← Eesti

2-17-6539/107

Obsah (18)§ 162§ 657§ 456§ 633§ 232§ 238§ 438§ 163§ 126§ 123§ 132§ 137§ 136§ 147§ 179§ 139§ 150§ 654

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 7. mai 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-6539

) § 163 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse osaliselt tühistada. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. 5.
  2. Kostja kaebuse taotlused on järgmised: - - kinnistu osas tühistada vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 3–7 ja o esimese võimalusena lugeda kinnistu tervikuna pärandvara hulka ja jagada reaalosadeks vastuhagi lisas 9.2 ja
  3. mai 2020 menetlusdokumendi lisas 3.1 kujutatud viisil; o teise võimalusena, kui pärandvarasse kuulub ½ suurune mõtteline osa kinnistust, siis jagada see ikkagi reaalosadeks, aga kaebusele lisatud plaanil kujutatud viisil; mõista hagejalt täiendavalt välja 123,33 eurot (hüvitis pangakontodel olnud raha, külmiku ja pliidi eest); jätta kõik maakohtu menetluskulud hageja kanda. 5.
  4. Kaebust põhjendab kostja kokkuvõtvalt järgmiselt. 5.2.
  5. Esiteks ei põhine vaidlustatud otsuses TsK ühise tegutsemise lepingu ja VÕS seltsingulepingu sätete kohaldamine tõenditel. Pole tuvastatud lepingute sõlmimise aega, kohustuslikku vormi, osalisi, panuseid, aruandeid jm. 8

(19)Maakohus jättis tähelepanuta, et maja aluse ja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamine
  1. aastal osutus võimalikuks üksnes pärandaja elamu ainuomandiõiguse tõttu. Maakohus ei tuvastanud hageja osalust majas ühise tegutsemise lepingu ega seltsingulepingu tähenduses. Vaidlustatud otsuses ei nähtu, kas ja mil määral esines hageja omand majas, arvestades seda, et kõrvalhooneid pärandaja
  2. aastal ei omandanud. Maakohus ei selgitanud, millist mõju omas edasisele seltsingulepingu olemasolu tuvastusele ja seltsinglaste panustele asjaolu, et just maja (mitte kõrvalhooned) oli tervikuna pärandaja ainuomandis. Maakohus ei tuvastanud hageja ega pärandaja rahalist panust kinnistu omandamisel, seega on arusaamatu, kuidas kohus jõudis seltsinguni ning seltsinglaste võrdsete panusteni kinnistu puhul. Maakohus ei arvestanud, et maja kuulus täielikult pärandaja lahusvarasse ja maa ostueesõigusega erastamine sai toimuda vaid pärandaja omandi tõttu. Hageja võinuks, juhul kui tal oli tehtud rahalisi panuseid, nii
  3. aastal nõuda nn ühise tegutsemise lepingu järgi maja soetamist kaasomandisse kui ka
  4. aastal, mil maa erastati, nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse. Hageja seda ei teinud. Maakohus märgib küll, et seltsingulepingu võib sõlmida ühise tegutsemise kaudu, kuid vaidlustatud otsusest ei nähtu, millal seltsinguleping sõlmiti, millised olid seltsinglaste kohustused ja eesmärgid, milline oli seltsinguvara ja miks ei tuvastanud notar pärimismenetluse käigus, et kostja pärimisõigus puudutab kinnistu puhul seltsingulepingu lõppemise ja seltsingu likvideerimise tulemit. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et pärimiseelselt kuulus talle 50% kinnistust. 5.2.
  5. Teiseks ei ole õiglane jätta ühisomandi lõpetamisel kinnistu hageja ainuomandisse. Arvestades hageja vanust (79-aastane) on arusaamatu, miks on talle vajalik kogu kinnistu omand, kui sellega kaasnevad täiendavad (hooldus)kulud ning nende kandmisega hageja muuhulgas tervislikust seisundist tulenevalt hakkama ei saa. Kostja ei saa lastele ja lastelastele mõeldes lubada, et tema isa kodu hagejast tingituna hääbub, mistõttu ei saa ta nõustuda kinnistu jagamisega hageja soovitud viisil. Hageja tugev side elupaigaga ja huvi pikaajalise elukoha säilitamisele on tagatud ka kinnistu jagamisel reaalosadeks. Tulenevalt Pärnu linna ja Transpordiameti seisukohtadest ei esine kinnistu kaheks üksuseks jagamisel maakorralduslikke ega juurdepääsuga seotud takistusi. 5.2.
  6. Kolmandaks leidis maakohus vääralt, et matusekulu ületav summa (591,50 eurot) on VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjalt sissenõutav ja tasaarvestatav. Hageja avaldas ise, et 1000 eurot jääb matusekulude ja -korralduse katteks kostjale. Nii loobus hageja vabatahtlikult kogu summast ja luges sellega täidetuks oma kohustuse kanda osaliselt matusekulud, aga lisaks premeeris kostjat matuse korralduse eest. Sellist avaldust saab käsitleda kinkena. Kostja leiab jätkuvalt, et hageja tagasinõue on aegunud. Maakohtu otsus on ka vastuoluline, sest Mazda osas kohus nõustus selle lugemisega kinkeks, aga 1000 euro osas mitte. Järelikult tasaarvestas maakohus põhjendamatult poolte nõuded ja kostja kasuks jäi ebaõigesti välja mõistmata 123,33 eurot (pärandaja surma ajal pangakontodel olnud rahast 103,33 eurot ja kodumasinate eest 20 eurot). Ülejäänud 468,17 eurot (= 591,5 – 123,33), pole põhjust tasaarvestada, kui kohus jagab kinnistu reaalosadeks. Samuti juhul, kui kinnistu eest tuleb kostjale rahaline hüvitis välja mõista, pole põhjendatud 468,17 euro tasaarvestamine hüvitisega, sest hageja ei ole vastavat nõuet esitanud ega sellelt riigilõivu tasunud. 5.2.
  7. Neljandaks tuleb menetluskulud nii esimeses kui teises kohtuastmes jätta hageja kanda, kuna ta keeldus koostööst ja läbirääkimiste pidamisest, varjas pärandvara esemeid ning seega välistas võimaluse asja lahendamiseks kiiresti ja menetluskulusid säästes kompromissi teel. 9
(19)
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb samuti vaidlustatud otsuse osalist tühistamist. 6.
  2. Hageja kaebuse taotlused on järgmised: - hüvitised Škoda ja selle kasutuseelise eest tuleks jätta välja mõistmata, st vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 9 ja p 10 tühistada; kinnistu kasutuseelis ja sellelt viivis tuleks jätta välja mõistmata, st vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 11–13 tühistada; menetluskulude jaotust tuleks muuta viisil, et kostja kanda jäävad hageja
  3. oktoobri 2018 määruskaebuse menetlemise kulud (st 230 eurot hageja kuludest). 6.
  4. Kaebust põhjendab hageja kokkuvõtvalt järgmiselt. 6.2.
  5. Esiteks järgib hageja oma senist käsitlust Mazda kui eelpärandi kohta, mistõttu puudub alus Škoda eest hüvitise väljamõistmiseks. 6.2.
  6. Teiseks andis maakohus küll hinnangu Škoda kasutuseelise nõude suurusele, kuid jättis arvestamata pärimisasjaga seotud faktiliste asjaolude ja õigusliku regulatsiooniga, ei kontrollinud kas kasutuseeliste nõude eeldused on täidetud ega hinnanud kõiki asjaolusid vastastikuses seoses ja kogumis. Kostja on selgelt avaldanud, et temal puudub huvi sõiduauto kui asja vastu ning ta ei ole pärandi avanemisest (nelja aasta jooksul) kordagi sõiduki kasutamise vastu huvi tundnud. Seetõttu oli kasutuseelise nõue üllatuslik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja poolt sõiduauto mittekasutamine ei ole ka aluseks kasutuseeliste nõudele. Kasutuseeliste nõude eelduseks on omaniku või valdaja konkreetse asja kasutusõiguse kaotamine, mida käesolevas menetluses tuvastatud ei ole. 6.2.
  7. Kolmandaks jättis maakohus kontrollimata ja hindamata, kas kinnistu kasutuseelise nõude eeldused on täidetud. Hagi tagamisest ei järeldu kostjal kinnistu kasutamise võimatus. Hagi tagamise määrus nägi vaid ette, et kinnistu osaks oleva elamu kasutamiseks tuleb kostjal saada eelnevalt hageja nõusolek. Muus osas kinnistu kasutamist hagi tagamine ei takistanud. Kostja ei avaldanud soovi ega näidanud muul viisil huvi elamusse sisenemise nõusoleku saamiseks. Pooled ei ole omavahel sõlminud kinnistu kasutamise kokkuleppeid, sh pole kostja esitanud ettepanekut, et kinnistut võiks kasutada muul viisil kui seda seni. Samuti ei esitanud ta nõuet kasutusõiguse rikkumise lõpetamiseks. Maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks rikkunud kostja valdust või kasutusõigust. Seega on kasutuseelise nõue alusetu. Maakohus viitas kasutuseelise hüvitise suuruse osas hagi tagamise määrusele, kuid vaidlustatud otsusest ei nähtu asjaolud, mis veensid maakohut määrama kasutuseelise suuruse just selles summas. Kinnistul paiknev maja on ühepereelamu, mida ei saa mitu peret samaaegselt kasutada ega tervenisti või osaliselt üürile anda. Järelikult on kasutuseeliste väärtus 0 eurot. 6.2.
  8. Neljandaks jättis maakohus põhjendamatult hageja
  9. oktoobri 2018 määruskaebuse menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse
  10. augusti 2019 määrusega, seega peaks

