Obsah (6)

§ 96§ 100§ 99§ 101§ 102§ 105

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-6029 Otsuse tegemise aeg ja koht 08. septembril 2021.a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Piret Raik Kohtuasi K. L. ja V. L. hagi I. L. vastu el

) § 116 lg 2 järgi on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest.

§ 96

ja § 97 lg 1 tulenevalt on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13 ja 3-2-1-33-11). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24.10. 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt Riigikohtu 08.01 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p 12). Tulenevalt

§ 99

lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Vastavalt

§ 101

lg 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt Riigikohtu 07.02.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-15-15909/124 p 12, 22.03.

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Hagejad paluvad suurendada väljamõistetud elatist ja nõuavad elatise väljamõistmist miinimummääras, tuginedes eelviidatud Riigikohtu lahenditele, ei pea laste vajadusi /kulutusi selles ulatuses tõendama.
3. aastal on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 584 eurot, elatise miinimummäär ühele lapsele 292 eurot. Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.
4. Käesolevas asjas tugineb kostja asjaoludele, et ei ole võimeline oma sissetulekut arvestades hagejatele nõutud ulatuses elatist tasuma, samuti ei vasta nõutud elatise suurus laste tegelikele vajadustele. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada vanema varalise seisundiga (sh ka majandusliku võimekusega mitte üksnes selle puudumise või ebapiisavusega) ja jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (

§ 102

). 4 Kostja on seisukohal, et suudab tasuda elatist laste ülalpidamiseks 200 eurot kuus lapse kohta ehk kahele kokku 400 eurot, tingimusel, et hagejate seaduslik esindaja tõendab, et lapsed osalevad erinevates huvialaringides jms. Kohus juhib tähelepanu, et kuivõrd hagejad nõuavad elatist seaduses sätestatud miinimummääras, ei ole nende vajaduste / kulude tõendamine vajalik. Kulude tõendamine oleks vajalik juhul, kui hagejad nõuaksid elatist rohkem kui seaduses sätestatud igakuine miinimummäär. Samas nõustub kohus sellega, et miinimumpalga kiire tõusu tõttu on muutunud igakuise miinimumelatise suurus nt keskmist töötasu saavale vanemale teatud juhtudel ebaproportsionaalselt suureks. Ka Riigikohus on korduvalt viidanud (vt nt 22.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 14), et seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras kus oluliselt on kasvanud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär ja koos sellega ka elatise miinimummäär ning kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks

§ 101lg 1 sätestatud elatise alammäära vähendada.

Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (

§ 102

lg 3) ning vaid väikese osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (

§ 101lg 1).

Kohus rõhutab, et käesoleva ajani kehtib siiski üldreeglina

§ 101

lg 1 ning kas esinevad

§ 102

lg 2 asjaolud, mis õigustavad elatise väljamõistmist väiksemas määras, hindab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. Kui kohus peaks igal võimalikul juhul lähtuma

§ 102

lg 2 asjaoludest (ja nende laiendamisest), kaotaks

§ 101lg 1 säte igasuguse mõtte.

1. Kohus märgib, et Justiitsministeeriumi tellimisel viisid Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors läbi uuringu Lapse vajaduspõhise miinimumelatis, mille lõpparuande kohaselt on 7–12aastaste laste ülalpidamiskulu keskmiselt 359 eurot kuus, (vt https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatise_lopparuanne.pdf). Lapse ülalpidamiskulu jagatakse kahega, kuna eeldatakse, et vanemad panustavad lapse kulude kandmisesse võrdselt. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutust on lapse miinimumelatis 2019.aasta lõpu seisuga ca 343/2 = 172 eurot. Lähtudes viimase elatise uuringu andmetest on elatise vajaduspõhine suurus kuus ühe (7-12 aastase) lapse kohta 172 eurot (so ühe vanema osa). Uuringus on küll välja toodud lapse vajaduspõhise miinimumelatise suurus, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel / muutmisel tuleks lähtuda üksnes sellest ja mitte arvestama kummagi vanema ülalpidamisvõime ja muude asjaoludega. Vaidlust ei ole selles, et kostja on regulaarselt hagejatele ülalpidamist andnud, hagejate väitel ei ole igakuiselt makstav 150 eurot lapse kohta aga piisav. Vaidlust ei ole ka selles, et K. L.le on määratud raske puue ja laps on erivajadusega. Kostja leiab, et elatise väljamõistmisel tuleb muuhulgas võtta arvesse hagejatele määratud toetusi (sh pojale erivajaduses tingitud toetusi). Riigikohus on märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p 28.2, 28.03.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905/66). 5 Kohus on seisukohal, et lapse erivajadusest tingitud riiklikku toetust ei peaks käesoleval juhul elatise suuruse määramisel.
2. Selle eest, et lapsed saaksid kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24.
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13). Kohus nõustub, et üldjuhul tuleb vanematel anda lastele ülalpidamist võrdsetes osades. Riigikohus on oma 06.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16 märkinud, et

