KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 27. mai 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-19-1282

§ 23lg 3 teisele lausele kinnitasid usaldusväärsed tunnistajad D.D.

ja E.E., et nende arusaamise kohaselt oli C.C. teo- ja otsustusvõimeline. Kuivõrd tunnistajad olid juures, kui C.C. allkirjastas vaidlusaluse testamendi, oli ümber lükatud ka testamendi võimaliku võltsituse kahtlus. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 1939 eurot 1 senti. Hagejale riigi õigusabi korras osutatud menetlusabi jättis maakohus riigi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas
2. veebruaril 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja tõendas, et C.C. oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Hageja esitas koos hagiavaldusega hulgaliselt ravidokumente. Ekspert O. Toomla leidis kahtlusteta, et testamendi tegemise ajal avaldus C.C.l
3. aastal alanud Xe sümptomaatika, mille tõttu ta ei olnud võimeline mõistma oma tegude tähendust ja oma käitumist juhtima. Ekspert leidis, et C.C.l ei esinenud testamendi koostamise ajal vaimutegevuse ajutist häiret, vaid tal oli püsiv kognitiivsete võimete defitsiit (nõdrameelsus), mis sai alguse
4. aastal X järgselt. Eeltoodu ei võimaldanud C.C.l õigesti hinnata, kuidas tehing mõjutab tema huve. Esile ei toodud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse kahelda eksperdi pädevuses ja järelduses. Kohtuotsuses puudub mistahes analüüs või käsitlus selle kohta, et ekspert oleks mingeid vigu teinud. Maakohus otsuse tegemisel ravidokumente arvesse ei võtnud ning ei viidanud neist ühelegi. Ekspert ei väitnud, et esitatud ravidokumendid oleksid ebapiisavad või nendest oleks jäänud kahtlus, milline oli C.C. terviseseisund
5. veebruaril
6. Eksperdi kasutuses oli rohkem ravidokumente kui kohtul. Ekspert rajas enda otsuse ka e-tervise andmetele. Ka ilma eriteadmisteta nähtub ravidokumentidest, et C.C.l oli segasusseisundid vähemalt alates
7. juulist 2016,
8. augusti 2016 X kaasnes ägeda algusega X, mis on märgitud kõigis järgnevates ravidokumentides ilma, et C.C. oleks sellest paranenud. Alates
9. septembrist 2016 sai C.C. ravi antipsühhootikumidega.
10. oktoobril 2018 tuvastas kiirabi C.C.l X. Puuduvad mistahes andmed selle kohta, et tema seisund oleks vahepeal paranenud. Ekspert ei olekski saanud C.C. otsustusvõime puudumist sedastada, sest see on õiguslik kategooria. Selle asemel võttis ekspert väga selgelt seisukoha, et C.C. ei olnud võimeline mõistma oma tegude tähendust ja ei olnud võimeline oma käitumist juhtima. Ekspert pidas sellist seisundit püsivaks. Tegemist on asjaoluga, mis kujutab endast mitte otsusevõimetust TsÜS § 13 lg 1 mõistes, vaid piiratud teovõimet TsÜS § 8 lg 2 mõistes. Tunnistajate ütlused ei lükka ekspertarvamust ümber. Ütlused selle kohta, et C.C. rääkis oma tervisest, päevasündmustest või küsis tuttavate inimeste kohta, ei ole ekspertarvamusega vastuolus. X ei tähenda, et inimene oleks täielikult kontaktivõimetu või üldse võimetu ennast väljendama. X inimene võib, olla igapäevatoimingutes adekvaatne. X inimene püüab olla olukorras, mis on tal tuttav ja milles ta saab hakkama elu jooksul omandatud käitumismustreid rakendades. Ka tunnistaja E.E. kinnitas, et C.C. vältis võõraid kohti ja isikuid. See, et X inimene on suuteline pidama lihtsat vestlust argistel teemadel, ei tähenda, et ta oleks täielikult 4 teovõimeline ning suudaks mõista ja teha tsiviilõiguslikke tehinguid. Tunnistajate ütlused, et C.C. rääkis nendega päevauudistest või et neile ei jäänud suhtlemisel muljet, et ta ei saanud aru vestluste sisust, ei kinnita, et ta oleks olnud
11. veebruaril 2019 TsÜS § 8 lg 1 mõistes teovõimeline tegema testamenti. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt on võimalik ja tõenäoline, et ta sai teatud ulatuses aru igapäevatoimingutest.
12. ja
13. detsembri 2018 allkirjad ei kinnita C.C. teovõimet. Maakohus jättis arvestamata, et käekirjaekspertiisis juhiti neile allkirjadele tähelepanu ning eksperdid pidasid neid sedavõrd erinevaks C.C. teistest allkirjadest, et jätsid need ekspertiisi võrdlusmaterjali hulgast välja. Käekirjaekspertiisist tulenevalt C.C. testamenti ei allkirjastanud. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ei saa a priori eeldada, et tunnistajad räägivad tõtt ning eksperdid eksivad. Eksperdid leidsid, et testamendi allkirjal erinevad varasemate allkirjadega võrreldes kirja suurus, kirjajoone sujuvus ja neli eritunnust. Allkiri testamendil on eelnevatest selgelt erinev. Puuduvad mistahes selgitused ja tõendid, kuidas on võimalik, et järjest raskemalt haige C.C. allkiri minetas
14. veebruaril 2019 senise värina ja nurklikkuse, mis oli seal esinenud juba ca 8 aastat. Testamendi tegemisel rikuti ka selle kohustuslikke vorminõudeid, nende rikkumine selgus alles tunnistajate ütlusest. Tunnistajate D.D. ja E.E. ütluste kohaselt toimus testamendi allkirjastamine selliselt, et esmalt kirjutasid alla tunnistajad ning alles siis testaator. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et testaator oleks teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja et tegemist on tema viimse tahtega. Samuti kirjutas D.D. ka testamendi tegemise kuupäeva. Ütluste andmisel D.D. enam testamendi allkirjastamise aega ei teadnud. Sellega rikuti

