KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 17. september 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-9534 Tsiviilasi X aval

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas avalduse ja lõpetas täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab avaldaja avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulusid puudutavas osas tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² (koosmõjus

§-ga 659) esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles vastavalt

§ 173lg 1 teisele lausele märgib ka kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

8. Ringkonnakohtus vaidlevad avaldaja ja sissenõudja jätkuvalt aegumise üle. Maakohus leidis, et täitemenetlus tuleb lõpetada nõude täitmise aegumise tõttu. Kolleegium maakohtu järeldusega ei nõustu. 9.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. See kehtib ka kohtumääruse tegemise korral (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-1713164/62, p 12). Määruskaebusest nähtuvalt on sissenõudja hinnangul maakohtu järeldused vastuolulised. Kolleegium nõustub selle etteheitega. 9.
3. Vaidlusaluses täiteasjas on täitmisel Harju Maakohtu
4. juunil 2007 tsiviilasjas nr 2-077089 tehtud kohtuotsus. Maakohus märkis õigesti, et TsÜS § 157 lg 1 enne
5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte alates
6. aprillist 2011 kehtiva redaktsiooni järgi on selle nõude aegumistähtaeg kümme aastat. TsÜS § 157 lg 2 järgi algab selle nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Pikemalt aegumistähtajalt lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s 4, mille esimese lause kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 3

§ 251

või § 253 mõttes, kuid see on käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 14.

oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18). Sealjuures on eriregulatsioon hagita menetluse kohta, kus kohus võib lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka tõendusvahendi, mida

§ 229

lg 2 esimeses lauses nimetatud ei ole (

§ 229lg 2 teine lause).

Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis hinnates on maksegraafiku sõlmimine täitemenetluse kestel tõendatud. 10.

1. Kolleegium leiab, et aegumist ei saa lugeda katkenuks täitemenetluse kestel maksegraafiku sõlmimisega (vt ka TsÜS § 158 lg 3). Küll aga peatab see aegumise. TsÜS § 162 järgi peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. Analoogse põhimõtte sätestab ka TsÜS § 167 lg 2, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja annab võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni. Kuivõrd praegusel juhul sõlmiti täitemenetluse kestel maksegraafik, siis peatus nõude täitmise aegumine maksegraafikuga kokkulepitud tähtajaks. Peatumine lõppes tähtaja tagajärjetu möödumise korral. Kuivõrd TsÜS § 168 lg 1 järgi aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka, siis pikenes kümne kuu võrra aeg, mille jooksul saab sundtäitmist läbi viia.
2. Neil põhjendustel ei ole nõude täitmine veel aegunud, mistõttu puudub alus täitemenetluse lõpetamiseks ning võlgniku avaldus tuleb jätta rahuldamata. 4

§ 696lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 13. Kuigi ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, ei ole praegusel juhul vajadust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3 esimene lause).

Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta avaldaja kanda, kuid muudab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Samuti märgib kolleegium juhindudes

§ 173lg-st 1 ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

13.1.

§ 172

lg 1 teise lause järgi, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta avaldaja avalduse rahuldamata jätmise tõttu

§ 172lg 1 alusel avaldaja kanda.

Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas alust kalduda kõrvale üldreeglist, mille kohaselt on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Täitemenetluse lõpetamise otsustamine nõude täitmise võimaliku aegumise tõttu lahendatakse hagita menetluses eelkõige otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt, mitte seetõttu, et puuduks hagimenetlusega võrreldav vaidlus poolte vahel. 13.
3. Eelnev puudutab ringkonnakohtus kantud menetluskulude osas siiski üksnes avaldaja avalduse rahuldamise vaidlustamise kulu, sest

§ 178

lg 4 järgi menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud jätta

§ 178lg-st 4 tulenevalt iga menetlusosalise enda kanda.

14.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Sissenõudja on vaidlustanud maakohtu määruse õigusabikulude hüvitamata jätmise osas. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et sissenõudjal ei ole maakohtus hüvitatavaid menetluskulusid, kuid muudab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. 14.1. Kolleegium selgitab, et lepingulise esindaja kulude hüvitamise kohustuse tekkimine eeldab, et menetlusosalist esindab menetluses lepinguline esindaja (

§ 175lg 1 teine lause).

