Obsah (10)

§ 180§ 175§ 338§ 12§ 2861§ 69§ 342§ 191§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2020, Tartu (suuline menetlus) Kriminaalasja number 1-18-4600 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika K

§ 180

lg 1 alusel kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest väljamõistetud kaitsjatasude osas. 1 Mõista Andrei Tali KarS § 274 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Andrei Talilt kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest väljamõistetud kaitsjatasust 5 523,96 eurost jätta Andrei Tali kanda 3 682,64 eurot. Kaitsjatasu summas 1841,32 jätta riigi kanda. Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutma. Andrei Tali ja kaitsja Ahto Sirendi apellatsioonid rahuldada osaliselt.

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Ahto Sirendi Advokaadibüroo kasuks 1 218,96 eurot, sh käibemaks 203,16 eurot, advokaat Ahto Sirendi poolt Andrei Talile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

185 lg 1 alusel jätta välja mõistetud kaitsjatasu riigi kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Andrei Talit süüdistatakse selles, et tema

1. septembril 2017 ajavahemikul kell 10.00-15.00 Jõhvis, Ülesõidu 1 asuvast Viru Vangla V-hoone V7 osakonnast helistas korduvalt vangla poolt väljastatud Elisa kõnekaardi numbrilt +372 XX oma endise abikaasa V.T. telefoninumbrile +372 XXX ja +372 XXX ning ähvardas teda eramaja süütamisega, kannatanu tapmisega, vägistamisega ja kannatanu alaealise lapse röövimise ning tapmisega. V.T. on alust karta ähvarduste täideviimist tulenevalt A. Tali vägivaldsest ja impulsiivsest käitumisest ning tema tutvusringkonda kuuluvatest isikutest, kes võivad ähvardust täide viia. Lisaks sellele helistas A. Tali
2. septembril 2017, ajavahemikul kell 10.00-15.00, Jõhvis, Ülesõidu 1 asuvast Viru Vangla V-hoone V7 osakonnast vangla poolt väljastatud Elisa kõnekaardi numbrilt +372 XX taas oma endise abikaasa V.T. telefoninumbrile +372 XXX , millele vastas I.M. ning A. Tali ähvardas ka teda tema korteri süütamisega ja tapmisega. I.M. on alust karta ähvarduse täideviimist tulenevalt sellest, et temale teadaoleva info kohaselt on A. Tali näol tegemist eluaegset vanglakaristust kandva vägivaldse isikuga, kes omab väljaspool vanglat tutvusringkonnas isikuid, kes A. Tali korraldusel võivad ähvardused täide viia. Seega pani A. Tali toime ähvardamise tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2 A. Talit süüdistati ka selles, et tema olles varem kriminaalkorras karistatud
3. aprillil 2003 Tartu Maakohtu ja
4. juunil 2007 Harju Maakohtu poolt KarS § 274 lg 1 järgi, taas
5. oktoobril 2017 kell 10.28 Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vanglas P-hoone meditsiiniosakonna kambris PM10 ähvardas tervisekahjustuse tekitamisega ametikohustusi täitnud valvur I.V.. I.M. sisenes A. Tali kambrisse selleks, et võtta kambrist ära kinnipeetavale keelatud lõhutud plastiklusikas ning selle peale A. Tali, kasutades ebatsensuurseid sõnu, ähvardas kannatanut füüsilise vägivalla kasutamisega, kui ütles: „Türa sa vahid siin? Annan sulle lõuga. Ei usu või?“ A. Tali poolt öeldud sõnu võttis I.M. ähvardusena tekitada temale tervisekahjustus, mille täideviimist oli kannatanul alust karta, kuna kannatanule teadaolevalt on A. Tali näol tegemist ohtliku ja impulsiivse kinnipeetavaga, kes võib käituda ettearvamatult ning on varem füüsiliselt rünnanud teist isikut. Seega pani A. Tali pani toime vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega, kui see on toime pandud korduvalt, s.o KarS § 274 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
6. augusti 2020 otsusega tunnistas Viru Maakohus A. Tali süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust. A. Tali tunnistati süüdi ka KarS § 274 lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus A. Tali liitkaristuseks 3 aastat 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas maakohus A. Talile mõistetud 3 aasta ja 10 kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu
7. märtsi 2010 kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa – eluaegse vangistuse võrra ja KarS § 64 lg 4 alusel mõistis A. Tali ärakandmisele kuuluvaks karistuseks eluaegse vangistuse. Maakohus mõistis A. Talilt riigituludesse välja menetluskulu, seal hulgas ka

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsjatasud kohtueelses menetluses ja kohtus kokku 5523,96 eurot. Kohus võimaldas süüdistataval tasuda menetluskulud summas 6654,96 eurot ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. A. Tali süüdistus KarS § 120 järgi V.T. ähvardamine Lahendades A. Tali süüküsimust V. T. ähvardamises, asus maakohus seisukohale, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et