§ 162lg 1 alusel jääma kaebuse menetlusega seotud kulud kostja kanda.

Hageja kandis menetluskulu 230 eurot (riigilõiv 50 eurot, kaebuse koostamise tasu 180 eurot).

  1. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu. Kostja esitas
  2. aprilli 2021 taotluse kahe täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks, millega soovis tõendada kinnistu reaalosadeks jagamise võimalikkust. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu. 10

(19)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

§ 657

lg1 p 2 alusel osas, milles hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kasutuseeliste hüvitised ja viivis. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kostja vastuhagi neis nõuetes rahuldamata. Lisaks muudab ringkonnakohus

§ 657

lg1 p 2¹ alusel maakohtu põhjendusi seoses kinnistu ½ suuruse mõttelise osa kuuluvusega hagejale. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja kaebus rahuldatakse osaliselt ja kostja kaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

  1. Ringkonnakohus käsitleb esmalt vaidluse ulatust. 9.
  2. Maakohus ei loonud selgust poolte nõuetes, sh ei otsustanud, millised hagiavalduses ja vastuhagi avalduses ning nende täpsustustes märgitud nõuded on menetlusse võetud. 9.1.
  3. Eespool refereeritud hageja nõue

(4)ühtib sisuliselt kostja nõuetega
(2)–
(5). Hageja ei esitanud kõnealust nõuet hagiavalduse ega selle täpsustuste resolutsioonis, kuid hageja tahe vallasasjade ja raha osas pärandvara ühisuse lõpetamiseks oli arusaadav. Kostja juhtis hageja nõuete menetlemise ebaselgusele tähelepanu
  1. septembri 2019 menetlusdokumendis, aga maakohus seda ei käsitlenud. Ilmselt seetõttu esitas kostja
  2. septembri 2019 vastuhagis ka ise samad nõuded. Maakohus võttis vastuhagi tervikuna menetlusse
  3. aprilli 2020 määrusega, millest saab järeldada, et kõnealuseid nõudeid lahendati just kostja nõuetena. 9.1.
  4. Kostja nõudis algselt viivist PRIA toetuste konkreetsetelt osasummadelt ja kinnistu kasutuseelise hüvitiselt. Hiljem,
  5. juuni 2020 menetlusdokumendis sõnastas ta viivise nõude senisest üldisemalt ja palus mõista välja viivise põhinõuete täitmisega viivitamise eest. Maakohus täiendavaid viivise nõudeid menetlusse ei võtnud ja kostja ei ole menetluses neile enam tuginenud. Sellest saab järeldada, et kostja soovis viivise nõuete lahendamist nii nagu need formuleeriti vastuhagi
  6. novembri 2019 täpsustuses. 9.
  7. Maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud otsustustest on vaidlustamata hageja menetluskulude tema enda kanda jätmine muus osas kui
  8. oktoobri 2018 määruskaebuse menetlemise kulud. Lisaks ei vaidlustanud kostja, et rahuldamata jäi tema nõue PRIA toetuste arvelt raha ja sellelt viivise saamiseks. Kumbki pool ei vaidlusta hagi tagamise tühistamist. Loetletud otsustused maakohtu otsuses on

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

9.

