← Eesti

2-18-11617/19

Obsah (11)§ 657§ 173§ 238§ 652§ 392§ 4§ 230§ 231§ 367§ 163§ 162

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 10. september 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja märkis, et kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 3.

  1. Esmalt kontrollis maakohus VÕS § 164 lg-te 1 ja 2 ning § 170 alusel, kas nõue on kehtivalt hagejale loovutatud. Maakohus tuvastas nõude loovutamise kokkuleppe ning hageja teate ja sellele saadetud kostja vastuse põhjal, et esialgse võlausaldaja võimalikud nõuded kostja vastu on kehtivalt hagejale loovutatud. 3.
  2. Edasi kontrollis maakohus, kas on täidetud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused. Maakohus tuvastas, et esialgne võlausaldaja tegi kostja pangakontole
  3. septembril 2017 ülekande 1500 eurot. Samas ei ole hageja põhistanud ega tõendanud, mille katteks esialgne võlausaldaja selle summa üle kandis. Eeltoodust tulenevalt on VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise teine eeldus täitmata ja hagi ei ole võimalik põhinõude osas rahuldada. 3.
  4. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jäi rahuldamata ka viivise nõue. 3.
  5. Rahuldamata jäi ka sissenõudmiskulu nõue, sest maakohus ei tuvastanud, et kostjal on kohustus 1500 eurot hagejale või esialgsele võlausaldajale tagastada. POOLTE SEISUKOHAD
  6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 4.
  7. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: 4.1.
  8. Esiteks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 1028 lg
  9. Hageja põhistas maakohtus, et puudus leping, mille täitmiseks vaidlusalune summa üle kanti. Hageja täpsustas kaebuses, et kostja ja esialgse võlausaldaja vahel oli mitmeid õigussuhteid, sh laenuleping, mis aga oli juba enne vaidlusalust ülekannet täidetud. Seega teostas esialgne võlausaldaja ülekande olematu kohustuse täitmiseks ja kostja rikastus alusetult esialgse võlausaldaja arvelt. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks ei pea hageja tõendama, et rikastamine on toimunud kohustuse eest, mida ei ole, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Alusetu rikastumise sätete alusel saab üleantu tagastamist nõuda ka juhul, kui rikastamine on toimunud ekslikult. Sama põhimõtet järgib tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 90 lg
  10. 4.1.
  11. Teiseks jaotas maakohus valesti tõendamiskoormise. Hageja tõendas alusetu soorituse tegemise kostjale. Seejärel oli kostja kohustus tõendada, et tal on õigus keelduda saadut tagastamast. Kostja esitas allkirjastatud laenulepingu, kuid lepingu allkirjastamine ei too kaasa pooltele õiguslikke tagajärgi, vaid kostja pidi tõendama laenusumma üleandmise esialgsele võlausaldajale. Kostja seda asjaolu ei tõendanud, vaid esitas vastuolulisi väiteid. 4.
  12. Ringkonnakohtu menetluses selgitas hageja täiendavalt, et ta käsitleb varasema laenulepinguna
  13. juuni 2017 lepingut nr 1705, mille alusel andis kostja esialgsele võlausaldajale laenu 8000 eurot. Esialgne võlausaldaja oli kohustatud tagastama laenu ja tasuma intressi (kokku 8900 eurot) hiljemalt
  14. septembril 2017, mille katteks tegi
  15. ja
  16. septembril 2017 ülekanded 4000 eurot ja 4900 eurot. Lisaks tegi ta raamatupidaja eksimuse tõttu vaidlusaluse ülekande, millega soovis täita sama laenulepingut. Hiljem selgus, et sellist kohustust ei olnud. Hageja hinnangul kohaldub alusetu rikastumise õigussuhtele Eesti õigus.
  17. Kostja vaidleb kaebusele vastu. Ta leiab jätkuvalt, et esialgne võlausaldaja täitis
  18. veebruari 2017 laenulepingust tuleneva kohustuse. Kostja hinnangul kohaldub alusetu rikastumise õigussuhtele Soome õigus, sest viidatud laenulepingu p-s 8.1 lepiti kokku selle kohaldamises. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja uutele väidetele seoses lepinguga nr
  19. 3

(7)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse põhivõla, viivise ja sissenõudmiskulust 40 euro saamiseks esitatud nõuete rahuldamata jätmise osas ning rahuldab need nõuded (

§ 657lg 1 p 2).