§ 23lg 1, 2 ja 3 ning § 25 lg 2 vorminõudeid.

Maakohus seda küsimust otsuses ei käsitlenud ning rikkus seega menetlusõigust. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine vaid siis, kui see tuleneb seadusest või vormi nõudmise eesmärgist. On raske leida argumente, mis toetaksid seisukohta, et

§ 23

lg-d 1-3 ja § 25 lg 2 on täies ulatuses vaid soovituslikud ning neist ei pea järgima mitte ühtegi. Sedavõrd ulatuslik vorminõuete rikkumine toob TsÜS § 83 lg 1 kohaselt kaasa testamendi tühisuse.

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Maakohus järeldas õigesti, et puudus alus tuvastada C.C. testeerimisvõimetus testamendi koostamise ajahetkel. Maakohus ei eksinud ka tõendeid sisuliselt hinnates ja selgitas, miks jättis eksperdi arvamuse kõrvale. Maakohus sedastas õigesti, et eksperdi poolt loetletud tervisehäired ei ole tõsikindlalt ja otseselt seostatavad hagi aluseks olevate asjaoludega. X puhul tuleb eraldi välja selgitada, milline konkreetne funktsioon ja kui suures ulatuses on kahjustunud. C.C.l ei tuvastatud 2016 mõtlemise, otsustusvõime ja infotöötluse funktsiooni vähenemist, sh ka mitte osaliselt. Väär ja tõenditega vastuolus on hageja väide, et ravidokumendid kinnitavad eksperdi järeldusi. Hageja väidab, et C.C. seisund ei paranenud. Hageja esitas hagiavalduse lisana perearsti sissekanded, milles on välja toodud, et patsiendi seisundis on toimunud positiivne dünaamika. Ka hageja viidatud kiirabikaartidel on märkused C.C. vaimse tervise kohta.
2. aasta ravidokumendid kinnitavad, et C.C. vaimne tervis oli selge ja tema mõtlemisvõime adekvaatne. Tunnistaja F.F. ütlused langevad eeltooduga kokku. Asjas esitati dokumentaalsed tõendid, millele maakohus ka viitas ja mis kinnitasid, et C.C. mõtlemis-, infotöötlus- ja otsustusfunktsioon ei olnud kahjustunud. C.C. sõlmis Viljandi Vallavalitsusega
3. detsembril 2018 lepingu, mille sisuks oli mahukas ja tavainimesele keeleliselt keerukas kokkulepe. Dokument allkirjastati paberkandjal, C.C. osales vahetult lepingu sõlmimisel. Seega ei saanud kohalikul omavalitsusel veel
4. detsembril 2018 olla 5 mistahes kahtlusi isiku teovõime osas. Leping sõlmiti kolmepoolsena, st ka AS Pärlin esindajal ei tekkinud kahtlusi, nagu ei suudaks C.C. oma tegevusest aru saada.
5. detsembril 2018 allkirjastati ka tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Maakohus selgitas, et ravidokumendid ei too kaasa hagi rahuldamist, kuna testeerimisvõime ei ole haige inimese puhul välistatud. Isiku üldine tervislik seisund ei tähenda automaatselt, et pärandaja ei saa aru testamendi tegemise tähendusest. (Riigikohtu
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-5110, p 17). Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et C.C. mälu testamendi tegemise ajal oli piisavalt selge ja ta sai aru, kellele ja millise sisuga korraldusi ta testamendis teeb. Sümptomaatika, mida ekspert on ekspertiisiaktis tuvastanud, ei ole asjakohane testeerimisvõime hindamisel tehingu tegemisel. Isiku käelise tegevuse ja nägemisvõime langus (ta pidi kasutama luupi ja käed värisesid) ja mälutegevuse häire ei too kaasa seda, et isik ei suuda püsivalt aru saada oma tegudest ega mõista testamendi tähendust. Tulenevalt TsÜS § 78 lg-st 1 peab testament olema allkirjastatud omakäeliselt, kuid kuupäeva ja aasta märkimiseks selline kohustus puudub.