  1. Poolte seisukohtadest nähtub, et apellatsioonimenetluses pole vaidlust järgnevas: - - - - pärandaja suri XX.XX.XXXX; pooled on kaaspärijad, kumbki ½ suuruses osas, kusjuures hageja oli alates
  2. juulist 2008 pärandaja abikaasa ja kostja on pärandaja tütar, kelle põlvnemine pärandajast tuvastati pärast pärandaja surma; pärandaja oli alates
  3. oktoobrist 2007 kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna
  4. augusti 2007 asjaõiguslepingu alusel; pärandvara hulka kuulus vähemalt ½ suurune mõtteline osa kinnistust (kostja väitel terve kinnistu) ning ½ suurused mõttelised osad Škodast, abikaasade pangakontodel olnud rahast, külmikust ja pliidist; pooled ei ole vaidlustanud, et asja lahendamisel saab lähtuda maakohtus tuvastatud esemete väärtustest: Škoda 6200 eurot, külmik ja pliit kumbki 40 eurot, samuti sellest, et raha oli abikaasade pangakontodel kokku 413,30 eurot; kostja sai kas pärandajalt või temalt ja hagejalt ühiselt pärandaja eluajal kingiks auto Mazda, kusjuures pärandaja ei avaldanud, et kinge on eelpärand; hageja andis kostjale pärast pärandaja surma 1000 eurot, mida ta käsitleb matusekulu katteks antud rahana, aga kostja kinkena; matusekulu oli 817 eurot, mille pooled kannavad võrdses osas, st kumbki 408,50 eurot. 11

(19)9.
  1. Kokkuvõtvalt tuleb kaebuste lahendamisel kontrollida, kas maakohus lahendas õigesti kinnistu omandiõiguse küsimuse (järgnevas p 10). Seejärel saab otsustada, kuidas tuleks kinnistu või sellest pärandvarasse kuuluv osa jagada (p 11) ja kas kostjal on õigus nõuda kinnistu kasutuseelise hüvitamist (p 12). Ülejäänud varaesemetest on vaidluse all Škoda ja selle kasutuseelise hüvitised (p 13). Kostja kaebuse alusel tuleb lisaks kontrollida, kas maakohus võttis õigesti arvesse hageja tasaarvestust (p 14). Lõpuks saab hinnata menetluskulude jaotust ja teha menetluslikud otsustused (p 15 jj).
  2. Kinnistu jagamisel vaidlevad pooled esmalt küsimuses, kas kinnistu kuulus tervenisti pärandajale. Hageja väitel kuulus kinnistu talle ja pärandajale ühiselt seltsinguvarana, kostja väitel oli pärandaja ainuomanik (kostja kaebuse esimene väide). 10.
  3. Maakohus kvalifitseeris hageja ja pärandaja vahelise õigussuhte seltsinguks ja hindas kinnistut seltsinguvarana, millest kummalgi seltsinglasel oli seltsingu lõppemisel õigus ½ suurusele osale. Selle tulemusel tuvastas maakohus kinnistust ½ suuruse mõttelise osa kuulumise hagejale ja jagas pärandvarana teist ½ suurust osa. Hageja ei vaidlustanud talle kuulunud osa määramist väiksemana hagiavaldusega algselt taotletud 77/100-st. 10.
  4. Vaidlustamata asjaoludel algas hageja ja pärandaja koosolu
  5. aastatel. Sel ajal käsitles eraõiguslikke suhteid TsK. Alates
  6. juulist 2002 kehtivad VÕS ja TsÜS. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 näeb ette, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne viidatud kuupäeva, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Samuti kohaldatakse üldjuhul varasemat seadust ka juba tekkinud võlasuhtele (VÕSRS § 11), aga kestvuslepingutele kohaldub alates
  7. juulist 2002 kehtiv õigus (VÕSRS § 12 lg 1). 10.
  8. Ühise tegutsemise lepingu ehk seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise (majandusliku) eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (TsK § 438 lg 1, VÕS § 580 lg 1). Seltsinglase panus võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sh vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või teenuse osutamine (VÕS § 581 lg 1). Seltsinglaste panused on eeldatavasti võrdsed (VÕS § 581 lg 2) ja seltsinglane pole kohustatud suurendama kokkulepitud panust ega tegema täiendavaid panuseid (VÕS § 581 lg 4). 10.
  9. Seltsingulepingu lõppemisel toimub VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi seltsingu likvideerimismenetlus ja vara jaotatakse seltsinglaste vahel. VÕS § 600 lg 1 teine lause näeb ette kaasomandi jaotamise sätete kohaldamise, kui VÕS
  10. ptk-st ei tulene teisiti. Seltsinguvarast tuleb esmajärjekorras täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt, sh kohustused, mis on võlausaldajate suhtes seltsinglaste vahel jagatud või mille eest vastutavad seltsinglase ees võlgnikena teised seltsinglased (VÕS § 602 lg 1 esimene lause). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused (VÕS § 603 lg 1). 10.
  11. Senises kohtupraktikas on seltsingu likvideerimise sätteid kohaldatud ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (TsÜS §-s 4 ette nähtud analoogia alusel) ning seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui täidetud on järgmised tingimused (vt nt Riigikohtu
  12. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12328, p 12 ja seal viidatud varasem praktika): - mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. 12
(19)10.
  1. Põhimõtteliselt tuvastas maakohus nende tingimuste täidetuse, aga kostja kaebuse alusel peab ringkonnakohus neid kontrollima. 10.6.
  2. Kaebuse sisulise ulatuse määrab

§ 633

lg 2 p 3 järgi kohustuslik põhjendus, mis omakorda peab kirjeldama, millest tuleneb õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine (

§ 633

lg 3 p 2), samuti peab apellant viitama tõenditele, millega soovib oma faktiväiteid tõendada (

§ 633lg 3 p 3).