Sissenõudja kasutab menetluses lepingulist esindajat, kes vastab

§ 218lg 1 p-s 2 sätestatud lepingulise esindaja nõuetele.

Maakohus leidis, et tegemist ei olnud keerulise vaidlusega, mis oleks vajanud õigusabi kasutamist, ning avaldajale tekitati põhjendamatul määral lisakohustusi. Kolleegiumi hinnangul ei saaks iseenesest lepingulise esindaja kasutamist praeguses asjas pidada põhjendamatuks. Asja vähene keerukus ja esindaja toimingute vähene maht võib anda alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks

§ 175lg 1 alusel, kuid mitte tervikuna välja mõistmata jätmiseks.

14.2. Samas on sissenõudja kinnitanud, et tema ja lepingulise esindaja vahel on sõlmitud tööleping. Menetlusosalise töötaja kulude hüvitamist võib nõuda, kui ta on esindama lubatud, kuid siiski piirdub hüvitusnõue

§ 175lg 2 esimese lause järgi sõidukuludega.

Seadusandja on soovinud piirata töötaja kulude hüvitamist, kuna ta saab esindamise eest tasu ning töötajaga seonduvad palgakulud peab menetlusosaline kandma kohtumenetlusest sõltumatult. Seejuures märgib kolleegium, et õigusabi tunnihind ei ole samastatav õigusabi osutanud esindajale tema töö eest makstava tasuga, s.o töötasu või muu püsiva sissetulekuga. Kuigi Riigikohus ei ole välistanud advokaadibüroo teenistujast advokaadi kulude hüvitamist advokaadibüroole eraldi kohtuasja ajamiseks sõlmitud käsunduslepingu alusel (Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 13), ei ole sissenõudja praeguses asjas 5

§ 175lg-s 1 ettenähtud lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsiooni alusel.

Kolleegium selgitab, et

§ 218

lg 1 p 2 nõuetele vastava töötaja saamata jäänud tasu ei ole võrdsustatav menetlusosalise lepingulise esindaja kuluga (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-12032/116, p 12). Hüvitatavad on kulud, mida menetlusosaline seoses lepingulise esindajaga on pidanud kandma (

§ 144p 1, § 175 lg 1).

15. Kolleegium määrab

§ 174lg 1 järgi kindlaks sissenõudjale ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud.

Sissenõudja esitas ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on sissenõudja menetluskuludeks ringkonnakohtus riigilõiv 50 eurot ja lepingulise esindaja kulud 180 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. 15.1. Kuivõrd sissenõudja lepinguline esindaja on sissenõudja töötaja, sissenõudja ei ole tõendanud õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu ja saamata jäänud tasu ei ole

§ 175

lg 1 alusel hüvitatav, siis ei ole sissenõudjal ka ringkonnakohtus hüvitatavaid lepingulise esindaja kulusid (vt käesoleva määruse p 14.2). Sissenõudja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg 101 järgi tasutakse avalduse esitamisel täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu riigilõivu 30 eurot. Seega tuli määruskaebuselt tasuda riigilõivu 30 eurot, mis on

§ 138lg-te 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu ja tuleb avaldajalt välja mõista.

Kolleegium märgib, et

§ 178lg 4 ei mõjuta määruskaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmist.

Sissenõudjal tulnuks tasuda samas ulatuses riigilõiv ka üksnes avaldaja avalduse rahuldamise vaidlustamisel, sest kui koos sisulise lahendiga vaidlustatakse ka menetluskulude kindlaksmääramist, siis menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise eest eraldi riigilõivu tasuma ei pea. 15.2. Eeltoodut arvestades tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 30 eurot. Lisaks peab avaldaja tulenevalt sissenõudja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni. Vastavalt sissenõudja taotlusele määrab ringkonnakohus, et avaldaja kohustub tasuma väljamõistetavad menetluskulud sissenõudja arvelduskontole nr EE147700771000526428 (

§ 445lg 1).

15.3. Kuivõrd sissenõudja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot, siis on sissenõudja tasunud riigilõivu 20 eurot rohkem. Seega on sissenõudjal

§ 150

lg 1 p 1 alusel õigus taotleda enam tasutud osas riigilõivu tagastamist.

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. 6

§ 178lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (

§ 178lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 7