Sissenõudmiskulust 200 euro hüvitamise nõudes jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ringkonnakohtu esitatavatel põhjendustel (

§ 657lg 1 p 2¹).

Samuti muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3 esimene lause).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad ise oma senised menetluskulud.

  1. Hageja esitas koos
  2. juuli 2021 menetlusdokumendiga
  3. ja
  4. septembri 2017 maksekorraldused, mis on varem esitatud
  5. veebruari 2021 menetlusdokumendi lisadena (dtl 109, 111). Korduvalt esitatud tõendid jätab kohus

§ 238lg 1 p 2 alusel vastu võtmata.

8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest 1500 euro ülekandmise ja nõude hagejale loovutamise kohta. Samuti pole praegu enam vaidlusalune, et kostja ja esialgse võlausaldaja vahel oli mitmeid erinevaid õigussuhteid, mille käigus nad tegid vastastikku rahalisi sooritusi.

  1. Ringkonnakohus alustab kaebuse lahendamist küsimusest, kas poolte uued väited on lubatavad (järgnevas p 10). Seejärel saab kontrollida, kas maakohus lahendas asja põhjendatult Eesti õiguse järgi (p 11) ja kas alusetu rikastumise sätete alusel põhinõude rahuldamise eeldused on täidetud (p 12). Kui hageja on vastavad eeldused täitnud, siis saab järgmiseks hinnata, kas kostja omakorda on järginud talle langevat tõendamiskoormist ja tõendanud, et tal on õigus saadu endale jätta (p 13). Lõpuks lahendab kohus kõrvalnõuded, st viivise nõude ja kohtueelse õigusabikulu hüvitamise nõude (p-d 15 ja 16).
  2. Poolte uued väited apellatsioonimenetluses on lubatavad. 10.
  3. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks poolte uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud (

§ 652lg 1 p 2).

Uute väidete esitamise üks võimalik alus on menetlusõiguse normi oluline rikkumine maakohtus (

§ 652lg 3 p 2).

Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. 10.2. Kohtu selgitamiskohustuse ulatus on erinev ja oleneb konkreetse vaidluse asjaoludest. Kostja ja esialgse võlausaldaja vaheliste õigussuhete üksikasjad tuli välja selgitada nii kohaldatava õiguse määramiseks kui ka hageja väidetava sooritusega seonduva tuvastamiseks (pikemalt järgnevas p 11). Maakohus ei selgitanud nende ülesannete täitmiseks asjaolusid välja piisavas ulatuses, millega rikkus

§ 392lg 1 p-te 3 ja 4¹.

Need rikkumised on olulised, sest võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi. 10.

  1. Lisaks ei tohi kohtu selgitused olla eksitavad. Hagejale võis maakohtu
  2. oktoobri 2018 ja
  3. veebruari 2021 kirjadest jääda mulje, et ta on piisavalt järginud omapoolset asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormist. Eksitava selgituse andmine on samuti menetlusõiguse rikkumine (Riigikohtu
  4. detsembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1453, p 19 esimene lõik). 10.
  5. Eelnevast järeldub, et apellatsioonimenetluses uute asjaolude esiletoomine on lubatav.
  6. Vaidlusalusele alusetu rikastumise õigussuhtele tuleb kohaldada Eesti õigust. 11.
  7. Vaidlustamata asjaoludel tekkis hagi aluseks olev alusetu rikastumise võlasuhe Iirimaa õiguse alusel asutatud ja seal asuva esialgse võlausaldaja ning Eesti õiguse alusel asutatud ja Eestis asuva kostja vahel. See mõjutab asjas kohalduva õiguse määramist. 11.
  8. Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  9. juuli 2007 määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi: Rooma II määrus) art 1 lg 1 järgi kohaldatakse viidatud määrust seaduste konflikti korral lepinguvälistele võlasuhetele mh tsiviilasjades. Poolte esile toodud asjaolud ei viita mõnele õigussuhte, mis on nimetatud sama artikli teises lõikes. Nii Eesti kui ka Iirimaa on ELi liikmesriigid ja Rooma II määrus on art 1 lg 4 kohaselt nende suhtes kohalduv. 4