Seega kontrollib ringkonnakohus eelkõige, kas maakohus rikkus kostja kaebuses viidatud menetlusõiguse norme ja kas kaebuses viidatud tõendite põhjal tuleks asjaolud tuvastada teisiti. 10.6.2. Asjaolude tuvastamise osas heidab kostja ette maakohtu tuginemist tunnistajate ütlustele. See etteheide pole põhjendatud. Maakohus hindas vaidlustatud otsuse p-des 9–12 lisaks tunnistajate ütlustele dokumentaalseid tõendeid (väljavõte majaraamatust, ostumüügileping, vallavalitsuse korraldus, pangakontode väljavõtted, PRIA õiend). Pealegi ei ole

§ 232

lg 2 järgi ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesoleval juhul ei ole pooled kokku leppinud, et kinnistu soetamise ning pärandaja ja hageja vahelise õigussuhtega seotud asjaolusid peaks tõendama mingil kindlal viisil või mõni tõend oleks teistega võrreldes olulisem. Maakohtu põhjendused on loogilised ja mõttekäik jälgitav. Hageja seletusele tugines maakohus osas, mis käsitles aega enne kooselu pärandajaga, aga nende asjaolude üle ei olnud pooltel vaidlust. Kõnealuste asjaolude tuvastamist ei takista pärandaja surm. Hageja ja pärandaja panused ning tahte saab tuvastada ka muude tõendite kui nende endi ütluste põhjal. 10.6.

  1. Panuste võrdsuse järeldas maakohus õigesti VÕS § 581 lg 2 eeldusest, mis kohaldub p-s 10.5 kirjeldatud analoogia alusel ka käesoleval juhul. Lisaks tuvastas maakohus tunnistajate Enn Iir ja Ivar Puna ütluste järgi õigesti, et hageja ja pärandaja tegutsesid ühiselt ega eristanud omavahelises suhtes panuste suurusi. Vastuolud tunnistajate ütlustes ei ole sedavõrd olulised, et ütlused tuleks tervikuna kõrvale jätta. Eelkõige tuvastas maakohus asjakohaselt, et hageja ja pärandaja pidasid pikema aja vältel ühist majapidamist, mille koosseisu kuulusid algselt hooned ja maa, hiljem aga neist moodustatud kinnistu. Nii hageja kui pärandaja panustasid majapidamisse ja tänu sellele sai mh võimalikuks maa erastamine. Selline tulemus vastas nende ühisele tahtele. Siinjuures pole määrav, neist kumma pangakontole laekus majapidamisest saadud tulu ja kumma kontolt kui suures ulatuses tasuti maa erastamise eest. Kostja kritiseerib asjaolude ebapiisavat tuvastamist pangakontode väljavõtete põhjal, aga ei põhjenda, kuidas nähtuks samadest väljavõtetest, et hageja ja pärandaja ei tegutsenud ühiselt viisil, kus saab eeldada nende panuste võrdust. Samuti ei nähtu oluliselt erinevaid panuseid muudest tõenditest. 10.6.
  2. Asjakohatu on kostja etteheide, et maa ostueesõigusega erastamine osutus võimalikuks ainult pärandaja omandõiguse tõttu elamule. Eespool p-s 10.5 kirjeldatud analoogia rakendamine ei olene ühise eesmärgiga seotud varaesemete asjaõiguslikust kuuluvusest. Sarnaselt ei oma tähtsust, kelle nimele oli vormistatud vara enne selle praegust omandivormi. 10.6.
  3. Samuti on asjakohatu väide, et kinnistu asemel pärandvara hulka seltsinguvara jagamise nõude oleks pidanud tuvastama juba notar pärimismenetluses. Sellist kohustust notaril polnud ja pärandvara koosseisu tuvastamist pärimismenetluses pole kumbki pool ka väitnud. 10.6.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kinnistul asuvate kõrvalhoonete ehitamine, kinnistamise eelne kuuluvus ja neile tehtud parendused oleks tulnud tuvastada täpsemalt. Vaidlustamata asjaoludel olid majapidamise juurde kuuluvad hooned hageja kasutuses (koos eelmise abikaasaga) juba enne kooselu pärandajaga. Teisalt on ehitiste kui kinnistu oluliste osade kuuluvus TsÜS § 53 lg 2 ja § 54 lg 1 järgi määratud kinnistu omandiõigusega. 10.6.
  5. Vahekokkuvõttena saab märkida, et maakohus tuvastas õigesti p-s 10.5 nimetatud kahe tingimuse täidetuse. 13

