Tsiviilasi nr 2-20-114988 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 6. september 2021, Tartu Kohtumaja, Kalev

§ 367

lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, 2 mitte selle müügihinda. Liisingulepingu käendamisest tulenevad nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. Järelikult kui hageja nõue B.G.G.O. vastu on aegunud, siis on aegunud ka hageja nõue kostjate vastu. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjate vastu alles 15.04.

1. Hageja ei andnud ülesütlemisavalduses ebamäärast täiendavat tähtaega, vaid piiritles selle ise maksimaalselt kahe kuuga. Seega isegi kui nõustuda hageja käsitlusega aegumise peatumisest TsÜS § 167 lg 2 alusel, peatus aegumine ainult kuni 20.12.
2. Sel juhul aegus hageja nõue 20.12.2019 kell 24.
3. Eelnev menetlus
4. Tartu Maakohtu 15.01.2021 otsusega hagi rahuldati, kohus aegumist ei kohaldanud. Tartu Ringkonnakohtu 19.04.2021 otsusega maakohtu otsus tühistati ja saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtusse.
5. Hageja 21.06.2021 kirjalikust seisukohast nähtuvalt hageja rõhutab, et antud asja lahendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kuigi käendajad on füüsilised isikud, siis nõuded tulenevad kapitalirendilepingust, mis on sõlmitud kahe juriidilise isiku vahel nende majandus- ja kutsetegevuses, mis võimaldab neil kõikides asjades seadusest erinevalt kokku leppida. Kuna pooled leppisid lepingus kokku, et üle jääva võlgnevuse kohustub liisinguvõtja tasuma 10 päeva jooksul alates liisingueseme müügist ja liisinguese müüdi maha 21.06.2017, siis muutus poolte kokkuleppel põhinõue sissenõutavaks alates 02.07.
6. Hageja ei nõudnud ajavahemikul 20.10.2016– 31.06.2017 kostjatelt võlgnevuse tasumist, vaid saatis alles 19.09.2017 kostjatele nõudeavalduse. Ka 19.09.2017 nõudeavalduses andis hageja kostjatele täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks kuni 27.09.
7. Vaidlust ei ole selles, et täiendava tähtaja jooksul ei ole kostjad oma kohustuse täitmisest lõplikult keeldunud ja täiendav tähtaeg on möödunud. Hageja on seisukohal, et kapitalirendilepingust tulenevate nõuete aegumine oli ajavahemikul 20.10.2016 kuni 31.06.2017 ja 19.09.2017 kuni 27.09.2017 peatunud.
8. Kostjate 26.07.2021 vastuse kohaselt tuginevad kostjad ringkonnakohtu seisukohale, et üldtingimuste p-s 10.6 sätestatu ei ole käsitletav kohustatud isikule mõistliku tähtaja määramisena kohustuse täitmiseks. Hageja poolt lepingu ülesütlemisavalduses märgitu, mille kohaselt „Juhul, kui liisinguandjal ei õnnestu 2 (kahe) kuu jooksul alates käesoleva avalduse kuupäevast liisingueset müüa, nõuab liisinguandja liisinguvõtjalt kogu liisingulepingu järgse võlgnevuse kohest tasumist.“, ei ole samuti käsitletav aegumise peatumise alusena TsÜS § 167 lg 2 mõttes. Kui asuda seisukohale, et nimetatud aja võrra nihkus edasi hageja nõude sissenõutavaks muutumine, on kõik nõuded ikkagi aegunud, sest sel juhul muutusid kõik hageja nõuded sissenõutavaks 20.12.2016 ja aegusid 20.12.
9. Lisaks tuginevad kostjad Riigikohtu
10. veebruari 2013 kohtuotsusele nr 3-2-1-184-12 (p 17), kus Riigikohus on selgitanud, et

§ 367

lg 3 järgi tuleb

§ 367

lõigetest 1 ja 2 tulenevatest hageja nõuetest maha arvata auto väärtus tagastamise ajal. Kui liisingulepingu üldtingimuste järgi lähtutakse liisinguandja nõude arvestamisel aga rahast, mille liisinguandja liisingueseme võõrandamisest sai, on liisingulepingu üldtingimuste selline säte tüüptingimusena

§ 35

lg 1 mõttes vastuolus mh

§ 42lg 3 punktiga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult.

Seega on üldtingimuste säte selles osas tühine. Riigikohus selgitab, et isegi kui kostja ei ole tarbija, on see tingimus kolleegiumi arvates

§-le 44 tuginedes selles osas ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Ebamõistlik kahjustamine seisneb Riigikohtu selgitusel selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise 3 tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Antud juhul ei ole hageja nõude aluseks kahe juriidilise isiku vahel sõlmitud leping. Hageja nõude aluseks on tarbijakäendus, mistõttu on

