← Eesti

3-20-2668/32

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised 3-20-2668

  1. oktoober 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba X kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri Bergmann Puudutatud isik X, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a määrus muutmata.
  7. Rahuldada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus ja määrata tema poolt Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners kaudu kassatsiooniastmes X-le osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 86 eurot 40 senti (koos käibemaksuga).
  8. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud pidasid
  10. detsembril
  11. a kell 8.51 kinni Rootsist laevaga Eestisse saabunud Gruusia Vabariigi kodaniku X (puudutatud isik), kellel puudus kehtiv reisidokument. Menetluse käigus tuvastas PPA, et Šveits on isikule kehtestanud sissesõidukeelu Schengeni alale kuni
  12. septembrini 2022 ning isik on esitanud Prantsusmaal rahvusvahelise kaitse taotluse. Isikul oli võltsimistunnustega Venemaa Föderatsiooni juhiluba. PPA tegi
  13. detsembril
  14. a isikule ettekirjutuse Eestist lahkuda.
  15. PPA esitas
  16. detsembril
  17. a Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, sest kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei olnud võimalik isikut viivitamatult Eestist välja saata, ent vabaduses viibides võib ta hakata väljasaatmisest kõrvale hoidma. Viimase väite esitamisel tugines PPA isiku varasemale käitumisele.
  18. Tallinna Halduskohus rahuldas
  19. jaanuari
  20. a määrusega PPA taotluse ja andis VSS § 23 lg-te 1 ja 11 alusel loa paigutada puudutatud isiks kinnipidamiskeskusesse kuni tema kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui
  21. märtsini
  22. 3-20-2668
  23. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  24. märtsi
  25. a määrusega X määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis määruse põhjendusi. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Prantsusmaalt saadud teabe põhjal on puudutatud isik taotlenud seal rahvusvahelist kaitset ning talle on väljastatud taotluse menetlemise ajaks ajutine dokument kehtivusega
  26. september 2020 kuni
  27. märts
  28. Kuigi puudutatud isik ei ole Eestis rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud, on tal Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  29. juuni
  30. a määrusest nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (Dublini III määrus), tulenevalt erinev staatus ning temale ei kohaldu naasmisdirektiivi režiim
  31. Kuna PPA oli juba taotluse esitamise ajal teadlik, et isik saadetakse Prantsusmaale, oleks tulnud puudutatud isiku kinnipidamiseks loa taotlemisel lähtuda Dublini III määruse art 28 lg-st
  32. Dublini III määruse art 28 on Eesti õigusesse üle võetud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-ga 7 ja lg-ga 21 (vt Riigikogu XIII koosseisu eelnõu 81 SE seletuskiri, lk-d 35 ja 39). VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht. Seega on PPA taotluses ja halduskohtu määruses isiku kinnipidamisel ekslikult tuginetud VSS § 15 lg-s 1 ja lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud alustele. Kuna aga isiku kinnipidamiseks esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 7 sätestatud eraldiseisev alus (koostoimes VRKS § 361 lg-ga 1) ning VRKS § 361 lg 21 viitab ka põgenemisohu hindamisel VSS §-le 68 ja loata lahkumisele teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (mis on praeguse juhul sisult kattuv VSS § 68 p-s 9 sätestatud alusega), ei ole halduskohus jõudnud isiku kinnipidamise põhjendatuse hindamisel kokkuvõttes ebaõigele järeldusele. Ekslikule õiguslikule alusele viitamine on oluline puudus, kuid see ei too vältimatult kaasa vaidlustatud määruse tühistamist ja isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist, kui asjakohane regulatsioon on tegelikult olemas ning on ilmselge, et eksimus ei saanud mõjutada asja otsustamist. PPA taotluses ja halduskohtu määruses on välja toodud olulisemad põgenemise ohule viitavad asjaolud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EÜ, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 7 p-st 1 tulenevalt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus vabalt liikuda vastuvõtva liikmesriigi territooriumil. Prantsusmaal rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei andnud puudutatud isikule õigust viibida teistes liikmesriikides. Puudutatud isik on kinni peetud Šveitsi sisenemise katsel ning nüüd Rootsist Eestisse saabumisel. Teisest liikmesriigist loata lahkumine viitab põgenemise ohule (VRKS § 361 lg 21, VSS § 68 p 9). Isiku senine käitumine, sh võltsitud juhiloa kasutamine, ei tekita veendumust selles, et ta on leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise korral üleandmiseks kättesaadav. Määruskaebuses ei ole välja toodud selliseid asjaolusid, mille põhjal oleks alust pidada isiku kinnipidamist ajavahemikul
  33. jaanuarist 2021 kuni
  34. märtsini 2021 ebaproportsionaalseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  35. Puudutatud isik palub määruskaebuses määruse tühistada ja tuvastada PPA loataotluse õigusvastasus. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Valele õiguslikule alusele tuginemine on oluline rikkumine, mille tõttu tulnuks määrus tühistada. Samuti ei esine määruskaebuse esitaja puhul põgenemisohtu ning tema kinnipidamine on igal juhul ebaproportsionaalne. Määruskaebuse esitaja kinnitas, et soovib teha PPA-ga koostööd, et võimalikult kiiresti Prantsusmaale jõuda. Sidemete puudumine Eestis ei saa olla kinnipidamisel aluseks. Vaidlust pole, et puudutatud isikul pole reisidokumenti, kuid sellest ei piisa, et põhjendada tema kinnipidamist. Arvestades Riigikohtu asjas nr 3-3-1-24-17 tehtud lahendi punktis 11 toodud Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32017H2338&from=ET, p 5.3, lk-d 26–
  36. 1 2