(19)10.
  1. Maakohus tegi eelnevast järelduse, et hageja ja pärandaja olid enne abiellumist sõlminud seltsingulepingu tunnustele vastava lepingu. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustu. 10.7.
  2. Nimelt ei järeldu p-s 10.5 nimetatud tingimuste täidetusest alati lepingu sõlmimine. Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (Riigikohtu
  3. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 21 teine lõik). Lepingulise suhte tuvastamiseks pidi hageja tooma esile ning tõendama tema ja pärandaja tahteavaldused, mille põhjal saaks tuvastada ühise tegutsemise lepingu või seltsingulepingu sõlmimise (TsK § 165 lg 1, VÕS § 9 lg 1). Õige on kostja kaebuse väide, et hageja ei toonud esile tema ja pärandaja tahteavaldusi, mis oleks suunatud lepingu sõlmimisele. Nii tuvastas maakohus ekslikult lepingu sõlmimise ja vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. 10.7.
  4. Siiski on võimalik eespool p-s 10.4 viidatud seltsingu lõppemise sätete kohaldamine p-s 10.5 kirjeldatud analoogia alusel. Selleks vajalikud kaks tingimust on täidetud, st hageja ja pärandaja tegid kinnistu omandamiseks ja parendamiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning neil oli sealjuures ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. 10.7.
  5. Kui isikud on esmalt elanud abieluvälises kooselus ja seejärel aga abiellunud, siis ei saa eeldada nende tahet, et seltsingusätete alusel tuleks abieluvälise kooselu kestel omandatud vara jagada abiellumisel. Vastupidi, abiellumine eelduslikult kinnitab poolte tahet senist kooselu ja ühist majapidamist tugevdada (Riigikohtu
  6. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 22). Seega tuleb seltsingu lõpetamise sätteid kohaldada VÕS § 596 p 4 mõtte kohaselt pärandaja surma aja seisuga. Nagu ringkonnakohus märkis p-s 10.6.3, tuleb lähtuda VÕS § 581 lg 2 eeldusest panuste võrduse kohta. Eespool p-s 10.4 viidatud sätete järgi jagunes kinnistu hageja ja pärandaja vahel seega nii, et kummalegi kuulus ½ suurune mõtteline osa. 10.7.
  7. Eelneva põhjal kuulus PärS § 2 esimene lause järgi pärandvarasse kinnistust ½ suurune mõtteline osa. Lõppjäreldusena oli õige maakohtu otsustus, et ülejäänud ½ suurune mõtteline osa kuulus hagejale. Hageja vastav nõudepunkt rahuldati põhjendatult ja kostja kaebus jääb selles osas rahuldamata.
  8. Kinnistust pärandavarasse kuuluv osa tuleb poolte nõudel PärS § 152 lg-te 1 ja 4 alusel jagada. PärS § 152 lg 3 järgi kohaldatakse jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui PärS-st ei tulene teisiti. Selles osas on vaidlusalune esiteks kinnistu ühisomandi lõpetamise viis ja teiseks leiab kostja, et hüvitise arvutamisel aluseks võetud väärtus polnud piisavalt tõendatud (kostja kaebuse teine väide). 11.
  9. Kinnistu jagamisviise on pooled praeguseks pakkunud välja kolm: - hageja soovib kinnistut endale ja on nõus maksma ¼ selle väärtusest, st 6325 eurot; kostja soovib kinnistu jagamist reaalosadeks: o esimese võimalusena lugeda see tervikuna pärandvara hulka ja jagada reaalosadeks vastuhagi lisas 9.2 ja
  10. mail 2020 esitatud lisas 3.1 kujutatud viisil; o teise võimalusena, kui pärandvarasse kuulub ½ suurune mõtteline osa kinnistust, siis jagada see ikkagi reaalosadeks, aga kaebusele lisatud plaanil kujutatud viisil; 11.
  11. Ringkonnakohus märkis
  12. märtsi 2021 määruses, et pool saab ka apellatsioonimenetluses vajaduse korral täpsustada ja kitsendada oma nõuet vara jagamise viisi osas. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. 11.
  13. Kinnistu ühise omandi lõpetamise viisi valib kohus poolte huve kaaludes. Seega saab apellatsioonikohus vastavasisulist otsust vähemalt üldjuhul korrigeerida üksnes juhul, kui esimese astme kohus ületas kaalumispiire või tegi diskretsiooni rakendades muu olulise vea. Niisugust viga maakohus käesolevas asjas ei teinud. Nimelt põhjendas maakohus piisavalt ja 14
(19)asjakohaselt kogu kinnistu jätmist hagejale ajaloolise seose, elukohana kasutamise ja kostja osa vähese ulatusega. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis juba arvesse, et kostja osa kinnistust on ¼, mistõttu on samad põhjendused kohased ka kostja uue jagamisettepaneku osas. Neil kaalutlustel pole vaja käsitleda poolte väiteid küsimuses, kas kinnistut on kostja soovitud viisil võimalik maakorralduslikult jagada. Kostja 15. aprilli 2021 taotlus sellekohaste tõendite vastuvõtmiseks jääb

§ 238lg 1 esimese lause alusel rahuldamata.

11.

  1. Maakohus tuvastas kinnistu väärtuse 25 300 eurot ning lähtus sealjuures hageja esitatud hindamisaktist ja sellele lisana hiljem esitatud arvamusest. Sarnaselt kaasomandi lõpetamise vaidlusega on pärandvara ühisuse lõpetamisel pooltel võimalus tuua esile ja vaidluse korral tõendada asjaolud, mis mõjutavad omandi kaotavale poolele makstava hüvitise suurust. Kostja ei esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada kinnistu väärtuse. Sellises olukorras ei saa kostja edukalt heita ette väärtuse tuvastamist hageja tõendite põhjal. 11.
  2. Hüvitise mõistis maakohus välja lähtudes varem tuvastatust, et pärandvarasse kuulub kinnistust ½ suurune mõtteline osa. Ringkonnakohus nõustus sellega. Ühtlasi pole tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada kinnistu väärtuse maakohtust suuremana. Järelikult mõistis maakohus kinnistu omandiosa kaotamise hüvitise välja õigesti. Kostja kaebuse teine väide pole tervikuna põhjendatud.
  3. Kinnistu kasutuseelise hüvitamise nõuet tuleb kontrollida osas, milles maakohus selle rahuldas (hageja kaebuse kolmas väide). 12.
  4. Maaohus kõnealust nõuet õiguslikult selgelt ei kvalifitseerinud, vaid viitas üksnes AÕS § 68 lg-le 1 ja § 70 lg-le
  5. Nii rikkus ta

§ 438lg 1, mis kohustab kohut otsustama ka kohaldatava õiguse.

Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. 12.