§ 105

lg 3 järgi peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-118-12, p 15; nr 3-2-1-69-13, p 18). O. S.i ja I. L. majanduslikku seisundit iseloomustavate tõendite põhjal on ilmne, et vanemate majanduslik võimekus on erinev. I. L. töötab X OÜ-s ja tema töötasu on 2021.a olnud vahemikus 1202-1453 eurot (kostja pangakonto väljavõte tl 20-27). X OÜ tõendi kohaselt (tl 85) oli I. L.le 06.07.2020-30.04.2021 talle arvestatud töötasu koos preemia ja lisatasuga 14802, 37 eurot (so keskmiselt 1644, 70 eurot kuus). O. S. ei tööta. Sissetulekuid (välja arvatud sotsiaaltoetused) ei nähtu ka hagejate seadusliku esindaja pangakontolt (tl 96-109). Kinnistusraamatu andmetel on I. L. kantud kinnistusraamatusse kinnistun xxx(registriosa nr xxx) omanikuna. O. S. on kinnistusraamatusse kantud korteri asukohaga xxx (registriosa nr xxx omanikuna). Maanteeameti Liiklusregistri andmetel on O. S. kantud registrisse sõiduauto Nissan Note (reg. nr xxx, ehitusaasta 2009) omanikuna. I. L. on liiklusregistrisse kantud sõiduauto Ford Galaxy (reg. nr xxx, ehitusaasta 2003, reg.tunnistus välja antud 2016), sõiduauto Škoda Yeti (reg nr xxx, ehitusaasta 2010, reg.tunnistus välja antud 21.07.2021); haagise /paadiveoki TIKI Q1 (reg nr xxx, ehitusaasta 2021, reg. tunnistus välja antud 30.08.2021.a) ja haagise MAZ Q1 (reg nr xxx, ehitusaasta 1986, reg tunnistus välja antud 2005) omanikuna. Olukorras, kus ühel vanemal on püsiv sissetulek töötasu näol ja teisel vanemal seda ei ole, on ilmne et vanemate majanduslik võimekus on erinev. Vanemate lahuselu tõttu ei peaks halvenema laste senine elustandard ning vanemad peaksid end asetama olukorda, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning säilitama lastele varasema elulaadi. Kohus nõustub kostjaga selles, et tema roll on anda ülalpidamist kahele alaealisele lapsele, teiste pereliikmete ülalpidamise eest peavad hoolitsema täisealised pereliikmed. Juhul, kui lapse erivajadusest tingituna ei ole lapsega koos elaval vanemal võimalik tööl käia, tuleb seda elatise väljamõistmisel arvestada. Ei saa unustada ka seda, et lapsega koos elav vanem panustab lastesse rohkem vahetult isegi kui aritmeetiliselt on tema osa ülalpidamiskulude katmisel väiksem. Arvestades, et hagejate seaduslikul esindajal puudub käesoleval ajal püsiv sissetulek töötasu näol, ja millest tulenevalt on poolte majanduslik võimekus oluliselt erinev, ei pea kohus põhjendatuks kostjalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada lastele määratud peretoetusi. 11. Eeltoodud põhjendustel ning arvestades mõlema vanema majanduslikku seisundit, aga ka eespool viidatud uuringus (vt otsuse p 9) toodud vajaduspõhise elatise suurust, peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja hagejate kasuks elatis 200 eurot lapse kohta iga kuu, so kokku 400 eurot kuus. Kohtu hinnangul on elatis 200 eurot (ühe vanema osa) piisavalt suur katmaks 8-9 aastase lapse vajadused, seadmata seejuures ohtu elatist maksma kohustatud isiku igapäevast toimetulekut. Arvestades kostja sissetuleku suurust ning tema enda väidetud igakuiste püsikulude ulatust, ei ole väljamõistetud elatis kohtu hinnangul kostja jaoks ebaproportsionaalselt suur. 6 Menetluskulude jaotus 12. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 sätestatust jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik 7