KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 10. september 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. 3.

1. Poolte vahel laenulepingu sõlmine pole tõendatud. Kostja ei olnud varasema tsiviilasja menetlusosaline, seega ei ole selle otsuse järeldused talle siduvad. Võimalik kirjavahetus kompromissi sõlmimiseks hageja ja Q esindaja vahel ei tekita kohustusi kostjale. Esitatud väidetest ja tõenditest lähtuvalt ei ole ka muud võlasuhet (käsundus- või seltsinguleping) poolte vahel. Võimalikud kokkulepped sõlmiti Q ja hageja vahel. Maakohus järeldas hageja selgitustest ja poolte esitatust, et hageja tegi makse valele isikule (kostja), kuigi võimalik tehing kaatri soetamiseks ja kasutamiseks oli tal tegelikult Q-ga. 3.
2. Maakohus leidis VÕS §-de 1027–1029 alusel, et hageja makseid kostjale tuleb käsitleda alusetult tehtud maksetena. 3.
3. Maakohus kohaldas TsÜS § 147 lg-d 1, 2 ja § 151 lg 1 ning leidis, et hagi on aegunud. 3.3.
4. Kostja
5. jaanuari 2021 selgituse kohaselt pidi hagejale olema arusaadav ning selge, et liisingueseme sissemakse ja liisingumaksete raha tasumise kokkulepe sõlmiti Q-ga. Soorituse tegemine kostja pangakontole ei saanud luua eraldi võlasuhet hageja ja kostja vahel. Hageja teadis seda
6. aastal maksete tegemise ajal. Sama kinnitas ka varasemas tsiviilasjas esitatud seisukoht, kus hageja tõlgendas vaidlusalust summat kui makset Q-le läbi kostja. Nii teadis hageja juba maksete tegemise ajal, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu ning nõue muutus sissenõutavaks vastavalt
7. mail ja
8. augustil
9. 3.3.
10. Isegi kui lähtuda sellest, et hageja ei teadnud maksete tegemise ajal, et tal puudub alus maksete tegemiseks kostjale, siis hiljemalt
11. märtsil 2016, kui Q esitas nõude hageja vastu varasemas tsiviilasjas vallasasjade valduse väljanõudmiseks, pidi hageja aru saama, et Q-ga sõlmitud kokkulepet ei täideta selliselt nagu hageja oli aru saanud ning ta oli kostjale kandnud 11 300 eurot alusetult. Kui maksete tegemise ajal hageja ei teadnud ega pidanud teadma, et ta tegi makse valele isikule, siis algas aegumistähtaeg hiljemalt
12. märtsil 2016 ning hagi esitamise ajaks
13. juulil 2019 oli nõue ikkagi aegunud. POOLTE SEISUKOHAD
14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 4.
15. Esiteks jättis maakohus tähelepanuta kostja
16. jaanuari 2020 vastuse hagile ja hageja
17. jaanuari 2020 selgituse, millest nähtub, et pooled vaidlesid, kas tähtajatust laenulepingust tulenev nõue aegus enne hagi esitamist. Kostja tõlgendus poolte õigussuhtele ühtis hageja käsitlusega, et hagejal on tähtajatust laenulepingust tulenev nõue kostja vastu. 4.
18. Teiseks jättis maakohus hindamata varasema tsiviilasja kohtuotsuse, milles tuvastati, et Q vastu ei saa hagejal nõuet olla, sest hageja kandis raha kostjale. Lisaks märkis kohus selles otsuses, et hageja käsitles
19. septembri 2015 e-kirjas ülekannet kostjale kui tähtajatut laenu ja seega oli lepingu pooleks kostja. 4.
20. Kolmandaks tugines maakohus tõendite asemel poolte lepinguliste esindajate selgitustele, kuid jättis tähelepanuta hageja esindaja seletuse, mille kohaselt leppisid pooled
21. aastal tehinguid tehes suuliselt kokku selles, et Q sõlmib liisingulepingu. Kostja Q osaniku ja juhatuse liikmena ei saa liisinglepingu sissemakset lepingu lõppemiseni kasutada, mistõttu laenab hageja talle tähtajatult sama summa. Pooled leppisid kokku, et raha ei laenata Q-le, vaid hageja annab tähtajatu intressita laenu kostjale.
22. Kostja vaidleb kaebusele vastu. 3

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest vaidlusaluste ülekannete tegemise ja varasema tsiviilasja menetluse kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et hageja nõue on aegunud. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Kaebuse esimene väide on ainetu. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike käsitlustega ja kohaldab seadust ise (

§ 436lg 7, vt nt Riigikohtu 13.

novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-505, p 20.3 esimene lõik). Seega pole oluline, kas kostja hindas hagile vastates õigussuhet laenuna või alusetu rikastumisena. Maakohus tuvastas õigesti vaidluse asjaolud ja andis neile ise õigusliku hinnangu. 9. Kaebuse teine väide pole põhjendatud. Maakohus otsustas vaidlustatud otsuse p-s 22 õigesti, et varasema tsiviilasja kohtuotsuse järeldused ei ole kostjale siduvad. Jõustunud kohtuotsus on

§ 457lg 1 järgi kohustuslik menetlusosalistele.

Vaidlustamata asjaoludel ei olnud kostja varasema tsiviilasja pool ega muu menetlusosaline. Samuti ei saa tuleneda kostjale õigusi ja kohustusi varasema tsiviilasja poolte esindajate kirjavahetusest. 10. Kaebuse kolmas väide ei ole samuti põhjendatud. Maakohus ei tuginenud esindajate seletustele kui tõenditele, vaid käsitles neid asjaolude esiletoomisena. Selle tulemusel leidis kohus õigesti, et hageja enda esile toodud asjaoludest nähtub hageja teadmine kostjale tehtud maksete alusetusest. Sama oli väitnud ka kostja. Kirjeldatud olukorras polnud pooltel vaja esitada tõendeid kaatri liisimise ja sellega seonduvate asjaolude kohta (

§ 231lg-d 2 ja 4).

Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise: kui hageja väitis poolte vahel laenulepingu sõlmimist, siis tuli hagejal see väide tõendada (

§ 230lg 1 esimene lause).

Vaidlustatud otsuse p-des 19–23 tegi maakohus põhjendatud järelduse, et hageja ei tõendanud laenulepingut ega muud lepingulist suhet poolte vahel.

1. Kokkuvõtvalt kvalifitseeris maakohus hageja nõude õigesti alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks (eelkõige VÕS § 1028 lg 1). Viidatud nõue aegub TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolme aastat möödumisel ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja teadis juba maksete tegemise ajal, et kostja pole õige saaja. Aegumise hindamisel pole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust, vaid rikastumisest saadakse vähemalt üldjuhul teada iga makse tegemisel (vt Riigikohtu
2. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 22 ja seal viidatud varasem praktika). Maakohtu järeldus on viidatuga kooskõlas. Seega on hageja põhinõue aegunud. TsÜS § 144 kohaselt on aegunud ka viivise nõue. Kostja taotles aegumise kohaldamist ja maakohus jättis hagi põhjendatult aegumise tõttu rahuldamata (TsÜS § 142 lg 1 ja § 143).
3. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulud määrab

§ 177lg 2 järgi rahaliselt kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) 4