  1. Esemest saadav kasu on TsÜS § 62 lg 1 järgi viljad ja kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Kasutuseelised tulenevad asja kasutamisest. Riigikohus on tõlgendanud AÕS § 71 lg 2 laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks (
  2. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12 teine lõik). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse PärS § 147 teine lause järgi kaasomandi sätteid. Kui hageja kasutas talle kuuluvast mõttelisest osast suuremat kinnistu osa, sai ta seeläbi teatava kasutuseelise ja see võib olla AÕS § 71 lg 2 alusel hüvitatav. 12.
  3. Pärandvara eseme kasutuseelise osas on Riigikohus varem kehtinud õiguse pinnal otsustanud, et kasutuseeliste väljamõistmise eeldus on omaniku või valdaja valduse rikkumine. Pelgalt AÕS § 38 mõttes pärijavalduse saamine pärandvara eseme mõttelise osa üle ega selle rikkumine ei andnud alust kasutuseelist välja mõista. Pärijal on õigus nõuda kasutuseelist selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes (
  4. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 28). Ringkonnakohus leiab, et sama põhimõte on asjakohane ka praeguses õiguslikus ja faktilises kontekstis. 12.
  5. Ühisomandi puhul on Riigikohus täiendavalt leidnud, et kasutuseeliste ulatust ei saa sel juhul kindlaks teha ega kasutuseeliste hüvitamist nõuda sarnaselt kaasomandile, st kaasomaniku mõtteliste osade järgi. Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud, peab kohus abikaasa kui ühisomaniku kasutuseelise väärtuse määramisel mh arvestama asjaolu, et abikaasadel on ühisomandi tõttu ühine jagamatu õigus kogu asja kasutada ning saada esemest ühiselt kasu, sh kasutuseelist TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus on võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega madalam juba kas või ainult selle tõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega (
  6. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-93-12, p 20 neljas lõik). Ringkonnakohus leiab, et need põhimõtted on asjakohased ka käesoleval juhul, sest kinnistu kuulub pärandvarasse üksnes osaliselt, oli varem hageja ja pärandaja ühine vara ja ühtlasi ka nende ühine elukoht. 15

(19)12.
  1. Kasutuseelist saab ühisvarana jagada üldjuhul alates vastava nõude esitamisest teise abikaasa (ühisomaniku) vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutaja võis mõistlikult võttes teise omaniku käitumisest aru saada, et neil on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta (Riigikohtu
  2. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17 kolmas lõik). Neil kaalutlustel on hageja nõue igal juhul põhjendamatu ajavahemiku eest enne selle esitamist. 12.
  3. Pärandaja abikaasa võib PärS § 16 lg 3 alusel lisaks oma pärandiosale nõuda AÕS §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel, et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks. Selline nõue ei ole käesolevas asjas esitatud hagi ese ja pooled ei toonud esile, et hageja oleks sama nõude esitanud mujal. Kui pärandaja üleelanud abikaasa pärib koos teise järjekorra pärijatega, siis PärS § 17 lg 1 järgi saab ta peale pärandiosa eelosana abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse esemed, kui need ei ole kinnisasja päraldised. Selle sätte kohaldamise eeldused pole täidetud, sest kostja on esimese järjekorra seadusjärgne pärija (PärS § 13 lg 1). Siiski leiab ringkonnakohus, et viidatud sätete mõttest järeldub mh, et mõneti sarnaselt eelmises p-s 12.5 kirjeldatuga on hea usu põhimõttega vastuolus kaaspärija nõue kasutuseelise hüvitamiseks nende pärandvarasse kuuluvate esemete eest, mis olid pärandaja ja üleelanud abikaasa ühises igapäevases kasutuses. 12.
  4. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Eelmises p-s 12.6 kujundatud hinnangu ja viidatud sätte põhjal jätab ringkonnakohus AÕS § 71 lg 2 käesoleval juhul kohaldamata, st see ei anna kostjale kaaspärijana nõuda kasutuseelise hüvitamist kinnistu eest, mis oli hageja ja pärandaja ühine elukoht ning mille valdust kostjal ei olnud. Kirjeldatud olukorras on kasutuseelise hüvitamise nõue suunatud kahju tekitamisele TsÜS § 138 lg 2 tähenduses. 12.
  5. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse hagejalt kostja kasuks kinnistu kasutuseelise hüvitise väljamõistmise osas ja jätab kõnealuse nõude rahuldamata. Seetõttu pole vaja käsitleda hageja väiteid hüvitise suuruse kohta. Vastava põhinõude puudumise tõttu pole kostjal alust nõuda kasutuseelise hüvitiselt ka viivist. Hageja kaebus on selles osas põhjendatud.
  6. Škoda osas on vaidlus selle eest kostjale hüvitise maksmise kohustuses, seda nii omandi kaotamise kui ka kasutuseelise eest (hageja kaebuse esimene ja teine väide). 13.
  7. Hageja väitel tuleks Škoda jätta hagejale ilma selle eest hüvitist välja mõistmata, sest kostja sai eelpärandina Mazda. Maakohus sellega ei nõustunud ja leidis, et PärS § 162 lg 2 tingimus pole täidetud. Hageja tugineb peamiselt väitele, et pärandaja ei teadnud kinkimise ajal, et kostja (kingisaaja) on tema tütar, kusjuures teadmatuse põhjustas kostja. Seetõttu tuleks hageja hinnangul jätta viidatud norm kohaldamata ja lähtuda ainult PärS § 162 lg-st
  8. 13.
  9. Ringkonnakohus leiab, et halvas usus käitumine peab olema omistatav isikule, kelle kahjuks jääb seadus või leping hea usu põhimõtte alusel kohaldamata. TsÜS § 138 lg 2 sõnastuse järgi tähendaks see eelkõige asjaomase isiku käitumist kas seadusevastasel viisil või teise isiku kahjustamise eesmärgil. Hageja ei toonud esile kostja toiminguid ega avaldusi, mis viitaks pärandaja kahjustamise tahtele. Neid ei nähtu ka hageja kaebusele lisatud Ivar Puna kirjast. Samuti pole kostja tegevus olnud seadusevastane. Seega ei saa jätta PärS § 162 lg 2 kohaldamata ja maakohus mõistis õigesti välja hüvitise Škoda omandiõiguse kaotamise eest. Ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega ning jätab vaidlustatud otsuse Škodast pärandvarasse kuuluva osa jagamise ja selle eest hüvitise väljamõistmise osas muutmata. 13.
  10. Škoda kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada eespool p 12 alapunktide põhjendustel. Sarnaselt kinnistuga kuulus Škoda pärandaja ja hageja ühisvarasse ning oli nende ühises kasutuses. Kostja kui kaaspärija nõue ka selle eseme kasutuseelise hüvitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega ja jääb seetõttu rahuldamata. Hageja kaebus on selles osas põhjendatud. 16
(19)
  1. Maakohus tasaarvestas hageja taotlusel temalt välja mõistetud hüvitiste summa matusekulu katteks antud rahaga osas, milles see ületas hageja kanda jäänud matusekulu. Kostja kaebuse (kolmanda väite) alusel kontrollib ringkonnakohus, kas tasaarvestus oli põhjendatud. 14.
  2. Maakohus tuvastas, et hageja andis kostjale pärandaja matusekulu katteks 1000 eurot, aga tegelik matusekulu oli 817 eurot, mis jagunes poolte vahel võrdselt. Sellest järeldas maakohus, et hagejal on tagasinõue 591,50 euro ulatuses. Hageja taotlusel tasaarvestas maakohus sellest summast 123,33 eurot raha ja vallasasjade eest ning 468,17 eurot kinnistu eest makstava hüvitisega. Kostja vaidlustas nii kinnistu jagamise kui ka 123,33 euro välja mõistmata jätmise, st kostja ei nõustunud kogu tasaarvestusega. 14.
  3. Kostja tugineb kokkuvõtvalt kolmele väitele: esiteks kinkis hageja 1000 eurot, teiseks täitis hageja mittetäieliku kohustuse ja kolmandaks on nõue aegunud. 14.
  4. Kinkelepingu sõlmimise tahteavalduste tegemist kostja ei tõendanud. Sarnaselt muude lepingutega tuleb ka kinkelepingu tuvastamiseks hinnata väidetavate lepingupoolte tahteavaldusi (vt lepingulise suhte aluste kohta eespool p 10.7.1). VÕS § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Seega pidanuks kostja tõendama hageja tahteavalduse, millest nähtub kostja rikastamise tahe. Maakohus leidis sisuliselt õigesti, et kirjeldatud tahet kostja ei tõendanud. 14.
  5. Hageja kõlbelist kohustust VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses ei saa järeldada kostja nimetatud asjaolust, et hageja andis matusekulu katteks raha enne vastava kulu suuruse teadmist. Üldisele arusaamale ei vasta, et pärija hüvitab kaaspärijale matusekulud alati üksnes pärast nende täpse suuruse teadasaamist. 14.
  6. Aegumise vastuväide pole samuti põhjendatud. Maakohus tuvastas, et kostja avaldas pärandaja matusekulu suuruse alles
  7. septembri 2019 vastuhagis. Käesoleva juhtumi asjaoludel tähendab see, et TsÜS § 151 lg 1 esimeses lauses märgitud aeg, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, ei saabunud varem. Lisaks märgib ringkonnakohus, et VÕS § 200 lg 2 võimaldab tasaarvestaval poolel oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Vaidlustamata asjaoludel on see tingimus täidetud, sest kostja nõue pärandvara jagamiseks ja selle eest hüvitise saamiseks tekkis PärS § 155 lg 1 järgi ajast, mil olid teada kõik pärijad. 14.
  8. Neil kaalutlustel pole kostja kaebuse kolmas väide põhjendatud ja maakohtu otsus jääb tasaarvestuse osas muutmata. Koostoimes eelnevaga tähendab see, et muutmata jäävad hüvitised, mis maakohus mõistis välja kinnistu, Škoda, raha, pliidi ja külmiku eest.
  9. Menetluskulude jaotuse osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata (poolte kaebuste neljandad väited). 15.
  10. Kostja leiab, et maakohtu menetluskulud tuleks jätta hageja kanda, sest hageja keeldus koostööst ja läbirääkimistest ning varjas pärandvara esemeid.