§ 23

lg 1 vorminõude rikkumine ei too automaatselt kaasa ka testamendi tühisust.

§ 25

lg 2 kohaselt on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud kodune testament tühine üksnes kahe eelduse täitmisel – kui testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega tuvastada. Riigikohus on selgitanud, et

§ 23

lg 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisust (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-5110, p 21). Kuigi testamendile kirjutas kuupäeva ja aasta üks tunnistajatest, ei too see kaasa testamendi tühisust. Maakohus tuvastas õigesti, et testament on C.C. poolt allkirjastatud ning see on tõendatud tunnistajate ütlustega. Ekspertiisis leiti, et tõenäoliselt ei kirjutatud testaatori poolt allkirja testamendile - aste 7 näitab, et ekspertide veendumus ei ole sügav. Mõlemad testamendi koostamisel juures viibinud tunnistajad avaldasid üheselt, et nad olid teadlikud, miks nad C.C. juurde olid kutsutud ja asjaolust, et nad viibivad tunnistajatena testamendi juures. Testaator võib testamendi juurde kutsumisest teavitada ka teoga, st teavitus võib olla konkludentne (Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p 14-15). Oluline on, et tunnistajad teaksid, millises sündmusest nad osa võtavad ja et nende roll on olla tunnistaja. Sellest said mõlemad üheselt aru. Tunnistajad kinnitasid, et allkirjastamine toimus ajaliselt vahetus järjestuses. Kuigi

§ 23

lg 3 on sätestatud testamendile allakirjutamise järjekord, ei ole selle rikkumine iseenesest testamendi tühisuse alus tulenevalt TsÜS §

1. Ootamatud ja arusaamatud on väited, et D.D. ei teadnud testamendi koostamise kuupäeva ja tunnistajate ütlused lahknevad testamendi allkirjastamise aja osas. Kui hageja soovib väita, et testament ei ole kirjutatud ja allkirjastatud testamendis märgitud kuupäeval, on tegemist uue vastuväitega, mida apellatsioonkaebuses esitada ei saa. Otsustusvõime puudumise vastuväite esitas hageja ise hagiavalduses. Maakohus andis hinnangu hageja enda poolt hagiavalduses toodud seisukohale, et testament võib olla tühine TsÜS § 13 lg 1 alusel. Seega kontrollis maakohus korrektselt ka võimaliku otsustuõiguse puudumist ja sellest tulenevat võimalikku tühisust. See kinnitab, et kohus on põhjalikult uurinud tõendeid ning andnud ka hinnangu poolte esitatud seisukohtadele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse 6 seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse hageja nõudes testamendi kehtivuse tuvastamiseks, millega tuvastab, et C.C. poolt ei ole tehtud
3. veebruaril 2019 kodust testamenti. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja hageja nõudes kinnistusraamatu kande muutmiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohus ei ole nende hageja nõuete osas eelmenetlust läbi viinud ega otsuse tegemiseks vajalikke olulisi asjaolusid välja selgitanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudusi kõrvaldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5). Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendiga.
4. Hageja esitas kostja vastu nõude testamendi tühisuse tuvastamiseks, vindikatsiooninõude ja kinnistusraamatu kande parandamise nõude. Hageja tugineb oma nõude põhjendustes sellele, et koduse testamendi tegemiseks
5. veebruaril 2019 ei olnud C.C. võimeline kehtivalt tahteavaldust tegema ning sellel testamendil ei ole C.C. allkiri. Esmalt peatub ringkonnakohus sellel, kas vaidlusalusel kodusel testamendil on C.C. allkiri, seega sellel, kas C.C. on üldse nimetatud kuupäeval oma tahet pärandi kohta avaldanud ning teinud