1. septembril 2017, ajavahemikul 10.00 kuni 15.00 helistas A. Tali 11 korda oma abikaasale V.T. e. Vaidlust ei olnud kohtu arvates selleski, et mõned päevad enne
2. septembrit 2017 lahkus V.T. Sindist, kus ta elas vanavanemate juures ja läks külla oma tuttavale I.M. e Iisakusse. A. Tali oli aga V.T. ja I.M. vahelisele suhtlemisele vastu ja ei soovinud, et V.T. läheks I.M. juurde. Vaatamata sellele läks V.T. siiski I.M. e külla. I.M. juurde minnes lülitas V.T. oma mobiiltelefoni välja, mistõttu kuni
3. septembri 2017 hommikuni ei olnud V.T. A. Talile telefonitsi kättesaadav. 3 A. Tali ütluste järgi katkes side V.T. ga
4. septembril 2017 peale lõunat, enne seda olid nad telefoniühenduses. Eelmine päev arutasid, tema (V.T. ) tahtis minna sõbranna juurde, aga laps X. oli haige, tema (V.T. ) aga ikka otsustas kohe minna väidetava sõbranna juurde. Tol ajal elas V.T. vanaema juures X, oma majas. Kella 14 paiku 12.09.2017 katkes side V.T. ga. Telefon oli välja lülitatud, päeva jooksul helistas, ka järgmine päev oli telefon väljas. Helistas A.M. , palus kirjutada talle Facebooki, et lülitaks oma telefoni sisse, et temaga rääkida. Oli paanikas. Inimene oli 2 päeva kadunud koos lapsega, keegi ei teadnud kus ta on. Vanemad ja vanem laps ei teadnud kus ta on. Kartis, et temaga on midagi juhtunud.
5. septembri 2017 õhtul esitas läbi A.M. avalduse politseile. Politsei reageeris saabunud teatele ja politseiametnik läks kontrollima V.T. asukohta ja olukorda. Pärast politsei reageerimist lülitas V.T. oma telefoni sisse ja temaga oli võimalik ühendust saada. V.T. ja I.M. ütluste kohaselt hakkas A. Tali, pärast seda kui V.T. oli telefoni sisse lülitanud, V.T. ähvardama. Kohus leidis, et V.T. ja I.M. kohtus antud ütlused riimuvad omavahel selles, et A. Tali ähvardas V.T. t tervisekahjustuse tekitamisega (HIV nakatada), teda grupiviisiliselt vägistada („rivi teha“), tema laps ära röövida ja sellega, et A. Tali oli valmis saatma V.T. e järele nö „omad mehed“, kes pidid V.T. I.M. juurest ära viima. Kohtuistungil A. Tali oma süüd V.T. ähvardamises ei tunnistanud ning väitis, et tegemist oli peretüliga, kus mõlemad osapooled olid emotsioonide mõju all. Oma sõnadega soovis ta vaid anda V.T. e mõista, mida ta tundis, kui ei saanud temaga mitme päeva vältel ühendust võtta. Aga emotsioonide tõttu läks sõnade valikus liiale. Midagi sellest, mis sai öeldud ei kavatsenud ta reaalselt täita. Ka kannatanu ise on teda provotseerinud. Süüdistatava sellise versiooni loogilisuse ja elulise usutavuse hindamisel lähtus kohus kannatanu V.T. ja I.M. ütlustest ja ka objektiivselt fikseeritud asjaoludest, s.o kõnesalvestistest.
6. oktoobri 2017 asitõendi vaatlusprotokollist, kus vaadeldi
7. septembril 2017 A. Tali ja V.T. vahel toimunud ja V.T. poolt salvestatud telefonikõnesid, nähtub, et A. Tali kasutas nimetatud kõnede ajal V.T. suhtes väljendeid nagu: „ma teen su elu kibedaks…“, „ma lasen su kiilakaks … lõigata“, „sa hakkad alluma mulle…“, „pärast sulle rivi ka … teha“, „…nakatada HIVviirusesse või?“, „ma lasen su … kinni püüda“, „…ma ei jäta sind rahule. Elu lõpuni ma ei jäta sind rahule. Ma teen su elu … põrguks…“, „Ma ei jäta sind rahule elu sees“, „… tule otsa sinu majale…“, „ma teen su elu põrguks“, „Ma teen sinu ja sinu laste elu põrguks… Tahad näha vä?“, „…sa võid lindistada, sa võid mentide juurde joosta – mitte keegi sind ei aita“, „Mõtle selle peale, mis su lapsega võib … juhtuda“ (kui kannatanu vastab sellele, et laps on turvalises kohas, vastab A.Tali sellele – „On jah? No vaatame, vaatame“), „Jäta meelde, ma ei jäta sind elu lõpuni rohkem rahule“, „…arvesta sellega, et ma ei jäta sind rahule, saad aru“, „Su elu… muutub põrguks“, „Ma leian su ükskõik, kust kohast üles“, „No ma ei jätagi sind rahule selle eest, mis sa mulle nüüd tegid…“, „Ma ütlesin sulle, ma teen su elu põrguks. Said aru?“, „Ma 4 hakkan sinuga nüüd teistmoodi rääkima, saad aru“, „Sa pärast veel maksad nende sõnade eest…“, „Ma ei jäta sind rahule“, „Ma ütlesin sulle, ma keeran su elu põrguks, saad aru… Sa hakkad anuma… et ma lõpetaksin selle“, „Ma ei jäta sind rahule, ma sulle ütlesin juba“, „… muudan su elu põrguks…küll sa näed… arvad, et ma teen sinuga nalja? Sa sügavalt eksid. Ma sulle üks kord juba näitasin, milleks ma võimeline olen, said aru?... sa arvad, et ma sinuga nalja hakkan tegema või?... küll näed. Sa hakkad anuma mind, et ma lõpetaksin… Kuni sa ei anu minult … sinu elu saab üks pidev põrgu“ (vene keeles). Maakohus leidis, et salvestatud telefonikõnedest nähtub (nii sõnade valiku kui A. Tali hääletooni järgi), et A. Tali on meelestatud väga agressiivselt ning tal on tungiv soov maksta V.T. e kätte tema arust kannatanu ebakorrektse käitumise eest: „… kuni sa, lits, ei anu andeks oma … valetamise eest… ja selle eest, mida sa mulle kahe päeva jooksul tegid… sinu pärast…(järgneb ebatsensuurne solvang V.T. pihta) pidin eile öösel endal unearteri läbi lõikama, et mulle võimaldataks helistada…“. Kohus asus seisukohale, et kuigi A. Tali ei ähvardanut V.T. t unearteri läbi lõikamisega, vaid selles osas käis jutt A. Talist endast, ei tähendanud see aga, et kannatanul ei olnud alust midagi karta. Pigem vastupidi. A. Tali taoline käitumine pidi näitama kannatanule ja veenma teda süüdistatava kavatsuste tõsiduses, sest kui täiendava telefonikõne tegemiseks oli ta valmis lõikama endal unearterit läbi, siis tema pahameele esile kutsunud kannatanul oli küll alust karta aktiivseid samme A. Tali poolt oma ähvarduste täideviimisel. Süüdistatav ei piirdu ainult kannatanut puudutavate ähvardustega ning ähvardas ka tema lapse röövimisega. Kannatanu küsimusele „…miks sa mind ähvardad, et XX ei jõua ükskord koju?“ vastab A. Tali: „… mis tunnet nagu tundma jääd, kui sa ei suuda mitte midagi teha…“. Kannatanu sõnadele „kui sa mu last puudutad, sa kahetsed seda elu lõpuni“ vastab A. Tali: „…sa tahad kuulda, mis tunne on vä?“. Kohtu arvates annab A. Tali sellega V.T. e selgelt mõista, et on valmis korraldama V.T. lapse röövimise, et panna kannatanu tundma vaimset valu. Kui V.T. annab A. Talile korduvalt mõista, et nendevahelised suhted on lõppenud, ei taha A. Tali sellega leppida ning annab jätkuvalt kannatanule mõista, et ta ei jäta teda iial rahule ja maksab talle niikuinii kätte. Nii näiteks kannatanu sõnadele „Meie vahel on kõik läbi… ei taha sihukest suhet“ vastab A. Tali: „Sinu jaoks ongi nii lihtne vä?“. Kohtu arvates soovis A. Tali sellega näidata kannatanule, et V.T. arvamus ei tähenda tema jaoks midagi ning oma tahte surub ta iga hinna eest läbi, olenemata selle viisist, mistõttu kannatanul oligi reaalne alus karta A. Tali ähvarduste reaalset täideviimist. Kannatanu V.T. ütluste kohaselt võttiski ta A. Tali ähvardusi reaalsetena. Ta kartis, et keegi vabaduses viibivatest A. Tali tuttavatest viibki süüdistatava ähvardused täide. Ka I.M. kinnitas kohtuistungil, et V.T. võttis A. Tali ähvardusi reaalsetena. 5 A.M. ja I.M. ütlustele tuginedes asus kohus seisukohale, et A. Talil oli vabaduses viibivaid tuttavaid, kes täitsid vabaduses tema korraldusi. A.M. oli varasemalt viinud V.T. tema kodust vanglasse kokkusaamistele A. Taliga ja seega oli ta teadlik V.T. (samuti tema laste ja vanavanemate) elukohast. Kuigi A. Tali ei palunud A.M. kasutada V.T. või tema laste suhtes vägivalda või rikkuda tema vara (tõendid selle kohta puuduvad) oli A.M. valmis täitma A. Tali muid korraldusi (nt viima V.T. kokkusaamistele, ta on loonud A. Talile e-posti konto ja kirjutanud A. Tali nimel e-kirju V.T. e, politseile, meediasse, sõnumeid Facebook’i, helistanud V.T. vanemale lapsele ja vanavanematele). Nimetatut arvestades leidis kohus, et kannatanul oli alus karta ja seda isegi mõistliku keskmise kõrvaltvaataja seisukohalt, et A.M. või mõni teine A. Tali vabaduses viibiv tuttav võib A. Tali ähvardused reaalselt täide viia. Seejuures arvestas kohus, et A. Tali oli varasemalt andnud V.T. e selgelt mõista, et tema vanemate kodu asukoht on talle teada (V.T. ütluste järgi A. Tali sõber tegi GPS järgi asukoha kindlaks ja käis vanavanemate maja juures) ja ta võib korraldada vanavanemate varale kahju tekitamise, s.o rikkuda V.T. vanavanemate vara. Arvestades, et A. Tali kannab karistust raskete isikuvastaste kuritegude eest, millest V.T. oli ka teadlik, ei saanud V.T. välistada ka seda, et A. Tali vabaduses viibivatel tuttavatel on samalaadsed kriminaalsed hoiakud ning nad võivad tulla talle või tema lastele kallale ning ta näiteks vägistada, nakatada HIV viirusega või röövida temalt laps või teha nii, et V.T. ise ei jõua kunagi koju, s.t reaalselt panna toime kõike seda, millest A. Tali V.T. e
8. septembril 2017 telefonikõnedes rääkis. Asjaolu, et A. Tali suhtlusringkond, vaatamata tema kinnipidamisasutuses viibimisele, on väga lai, kinnitavad muuhulgas tema kõneeristused, millest nähtuvalt nt ajavahemikul
9. september 2017 kuni
10. september 2017 on A. Tali suhelnud telefoni teel veel mitme isikuga (peale juba mainutud A.M. t veel vähemalt viie erineva eraisikuga). Kogu tema tutvusringkond on aga tunduvalt laiem, mis nähtub kõneeristustest varasemate ja hilisemate perioodide kohta. Kohus asus seisukohale, et seetõttu on kannatanu V.T. väited, et ta kartis ähvarduste täideviimist A. Tali vabaduses viibivate tuttavate poolt, eluliselt usutavad ja ka keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohalt oli tal reaalne alus seda karta. Sama kehtis kohtu arvates ka kannatanu I.M. puhul. Kohtu arvates ei ole usutav ega loogiline A. Tali seletus, et kui ta rääkis V.T. e tema vanema poja ära peitmisest, siis tõi ta seda näitena, sest V.T. sundis oma last valetama. Laps väidetavalt ei teadnud kus ema asub, tegelikult aga teadis. Sellega tahtis näidata, kui mures ta need kaks päeva oli, mis tunne on kui peidetaks laps üheks päevaks ja V.T. ei teaks kus laps on. Juttu lapse röövimisest ei olnud. Ilmselge on, et sellise näite toomine lapse emale on kohatu, välja arvatud juhul, kui lapse ema tahetakse sellega hirmutada ehk ähvardada. Sellisena V.T. neid A. Tali sõnu võttiski.
11. oktoobri 2017 asitõendi vaatlusprotokollist ja sellele lisatud kõnesalvestistest nähtub selgelt, et telefonikõnede tegemise ajal annab A. Tali kannatanule selgelt mõista, et ta on valmis kasutama kannatanu suhtes vägivalda. Näiteks kannatanu väitele, et vägisi teda autosse istuda sundida ei saa, vastab A. Tali „Arvad nii, et ei saa vägisi sundida, vä?... Kas sa arvad, et sult hakkab keegi küsima seda vä?“. 6 Kohus leidis, et vaatamata V.T. väljendatud selgele soovile mitte enam alluda A. Tali tahtele, annab A. Tali kannatanule mõista, et maksab talle kätte ja ei ole nõus oma kavatsustest loobuma ning isegi politsei mainimine ei mõjuta A. Talit kuidagi ja ta jätkab kannatanu ähvardamist. Nimetatu põhjal tegi kohus järelduse, et isegi keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohalt vaadatuna oli kannatanul reaalne alus karta, et A. Tali võib oma ähvardused vabaduses viibivate isikute abil täide viia. Kohtu arvates on tähelepanuvääriv see, et kuigi telefonikõnes mainib kannatanu otsesõnu, et tunneb ennast ähvardatuna – „Sa olen mind nii … kartuse alla pannud“ , siis vaatamata sellele jätkab süüdistatav V.T. ähvardamist, sh lapse röövimisega: „… tead ma tekitan sulle sellise samasuguse tunde, nagu sina mulle kahe päeva jooksul tekitasid, saad aru. Ma vaatan, kuidas sina ennast tundma hakkad… kui sa ei suuda … XX (s.o V.T vanem laps) üles leida seal… Ja ükski ment sind ei aita selles… Ma tekitan sulle selle tunde… Ma ütlesin sulle, et tekitan sulle selle tunde ükspäev… V. sa hakkad hädaldama…“. Kohus leidis, et need ähvardused on sedavõrd tõsised ja intensiivsed, et kannatanul ei tekkinud kahtlust nende reaalsuses. Selliseid kahtlusi ei tekiks ka igal mõistlikul kõrvalvaatajal. See, et kannatanu ei laskunud süüdistatava sõnadest end paanikasse viia ja on pöördunud politseisse, ei tähenda, et ta ei võtnud ähvardusi tõsiselt. Kohtu arvates kaitsja viidatud asjaolu, et kannatanu abiellus vabatahtlikult tapmise eest eluaegset vangistust kandva A. Taliga, ei anna alust väita, et selle tõttu pidi ta olema valmis ka selleks, et A. Tali võib näiteks hakata käituma tema suhtes vägivaldselt, ähvardama teda ning seetõttu ei saanud kannatanu
12. septembril 2017 toimunud vestluste käigus öeldud ähvardusi tõsisena võtta. Vastupidi, teadmine A. Tali varasemast käitumisest ja tema toimepandud kuritegudest andis talle alust uskuda, et A. Tali ongi võimeline viima ka oma kõige tõsisemad ähvardused täide, kui mitte ise vahetult (kinnipidamisasutuses oleku tõttu), siis tema vabaduses viibivate tuttavate kaudu. Seejuures ei pidanud kannatanu teadma, kes konkreetselt võib A. Tali ähvardused täide viia. Kohus ei nõustunud ka kaitsja arvamusega, et kuna kannatanu ütleb telefonikõnedes otsesõnu, et ei karda A. Talit, siis ei võtnud ta ähvardusi tõsiselt. V.T. ütluste järgi ta arvas, et A. Tali teebki seda mida ähvardas, oli konkreetne hirm. Ta ütles, et ei karda A. Talit, aga see oli kaitsereaktsioon. Kohtu arvates on kannatanu sellised selgitused veenvad ja usutavad, et vaatamata nimetatud sõnadele oli tal hirm A. Tali poolt talle esitatud ähvarduste ees. Asjaolu, et kannatanu ei soovinud alluda ähvardaja A. Tali tahtele ja soovis talle seda ka näidata ei tähenda, et ta ei tundnud seejuures reaalset hirmu süüdistatava ees ega võtnud tema ähvardusi tõsistena. Kaitsja osundas ka sellele, et kannatanu ei katkestanud süüdistatavaga suhtlemist ka peale ähvardamist, suheldes näiteks
13. septembril 2017 kahel korral süüdistatavaga. Kaitsja arvates kui V.T. oleks olnud nii suur hirm, siis ta ei oleks rääkinud kurjategijaga juba järgmisel päeval. Kohus kaitsja taolise järeldusega ei nõustunud. Kohtu arvates tuleb arvestada asjaolu, et tol hetkel ei olnud abielu A. Tali ja V.T. vahel veel lahutatud, vastav kohtumenetlus oli pooleli. Samuti tol ajal oli A. Tali registreeritud V.T. noorema lapse X isana. Seega võis V.T. suhelda 7 A. Taliga näiteks abielulahutuse või lapsega seotud teemadel, mida kannatanul oli raske vältida. Seega hilisemate telefonikõnede toimumine kannatanu ja süüdistatava vahel iseenesest ei lükka ümber kannatanu ütlusi ja eelpool tuvastatud asjaolusid, mis kinnitavad, et ta tundis ohtu A. Tali poolt ja tema ähvardustest ning kohtu arvates oli tal selleks alust ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. Kohus ei nõustunud kaitsja etteheitega, et ähvardustega kõned ei saanud toimuda
14. septembril 2017 kuni kella 15-ni, nagu see süüdistuses märgitud. Kaitse esitatud dokumentaalse tõendi – V.T. ülekuulamise protokollist nähtub, et kannatanu ülekuulamisega alustati
15. septembril 2017 kell 14.
16. Seega pole usutav, et A. Tali on jätkanud tema ähvardamist ka kannatanu politseis viibimise ajal.
17. oktoobri 2017 asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt
18. septembril 2017 tegi süüdistatav V.T. e kõne kell 14.16 ja see kestis 4 minutit 18 sekundit ehk siis praktiliselt tema ülekuulamise alguseni. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et A. Tali on kasutanud V.T. suhtes nii konkreetseid ähvardusi (et nakatab kannatanut HIV-i, teda vägistatakse grupiviisiliselt, tema laps röövitakse, V.T. ise ei jõua koju, tema vanavanemate maja pannakse põlema), kui ka konkretiseerimata ähvardused ( nt teeb kannatanu ja tema laste elu põrguks, et ei jäta teda elu sees rahule jne). Kohtupraktikast lähtuvalt on nii konkretiseeritud kui ka konkretiseerimata ähvardused kasutatavad tuvastamaks süüdistatava poolt kannatanu ähvardamist ja seda isegi juhul kui mõnedes ähvardustes jäi A. Tali poolt kahju konkretiseerimata. Asetades need konteksti A. Tali teiste ähvardustega, tema agressiivse hoiakuga ja seni ette võetud meetmetega V.T. kättesaamiseks annavad ka need konkretiseerimata ähvardused aluse eeldada kannatanule kahju tekitamist. Antud juhul on A. Tali ähvardanud, et V.T. ei jõua kord koju. Asetades need sõnad konteksti teiste ähvardustega, samuti A. Tali agressiivse hoiakuga ei olegi kohtu arvates neist võimalik kuidagi teist moodi aru saada, kui ainult selliselt, et sellega soovis A. Tali ähvardada kannatanut tapmisega. A. Tali on ähvardanut nakatada V.T. HIV-i ja teda grupiviisiliselt vägistada. HIV on teadaolevalt väga raske haigus ning vägistamisega, seda enam grupiviisilisega, kaasneb vägivalla kasutamine ohvri suhtes (sest tegemist on suguühendusse astumisega ohvri tahte vastaselt), millega paratamatult kaasneb kannatanu tervisekahjustus. A. Tali ähvardas V.T. t ka tema vanavanemate maja põlema panemisega. Üldteadaolevalt kinnisvara hinnad Eestis ei ole madalad ning eramaja maksumus ületab 4000 eurot. Seega vastab taoline ähvardus KarS § 120 lg 1 koosseisutunnusele. Kohus asus seisukohale, et A. Tali tundis hirmu süüdistatava ähvarduste ees ning need tunduksid reaalsetena ka keskmisele mõistlikule kõrvaltvaatajale. Kohus leidis, et kuriteokoosseisu tunnuste realiseerituse poolest ei oma tähtsust, kas A. Talil oli kavatsus oma ähvardused reaalselt täide viia või mitte. Määrav on see, kuidas neid ähvardusi võttis kannatanu ja kas need tunduksid reaalsetena ka keskmisele kõrvaltvaatajale. 8 Maakohus vastas neile küsimustele jaatavalt. Olenemata sellest, kas A. Talil oli kavatsust oma ähvardused täide viia või mitte, oli kannatanul alust karta nende täideviimist. Nii kannatanu ütlustest kui V.T. ga toimunud telefonivestlustest nähtuvalt oli A. Tali V.T. ga toimunud telefonivestluste käigus meelestatud väga agressiivselt ning oli endast väljas sellest, et V.T. läks tema tahtmise vastu I.M. juurde. Esialgu nõudis A. Tali oma ähvardustega nii V.T. t kui I.M. t, et V.T. koheselt lahkuks sealt ning kui V.T. ei läinud A. Tali tahtmisega kaasa ja isegi siis kui sai teada kannatanu otsusest pöörduda politseisse, jätkas kannatanu ähvardamist. I.M. ähvardamine Kohtu arvates puudub vaidlus selles, et viibides samal ajal ja samas kohas ja helistades V.T. e, on A. Tali mõnedele kõnedele vastanud kannatanu I.M. . V.T. ütluste kohaselt ühel hetkel ta andis telefoni I., A. Tali hakkas teda ähvardama. I.M. üritas A. Talit rahustada, aga ta hakkas oma ähvardustega pihta. I.M. ütlustest nähtub, et süüdistatav on ähvardanud teda vara kahjustamisega ja rikkumisega ning temale ja tema lähedastele tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega. I.M. ütluste kohaselt nõudis A. Tali, et V. sõidaks kohe koju, muidu tulevad tema sõbrad, löövad aknaklaasid katki, võtavad V. jõuga ära, ähvardused puudutasid elukohta, temal on väike laps, kelle pärast ta ka muretses. Tulevad kurikatega, löövad aknad sisse. Ütles, et tema elu muutub põrguks, paneb põlema tema ja kogu pere, kannatada saab tema ja kõik kes temaga elavad. I.M. ütluste kohaselt võttis ta neid ähvardusi reaalsetena, sest paralleelselt helistasid V. S. A. Tali sõbrad. A. Tali ütles, et on Iisakus elanud ja teab kõiki, leiab I.M. üles. Ähvardamise ajal oli A. Tali hääletoon agressiivne, karjus, tal ei olnud tervet mõistust, et kuulata, ei andnud sõna sekka öelda, selgitada, et kõik on korras. Samal päeval oli veel üks kõne temaga. A. Tali meeleolu ja hääl olid ikka agressiivsed. Küsimusele kuidas kinnipeetav saab midagi teha väljaspool vanglat, vastas I.M. muuhulgas, et A. Tali ju sai temast kõik teada, et istus vangis, millised kuriteod enne toime pani, kus elab, telefoni numbri. A. Tali ei tunnistanud oma ütlustes I.M. ähvardamist. A. Tali ütluste järgi kui V.T. toru ära pani, helistas uuesti ja siis I.M. võttis vastu. I.M. hakkas ajama mingit juttu jumalast, et V.T. ei taha temaga rääkida. Ütles talle, et ei ole vaja oma nina toppida. Kohus leidis, et A. Tali enda süüd eitavad ütlused on ümberlükatud kannatanute ütlustega ja ka
19. oktoobri 2017 asitõendi vaatlusprotokolliga. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on süüdistatav telefonivestluses kasutanud väljendeid nagu: „ma teile…selles Iisakus… juba inimesed tegelevad… sellise palavuse korraldan, et te imestate seal… koos selle Iraga… Ma… seal… terve elu… elasin… ja tean igat nurgatagust, tean seal igat koera…“ (V.T. küsimusele „ja mida sa teed?“) vastab „Küll te näete, küll te näete, mis seal varsti toim… hakkab…“ . Maakohtu arvates oli tegemist ähvardustega ning kannatanul I.M. , nagu ka igal mõistlikul keskmisel kõrvaltvaatajal, oli alust karta nende täideviimist. Süüdistatav andis I.M. mõista, et 9 teab tema tausta, kusjuures tema kohta käivat infot õnnestus tal hankida ka vangistuses olles ilmselt oma vabaduses olevate tuttavate kaudu. See, nagu ka A. Tali enda sõnad, et ta on I.M. elukohas, Iisakus, pikalt elanud, tunneb sealkandis elavad inimesed, andis kannatanule alust arvata, et A. Tali vabaduses olevad tuttavad võivad tema käsul või korraldusel viia tema ähvardused täide. Seega tegemist oli ähvardustega, mida kannatanu võttis reaalsetena ja ka keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohalt vaadatuna oli tal selleks alust (olenemata sellest, kas A. Talil oli selleks reaalne kavatsus või mitte). Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust seada I.M. ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Kohus asus seisukohale, et arvestades V.T. ähvardamist A. Tali poolt, on loogiline järeldada, et sama olukorras on A. Tali ähvardanud ka I.M. , kes oli inimeseks, kelle juurde V.T. vastu A. Tali tahtmist külla läks ja kust ta ei olnud nõus lahkuma. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et A. Tali ähvardas I.M. t tema vara rikkumise ja hävitamisega, s.o eluaseme süütamisega ning temale ja tema lähedastele tervisekahjustuste tekitamisega ja tapmisega (öeldes, et nende elu muutub põrguks, paneb põlema tema ja kogu pere, kannatada saab tema ja kõik, kes temaga elavad). Kohtu arvates oli I.M. alust karta ähvarduse täideviimist A. Tali agressiivsest kõnetoonist ja kasutatud väljenditest lähtuvalt. Samuti seetõttu, et vahetult enne seda oli A. Tali ähvardanud V.T. . Ka oli I.M. e teada, et A. Tali näol on tegemist vägivallakuriteo eest eluaegset vanglakaristust kandva isikuga, kes omab väljaspool vanglat isikuid, kes A. Tali korraldusel võivad ähvardused täide viia. Kohus asus seisukohale, et A. Tali poolt kasutatud konkreetsed, aga ka konkretiseerimata ähvardused, et „tulevad kohale sõbrad, löövad aknaklaasid katki… tulevad kurikatega, löövad aknad sisse… tema (I.M. ) elu muutub põrguks… paneb põlema tema ja kogu pere… kannatada saab tema ja kõik kes temaga elavad“, osutavad ühemõtteliselt ähvardustele rikkuda või hävitada kannatanu vara (tulevad kohale sõbrad, löövad aknaklaasid katki… tulevad kurikatega, löövad aknad sisse… paneb põlema tema ja kogu pere, kannatada saab tema ja kõik kes temaga elavad), samuti tekitada tervisekahjustused ning tappa kannatanu ja tema lähedased (paneb põlema tema ja kogu pere… kannatada saab tema ja kõik kes temaga elavad). A. Tali süüdistus KarS § 274 lg 2 p 3 järgi Maakohus leidis, et asjas puudub vaidlus selles, et
20. oktoobril 2017 kell 10.28 viibis A. Tali Viru Vanglas P-hoone meditsiiniosakonna kambris PM
21. Puudus vaidlus ka selles, et kannatanu I.M. töötas Viru Vanglas valvurina ja suheldes A. Taliga täitis oma ametiülesanded. Vaidlust ei olnud selleski, et A. Tali peitis temale eelnevalt väljastatud plastikust lusika tüki ning ei allunud vanglavalvuri I.M. i korraldusele see välja anda. Kohtumenetluse pooled ei vaielnud ka selle üle, et I.M. i korraldust anda plastikust lusikatükk välja A. Tali ei täitnud ning I.M. i korduvatele samasisulistele korraldustele reageeris A. Tali I.M. ile öeldud sõnadega, et annab talle vastu lõuga. Seejuures süüdistatava ütluste ja kaitseversiooni järgi ütles ta seda küsimuse vormis ehk: „kas oled ammu lõuga saanud?“. 10 Vaidlusalusteks küsimusteks oli maakohtu arvates see, kas A. Tali poolt I.M. ile küsimuse vormis esitatud sõnu saab võtta ähvardusena ning kas A. Tali oma füüsilise terviseseisundi tõttu oli tol hetkel võimeline oma ähvardust täide viima ja sellest tulenevalt, kas kannatanul oli alust karta ähvarduse reaalset täideviimist (tol hetkel või hiljem). Kannatanu I.M. i ütluste kohaselt andis ta A. Talile kambris korralduse lõhutud lusikas talle üle anda. A. Tali oli voodi peal pikali. Andis korraldusi korduvalt, kinnipeetav ärritus ja ütles „mida sa vahid siin, annan sulle lõuga, ei usu või“. A. Tali taolist väljendit võttis ta ähvardusena enda aadressil. Ähvardas füüsilise vägivallaga. Kartis, et A. Tali võib oma ähvarduse teoks teha kohe või hiljem, sest tegemist on ohtliku kinnipeetavaga, kes on vanglas viibides rünnanud nii kinnipeetavaid kui ametnikke, s.h Viru Vanglas. Süüdistatav oli võimeline ründama. Visuaalselt süüdistatava seisund ei olnud selline, et ta oleks liikumisvõimetu. Kui oleks tahtnud, siis oleks saanud voodist üles tõusta ja rünnata. Kui kinnipeetav on valvurit ähvardanud ja võib viia selle ähvarduse täide, on võimalus taotleda üksuse vahetamist. Sellist taotlust tema esitanud ei ole, sest on võimeline oma tööd tegema seal üksuses. Tunnistaja K. K. ütluste järgi paiknes A. Tali meditsiiniosakonnas seoses enesevigastamisega. Tema mäletamise järgi käis A. Tali kambris keelatud eset toomas, eset millega enesevigastus tekitati. See oli katkine plastikust lusikas. I.M. andis korralduse, et keelatud ese üle anda. Süüdistatav korraldust ei täitnud, oli agressiivne. Ähvarduse moodi asi tuli, ei mäleta ähvarduse sisu. „Kas tahad lõuga saada“ või midagi sellist. Arvab, et I.M. võttis ähvarduse tõsiselt. Ei oska hinnata, kas süüdsitataval oleks olnud võimalus kohe rünnata. Tema teada on A. Tali rünnanud teisi kinnipeetavaid. Talle ei meenu, et A. Tali oleks ametnikele kallale läinud. Tunnistaja A. B ütluste kohaselt sai ta peavalvurilt korralduse minna A. Talilt ära võtma plastlusikat. Temaga oli I.M. , kes veel ei mäleta. A. Tali oli voodis teki all, vist oli pikali. I.M. andis mitu korda korralduse lusikatükk ära anda. Kinnipeetav vastas, et mul on sinust kopp ees ja vaadates natukene I.M. i poole, natukene kergitades keha, ütles „sa saad lõuga“. Ta 100% täpselt enam ei mäleta. A. Tali istuli ei tõusnud. Ei oska öelda, kas A. Tali oli võimeline ründama, kui oleks tahtnud. Võimalus selleks tal oli kogu aeg. Arvab, et valvur I.M. võttis süüdistatava öeldut tõsiselt. Ka talle endale korraks tundus, et A. Tali tõuseb püsti ja hakkab oma ähvardust täide viima. Kambris toimunu on fikseeritud valvekaamera abil. Kella 10.26.02 ajal on näha, kuidas A. Tali tõusis voodist püsti ning kõndis kambri ukse juurde. Ukse juures laskus A. Tali ukse sees oleva avatud toiduluugi kõrgusele kükakile ja rääkis midagi läbi ava teisel pool ust olevale tuvastamata isikule. Seejärel läks A. Tali tagasi voodi juurde ja heitis voodisse teki alla pikali. Kella 10.27.06 ajal on näha, kuidas kambri uks avanes ning kambrisse sisenesid valvur I.M. , valvur A. B ja inspektor-kontaktisik K. K.. Kambrisse sisenenuna läks I.M. kaamerast vaadatuna vasakus nurgas oleva laua juurde, võttis laua pealt enda vasakusse kätte valget värvi plastikust lusika, näitas lusika varreosa voodis vasakul küljel lamavale A. Talile ja rääkis midagi A. Talile. Seejärel liikus I.M. ühe korra A. Tali voodist eest läbi, kontrollides visuaalselt voodi jalutsit. A. Tali parem käsi oli teki alla, vasak käsi teki alt välja sirutatuna rusikasse surutud. 11 Kella 10.27.44 ajal on näha, kuidas A. Tali tõusis ülakeha voodist üles, toetus pooleldi lamavas asendis ülakeha vasakule küünarnukile ja rääkis midagi inspektor-kontaktisik K. K. Kella 10.27.48 ajal on näha, kuidas A. B. ütles midagi A. Talile, sirutas oma käed ette ja tegi parema käega liigutuse A. Tali suunas nagu tahaks A. Tali käest midagi saada. A. Tali langetas pea tagasi padjale. Kella 10.28.02 ajal on näha, kuidas A. Tali tõstis padjalt pea, suunas oma näo I.M. i poole, ütles midagi I.M. ile ning langetas pea tagasi padjale. Kella 10.28.44 ajal on näha, kuidas inspektor-kontaktisik ja valvurid lahkusid kambrist ja sulgesid kambri ukse. A. Tali jäi voodis lamama. Kohus asus seisukohale, et väljendid „kas oled ammu lõuga saanud“, „kas tahad lõuga saada“ või „sa saad lõuga“ on kõik ähvardava sisuga, millega ähvardatakse tervisekahjustuse tekitamisega, vastu lõuga löömisega. Seda olenemata sellest, kas see oli öeldud küsimuse vormis või mitte. Loogiline ega usutav ei ole süüdistatava ja kaitse versioon, et küsimuse vormis esitatut ei saanud kannatanu ähvardusena võtta. Üldiselt ning ka antud olukorra kontekstis, ei saanud süüdistatav eeldada mingit vastust sellele küsimusele (vangla valvurilt ei saanud mingil juhul eeldada ei jaatavat ega eitavat vastust sellele küsimusele). Seega antud juhul tegemist on tervisekahjustuse tekitamise ähvardusega. Lähtuvalt kannatanu I.M. , tunnistajate K.K. ja A.B. ütlustest, aga ka valvekaamera salvestisest, leidis kohus, et A. Talil ei olnud oma tervislikust seisundist tulenevalt takistusi oma ähvardust reaalselt täide viia. A. Tali ise sellist võimalust eitas, väites, et ta oli võimeline kõndima, aga kui tegi mingi kiirema liigutuse, siis pilt kadus ära, sest verekaotus oli suur, peaaegu kaks liitrit. Kohus luges A. Tali taolised ütlused ümberlükatuks I.M. i ja tunnistaja A.B. ütlustega, kelle arvates oli A. Talil võimalus oma ähvardus täide viia. Samuti on valvekaamera videosalvestisest mitmes kohas näha, kuidas A. Tali vabalt kambris ringi liigub. Ka nähtub salvestiselt, et suheldes kannatanu ja tunnistajatega tõstab A. Tali ülakeha voodist üles, toetub vasakule küünarnukile ning jääb sellisesse asendisse. Samuti nähtub salvestiselt kuidas A. Tali ulatab U. V. parema käega tuvastamata eseme (plastlusika tükk), mis näitab, et jäsemete kasutamisel ei olnud A. Talil raskusi ning sellest lähtuvalt võisidki tunnistajad, aga ka kannatanu eeldada, et soovi korral võib A. Tali kannatanut lõuga lüüa. Seetõttu oli neil alust võtta tema ähvardust reaalsena. Kannatanu kinnitas oma ütlustes, et võttis süüdistatava ähvarduse tõsiselt. Sama on kinnitanud ka tunnistajad A.B. ja K.K. . Samuti kinnitasid nad, et süüdistataval oli reaalne võimalus oma ähvarduse täideviimiseks ehk siis ka tunnistajate kui objektiivsete kõrvalseisjate arvates oli A. Tali ähvardus tõsisena võetav. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et