ei näe otsesõnu ette nimetatud asjaoludega arvestamist. Põhimõtteliselt saaks neid kaaluda

§ 162

lg 4 kohaldamisel, aga see ei ole käesoleval juhul vajalik, sest maakohus jõudis juba

§ 163lg 1 järgi samale tulemusele, jättes kulud poolte endi kanda.

Siinjuures ei rikkunud maakohus menetlusõigust ja põhjendas otsust piisavalt. 15.

  1. Hageja vaidlustab
  2. oktoobri 2018 määruskaebusega seonduvate menetluskulude jaotuse. Viidatud kaebuse lahendas ringkonnakohus
  3. augusti 2019 määrusega, milles kulude jaotust ei otsustatud. Seega tuli maakohtul otsustada mh selle kaebusega seonduvate kulude jaotus lõpplahendis. Maakohtu otsuse p-st 27 ei nähtu, et maakohus oleks kulude jaotamisel käsitlenud määruskaebemenetlust, aga ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada. 17

(19)15.3.

§-d 162 ja 163 järgivad kõigi menetluskulude tervikuna jaotamise põhimõtet. Kõigi kulude kandmine eelkõige

§ 162

lg 1 tähenduses peaks üldjuhul hõlmama ka kulud seoses nende menetluslike õiguskaitsevahendite rakendamisega, milles vaidluse kokkuvõttes võitnud pool ei olnud edukas. Selline kulu on nt hagi tagamise taotlusega seotud kulu, kui kõnealune taotlus jäi rahuldamata, aga lõpuks hagi kuulus rahuldamisele. Sarnaselt on menetluse lõpus tehtava kulujaotusega hõlmatud vahepealsed kaebemenetlused, mille puhul ei ole kulude jaotamise puhul oluline konkreetse menetlusetapi tulemus, vaid vaidluse lõpplahend. 15.