§ 19lg-te 1 ja 2 järgse ühepoolse tehingu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluses kogutud tõendeid ebaõigesti hinnates jõudnud järeldusele, et C.C. allkirjastas 5. veebruaril 2019 koduse testamendi. Maakohus luges tuvastatuks, et C.C. suri X, ligikaudu kaks ja pool kuud pärast seda, kui kodune testament on koostatud.

§ 23

lg 1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis ning kujundab vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsust tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 15). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevate nõuete vastu.
3. Menetluses viidi läbi
4. veebruaril 2019 allkirjastatud koduse testamendi suhtes käekirjaekspertiis. Ekspertiisiakti nr X kohaselt ei ole ekspertiisiks esitatud
5. veebruaril
6. a koostatud kodust testamenti tõenäoliselt testaator C.C. nimelt allkirjastanud C.C., (arvamuste skaalal aste 7.) Eksperdid leidsid, et vaidlustatud materjal ning võrdlusmaterjal võimaldasid ekspertiisi teostada. Ekspertiisiakti kohaselt puuduvad vaidlustatud allkirjas spontaanne värin ja nurklikkus, samuti tõid eksperdid esile erinevad käekirjatunnusete kogumid, mis on aluseks arvamusele, vaidlustatud allkirja ei kirjutanud C.C.. Maakohus ei ole üldse ekspertarvamust hinnanud ega põhjendanud, miks ta ei pea ekspertarvamust usaldusväärseks. Maakohus piirdus nõustumisega kostja esindaja seisukohtadega, et seda kas isik on koduse testamendi allkirjastanud omakäeliselt või mitte, on võimalik tõsikindlalt tuvastada tunnistajate ütlustega, kes viibisid koduse testamendi sõlmimise juures. Maakohus ei ole aga samas analüüsinud tunnistajate ütlusi C.C. poolt isiklikult allkirja andmise seisukohast. Maakohus on pealiskaudselt leidnud, et usaldusväärsed tunnistajad D.D. ja E.E. on kinnitanud, et nende arusaamise kohaselt oli C.C. teo- ja otsustusvõimeline. Maakohus leidis, et kuivõrd nimetatud tunnistajad olid juures, kui C.C. allkirjastas vaidlusaluse testamendi, siis on ümber lükatud ka testamendi võimaliku võltsituse kahtlus. 7 Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus kahelda ekspertarvamuse õigsuses. Ka optilisel vaatlusel erineb
7. veebruari 2019 dokumendil (I kd, tl 9) olev allkiri teistest asja materjalide juures olevatest varasematest kodustel testamentidel olevatest allkirjadest (I kd, tl 10jj). Allkirjastamise juures viibinud üks tunnistajatest, E.E., on esitanud kohtule oma ütlused kirja teel (I kd, tl 53jj). Kohtul puudus seega võimalus saada ühe tunnistaja ütlustest vahetut muljet. D.D. ja E.E. on mõlemad kostja töökaaslased. D.D. ütluste kohaselt ei saanud C.C. testamendi tegemise ajal iseseisvalt kirjutada, kuna tema käed värisesid (II kd, tl 57 pöördel). Just D.D. ütlus kinnitab ekspertarvamuses avaldatut, et vaidlustatud allkirjas puuduvad spontaanne värin ja nurklikkus. Seega juhul, kui C.C. oleks ise
8. veebruaril 2019 testamendi allkirjastanud, oleks sellel dokumendil, nagu varasematel testamentidel, võimalik märgata mõjutusi, mida jätavad spontaanselt värisevad käed. Arusaamatuks jääb, mida on maakohus pidanud silmas leides, et: „Puudub kahtlus, et tunnistajate D.D. ja E.E. ütlused on kohtule esitamise eelselt kooskõlastatud, st üks-üheselt kokkulangevad. (otsuse lk 5)“ Ringkonnakohus leiab, et menetluses on tõendamist leidnud, et C.C. ei ole allkirjastanud
9. veebruaril 2019 tehtud kodust testamenti. Kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks tahet avaldanud, ei olegi testamenti olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega seda tühistada (vt Riigikohtu
10. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas 2-14-53722 p 15). Kuna aga hagejal on hagiavaldusest nähtuvalt tuvastushuvi testamendi puudumise kindlakstegemiseks tuvastab ringkonnakohus, et C.C. poolt ei ole tehtud