(7)11.
  1. Rooma II määruse art 10 lg 1 sätestab üldreegli, et kui alusetust rikastumisest, sh alusetult saadud maksest tulenev lepinguväline võlasuhe tugineb osapoolte vahel olemasolevale suhtele (nt lepingust või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev suhe, mis on kõnealuse alusetu rikastumisega tihedalt seotud), siis kohaldatakse nimetatud suhtele kohaldatavat õigust. Selle sätte kohaldamiseks vajalikke asjaolusid hageja maakohtus esile ei toonud, sest ta tugines esialgse võlausaldaja sooritusele ilma igasuguse õigusliku aluseta. Samas tõi kostja esile kostja ja esialgne võlausaldaja
  2. veebruaril 2017 sõlmitud laenulepingu, millest tuleneva kohustuse katteks luges ta vaidlusaluse summa. Apellatsioonkaebuses tugineb nüüd ka hageja väitele, et samade osapoolte vahel oli lepingulisi suhteid. 11.
  3. Lepingulisele suhtele kohaldatav õigus tuleb määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
  4. juuni 2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi: Rooma I määrus) sätete järgi. Rooma I määruse art 3 lg 1 sätestab, et lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud, siis määratakse see eelkõige art 4 lg-te 1–4 alusel. 11.
  5. Kostja väitel sõlmisid kostja ja esialgne võlausaldaja mh
  6. veebruari 2017 laenulepingu (dtl 46), mille alusel kostja tegi sooritusi. Hageja ei vaidlustanud lepingu sõlmimist, vaid sellest tuleneva laenu väljamaksmise kohustuse täitmist. Kostja väitel leppisid osapooled lepingu p-s 8.1 kokku Soome õiguse kohaldamises, seda faktiväidet hageja ei vaidlustanud. Seega tuleks kõnealusele laenulepingule Rooma I määruse art 3 lg 1 alusel kohaldada Soome õigust. 11.
  7. Hageja praeguste väidete järgi sõlmisid samad osapooled mh laenulepingu nr 1705, millele viidati kostja koostatud maksete nimekirjas
  8. juuni 2017 makse juures (dtl 82). Kostja ei vaielnud vastu hageja väidetele, et laen 8000 eurot tuli esialgsel võlausaldajal tagastada koos intressiga
  9. septembriks 2017 ning kokku on 8900 eurot tasutud
  10. ja
  11. septembri 2017 ülekannetega (dtl 109, 111). Kumbki pool ei toonud esile sellele konkreetsele lepingule kohaldatava õiguse kokkulepet ega esitanud tõendeid kõnealuse lepingu kohta. Kuivõrd laenuleping ei ole märgitud Rooma I määruse art 4 lg-s 1, siis tuleb kohaldatav õigus määrata art 4 lg 2 alusel kostja kui laenulepingule iseloomuliku kohustuse täitja asukoha järgi ja selleks on Eesti õigus (vt lisaks Rooma I määruse art 19 lg 1 ning Euroopa Kohtu
  12. juuni 2020 otsus kohtuasjas C-639/18, ECLI:EU:C:2020:477, p 27 ja seal viidatud varasem praktika). 11.
  13. Vaidlusaluse ülekande summa kui alusetult saadu tagasinõude kvalifitseerimiseks tuleb järgmiseks hinnata, kumma poole väitest tuleb asja lahendamisel lähtuda, st kas alusetult saadud maksest tulenev lepinguväline võlasuhe tugineb kostja nimetatud
  14. veebruari 2017 laenulepingule või hageja nimetatud ja kostja viidatud laenulepingule nr
  15. 11.
  16. Hagimenetluses lahendatavas tsiviilasjas määravad pooled vaidluse ulatuse (

§ 4lg 2 ning § 5 lg-d 1 ja 2).

Kumbki pool peab tõendama asjaolud, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 230lg 1 esimene lause).

Väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (

§ 231lg 2 esimene lause).

Poole omaksvõttu eeldatakse, kuni ta ei vaidlusta seda selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka tema muudest avaldustest (

§ 231lg 4).