22. oktoobril 2017 kell 10.28 keeldus A. Tali täitmast oma ametialaseid kohustusi täitva I.M. korraldust anda ära A. Tali poolt lõhutud ja peidetud plastiklusika tükk, millega süüdistatav võis vigastada ennast või teisi. I.M. i korduvatele korraldustele reageeris A. Tali aga ähvardusega kasutada I.M. i suhtes füüsilist vägivalda, nimelt lüüa teda lõuga. 12 Süüdistatav ähvardas vanglavalvurit I.M. tervisekahjustuse tekitamisega, kusjuures kannatanu võttis ähvardusi reaalsetena ning ka objektiivse kõrvalseisja seisukohalt vaadatuna oli tal alust karta selle ähvarduse täideviimist (samas kambris viibinud tunnistajad A.B. ja K.K. kinnitasid A. Tali ähvarduse tõsidust). Takistusi selleks ei olnud ka süüdistatava terviseseisundi poolest ehk ta oli selleks ka reaalselt võimeline. Kohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, et sündmuskoha olustik välistab ähvarduse täideviimise võimaluse. Kui inimene kardab midagi, ei keera ta ähvarduse tegijale selga. Kohus arvates asjaolu, et kannatanu ei olnud kaitseasendis ja ei väljunud kambrist selg ees vms, ei tähenda veel, et ta ei kartnud süüdistatava tehtud ähvarduse täideviimist ega võtnud seda tõsiselt. Nii kannatanu kui tunnistajate ütlused, aga ka vanglaametnike hilisem tegevus, kus hiljem siseneti kambrisse kilpidega, kinnitavad vastupidist ehk et ähvardust võeti reaalsena. A. Tali on varem kriminaalkorras karistatud võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise eest. Tartu Maakohtu
23. aprilli 2003 otsusega mõisteti A. Tali süüdi KarS § 274 lg 1 järgi, mille eest teda karistati 2 aastase vangistusega, mida suurendati Kohtla-Järve Linnakohtu
24. septembri 2001 otsusega mõistetud karistuse – eluaegse vangistuse võrra ning karistati eluaegse vangistusega. Harju Maakohtu
25. juuni 2007 otsusega mõisteti A. Tali süüdi KarS § 274 lg 1, § 184 lg 1 ja § 331 järgi ning mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust ja lõplikult mõisteti karistuseks eluaegne vangistus. Seega tegemist on vastava erilise isikutunnusega isikuga. Ülaltoodust tulenevalt luges maakohus KarS § 274 lg 2 p 3 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused täidetuks. A. Talile Kars § 274 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistus Mõistes A. Talile KarS § 274 lg 2 p 3 järgi karistuse arvestas maakohus, et A. Tali on varem juba karistatud kahel korral samalaadsete kuritegude eest, kuid isegi vangistuses olles jätkas kuritegude toimepanemist. Süüdistatav ähvardas oma ametiülesandeid täitnud vanglavalvurit tervisekahjustuse tekitamisega, nimelt lüüa teda vastu lõuga. Oma süüd A. Tali ei tunnistanud. Arvestades, et tegu piirdus psüühilise vägivallaga ning tervisekahjustusi ei tekitatud, vastab A. Tali süü raskus antud episoodis keskmisele määrale. Karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus leidis, et A. Talile mõistetud distsiplinaarkaristused allumatuse ja ebaviisaka käitumise eest, aga ka korduvad eelnevad karistused samalaadsete kuritegude eest (KarS § 274 järgi) näitavad, et vägivaldne ja kehtestatud korda rikkuv käitumine on süüdistatavale omane, mille tõttu tema puhul esinevad tugevad eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused. Eeltoodu tõttu leidis kohus, et antud kuriteo eest tuleb A. Talile mõista karistus sanktsiooni keskmises määras, s.o kolmeaastane vangistus. Menetluskulu Kriminaalasja materjalidele tuginedes tuvastas kohus, et süüdistatavale riigi õigusabi osutamise eest on määratud kaitsjatele makstud järgmised summad: kohtueelses menetluses: 259,20 eurot 13 ja 127,20 eurot; kohtulikus menetluses: 434,40 eurot, 67,44 eurot, 618 eurot, 48 eurot, 2940,12 eurot, 1029,60 eurot. Riigi õigusabi osutamisega seotud kulud moodustasid 5523,96 eurot ning nimetatud summa mõisteti A. Talilt ka välja. APELLATSIOON Esitatud apellatsioonides taotlevad A. Tali ja tema kaitsja Viru Maakohtu otsuse tühistamist ja A. Tali õigeksmõistmist talle süüks arvatud kuritegudes. Alternatiivselt taotlevad apellandid maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioonis leiab A. Tali esmalt, et Viru Maakohus on rikkunud tema õigust avalikule kohtupidamisele, kui kuulutas ilma vastavat määrust tegemata ja ilma igasuguste põhjendusteta kohtuistungi kinniseks. Samas on kohtuistungi protokollidest näha, et kord olid istungid kinnised, kord avalikud. Kohtumenetluse ajal soovis A. Tali avalikku kohtuistungit, kuid kohus menetles kriminaalasja ikkagi kinnisel istungil. A. Tali leiab, et sellega on kohus rikkunud Põhiseaduse § 24 lg 3 ja EIÕK artiklist 6 lg 1 tulevat õigust kohtupidamise avalikkusele, mis on oluline kohtumenetluse normide rikkumine. Apellant leiab, et kohtumenetluse kinniste uste taga läbiviimine oli seotud kohtu sooviga varjata avalikkuse eest ühepoolset kohtupidamist A. Tali suhtes. Kohus oli negatiivselt meelestatud A. Tali vastu, mistõttu ei olnud asja arutamine algusest peale erapooletu ja objektiivne. Seda kinnitab apellandi arvates asjaolu, et enamuses kohtuistungitel viibis ta psühhotroopsete ravimite ja valuvaigistite mõju all ega saanud kohati aru kohtuistungil toimuvast, mistõttu ei olnud võimalik piisaval määral kaitseõigust teostada. Olukordades, kui apellant tundis ennast halvasti ega saanud kohtuistungile minna, sülitas kohtunik tema tervise ja õiguste peale ning tegi apellandi suhtes sundtoomise määruse tema kohtuistungile toomiseks. Kohus kuulas V.T. põhjendamatult üle videokonverentsi teel, kuigi kõik teised kannatanud kuulati üle kohtusaalis. Videokonverentsi tehniline lahendus pidevalt hakkis ja seetõttu ei olnud kaitsjal ja ka temal endal võimalik V.T. korralikult küsitleda. A. Tali leiab, et nimetatud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Taotlust enese õigeks mõistmiseks talle süüks arvatud kuritegudes põhjendab A. Tali järgnevalt. Kohus on meelevaldselt moonutanud tõendeid. A. Tali leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et kuigi V.T. ja tema vaheline abielu lahutati
26. augustil 2017, leppisid nad
27. septembril 2017 kokku, et säilitavad siiski oma abielu, mistõttu ta esitas kohtuotsusele apellatsiooni. Peale
28. septembrit 2017 ta aga loobus apellatsioonist. 14 A. Tali leiab, et kuivõrd nad olid
29. septembril 2017 V.T. ga perekondlikus suhtes, ei olnud V.T. alust teda karta ja ta ei kartnudki teda. Seda kinnitavad ka
30. septembri 2017 telefonikõnede salvestised, kus V.T. ütleb, et ei karda teda, solvab teda vastu ning ütleb, et kui ma tahan temaga koos edasi elada, siis pean ma muutuma. A. Tali leiab, et need faktilised asjaolud välistavad subjektiivse ja objektiivse süüteokoosseisu KarS § 120 lg 1 alusel, sest isik kes reaalselt kardab ähvarduste täideviimist ja ähvardajat, ei hakka üleoleva ja ülbe häälega väitma, et ta ei karda, solvama ja pakkuma suhete säilitamist. Pigem tõendavad need asjaolud, et tegemist oli ühekordse peretüliga, kus V.T. oli narkojoobes ja tema kui teine pool oli mures V.T. asukoha pärast. Asjaolu, et ta oli V.T. ga sõbralikes suhetes näitab ka see, et V.T. aitas teda hiljem asjaajamistes. Nimetatu kinnitab veelkord, et tegemist oli peretüliga, mis lihtsalt läks käest ära ja läks ebaviisakaks. Ebaõige on A. Tali arvates ka kohtu seisukoht, et ta oli V.T. ja I. M suhtlemise vastu. A. Tali väidete kohaselt kuni
31. septembri 2017 kella 13.00 ta ei teadnudki I.M. t. Tema teadis, et V.T. soovib sõita oma sõbranna I juurde, kuid seda, kes I on, ta ei teadnud. Ebaõige on ka kohtu seisukoht nagu oleks I.M. lülitanud järgmisel päeval pärast V.T. saabumist viimase telefoni välja. Tegelikult nähtub kriminaalasja materjalidest, et V.T. lülitas telefoni välja ise ja juba samal päeval kui ta I.M. juurde jõudis. A. Tali arvates kinnitavad ka A.M. ütlused asjaolu, et ta ei soovinud V.T. e, tema lapsele ega ka I.M. e viga teha. Ta oli ainult mures V.T. ja haige lapse pärast ning soovis vaid nad koju Pärnusse tagasi tuua. Usaldusväärseteks ei saa pidada ka I.M. ütlusi, nagu oleks apellant teda millegagi ähvardanud, sest ta ei ole seda teinud. Ähvarduste puudumist kinnitavad apellandi arvates V.T. ütlused, kes kinnitas kohtuistungil, et ei kuulnud A. Tali ähvardusi I.M. aadressil. I.M. andis teda süüstavaid ütlusi kättemaksuks selle eest, et ta paljastas tema mineviku. Kui ta oleks I. M telefoni teel ähvardanud, siis arvatavasti oleks I.M. seda ka salvestanud. Seega ei ole I.M. ähvardamine tõendatud ühegi tõendiga, mistõttu tuleb A. Tali õigeks mõista. A. Tali leiab, et kohtu väide, nagu oleks tal väljaspool kinnipidamiskohta inimesi, kes tegutsevad tema korraldusel, on kohtu väljamõeldis. A.M. on tema sõber ja äripartner ning oma äri- ja pereasju saigi ta ajada ainult läbi sõprade ja lähedaste, sest viibib vanglas. Sõbrad ongi selleks, et üksteist aidata. Apellant leiab, et tema süüdistamine V.T. lapse röövimise korraldamises on kohtuniku haige fantaasia, kuna ta ei ole kunagi V.T. t sellega ähvardanud. A. Tali leiab, et ka I.M. i ähvardamises ei ole täidetud kuriteo objektiivne ja subjektiivne teokoosseis. Kohus on meelevaldselt jätnud kõrvale K.K. i ütlused, et tema ei öelnud ähvardavat lauset – annan sulle lõuga, vaid küsilause - kas sa ei ole lõuga saanud. Taolist küsilauset ei saa apellandi arvates pidada ähvarduseks. 15 Ka on kohus meelevaldselt jätnud kõrvale I.M. i väited, et ta on saanud vastava väljaõppe ohtude tõrjumiseks ning seega puudus I.M. il ka põhjus teda karta. I.M. on apellandiga ka hilisemalt kokku puutunud. Samuti on kohus jätnud täielikult arvestamata tema tervisliku seisundi ja asjaolu, et valvureid oli kambris mitu. Apellandile jääb arusaamatuks ka kohtu otsustus karistada teda kahe ähvardamise episoodi eest 10 kuulise vangistusega, aga ühe episoodi, s.o I.M. i ähvardamise eest 3 aastase vangistusega. A. Tali ei ole ka nõus temalt väljamõistetud kaitsjatasude suurusega. Apellant leiab, et ei ole tema süü, et advokatuur ei leidnud advokaati, kes oleks olnud nõus teda riigi õigusabi korras kaitsma ja advokaadi leidmiseks tõstis kaitsjatasu määra. Kaitsja leiab apellatsioonis, et I.M. i kuriteoepisoodis on vaidlusaluseks küsimuseks see, kas sõnaline ähvardus leidis aset ja selle jaatuse korral, kas see ähvardus vastab KarS § 120 lg 1 koosseisulisele ähvardusele. Kannatanu ütluste kohaselt on ähvarduseks, mis on ühtlasi süüdistuse tekst : „Türa sa vahid siin? Annan sulle lõuga. Ei usu või?“. Sellest lausete reast on välja loetud KarS § 274 lg 2 p 3 koosseisu täitva vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu. Kaitsja leiab, et see on A. Tali teole hinnangu andmisele äärmiselt formaalne lähenemine. Kui aga tahta näha tervikpilti ja faabula täpsustuseks lisada, et selle väidetava lauseterea ütlejaks oli vangla meditsiiniosakonnas inimene, kes oli äsjasest enesetapust tuleneva suure verekaotuse tõttu sisuliselt voodihaige ja nende lausete ütlemise ajal ei tõusnud voodis küljel lebavana isegi istukile, saab kaitsja arvates anda juhtumile hoopis teise hinnangu. Kui karistusõiguse teooria tunneb olukorrast tulenevat ähvardust, siis käeoleval juhul on kaitsja arvates tegemist ähvardust, selle tõsiseltvõetavust välistava olukorraga. Seejuures juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et sellesama voodi juures ei viibinud kannatanu üksi nö üks-ühele väidetava ütlejaga, vaid valvurid olid 3-kesi voodis lamava A. Tali juures. Kaitsja leiab, et isegi, kui ülal tsiteeritud lausete rida lugeda tõendatuks, on just see lausete rida tervik ja ka hinnang tuleb anda tervikule, mitte aga tervikust suunitletult-süüdistavalt väljarebitud osale. Seejuures viimane lause (Ei usu või?) võib olla tingitud just sellest, et oli selgelt näha, et keegi ei võtnudki väidetavat ähvardust (
32. lauset, kui see üldse sellisena öeldi) tõsiselt. Videosalvestistelt on selgelt näha valvurite muigel näod, mida ei ole küll võimalik ohu või hirmuga seostada. Veelgi selgemini tõendab, et I.M. ei tundnud end kuidagi ohustatuna, asjaolu, et ta pööras väidetavale ähvardajale (voodis lamavale A. Talile) külje ja isegi selja, mida on videosalvestistelt selgelt näha. Järelikult ei tundnud I.M. end tegelikult ohustatuna. Seda tõendab ka asjaolu, et peale seda konflikti ei taotlenud ta enda üleviimist mõnda teise üksusesse. Ülaltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et I.M. i ütlused ei ole usaldusväärsed kuna need ei haaku muude tõenditega, sh teiste isikuliste tõenditega ega isegi tema enda käitumisega sündmuskohal ja pärast sündmust. Tegemist on temapoolse üle reageerimisega sündmusele. 16 Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et A. Tali üleolevat ja solvavat käitumist valvuri suhtes (ka küsimusena lõuga andmine) ei saa kuidagi õigustada ja sellele peab järgnema vastutus. Samas ei saa rääkida tema käitumises KarS § 274 lg 2 p 3 objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu esinemisest ning seetõttu tuleb A. Tali õigeks mõista. Taotlust A. Tali õigeksmõistmiseks V.T. ja I.M. ähvardamises põhjendab kaitsja asjaoluga, et nii prokurör A. Talile esitatud süüdistuses ja ka kohus kohtuotsuses, on käsitlenud A. Tali tegevust täiesti erapoolikult ja ainult süüstavalt - sündmuste kronoloogiast, põhjustest ja üldse olustikust eraldiseisvana abstraktsioonina. Kaitsja arvates ei ole sündmusest ja A. Tali tegevusest võimalik aru saada ja sellele hinnangut anda, kui sisuliselt eirata tõsiasja, et enne neid
33. septembrit 2017 telefonikõnesid oli V.T. koos haige lapse D.T 2 ööpäeva kadunud, telefon välja lülitatud ja keegi ei öelnud A. Talile, et nendega on kõik korras. Öeldi, et ei teata nende kohta midagi. Kaitsja arvates on see asjaolu sündmusele ja A. Tali käitumisele hinnangu andmise võti, fakt, milleta ei olegi järgneva mõistmine ja A. Tali käitumisele objektiivse hinnangu andmine võimalik. Kaitsja leiab, et KarS § 120 lg 1 episoodid on A. Tali enese apellatsioonis piisava põhjalikkusega lahti kirjutatud ja seetõttu puudub mõttekus neid korrata. Kaitsja ühineb selles osas A. Tali apellatsiooni käsitlusega. Lisaks A. Tali apellatsioonis kajastatule, lisab kaitsja fragmendi, mis tema arvates näitab kohtu erapoolikut suhtumist A. Talisse. A. Talile on esitatud süüdistus telefonitsi ähvardamises
34. septembril 2017 kuni kella 15-ni. V.T. ülekuulamisprotokollist on selgelt välja loetav, et V.T. ülekuulamine algas
35. septembril 2017 kell 14.
36. Järelikult ei saanud A. Tali mitte kuidagi V.T. e isegi helistada, rääkimata ähvardamisest alates kella 14.25-st kuni 15.00-ni, nagu on süüdistuses märgitud. Ometigi kohus eirab taolist fakti ning ei nõustu kaitsja etteheitega võrdsustades kohtuotsusest nähtuvalt kellaaja 14.20 kella 15.00-ga. Kaitsja ühineb A. Tali apellatsiooni punktides 1 ja 2 avaldatud seisukohtadega kohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumise osas. Kaitsja lisab, et
37. juuli 2018 kohtu alla andmise määruse punktis 3 on kohus otsustanud asja arutada avalikul kohtuistungil. Põhiistungid 2019 lõpus olid kinnised,
38. ja
39. jaanuari 2020 istungid olid avalikud ja ülejäänud kohtuistungid olid jällegi kinnised. A. Tali tervislikust seisundist 2019 detsembri istungite ajal annavad tunnistust nende kohtuistungite protokollid, eriti
40. detsembri 2019 istungiprotokoll ja ka haiguslugu, millega on tõendatud unisust põhjustavate ravimite mõju all istungitel osalemine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED Ringkonnakohtu istungil jäid A. Tali ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta sisuliselt muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Küll 17 aga leidis prokurör, et ringkonnakohtul on võimalus täpsustada süüdistuses toodud ajavahemikku, mil A. Tali helistas V.T. e ning kannatanut ähvardas. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära A. Tali, tema kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasja materjale, leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks osas, milles taotletakse A. Tali õigeksmõistmist talle KarS § 120 lg 1 järgi süüksarvatud tegudes, puudub alus. Küll aga leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus A. Tali süüdimõistmises ja karistamises KarS § 274 lg 2 p 3 järgi kuulub

