) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Menetlusabi andmist puudutavas osas ei ole määrus edasi kaevatav (
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. VangS § 28 lg 3 teise lause kohaselt on keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Vaidlus puudub selles, et 07.06.2021 hommikul, kui kaebaja soovis helistada, oli numbril, millel taotleja helistada soovis, kõnepiirang. Kaebaja ei ole kaebuses vastu vaielnud vaideotsuses märgitule, et ta oli teadlik korrast, mille kohaselt juhul, kui kinni peetav isik taotletud numbril helistada ei saa, teavitab ta soovist proovida helistada pärast lõunat. Samuti ei ole kaebaja vastu vaielnud sellele, et ta annab tavaliselt valvuritele teada, kui ta soovitud numbrile helistada ei saa ja palub valvuril samal päeval tagasi tulla. Vaidlusalusel päeval kaebaja seda ei teinud. Seega on vangla õigesti leidnud, et isegi kui oletada, et sellel konkreetsel päeval telefonikõne ärajäämine võis kaebajale kahju tekitada, oleks ta saanud seda ära hoida, teavitades ametnikku advokaadile helistamise võimatusest. Riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 6 alusel, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS X palub 07.09.2021 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada. Kaebus ei ole väheoluline. Kaebaja palub riigi õigusabi taotluse rahuldada. Halduskohtu määrusest ei selgu, miks ei lubata vaidlustada määruse resolutsiooni p-i 3. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et kaebaja ei ole järginud vangla korda seoses telefonikõnedega. Vangla on teadlik, et kaebaja ei saanud soovitud ajal helistada advokaadile. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Määruskaebus tuleb võtta
Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (
lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (
lg 1) ning vastab
§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (
lg 1 p 4 alusel.
lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 1 1 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks läbinud tervisekahju hüvitamise nõude osas kohustusliku kohtueelse menetluse. Kaebaja ei väida vastupidist ka määruskaebuses. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja ei ole enne kohtusse pöördumist läbinud
S § 11 lg-s 8 ette nähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust – ta ei ole esitanud vanglale kaebuses esitatuga samasisulist kahju hüvitamise taotlust ja vangla ei ole jätnud sellist taotlust rahuldamata või läbi vaatamata. Järelikult esineb tervisekahju hüvitamise nõude osas
7. Riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine oli õiguspärane. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kuigi kõikides haldusasjades esineb avaliku huvi element, peab avalik huvi konkreetse mittevaralise kahju nõude vastu olema tavalisest oluliselt suurem, et oleks täidetud „tungiva avaliku huvi“ kriteerium. Sellist eriti intensiivset õiguste riivet ja sellega seotud tungivat avalikku huvi käesolevas asjas ei nähtu. Seega esines alus RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel taotluse rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb alus riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmiseks ka RÕS § 7 lg 1 p-st 1, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul saab kahju tekkimise asjaolusid ja kahju olemust ning õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud negatiivseid tagajärgi kõige paremini ja vahetumalt selgitada kohtule kahju kannatanud isik ise. Selline selgitamine ei nõua isikult süvendatud õigusteadmisi. Halduskohtumenetluses kehtivat uurimis- ja selgitamiskohustust (
lg-d 4‒6) arvestades pole põhjust arvata, et kaebaja õigused võiksid jääda kaitseta üksnes asjaolu tõttu, et tal puuduvad õigusalased teadmised. Kaebajal ei ole kohustust kaebuses viidata õigusnormidele ega esitada õiguslikke seisukohti. Piisab aja lahendamiseks vajalike faktiliste asjaolude väljatoomisest. Halduskohtumenetluse üldpõhimõtteid arvestades ei saa halduskohtumenetluses üldjuhul pidada riigi õigusabi andmist vajalikuks pelgalt poolte formaalse võrdsuse tagamiseks, sest kohtul lasub juba seadusest tulenev kohustus tagada poolte sisuline võrdsus kohtumenetluses. 8. Halduskohtu 30.08.2021 määruse edasikaebamise kord on eksitav –
lg 1 kohaselt on vaidlustatav ka halduskohtu 30.08.2021 määruse resolutsiooni p 3. Kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ei ole siiski alust, sest puudub alus eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas (
Tallinna Vangla 10.08.2021 vastusest kahjunõudele nr 5-37/21/184-2 selgub, et 07.06.2021 hommikul proovis kaebaja korduvalt helistada oma advokaadile, kuid numbril oli kõnepiirang (blokeering). Olukordades, kus numbril on blokeering või ei saa sellele mingil muul põhjusel helistada, teavitab kinnipeetav tavapäraselt sellest ametnikku ja talle antakse soovi korral võimalus helistada uuesti samal päeval pärast lõunat. Kaebaja oli sellisest korrast teadlik, sest on varem 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.