületamisega ning on toime pandud lühikese aja jooksul (kolm väärtegu on toime pandud kolme kuu jooksul). Kõik mõistetud rahatrahvid on tasutud, kuid ei osutanud mõju, et isik ei pane edaspidi toime väärtegusid. Isik kahetseb oma tegu ja tunnistab oma süüd. Kohus leiab, et süü antud väärteos on keskmisest veidi väiksemas määras ning isikule määratud karistus vastab isiku süü suurusele. Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-6-17 rõhutanud, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust Eripreventiivsetest eesmärkidest lähtudes tuleb karistuse määramisel arvestada milline karistus avaldab isikule mõju. Kuna tegu on juba kolmanda kiiruse ületamisega käesoleval aastal, ning eelnevad rahatrahvid pole L K suhtes ilmselgelt talle mõju avaldanud ning talle tuleb karistuseks mõista juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus peab piisavaks võtta juhtimisõigus ära 2 kuuks. KOHTU MEETMED Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu, kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Larissa Prokopenko 7