§ 338p 1 alusel tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu. Seetõttu kuulub tühistamisele ka A. Tali suhtes Kar

S § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus. Kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine Kaitsja ja A. Tali leiavad apellatsioonides, et menetlusõiguse rikkumisena tuleb vaadelda kohtu otsustust arutada A. Tali kriminaalasja kinnisel kohtuistungil. Apellandid leiavad, et maakohus on kuulutanud kohtuistungi kinniseks ilma igasuguste põhjendusteta ning vastavat määrust tegemata. Ka on kohtuistungid olnud kord kinnised, kord avalikud. Kohtuistungi kinniseks kuulutamisega on kohus aga rikkunud A. Tali Põhiseaduse § 24 lg 3 tulenevat õigust kohtuistungi avalikkusele. Ringkonnakohus apellantide taoliste väidetega ei nõustu ning leiab, et maakohus ei ole rikkunud

§ 12lg 1 sätteid.

Põhiseaduse § 24 kohaselt on kohtuistungid avalikud. Samas näeb Põhiseadus ette võimaluse A. B, et kohus võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras oma istungi või osa sellest kuulutada kinniseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid. Nimetatud põhimõte on kajastamist leidnud ka

§ 12lg 1.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A. Tali esitanud

1. augustil 2018 maakohtule taotluse arutada tema kriminaalasja kinnisel kohtuistungil. Esitatud taotlust põhistab A. Tali vajadusega kaitsta tema enese ja kannatanu era- ja perekonnaelu, kaitsta laste huve, aga ka õigusmõistmise huve (süütuse presumptsiooni tagamiseks) (I kd tl 50-51).
2. detsembril 2019 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt kuulutas maakohus kohtuistungi kinniseks. Seejuures lähtus maakohus, kohtuistungi helisalvestiselt tulenevalt, kohtuistungi kinniseks kuulutamisel A. Tali
3. augustil 2018 esitatud taotlusest. Kohtuistungi protokollist tulevalt vaidles A. Tali maakohtu taolisele otsustusele vastu, soovides kriminaalasja arutamist avalikul kohtuistungil. Selgitanud välja teiste menetlusosaliste seisukohad nimetatud küsimuses, võttis maakohus vastu otsuse arutada kriminaalasja siiski kinnisel kohtuistungil. 18 Taolist otsustust põhjendas maakohus, kohtuistungi helisalvestisest tulenevalt, vajadusega kaitsta kannatanu eraelu ning laste huvisid. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline otsustus oli asjakohane. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ilmnesid V.T. ülekuulamisel mitmed tema eraelu puudutavad andmed (nt A. Taliga kohtumise asjaolud, V.T. noorema poja lapsendamine A. Tali poolt jne). Põhjendatud oli ringkonnakohtu arvates ka maakohtu viide alaealiste huvidele, sest tehtud telefonikõnedes ähvardas A. Tali vägivallaga ka V.T. vanemat poega. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsustus arutada kriminaalasja kinnisel istungil oli põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on apellantide etteheide maakohtule, nagu oleks kohus arutanud kriminaalasja kinnisel istungil ilma sellekohast määrust tegemata.

§ 12

lg 2 kohaselt lahendab kohus taotluse avalikkuse piiramise kohta kohtuistungil määrusega.