  1. Käesoleval juhul vastab
  2. oktoobri 2018 määruskaebusega vaidlustatud
  3. oktoobri 2018 määrus ja sellega seonduv menetlusetapp eelnemises p-s 15.3 nimetatud tunnustele, st need moodustasid ühe osa menetlusest, mis iseseisvalt ei mõjuta menetluskulude jaotust poolte vahel. Järelikult ei tule viidatud määruskaebusega seotud kulusid jaotada erinevalt kõigi menetluskulude jaotusest.
  4. Kokkuvõttes jääb kostja kaebus rahuldamata ja hageja kaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja kaebuse ükski väide ei andnud alust maakohtu otsuse lõppjäreldusi muuta. Hageja kaebus oli põhjendatud kasutuseeliste ja kinnistu kasutuseeliselt arvutatud viivise osas.
  5. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 162lg 4, § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Vaidlus toimus kaaspärijate vahel ja kokkuvõttes olid nende mõlema nõuded osaliselt edukad. Sarnaselt kaas- ja ühisomanike vaheliste vaidlustega on põhjendatud pärandvara jagamise vaidluse kulud jätta poolte endi kanda. Sama põhimõte kohaldub ka apellatsioonimenetluses.

  1. Tsiviilasja hind on mõlemas kohtuastmes määratud ekslikult ja ringkonnakohus muudab seda. Ühtlasi tuleb kontrollida, kas riigilõivu on tasutud õigesti, ja teha sellega seonduvad otsustused. 18.
  2. Hageja nõudis esiteks selle tuvastamist, et kinnistust kuni 77/100 suurune mõtteline osa kuulub talle ja pärandvarasse kuulub üksnes 23/100 suurune osa. Maakohus leidis õigesti, et vastava nõude hind tuleb määrata

§ 126

lg 1 alusel, aga eksis kinnistu koguväärtuse ja asja hinda mõjutava protsendi osas.

§ 123

sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja lähtus hagi esitamisel kinnistu turuhinnast 23 000 eurot. Maakohus ei põhjendanud, miks tuleks hagi hinna määramisel võtta arvesse parandust

  1. aasta augusti seisuga. Samuti ei põhjendanud maakohus, miks arvutada kõnealuselt nõudelt hind üksnes 25%-na väärtusest, kuigi hageja soovis tunduvalt suuremas osas kinnistut endale väljaspool pärandvara. Seega on kõnealuselt nõudelt arvutatud hind viidatud sätete alusel 17 710 eurot (= 23 000 × 77%). 18.
  2. Pärandvara jagamisele suunatud nõuetelt on hind

§ 132lg 1¹ ja lg 4 p 4 ning Pär

S § 147 teise lause järgi 3500 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on sellega hõlmatud kõik pärandvara esemete jagamise nõuded, sh jagamise tulemuse saavutamiseks vajalikud tahteavalduste andmiseks kohustamise ja hüvitiste, aga ka samade esemete kasutuseelise hüvitamise nõuded. 18.3. Eelneva põhjal on asja hind maakohus hagilt 21 210 eurot (= 17 710 + 3500) ja vastuhagilt 3500 eurot.

§ 137¹ alusel muudab ringkonnakohus tsiviilasja hinda maakohtus.

18.4. Kaebuste ulatust (vt eespool p-d 5.1, 6.1 ja 9.2) arvesse võttes on hageja apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot ja kostja kaebusel 15 000 eurot (= 23 000 : 2 + 3500).

§ 136

lg 4 teise lause alusel muudab ringkonnakohus tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses. 18.5. Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses (

§ 147lg 3 esimene lause).

Tasumata või vähem tasutud riigilõivu võib asja lahendav kohus kohustatud isikult välja mõista asjas tehtavas lahendis (

§ 179lg 1). 18

(19)18.6. Hageja pidi

§ 139

lg 2, riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 1 ja 15 ning sama seaduse lisa 1 järgi hagilt tasuma lõivu 900 eurot, hagi tagamise taotluselt RLS § 59 lg 17 alusel 50 eurot, määruskaebustelt RLS § 59 lg 14 alusel 100 eurot (= 2 × 50) ja apellatsioonkaebuselt 300 eurot. Kuna hageja 23. oktoobri 2018 määruskaebus rahuldati, aga selle menetlemise kulud jäid sarnaselt muude kuludega poolte endi kanda, siis on hagejal õigus

§ 150lg 1 p 5 alusel taotleda riigilõivu 50 eurot tagastamist.

Kokku kujuneb hageja kohustuseks tasuda senises menetluses lõivu 1300 eurot (= 900 + 50 + 100 + 300 – 50). Kohtute infosüsteemist ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt tasus kostja maakohtus lõivu 900 eurot (= 50 + 300 + 450 + 50 + 50) ja kaebuselt 300 eurot – kokku 1200 eurot. Seega tasus hageja lõivu 100 eurot ettenähtust vähem. 18.7. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (

§ 179lg 5).

Kohus ei määra käesoleval juhul sellest erinevat tähtaega. Kohus selgitab, et rahandusministri käskkirjaga määratud asutus võib menetluskulude riigi kasuks väljamõistmise lahendi saata sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (

§ 179lg 6).

Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

Tasumiseks vajalikud andmed lisatakse otsusele (

§ 179lg 2¹).

18.8. Kostja pidi

§ 139

lg 2, RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning sama seaduse lisa 1 järgi vastuhagilt tasuma 300 eurot ja apellatsioonkaebuselt 650 eurot – kokku 950 eurot. Kohtute infosüsteemist ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt tasus kostja maakohtus lõivu 425 eurot ja kaebuselt 650 eurot. Seega on kostja tasunud lõivu maakohtus 125 eurot ettenähtust enam. Kostjal on õigus

§ 150

lg 1 p 3 alusel esitada taotluse vastuhagilt enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (

§ 150lg 4).

Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (

§ 150lg 6).

19. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Resolutsiooni sõnastamisel täpsustab ringkonnakohus selle sõnastust ilma sisu muutmata, mh jättes välja summad sõnadega. Kinnistu andmete ja pärandaja nime kordamise asemel on otstarbekas need tähistada. (allkirjastatud digitaalselt) 19

(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.