Ringkonnakohus leiab, et viidatud sätete põhjal tuleb asja lahendamisel lähtuda hageja väitest, et vaidlusalune ülekanne tehti ekslikult laenulepingu nr 1705 täitmiseks olukorras, kus esialgse võlausaldaja rahalised kohustused olid juba täidetud. Nimelt peab just hageja tooma esile alusetu makse tegemise põhjuse (vt pikemalt järgnevas p 12). Lisaks on

  1. ja
  2. septembril 2017 tehtud kolm makset ajaliselt piisavalt lähedased, et neid omavahel seostada. Seevastu kostja väide
  3. veebruari 2017 laenulepingu täitmise kohta on jäänud paljasõnaliseks ja hageja vaidles sellele vastu (järgnevas p 13). 11.
  4. Kahes eelmisest alapunktist tuleneb, et vaidlusaluse ülekandega seotud algne võlasuhe tugineb kostja ja esialgse võlausaldaja laenulepingule nr 1705, millele kohaldub Rooma I määruse art 4 lg 2 järgi Eesti õigus. Koostoimes alapunktis 11.3 märgitu ja eelkõige Rooma II määruse art 10 lg-ga 1 tuleb alusetu rikastumise võlasuhtele samuti kohaldada Eesti õigust. 5

(7)
  1. Hageja on täitnud VÕS § 1028 kohaldamise eeldused. 12.
  2. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Selle sätte kohaldamise eeldusena pidi hageja käesoleval juhul väitma, et kostja sai esialgselt võlausaldajalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja pidi ühtlasi tõendama, et esialgne võlausaldaja tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kokkuvõtvalt tähendab see, et peab olema selge, milles seisnes sooritus kostjale kõnealuse sätte mõttes ja milline kohustus langes ära või jäi tekkimata (Riigikohtu
  3. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632, p 11.1 ja seal viidatud varasem praktika). 12.
  4. Hageja on asjaolude esile toomise ja tõendamise koormise nüüdseks täitnud. Kuivõrd saab lähtuda laenulepingust nr 1705 ning selle alusel saadud laenu tagastamise ja intressi maksmise kohutuse täitmisest
  5. ja
  6. septembri 2017 ülekannetega summas 8900 eurot, siis täitis esialgne võlausaldaja
  7. septembril 2017 täiendavalt vaidlusalust summat üle kandes olematu kohustuse, mida tegelikult enam ei olnud lepingu varasema täitmise tõttu.
  8. Kostja ei tõendanud, et tal oleks õigus vaidlusaluse ülekande summa endale jätta. 13.
  9. Kuivõrd hageja tõendas VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse kostjale, pidi kostja omakorda tõendama, et tal on õigus keelduda saadut tagastamast VÕS § 1028 lg 2 järgi. Samuti sai kostja tõendada, et talle ei tehtud alusetut sooritust, vaid tema ja esialgse võlausaldaja vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt on õigus raha saada ja ta ei pea seda tagasi maksma (vrd Riigikohtu
  10. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-1610632, p 11.4 ja seal viidatud varasem praktika). 13.
  11. Tõendamata on kostja väide, et esialgsel võlausaldajal oli kostja ees täitmata rahalisi kohustusi, mille katteks kostja oleks saanud lugeda vaidlusaluse ülekande summa. Kostja tõi küll esile ja tõendas
  12. veebruari 2017 laenulepingu sõlmimise, aga ei esitanud piisavaid tõendeid laenu väljamaksmise kohustuse täitmise kohta. Laenuandjana pidanuks kostja esmalt andma laenusumma põhivõlgniku kui laenusaaja käsutusse. Alles pärast seda saanuks tekkida laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustus. Hageja vaidles laenu väljamaksmise väitele vastu, aga kostja ei tõendanud vastava kohustuse täitmist. Kostja esitatud maksete nimekiri (dtl 82) ei tõenda sooritusi põhivõlgnikule. Muid tõendeid kostja selles osas ei esitanud.
  13. Vahekokkuvõttena saab p-de 12 ja 13 põhjal märkida, et hagejale loovutatud põhinõue on VÕS § 1028 lg 1 alusel põhjendatud.
  14. Hagejal on õigus nõuda viivist alates oma nõudest teatamisest. 15.
  15. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, mh alusetu rikastumise väljaandmise puhul saab VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi arvestada viivist mh alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest. 15.
  16. Hageja tugineb väitele, et ta teatas oma nõudest
  17. juuni 2018 nõudekirjas, sellele väitele kostja vastu ei vaielnud. Nõudekirja väljatrüki (dtl 98) järgi oli kirjale lisatud mh vaidlusalust ülekannet kirjeldav maksekorraldus (fail nimega 170929-2 to FF.pdf, dtl 110). Järelikult oli hageja nõudest teatanud. Kostja esindaja vastas nõudekirjale
  18. juunil 2018 (dtl 96) ja hageja nõuab viivist seega põhjendatult alates
  19. juunist
  20. 15.
  21. Eelnevast tuleneb, et hagejal on õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause esimese alternatiivi järgi alates
  22. juunist
  23. Viivise määra sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause. Hageja nõude ja