§ 12

lg 2 tekstist tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohtuistungi avalikkuse piiramise küsimuse võib kohus lahendada ka kohtuistungi protokolli kantava kohtumäärusega ning eraldiseisva määruse koostamist nimetatud küsimuse lahendamiseks, seadus ette ei näe. Ringkonnakohtu arvates ongi

1. detsembri 2019 kohtuistungil tehtud maakohtu otsustus, arutada kriminaalasja kinnisel istungil, vaadeldav kohtu protokollilise määrusena nimetatud küsimuse lahendamisel. Puutuvalt apellantide etteheitesse, nagu ei oleks maakohus kohtuistungite läbiviimisel järginud kohtuistungite avalikkuse piiramise põhimõtet järjepidevalt, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtuistungite protokollidest nähtuvalt on kõik kohtuistungid, kus toimus kriminaalasja sisuline arutamine, toimunud kinnistena. Tõepoolest ilmneb kohtuistungi protokollidest, et
2. ja
3. jaanuaril 2020 toimununud kohtuistungid olid avalikud.
4. jaanuaril 2020 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt lahendas kohus sel istungil olukorda, kus kohtuistungile ei olnud ilmunud ei süüdistatava uus kaitsja ega ka süüdistatav A. Tali. Nimetatust tulenevalt võttis kohus vastu otsustuse lükata kriminaalasja arutamine edasi (I kd tl 209).
5. jaanuaril 2020 kohtuistungil lahendas maakohus eelnevale sarnast olukorda ning tulenevalt süüdistatava ja kaitsja puudumisest, lükkas taaskord kriminaalasja arutamise edasi (I kd tl 212). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd
6. ja
7. jaanuaril 2020 toimunud kohtuistungitel ei toimunud kriminaalasja sisulist arutamist, s.o nimetatud istungitel avalikkuse piiramise põhimõtte mittejärgimine ei riivanud kuidagi kannatanu eraelu või alaealiste laste huve, siis ei ole ringkonnakohtu arvates tegemist maakohtu poolt oma otsustuse - arutada kriminaalasja kinnisel istungil – rikkumisega. 19 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et arutades kriminaalasja kinnisel istungil, ei ole maakohus rikkunud Põhisaeaduse § 24 sätestatud A. Tali õigust avalikule kohtupidamisele. A. Tali ja tema kaitsja leiavad, et kohus ei olnud A. Tali kriminaalasja arutades erapooletu ja objektiivne. Nimetatut kinnitab apellantide arvates asjaolu, et kõik prokuratuuri taotlused rahuldati, aga kaitsja tõendid lükati tagasi. Ka ei arvestanud kohus asjaoluga, et A. Tali tarvitas oma tervisliku seisundi tõttu ravimeid ning viibides nende mõju all ei saanud ta kohtuistungitel piisavalt teostada oma kaitseõigust. Olukorras kus A. Tali ei olnud oma tervisliku seisundi tõttu võimeline kohtuistungil osalema, tegi kohtunik A. Tali tervislikku seisukorda ignoreerides hoopis määruse tema sundtoomiseks. Ringkonnakohus apellantide ülaltoodud väidetega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates ei näita asjaolu, et kohus rahuldas prokuröri taotlused ja lükkas tagasi A. Tali kaitsja poolt esitatud taotlused, kuidagi kohtu ebaobjektiivsust. Kohtu poolt tõendite vastuvõtmise üldtingimused on sätestatud

§ 2861

.

§ 2861

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellised tõendid ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Seega ei ole kohtul kohustust võtta vastu kõiki kohtumenetluse poolte esitatavaid tõendeid, vaid ainult selliseid, millistel on kohtu arvates kriminaalasjas tähtsust. Tõendi tähtsus ongi tõendi vastuvõtmise ja kogumise vajalikkust põhjendav peamine asjaolu. Ringkonnakohtu arvates ongi maakohus kaitsja taotluste rahuldamata jätmisel lähtunud igati õigustatult nimelt tõendi tähtsusest A. Tali süüküsimuse lahendamisel. Samas ilmneb asja materjalidest, et mitte kõiki kaitsja taotlusi ei jätnud maakohus rahuldamata ning rahuldas kaitsja taotlused, mida pidas kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulisteks (I kd tl 82-84). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka A. Tali väidet, nagu ei oleks ta ravimite tarvitamise tõttu olnud võimeline teostama enese kaitseõigust. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ravimid väljastati A. Talile vastava spetsialisti poolt ning seega puudub igasugune alus kahelda nende ohutuses A. Tali tervisele ja käitumisele. Ka nähtub kohtuistungi protokollidest, et A. Tali on kohtuistungitest aktiivselt osa võtnud. Nii näiteks on A. Tali esitanud kohtuistungil V.T. e hulgaliselt küsimusi (I kd tl 182). Ka on A. Tali osalenud aktiivselt I.M. i (I kd tl 189 p), K.K. i I kd tl 194) ja I.M. (I kd tl 201 p) küsitlemisel. Nimetatu viitab ringkonnakohtu arvates üheselt sellele, et A. Tali poolt ravimite tarvitamine ei seganud teda kohtuistungitel toimuvast arusaamast ja oma kaitseõigust teostamast. Lisaks oli A. Tali kaitseõigus tagatud tema kaitsja viibimisega kohtuistungitel. Puutuvalt A. Tali väitesse, mille kohaselt maakohus tegi tema suhtes sundtoomise määruse olukorras, kus ta ei olnud võimeline kohtuistungil osalema, märgib ringkonnakohus järgmist. 20 12. detsembril 2019 keeldus A. Tali osalemast maakohtus toimuval kohtuistungil, viidates seljavalule ja unisusele (I kd tl 172). 12. detsembril 2019 on Viru Vangla arsti poolt väljastatud tõend nr 3483, milles arst on väljendanud seisukohta, et A. Tali tervislik seisund võimaldab tal osaleda kohtuistungil (I kd tl 170). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on maakohus, pärast Viru Vanglast sellekohase informatsiooni saamist, kohaldanud A. Tali suhtes sundtoomist, et tagada tema osalemine kohtuistungil (I kd tl 204, tl 162). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd Viru Vangla arst ei näinud takistusi A. Tali osalemiseks kohtuistungil, siis oli maakohtu otsustus toimetada A. Tali kohtuistungile sundkorras, igati õigustatud ning mingit menetlusõiguslikku rikkumist ringkonnakohus maakohtu taolises tegevuses ei näe. Kindlasti aga ei näita kohtu taoline tegevus kohtu ebaobjektiivsust või eelarvamuslikku suhtumist A. Tali isikusse. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme sellegagi, et kuulas V.T. üle

§ 69

lg 1 sätestatud kaugülekuulamise teel.

§ 69

lg 1 kohaselt võib menetleja korraldada tunnistaja ülekuulamise kaugülekuulamise teel, kui tunnistaja vahetu ülekuulamine on raskendatud või põhjustab ülemääraseid kulutusi või kannatanu või tunnistaja kaitsmist silmas pidades. 9. detsembril 2019 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on V.T. avaldanud kohtule, et ei saa kohtuistungil füüsiliselt viibida, kuna tal on kodus 3 aastane laps. Ka põhjendas V.T. taotlust kaugülekuulamiseks transpordiühenduse puudulikkusega Jõhvi ja Pärnu vahel. Kohtuistungi helisalvestiselt nähtuvalt on maakohus lugenud V.T. poolt esitatud põhjendusi kaugülekuulamise läbiviimiseks aktsepteeritavateks ning teostanud V.T. ülekuulamise kaugülekuulamise teel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise otsustusega ning leiab, et maakohus ei ole taoliselt tegutsedes rikkunud

§ 69lg 1 ega § 287 lg 5 sätteid.

Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide etteheitega, nagu takistanuks kaugülekuulamiseks kasutatud tehniline taristu neil korralikult V.T. t küsitleda. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kaitsja küsitlenud V.T. t 30 minuti ja süüdistatav 7 minuti vältel, kusjuures ei kaitsja ega süüdistatav pole esitanud ühtegi märkust ülekuulamise läbiviimisel esinevate tehniliste probleemide kohta. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et apellantide sellekohased väited on otsitud ning kohus tagas apellantidele korrektse võimaluse V.T. küsitlemiseks, mida apellandid ka aktiivselt kasutasid. 21 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole A. Tali kriminaalasja arutamisel rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ning seetõttu puudub ka vajadus kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. A. Tali süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks A. Tali süüdistuses, sest need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi A. Talile süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud süüdistuses toodud kuriteoepisoodides uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise A. Tali süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonides korratakse sisuliselt neid argumente, mida A. Tali ja tema kaitsja on A. Tali kaitseks juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt

§ 342

lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonides toodule märgib ringkonnakohus järgmist. V.T. ähvardamine Ringkonnakohtu arvates on A. Tali apellatsiooni põhiväide (millega on nõustunud ka kaitsja) ja millele tuginedes taotleb süüdistatav enese õigeksmõistmist V.T. ähvardamises see, et