11. veebruaril 2019 kodust testamenti.
12. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus ei ole ka C.C.
13. veebruari 2019 testeerimisvõime hindamist nõuetekohaselt läbi viinud. Menetluses tehti C.C. testeerimisvõime hindamiseks postuumne ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis.
14. märtsi 2020 ekspertiisiakti nr X kohaselt ei esinenud C.C.l
15. veebruaril 2019 testamendi koostamise ajal vaimutegevuse ajutist häiret, vaid tal oli sel ajal püsiv kognitiivsete võimete defitsiit (nõdrameelsus), mis oli saanud alguse
16. aastal X järgselt. Nimetatud kognitiivsete võimete defitsiit ei võimaldanud C.C.l õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Maakohus jättis ekspertiisiakti hindamata ning põhjendamata, miks ta selles esitatud seisukohta ei pidanud usaldusväärseks. Selgusetuks jääb, missugusel õiguslikul põhjendusel nõustus maakohus kostja seisukohaga, et eksperdi järeldus, et 5.veebruaril 2019 oli C.C. vaimutegevuse häire selline, et ta ei suutnud aru saada oma varakäsutusest (selle sisust ja tähendusest), kuivõrd tema tervislik seisund võrreldes 2016.a ei muutunud, omaks määravat tähendust üksnes juhul, kui ekspert oleks tuvastanud, et uuritava vaimutegevus oli 2016 kahjustunud sellisel määral, mis välistas teovõime täielikult. Maakohus ei ole ka hageja poolt esitatud C.C. ravidokumente alates aprillist 2015 (I kd, tl 13jj) hinnanud, leides üksnes, et testeerimisvõimelisus ei ole haige inimese puhul välistatud. Samas tuleneb C.C.
17. aprilli 2019 (seega kaks kuud pärast testamendi koostamist) statsionaarsest epikriisist C.C. kaasuvate haiguste loetelus X (X). Epikriisi kohaselt oli C.C. ajas, kohas, situatsioonis desorienteeritud (I kd, tl 41). Maakohus on tuginenud üksnes menetluses ärakuulatud tunnistajate ütlustele. Maakohus põhjendas kõikide teiste tõendite kõrvalejätmist sellega, et tunnistajate ütlused on usaldusväärsed, sest need on ülevaatlikud, piisavalt detailsed, sisu suhtes ajaliselt lähemal
18. veebruarile 2019 võrreldes menetluse käigus kogutud tõenditega. Samas kohtus tunnistaja F.F. C.C.ga 2018 a. sügisel, seega ajaliselt oluliselt suurema vahemaaga testamendi tegemisele, kui seda on
19. aprilli 2019 statsionaarne epikriis. 8 Maakohus on tuginenud C.C. testeerimisvõime hindamisel 11.detsembril 2018 (I kd tl 147-151) ja 14.detsembril 2018 (I kd tl 152) väidetavalt C.C. poolt sõlmitud lepingutele. Maakohus ei ole nimetatud tõendeid sisuliselt hinnanud, vaid leidnud, et: “täielikult nõustumisväärne on ka kostja esindaja seisukoht“, et lepingupartneritel ei saanud jääda märkamatuks C.C. vaimse võimekuse defitsiit. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et
20. aprilli 2020 ekspertiisiaktis on esile toodud, et nimetatud allkirjad erinevad eritunnustelt teistest C.C. võrdlusallikatest ja võivad olla kirjutatud kellegi teise poolt ning eksperdid ei kasutanud nimetatud allkirju võrdlusanalüüsi tegemisel. Maakohus ei ole lepingu sõlmisega seotud asjaolusid välja selgitanud, piirdudes pealiskaudse nõustumisega kostja esindaja arvamusega.
21. Hageja on menetluses esitanud nõude kinnistusraamatu kande muutmiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks. Nimetatud nõuetes ei ole maakohus eelmenetlust (mh hageja omandiõiguse tuvastamist C.C. õigusjärglasena) üldse läbi viinud. Ringkonnakohus leiab, et hagile lisatud faktilised asjaolud ja tõendid ei võimalda ringkonnakohtul hageja omandiõigust kindlaks teha. Asjas puuduvad ka andmed pärimismenetluse läbiviimise kohta. Ringkonnakohus saadab hageja nõuded maakohtule menetlemiseks eelmenetluse staadiumis.
22. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu
23. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 9