§ 367teise lause alusel tuleb viivis mõista välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 6

(7)15.
  1. Hageja kasutas hagiavalduse lisas nr 4 arvutamiseks viivisekalkulaatorit ja kostja ei esitanud sellele vastuväiteid. Seega saab kohus otsuse tegemise aja seisuga võlgnetava viivise arvutada välja sama kalkulaatoriga. Põhivõla summalt 1500 eurot alates
  2. juunist 2018 kuni otsuse kuupäevani arvutatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga on 391,89 eurot. Lisaks tuleb kostjal maksta sama määraga viivist kuni põhikohustuse täitmiseni.
  3. Hageja nõue sissenõudmiskulu hüvitamiseks on põhjendatud osaliselt. 16.
  4. Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta VÕS § 113¹ lg 1 alusel nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab seda summat, võib ta VÕS § 113¹ lg 2 järgi nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Need sätted on käesoleval juhul kohaldatavad, sest mõlemad pooled tegelevad majandustegevusega. 16.
  5. Eelmises alapunktis märgitust järeldub, et 40 euro osas ei pea hageja sissenõudmiskulu suurust tõendama, küll aga ülejäänud osas. Oma õiguste jõustamiseks tehtud kulutused on hüvitatavad kahjuna, mille puhul hageja peab järgima tavalist kahju hüvitamise nõude tõendamiskoormist (vt nt Riigikohtu
  6. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-14-6942, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Hageja pidi mh tooma esile ja tõendama põhjusliku seose kostja rikkumise ja hagetava kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). 16.
  7. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 15.2, et hageja teatas
  8. juuni 2018 nõudekirjas mh oma nõudest vaidlusaluse ülekande summa tagastamiseks. Kokku nõudis hageja viidatud kirjas siiski 112 417,46 euro tasumist. Hageja väitel kulus nõudekirja koostamisele kokku 240 eurot. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks vaidlusaluse ülekande osale sissenõudmiskulu tekkimisel. Kirjeldatud olukorras tuleb eeldada, et iga osasummaga seonduvad nõudekulud proportsionaalselt. Vaidlusaluse ülekande summa moodustas kogunõudest umbes 1,3%. Vastav osa nõudekirja koostamise kulust on 3,12 eurot. Järelikult pole hageja tõendanud, et tal oleks seoses käesolevas asjas esitatud ja rahuldatud põhinõudega tekkinud 40 eurot ületav sissenõudmiskulu. 16.
  9. Neil kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus sissenõudmiskulu 40 euro saamiseks. Ülejäänud osas jättis maakohus sama nõude lõppjärelduses õigesti rahuldamata. Maakohus põhjendas sissenõudmiskulu välja mõistmata jätmist põhinõude edutusega, aga ringkonnakohus rahuldas põhinõude, mistõttu tuleb muuta maakohtu põhjendusi 200 euro sissenõudmiskulu välja mõistmata jätmise kohta.
  10. Kokkuvõttena rahuldatakse hagi osaliselt. Põhinõue summas 1500 eurot on põhjendatud ning hagejal on õigus nõuda viivist ja seaduses ette nähtud ulatuses sissenõudmiskulu hüvitamist. Rahuldamata jääb nõue sissenõudmiskulust osasumma 200 eurot hüvitamiseks.
  11. Ringkonnakohus jätab menetluskulud

§ 163lg 1 ja § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Hagi osalise rahuldamise korral annab

§ 163

lg 1 kohtule ulatusliku kaalumisruumi kulude jaotamisel.

§ 162

lg 4 võimaldab saavutada menetluskulude õiglane jaotus, kui see osutuks muidu äärmiselt ebaõiglaseks. Käesoleval juhul osutusid hageja põhi- ja viivisenõude tervikuna ning sissenõudmiskulu nõue osaliselt edukaks selliste asjaolude põhjal, mis hageja tõi esile alles ringkonnakohtus. Kuigi asjaolude esiletoomine on maakohtu menetlusliku rikkumise tõttu lubatav, siis ei olnud hagejal ka otsest takistust hagi esitades kohe kirjeldada vaidlusaluse ülekande tegemise põhjuseid. Mõlemad pooled on oma väiteid menetluse kestel korduvalt muutnud ja sellega põhjustanud asja lahendamise viibimist. Neil kaalutlustel on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.