1. septembril 2017 toimus V.T. ja tema vahel ühekordne peretüli, mille käigus ta kasutas ebaviisakaid väljendeid. A. Tali väidete kohaselt olid nad V.T. ga perekondlikus ja sõbralikus suhtes ning V.T. puudus alus teda karta. Kolleegiumi hinnangul on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et lahkhelid V.T. ja A. Tali vahel 2017 septembris algasid sellest, et V.T. soovis sõita koos noorema pojaga I.M. e Iisakusse külla. A. Tali aga sellega nõus ei olnud, soovides, et V.T. jääks koju. Seejuures on V.T. prokuröri küsimusele vastates väitnud, et A. Tali vastasseis oli tingitud tema soovist hoida V.T. kogu aeg enda kontrolli all. 22 V.T. ütluste kohaselt päev pärast I.M. juurde jõudmist lülitas viimane tema telefoni välja, sest ta nägi kuidas A. Tali talle kogu aeg helistas. Samas ta kartis tagajärgi, mis telefoni väljalülitamisele võivad järgneda. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et A. Tali apellatsioonis esitatud väide, nagu poleks V.T. taolisi ütlusi andnud, on põhjendamatu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on V.T. prokuröri küsimustele vastates selgitanud, et I.M. juurde jõudes oli tal telefon kuskil päev sisse lülitatud ja I lülitas selle välja (I kd tl 179). A. Tali ütluste kohaselt kaotas ta V.T. ga sideme
2. septembril 2017 peale lõunat. A. Tali selgitas, et varasemalt olid nad läinud tülli sellepärast, et V.T. soovis minna sõbranna juurde, kuid kuna poeg X oli haige, siis tema keelas minna. V.T. aga otsustas ikkagi minna sõbranna juurde. Ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks A. Tali apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks maakohus põhjendamatult väitnud, et ta oli V.T. ja I.M. suhtlemise vastu. A. Tali kohtuistungil antud ütlustest nähtub üheselt, et ta oli vastu V.T. soovile sõita sõbranna I juurde, s.o suhtlemisele sõbrannaga. Ringkonnakohus leiab, et nimelt sellises kontekstis ongi maakohus oma otsuses viidanud I.M. e. Samas asjaolu, et I., kelle juurde V.T. soovis sõita, osutus I.M. , ei muuda olematuks fakti, et A. Tali oli vastu V.T. soovile sõita I juurde ja temaga suhtlemisele. A. Tali ütluste kohaselt, kuivõrd ühendus V.T. ga katkes, pöördus ta järgmisel päeval A.M. poole palvega panna Facebooki üles teade, et V.T. lülitaks telefoni sisse. V.T. sellele ei reageerinud. A. M helistas ka V.T. vanemale pojale ja V.T. vanaemale, kuid nemad vastasid, et ei tea V.T. asukohta. Seejärel esitas A.M. tema palvel tagaotsimisteate Ida Politseiprefektuurile.
3. septembri 2017 hommikul sai teada, et politsei leidis V.T. eelmisel päeval üles ja ta oli I.M. juures külas. Oma ülalkirjeldatud tegevust on A. Tali kohtuistungil ja ka apellatsioonis põhjendanud murega V.T. ja temaga kaasas olnud lapse pärast (A. Tali väidete kohaselt paljugi mis võib juhtuda). Ringkonnakohus leiab, et A. Tali kirjeldatud käitumise ainsaks motiiviks ei olnud kindlasti vaid mure V.T. ja lapse pärast. Kolleegiumi arvates oli A. Tali käitumise motiiviks pigem soov hoida V.T. oma kontrolli all. Taolisele järeldusele annavad aluse V.T. ütlused, mille kohaselt A. Tali püüdis igati tema käitumist enda kontrolli all hoida. Ringkonnakohus leiab, et taolisele soovile viitab üheselt ka A. Tali käitumine alates hetkest kui ta kaotas sideme V.T. ga. A. Talile oli teada asjaolu, et V.T. soovib sõita sõbranna I juurde Iisakusse. Olukorras kus nimetatud asjaolu oli A. Talile teada, puudus ringkonnakohtu arvates tal vajadus taolise drastilise otsuse vastuvõtmiseks, nagu seda oli tagaotsimisteate esitamine. Loogiline olnuks järeldada, et vaatamata A. Tali keelule sõitis V.T. siiski sõbranna juurde Iisakusse ning kuivõrd telefon on välja lülitatud, siis ei soovi V.T. A. Taliga suhelda. 23 Ringkonnakohtu arvates A. Tali nimetatut ka järeldas, sest vastasel korral jääb arusaamatuks, miks esitas A.M. teate V.T. tagaotsimiseks nimelt Ida Politseiprefektuurile (sõbranna I. Siinjuures on tähelepanuvääriv ka asjaolu, et kuigi V.T. vanem poeg ja V.T. vanaema väitsid A. Talile, et ei tea V.T. asukohta, ei pidanud nemad vajalikuks alustada V.T. tagaotsimist. Veelgi enam, nemad ei tundnud isegi muret V.T. pärast. Vaatamata taolisele teadmisele pidas aga A. Tali ikkagi vajalikuks teatada V.T. kadumisest, s.o ta püüdis igati teha kindlaks V.T. asukohta ja saada temaga kontakt ning seda selleks, et säilitada kontroll V.T. üle. Ringkonnakohtu arvates oli
4. septembriks 2017 seega kujunenud olukord, kus V.T. oli A. Tali keelust hoolimata sõitnud I.M. juurde ning katkestanud telefoni väljalülitamisega A. Taliga suhtlemise. Siinjuures on tähelepanuväärivad V.T. ütlused, et ta kartis tagajärgi, mis võivad telefoni väljalülitamisega kaasneda (I kd tl 179). Teisalt oli A. Tali vihane V.T. e peale, et viimane oli tema keelust hoolimata sõitnud sõbrannale külla ja katkestanud seejuures suhtluse A. Taliga s.o A. Talil puudus kontroll V.T. tegevuse üle. Ringkonnakohtu arvates ei saa tekkinud olukorrale hinnangu andmisel jätta tähelepanuta ka asjaolu, et A. Tali ja V.T. abielu oli augustis 2017 Pärnu Maakohtu poolt lahutatud (kuigi kohtuotsus polnud jõustunud). Seega, arvestades
5. septembriks 2017 väljakujunenud olukorda, A. Tali poolt telefonivestlustes V.T. ga kasutatud väljendite sisu (nakatada HIV viirusese, „rivi teha“ jne) ja nende rohkust ning A. Tali äärmiselt agressiivset kõnemaneeri vestlustes V.T. ga, leiab ringkonnakohus, et A. Tali poolt kasutatud väljendite näol ei olnud tegemist peretüli käigus mõtlematult väljaöeldud viisakuse piire ületavate väljenditega, vaid üheselt mõistetavate ähvardustega V.T. aadressil. Esitatud ähvarduste täideviimist oli aga V.T. igati alust karta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis asjas nr 1-19-1849 leidnud, et KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isikuvõi varavastase süüteo (nt KarS §-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus; 24 ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud põhimõtetest lähtuvalt ongi maakohus analüüsinud A. Tali ja V.T. vahel
6. septembril 2017 toimunud telefonivestluste sisu ning tulnud õigele järeldusele, et A. Tali on toime pannud V.T. suhtes KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on kohtuotsuses välja toonud, millised A. Tali poolt telefonivestlustes esitatud konkreetsed väljendid sisaldasid tema poolset ähvardust tekitada V.T. e kehavigastusi, tema tapmist ning vara rikkumist või hävitamist ( I kd tl 261). Siinjuures märgib ringkonnakohus, et A. Tali väide, nagu ta ei oleks ähvardanud V.T. t kasutada vägivalda tema vanema poja suhtes, on ümberlükatud asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud telefonikõnest tulenevaga (II kd tl 15). Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud ka seda, miks oli V.T. põhjust suhtuda A. Tali poolt esitatud ähvardusi tõsiselt, s.o miks V.T. oli alust karta ähvarduste täideviimist ja seda ka objektiivse kõrvalt vaataja seisukohast lähtudes. Ringkonnakohtu arvates on alusetud A. Tali väited, et maakohus on põhjendamatult viidanud A. Talil väljaspool vanglat olemasolevatele kontaktidele teiste inimestega, kes tegutsevad A. Tali korralduste alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult nimetatud aspekti otsuses käsitlenud ning tulnud põhjaliku analüüsi tulemusena õigele järeldusele, et V.T. oli põhjendatud alus arvata, et A. Tali omab ka väljaspool kinnipidamisasutust kontakte isikutega, kes täidavad tema korraldusi ( I kd tl 259 p). Nimetatust tulenevalt on õige ka kohtu järeldus (V.T. kartis ähvarduste täideviimist A. Tali tuttavate poolt), et V.T. taoline kartus on eluliselt usutav. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on igati põhjendatult A. Tali süüdi tunnistanud V.T. ähvardamises. Apellatsioonis leiab kaitsja, et A. Talile esitatud süüdistuses märgitud ajavahemik, mil A. Tali V.T. t ähvardas, ei ole kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. A. Tali ei saanud V.T. t ähvardada
7. septembril 2017 kuni kella 15.00, sest juba kell 14.25 algas V.T. ülekuulamine politseitöötajate poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt algas V.T. ülekuulamine
8. septembril 2017 kell 14.25 (II kd tl 108). Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtuvalt helistas A. Tali
9. septembril 2017 V.T. e kell 14:16:
10. Kõne kestis 4 minutit ja 18 sekundit. Järgmisel korral on A. Tali helistanud V.T. e
11. septembril 2017 kell 18.31:41 ja see kõne kestis 21 sekundit (II kd tl 27). 25 Nimetatud tõenditest nähtub, et A. Tali ja V.T. vaheline telefonivestlus enne V.T. ülekuulamist
12. septembril 2017 lõppes kell 14:21:12 ning nimetatud hetkest kuni kella 15.00 A. Tali V.T. e helistanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada maakohtu otsust ajavahemiku osas, mil A. Tali helistas V.T. e ning viimast ähvardas. Ringkonnakohus loeb asjas kogutud tõenditega tuvastatuks, et A. Tali ähvardas V.T. t
13. septembril 2017 ajavahemikul 10:00 kuni 14:21.
14. Küll aga leiab kolleegium, et maakohtu poolt ekslik ajavahemiku märkimine, mil toimusid A. Tali telefonikõned V.T. e, ei näita kuidagi maakohtu erapoolikut suhtumist A. Talisse, nagu väidab seda apellatsioonis kaitsja. I. Mihkaylova ähvardamine Vaidlustades enda süüdi tunnistamist I.M. ähvardamises, leiab A. Tali, et I.M. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Süüdistatava arvates kinnitavad seda, et ta I.M. t ei ähvardanud, V.T. ütlused. A. Tali väidete kohaselt annab I.M. teda süüstavaid ütlusi kättemaksuks selle eest, et ta paljastas tema mineviku. Ringkonnakohus A. Tali taoliste väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, erinevalt A. Talist, et puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjendus lugeda I.M. ütlused mitteusaldusväärseteks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt langevad I.M. ütlused enne
15. septembrit 2017 toimunud sündmuste (ta sõitis V.T. e tema elukohta järgi, A. Tali püüdis V.T. ga telefoni teel kontakti saada, telefon lülitati välja, politsei ilmumine I.M. elukohta, jne) ja
16. septembril 2017 toimunud sündmuste osas ( A. Tali korduvad telefonikõned V.T. e pärast telefoni sisselülitamist, A. Tali ähvardused V.T. aadressil, pöördumine politsei poole) kokku V.T. ütlustega. Taoline kokkulangevus V.T. ütlustega suurendab kolleegiumi arvates oluliselt I.M. ütluste usaldusväärsust ja kinnitab nende tõelevastavust. Väär on ringkonnakohtu arvates ka A. Tali väide, nagu kinnitaksid V.T. ütlused, et ta ei ole I.M. t ähvardanud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on V.T. selgitanud, et pärast seda kui ta oli telefoni sisselülitanud, hakkasid A. Tali telefonikõned, kes sõimas ja ähvardas. V.T. ütluste kohaselt andis ta telefoni I. M. ja A. Tali hakkas ka teda ähvardama, kuid ta ei tea, millise sisuga ähvardused olid (I kd tl 179, 179 p). Ringkonnakohtu arvates ei ole V.T. taolistest ütlustest kuidagi võimalik järeldada, et A. Tali tegelikult I.M. t ei ähvardanud. V.T. on kohtuistungil otsesõnu väitnud, et pärast telefoni üleandmist I.M. e, hakkas A. Tali ka viimast ähvardama. Seega ei lükka V.T. ütlused millegagi ümber I.M. väiteid enda ähvardamise kohta A. Tali poolt. 26 Ringkonnakohus leiab, et A. Tali väide, nagu annaks I.M. teda süüstavaid ütlusi kättemaksuks, on A. Tali subjektiivne arvamus ja see ei põhine ühelgi kriminaalasjas kogutud tõendil. Ringkonnakohtu jaoks ei ole nimetatud väide ka eluliselt usutav. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli I.M. e teada V.T. soov esitada politseile avaldus A. Tali poolt tehtud ähvarduste kohta. Seega on mõistusepärane arvata, et I.M. „kättemaksuiha“, nagu seda väidab A. Tali, saanuks rahuldatud juba V.T. poolt politseile esitatud avaldusega. Sellest tulenevalt ei ole loogiline, et I.M. asunuks ka ise ja veel alusetult A. Talit süüstama, riskides seejuures saada valekaebuse esitamise eest kriminaalkorras karistada. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on A. Tali õigustatult süüdi tunnistanud ka I.M. ähvardamises. A. Tali süüdistus KarS § 274 lg 2 p 3 järgi Taotledes apellatsioonis A. Tali õigeksmõistmist KarS § 274 lg 2 p 3 järgi, leiavad apellandid, et A. Talile süüksarvatud kuriteo objektiivne ja subjektiivne teokoosseis ei ole täidetud. Taolist väidet põhistatakse apellatsioonides esmalt sellega, et A. Tali poolt küsimuse vormis esitatud väljendit „Annan sulle lõuga. Ei usu või?“ ei saa vaadelda ähvardusena I.M. i suhtes. Ka leiavad apellandid, arvestades A. Tali tervislikku olukorda ja I.M. i väljaõpet, et I.M. il puudus alus karta A. Tali poolt öeldud ähvarduse täideviimist. Ringkonnakohtu arvates puudub kriminaalasjas vaidlus selle üle, et
17. oktoobril 2017 ütles A. Tali I.M. ile laused „Annan sulle lõuga. Ei usu või?“. Ringkonnakohus leiab, tulenevalt A. Tali poolt kasutatud lausete mõttest, et maakohus on teinud õige järelduse, kui leidis, et taoliste lausetega ähvardas A. Tali I.M. i lõuga löömisega, s.o võimaliku kehavigastuse tekitamisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et öeldud ähvarduse olemust ei muuda see, mis vormis (antud juhul küsimuse vormis) A. Tali I.M. ile ähvarduse esitas. Taolisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses asjas nr 3-1165-
18. Nimetatud otsuses on leitud, et sõnaliselt väljendatud ähvardus ei pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka viisakas nentimises või mõista andmises. Ringkonnakohus leiab, et I.M. ile öeldud lausetega „Annan sulle lõuga. Ei usu või?“ andiski A. Tali kannatanule mõista, kuidas ta võib tegutseda. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Tali poolt I.M. ile öeldu näol on tegemist ähvardusega. 27 Ringkonnakohus arvates on käsitletava kuriteoepisoodi lahendamise seisukohalt keskseks küsimuseks see, kas A. Tali süüdistuse sisuks olevat tegevust saab hinnata ähvardamisena KarS § 120 tähenduses. Nimetatu jaatamiseks tuleb ringkonnakohtul vastata küsimusele, kas I.M. il oli alust karta A. Tali poolt öeldud ähvarduse täideviimist. Riigikohus on märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ringkonnakohus leiab, et hindamaks, kas I.M. il oli alust karta A. Tali ähvarduse täideviimist, ei saa süüdistatava poolt öeldut vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult oludest milles konkreetsed sündmused toimusid. A. Tali ütluste kohaselt viibis ta pärast enesevigastamist Viru Vangla meditsiiniosakonnas. Ta oli vigastusest tingituna kaotanud palju verd. Kuna tal oli verekaotuse tõttu halb olla, siis tüütas teda I.M. i nõudmine, anda välja mingi lusikatükk. Seepärast ta küsiski I.M. ilt, kas ta ei ole ammu lõuga saanud. Selles, et A. Tali tekitas
19. ja
20. oktoobril 2017 endale vasakusse kätte torkevigastuse ning ta seetõttu hospitaliseeriti, ei ole kriminaalasjas vaidlust. Enesevigastuse tagajärjel kaotas A. Tali verd ning ringkonnakohtu arvates on sellest tulenevalt igati usutav A. Tali väide, et ta tundis end
21. oktoobri 2017 hommikul halvasti. A. Tali enesevigastamisest ja tema tervisliku seisundi halvenemisest olid nende ütlustest tulenevalt teadlikud nii I.M. kui ka K. K. ja A.B. . Videosalvestiselt, millel on fikseeritud sündmused kambris, kus viibis A. Tali, nähtub, et valvurite sisenemisel lebab A. Tali voodis teki all ning kogu valvurite kambris viibimise ajal ta voodist ei lahku. Salvestiselt nähtuvalt kergitab A. Tali end vaid korraks küünarnukile ja heidab seejärel uuesti pikali. Mingeid agressiivseid või ähvardavaid liigutusi A. Tali valvurite suunas ei tee. Videosalvestiselt on nähtav ka see, et pärast kambrisse sisenemist liigub I.M. rahulikult A. Tali voodi ees edasi, tagasi. K.K. ja A.B. seisavad sellel ajal mõnevõrra kaugemal. Pärast seda kui A. Tali oli end videosalvestiselt nähtuvalt kergitanud küünarnukile ning midagi vangivalvurite suunas öelnud, valvurite kehaasend salvestiselt nähtuvalt ei muutu ning mingit muutust ei toimu ka nende kehakeeles. Pärast A. Tali lamavasse asendisse heitmist, seisavad valvurid kambris veel hetke paigal ning lahkuvad seejärel, A. Talile selga keerates, rahulikul kõnnakul kambrist. 28 Hinnates videosalvestiselt nähtuvat, on ringkonnakohtu arvates ilmne, et A. Tali ei püüdnudki, pärast ähvardavate lausete ütlemist I.M. ile, oma ähvardust täide viia. Taolist järeldust kinnitab üheselt asjaolu, et pärast ähvarduse lausumist jäi A. Tali voodile lamavasse asendisse. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd I.M. nägi A. Tali mitteründavat käitumist, siis puudus tal ka põhjus arvata, et A. Tali võiks oma ähvarduse selles väljendatud moel täide viia. Ringkonnakohtu arvates viitab asjaolule, et I.M. ei pidanudki võimalikuks A. Tali poolt esitatud ähvarduse täideviimist seegi, et kambrist lahkudes keerab I.M. A. Talile selja. Ringkonnakohus ei nõustu siinjuures maakohtu väitega mille kohaselt see, et A. Tali oli võimeline kasutama oma jäsemeid, võiski anda I.M. ile eelduse karta A. Tali poolt esitatud ähvarduse täideviimist. Üldteada on, et kui isik ei ole halvatud või teadvusetu, siis ta on võimeline liigutama oma käsi ja jalgu. Taolise võime olemasolu ei anna veel alust eelduseks, et isik kasutab käsi ja jalgu kellegi ründamiseks. Taolise eelduse jaatamiseks tuleb hinnata, nagu ringkonnakohus ülal juba märkis, kujunenud olukorda, eelkõige aga ähvardaja konkreetset käitumist. Arvestades esmalt A. Tali tervislikku olukorda (verekaotusest tingitud teatud jõuetus), tema asendit kambris, agressiivsete liigutuste mittetegemist) ning teisalt I.M. i poolt A. Tali kirjeldatud olukorrast arusaamist (teadis enesevigastamisest, nägi A. Tali lamavana, ei toimunud agressiivseid liigutusi), aga ka I.M. i käitumist kambris ja sealt lahkumisel, leiab ringkonnakohus, et I.M. il puudus alus karta A. Tali poolt esitatud ähvarduse täideviimist. Ringkonnakohtu arvates ei olnud
22. oktoobril 2017 A. Tali kambris kujunenud mitteründavas olustikus A. Tali poolt öeldud ähvarduses midagi sellist mis tavaarusaama kohaselt peaks tekitama objektiivses kõrvaltvaatajas tõsiselt võetava kartuse tervisekahjustuse saabumis ees. Tegemist oli ärritunud kinnipeetava ebaadekvaatse väljaütlemisega, mis ei olnud öeldud tegeliku ähvarduse eesmärgil. Ringkonnakohtu arvates puudus I.M. il ka alus kartuseks, nagu võiks A. Tali millalgi hiljem oma ähvarduse täide viia. Ainuüksi asjaolu, et A. Talile on karistuseks mõistetud eluaegne vangistus ja I.M. oli kuulnud, et A. Tali on varasemalt rünnanud kaaskinnipeetavaid ja ka vangivalvureid, ei anna kolleegiumi arvates alust taolise reaalse ohu jaatamiseks. Seda enam, et I.M. ei osanud kohtuistungil esile tuua ühtki konkreetset juhtumit, mis oleks seotud A. Tali poolt toimepandud rünnakuga vangivalvurile. Ringkonnakohus leiab, et I.M. ei pidanudki taolist ohtu reaalseks. Nimetatule viitab juba seegi, et I.M. ei taotlenud enda ümberpaigutamist teise üksusesse, selleks et vältida edaspidiseid kokkupuuted A. Taliga. I.M. i ütluste kohaselt on ta ka pärast
23. oktoobrit 2017 toimunud vahejuhtumit A. Taliga tööalaselt suhelnud ning mingeid konflikte nende vahel toimunud ei ole. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd I.M. il puudus alus karta A. Tali poolt öeldud ähvarduse täideviimist, siis ei ole täidetud KarS § 274 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis ning A. Tali tuleb nimetatud süüdistuses õigeks mõista. 29 Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel järgmist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kasutas A. Tali oma ametikohustusi täitnud I.M. i suhtes ebatsensuurset väljendit, mis oma sisult võis ringkonnakohtu arvates olla I.M. i suhtes solvav. Seega võib kõne alla tulla süüdistatava vastutus KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteo eest, s.t võimuesindaja solvamises. Samas ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos. Kriminaalasjas on võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes oletatav seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kasutas A. Tali I.M. i suhtes eeldatavalt solvavat väljendit
24. oktoobril
25. KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil. Seega, kuivõrd väärteomenetluse alustamine A. Tali suhtes on aegumise tõttu võimatu, tuleb A. Tali süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista. Menetluskulu Apellatsioonist tulenevalt ei ole A. Tali nõus kaitsja A. Sirendile õigusabi osutamise eest hüvitatud ja temalt väljamõistetud õigusabi kulude suurusega. A. Tali arvates see, et advokatuur ei leidnud talle riigi õigusabi korras kaitsjat ja kaitsja leidmiseks tõstis õigusabi osutamise hinda, ei ole tema süü. „Advokaadile riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lg 2 kohaselt kui Eesti Advokatuuril ei õnnestu tavapärases korras leida riigi õigusabi osutamiseks advokaati võib advokatuuri kantsler ühekordselt kehtestada advokaadile makstavale tasule koefitsiendi 1,5 kuni 2 korda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tekkis vajadus määrata A. Talile riigiõigusabi korras uus kaitsja hetkel kui kohus arutas kriminaalasja kohtuistungil ning A. Tali oli varasemalt taandanud teda varem riigi õigusabi korras kaitsnud advokaadid G.-J. Pello ja A. Matvejevi ning lõpetanud lepingu advokaat R. Sprengkiga. Eesti Advokatuuri esildise kohaselt muutis A. Talile riigi õigusabi korras kaitsja leidmise raskeks see, et tegemist oli mahuka kriminaalasjaga milles üldmenetluse istungid olid juba määratud ning advokatuuril oli keerukas leida kaitsjat, kellele sobiksid kõik määratud istungipäevad. Ringkonnakohus nõustub advokatuuri sellekohaste põhjendustega ning leiab samuti, et õigusabi katkematu osutamise tagamiseks oli põhjendatud kehtestada kaitsjale makstavale tasumäärale koefitsient 1,
26. 30 Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused ja kord“ näeb taolise võimaluse ette ning kuivõrd taolise olukorra tingis suuresti A. Tali enese käitumine, siis tuleb A. Talil