§ 367

sätestatud reeglid tarbijakrediidilepinguks oleva liisingulepingu puhul sisuliselt imperatiivsed. Hageja väidab oma seisukohas jätkuvalt, et tal ei olnud võimalik liisingueset käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu varasemalt müüa. Kostjad sellega ei nõustu, hageja ei ole oma väidet tõendanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3
2. lause kohaselt kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus on seisukohal, et hageja nõue on aegunud, mistõttu see tuleb jätta rahuldamata.
3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg tehingust tulenevale nõudele algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Poolte vahel ei ole vaidlust kapitalirendilepingu, kohustustega ühinemise lepingu ja käenduslepingute sõlmimise osas. Lepingud olid kehtivad ning kapitalirendileping lõppes 20.10.2016 hageja poolt kapitalirendilepingu erakorralise ülesütlemise tõttu, sest lepingu ese oli muutunud kasutamiskõlbmatuks. 12. Kostjate vastuse lisa 1 kohaselt on hageja 20.10.2016 allkirjastatud üleütlemisavalduses teatanud kapitalirendilepingu poolele B.G.G.O, et „Tuginedes Liisingulepingu punktile 8.4. ning

§-le 366, ütleb Liisinguandja käesoleva avalduse esitamisega etteteatamistähtaega järgimata Liisingulepingu üles, kuna liisinguese (Volvo V70, reg. number: XXX, VIN-kood: XXX, edaspidi „Liisinguese“) on hävinud/kasutuskõlbmatuks muutunud.“ Samas avalduses on hageja märkinud „Liisinguandja annab teada, et Liisinguese asub autoteeninduses, kus kontrollitakse põhjalikult Liisingueseme tehnilist seisukorda ning väljastatakse hindamisakt.“

§ 366

kohaselt liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise korral, samuti juhul, kui liisinguvõtja teostab liisinguandja asemel müüjaga sõlmitud müügilepingust tulenevat õigust lepingust taganeda, võib nii liisinguandja kui liisinguvõtja liisingulepingu ilma etteteatamiseta üles öelda.

§ 367

lg 1 ja 3 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 4

1. Arvestades käesolevas vaidluses tõendatud asjaolu, et liisinguese oli hageja valduses lepingu ülesütlemise päeval, so 20.10.2016, oli hagejal võimalik kindlaks määrata selle väärtus liisinguandjale/autoteenindusse tagastamise ajal.
2. Hageja tugineb kapitalirendilepingu XXX lisaks olevate üldtingimuste punkt 10.
3. teisele lausele, mille kohaselt „Lepingu ülesütlemise korral realiseerib Liisinguandja Vara ning rahuldab saadud ostuhinna arvel oma nõude Liisinguvõtja vastu. Kui saadud rahast ei piisa Liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, kohustub Liisinguvõtja tasuma puudujääva osa kümne

§ 36

lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis.

§ 44

sätestab, et kui sama seaduse § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb

§ 42

lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele.

§ 42

lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult lepingu teist poolt kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma 5 tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 367

lg 3 kohaldamisel ei ole oluline mitte liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohtu lahendi 3-2-1-49-13 p 13 kohaselt leidis ringkonnakohus õigesti, et maakohtu järeldus, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast, on kooskõlas seaduse ja Riigikohtu praktikaga (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5608, p 14;
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13).
7. Kohus on seisukohal, et kapitalirendilepingu üldtingimuse p 10.6, mille alusel on kostjad käendajatena kohustatud hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahju, st vara võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe, on

§ 42

lg 1 järgi tühine tüüptingimus, kuna see on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Liisingueseme väärtus tuleb

§ 367

lg 3 kohaselt kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kostjad on käesolevas menetluses korduvalt rõhutanud, et hageja ei ole tõendanud liisingueseme tegelikku väärtust selle tagastamise ajal ning müügihinna kujunemine on kostjatele arusaamatu. 18. Kuivõrd tüüptingimus ei kehti, muutus hageja nõue liisinguvõtja vastu sissenõutavaks kapitalirendilepingu ülesütlemisega, sest selleks ajaks oli liisinguese liisinguandjale tagastatud. Kohus on seisukohal, et hageja nõude 3-aastane aegumistähtaeg liisinguvõtja vastu hakkas kulgema 21.10.2016 ning lõppes 20.10.2019. Kostjatel käendajatena on

§ 149lg 1 kohaselt õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Ts

ÜS § 167 lg 2 kohaselt õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Kostjad on möönnud, et 20.10.2016 ülesütlemisavalduses võib hageja olla andnud liisinguvõtjale täiendava tähtaja: „Juhul, kui Liisinguandjal ei õnnestu 2 (kahe) kuu jooksul alates käesoleva avalduse kuupäevast Liisingueset müüa, nõuab Liisinguandja Liisinguvõtjalt kogu Liisingulepingu järgse võlgnevuse kohest tasumist (millele lisanduvad Liisingueseme tehnilise kontrolli, hindamisakti koostamise, müümise jms 6 kulud).“. Samas on hageja sidunud võla tasumise kohustuse tähtaja taas liisingueseme müügiga, mis ei ole seadusele vastav nõue. Kui lugeda siiski kaheks kuuks nõude aegumine peatunuks, algas hageja nõude aegumine pärast peatumist 21.12.2016 ning lõppes 20.12.

1. Maksekäsu kiirmenetluses on hageja avaldusega kohtusse pöördunud 15.04.
2. Hageja nõue on igal juhul aegunud. Menetluskulude jaotus
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on seisukohal, et hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud kanda hagejal. Kostjate menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS §-s 174 lg 4 sätestatud korras pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 7