§ 180

lg 1 tulenevalt hüvitada kaitsjatasud 1,5 kordselt.

§ 191

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Arvestades A. Tali õigeksmõistmist tema süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 ringkonnakohtu poolt, muudab kriminaalkolleegium maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelsel uurimisel A. Talile osutatud õigusabi eest on menetleja poolt peetud põhjendatuks ning hüvitatud advokaat Gerda-Johanna Pellole kokku 386,40 eurot (II kd tl 73,76). Kohtumenetluses on maakohus lugenud põhjendatuks ja mõistlikuks kaitsjatasu järgmiselt: G.-J. Pellole õigusabikulu summas 434,40 eurot (II kd tl 11); Deniss Matvejevile õigusabikulu summas 67,44 eurot (II kd tl 43); Andrei Matvejevile õigusabikulu summas 618 eurot (II kd tl 78) ja 48 eurot (II kd tl 122), kokku 666 eurot; Ahto Sirendile õigusabikulu summas 2940,12 eurot (II kd tl 225) ja 1029,60 eurot, kokku 3969,

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab samuti, et süüdistatava kaitsjate poolt esitatud tasutaotlused on põhjendatud ja mõistlikud ning seega on maakohus need põhjendatult rahuldanud. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. Käesoleva kohtuotsusega mõistab ringkonnakohus A. Tali õigeks süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. Kuna kaitsjatasu taotlustest ei nähtu, milline osa kaitsjatasude summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles A. Tali ringkonnakohtu poolt õigeks mõistetakse, tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahuga, leiab kolleegium, et kaitsjatasu summast puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegu 1/
2. 31 Maakohus on lugenud põhjendatuks ja rahuldanud A. Talile riigi poolt määratud kaitsjate õigusabikulud summas 5523,96 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb A. Talilt määratud kaitsjate poolt osutatud õigusabi tasust 5523,96 eurost A. Talilt riigi kasuks välja mõista 2/3, s.o 3682,64 eurot ja õigusabi tasust 1/3, s.o 1 841,32 eurot tuleb jätta riigi kanda.
3. septembril 2020 esitas kaitsja A. Sirendi taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 758,16 euro suuruses summas, sh käibemaks 126,36 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, A. Taliga konsulteerimisele ja apellatsiooni koostamisele kokku 360 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 486 eurot, millele lisandub käibemaks. Taotlusest nähtuvalt on kaitsja taotlenud Korra § 151 lg 1 p 5 alusel hüvitada talle sõiduks marsruudil Tallinn Jõhvi kulunud aeg 54 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Korra § 17 lg 1 kohaselt taotleb kaitsja hüvitada talle sõidukulud, mida ta kandis sõiduki kasutamisel sõiduks marsruudil Tallinn- Jõhvi-Tallinn kokku 168 kilomeetrit, summas 100,80 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja proportsionaalne ning see kuulub hüvitamisele.
4. oktoobril 2020 esitas kaitsja riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 509,40 euro suuruses summas, sh käibemaks 84,90 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja A. Taliga konsulteerimisele 75 minutit ja apellatsioonikohtu istungil osalemisele 90 minutit, kokku 165 minutit mille eest kaitsja palub hüvitada 223,50 eurot, millele lisandub käibemaks. „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused ja maksmise kord“ (Kord) § 6 lg 4 tulenevalt lähtutakse tasu arvestamisel kohtuistungil osalemise eest kohtuistungi protokollis esitatud või muudest asjapuutuvatest materjalidest. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis
5. oktoobril 2020 toimunud ringkonnakohtu istung ajavahemikul 10:02 kuni 11:02, s.o 2 pooltundi. Korra § 6 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamisel kriminaalasja kohtuistungil, 27 eurot iga poole tunni kohta. Kuivõrd ringkonnakohtu
6. oktoobri 2020 kohtuistung kestis 2 pooltundi, s.o 60 minutit, mitte 90 minutit nagu kaitsja on märkinud tasutaotluses, siis kuulub kaitsjale väljamakstava tasu 32 suurus vähendamisele 30 minuti võrra, s.o 48.60 euro võrra (27X1,5=40,5 eurot + k/m 8,1 eurot)) Seega tuleb kaitsja tasu suuruseks kohtuistungil osalemise eest (koefitsient 1,5) määrata 81 eurot, millele lisandub käibemaks 16,20 eurot. Korra § 151 lg 1 p 5 alusel taotleb kaitsja hüvitada talle sõiduks marsruudil Tallinn-TartuTallinn kulunud aeg 90 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Korra § 17 lg 1 kohaselt taotleb kaitsja hüvitada talle sõidukulud, mida ta kandis sõiduki kasutamisel sõiduks marsruudil Tallinn- Tartu-Tallinn kokku 370 kilomeetrit, summas 111 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded, välja arvatud ülalmainitud tasu kohtuistungil osalemise eest, on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Ülaltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaitsja
7. oktoobril 20202 esitatud tasutaotluse summas 460.80 eurot milles sisaldub käibemaks 76.80 eurot. Kokku kuulub kaitsjale seoses õigusabi osutamisega A. Talile apellatsioonimenetluses 1218,96 eurot, seal hulgas käibemaks 203,16 eurot.

§ 185

lg 1 kohaselt kui ringkonnakohus teeb ühe

§ 337lg 1 p 2-4 nimetatud lahendi, kannab menetluskulud riik.

Kuivõrd käsitletavas kriminaalasjas tegi ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p 2 ettenähtud lahendi, siis tuleb kaitsjale hüvitatav summa jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm 33