(5)3-20-2668 seisukohti, on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa dokumentide hankimisele. PPA pole näidanud, kuidas puudutatud isik praegu kaasa aidata oleks saanud. Puudutatud isik soovib esitada kahjunõude õigusvastase kinnipidamise hüvitamiseks. Seepärast pidi ta esmalt esitama tuvastusnõude. Puudutatud isik on seisukohal, et põhimõtteliselt võib kinnipidamine juhul, kui üleandmise otsust ei vaidlustata, kesta 6 nädalat alates üleandmise otsuse tegemisest, antud juhul oleks viimaseks kinnipidamise päevaks olnud
  1. veebruar
  3. PPA leiab vastuseks määruskaebusele järgmist. PPA tegi liikmesriigi määratlemise menetluse lõpetamise ja Prantsuse Vabariigile üle andmise otsuse puudutatud isikule teatavaks
  4. jaanuaril
  5. Puudutatud isikul oli õigus seda otsust vaidlustada 30 päeva jooksul teatavaks tegemise päevast arvates, seega kuni
  6. veebruarini
  7. Puudutatud isik saadeti välja vahetult pärast otsuse jõustumist
  8. märtsil
  9. Otsuse jõustumise ajaks polnud isiku kinnipidamise aluseks olev asjaolu (st märkimisväärne põgenemisoht) ära langenud, seega oli kinnipidamine endiselt vajalik üleandmismenetluse täideviimiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  10. Kolleegium leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  11. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas puudutatud isiku kinnipidamiseks esines õiguslik alus ning kas selle kohaldamise eeldused olid täidetud. Halduskohus leidis, et puudutatud isikut saab põgenemisohu tõttu kinni pidada VSS § 23 lg-te 1 ja 11 alusel, ringkonnakohus asus seisukohale, et põgenemisohu esinemine on tõendatud, kuid puudutatud isiku kinnipidamise õiguslikuks aluseks saab olla VRKS § 361 lg 2 p 7 koostoimes VRKS § 361 lg-ga
  13. Kolleegium on Dublini III määruse kohaldamisala õiguslikku raamistikku hiljuti selgitanud asjades nr 3-20-1697/31 ja 3-20-1943/
  15. Asjas nr 3-20-1697/31 märkis kolleegium, et kui kinnipidamise aluseks olev õiguslik režiim on asjaolude muutumise tõttu isiku kinnipidamise kestel muutunud, ei saa loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendav kohus kinnipidamise õiguslikku alust muuta. Tuginedes varasemale praktikale, kordas kolleegium, et lubatav on, kui kohus muudab võrreldes PPA taotluses nimetatuga või kõrgemalseisev kohus muudab võrreldes alama astme lahendis sedastatuga kinnipidamise õiguslikku alust või hindab teisiti VSS §-s 68 sätestatud põgenemisohu asjaolusid, aga seda eeldusel, et isiku õiguslik staatus jääb samaks, uus õiguslik alus sisaldub samas seaduses ja isikule kohaldub mõlemal juhul ühesugune õiguslik režiim (p 30). Kui välismaalase õiguslik staatus muutub asjaolude muutumise tõttu kohtumenetluse ajal ja seeläbi muutub ka tema kinnipidamise režiim, tuleb PPA-l esitada uus taotlus uuel õiguslikul alusel.
  16. Asjas nr 3-20-1697/31 oli PPA taotlenud luba isik kinni pidada, et ta kodakondsusjärgsesse riiki välja saata, kuid tegelikult esitas PPA mõni päev hiljem tagasivõtmispalve Dublini III määruse alusel Saksamaale, kus mõni aeg enne isiku Eestisse saabumist oli tagasi lükatud tema rahvusvahelise kaitse taotlus. Kolleegium leidis, et ajast, mil PPA tegi Saksamaale tagasivõtmispalve, muutus isiku kinnipidamisrežiim, sest isikut ei peetud enam kinni päritoluriiki tagasisaatmise eesmärgil, vaid teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil. Seega võis isikut VSS-i alusel antud loa alusel õiguspäraselt kinni pidada kuni tagasivõtmispalve esitamiseni ning kohtutel polnud võimalik kinnipidamise õiguslikku alust muuta. 3
(5)3-20-2668
  1. Samas asjas rõhutas kolleegium ka seda, et VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel on võimalik kinni pidada vaid isikut, kes on rahvusvahelise kaitse taotleja VRKS-i mõttes. Üleandmiseks on sellist isikut, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja, võimalik kinni pidada Dublini III määruse art 28 alusel koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga
  3. Asjas nr 3-20-1943/36 taotles PPA kohtult luba isik VSS-i alusel kinni pidada, et tagada tema üleandmine, sest Leedu oli soostunud võtma isiku tagasi Dublini III määruse art 18 lg 1 p c alusel. Halduskohus oli selles asjas andnud loa isik VSS-i alusel kinni pidada ning ringkonnakohus oli muutnud kinnipidamiseks antud loa õiguslikku alust, nimetades selleks VRKS § 361 lg 2 p
  4. Kolleegium leidis, et õiguslikku alust oli võimalik muuta, sest faktilised asjaolud polnud taotluse esitamisest saadik muutunud, kuid kuna isik polnud enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, oli kinnipidamise õige õiguslik alus Dublini III määruse art 28 lg 2 koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja VSS § 68 p-ga
  6. Selles asjas märkis kolleegium ka seda, et isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ei sõltu sellest, milline liikmesriik isiku rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatab. Kuigi ühes liikmesriigis on tehtud isiku üleandmise otsus, ei kaota ta rahvusvahelise kaitse taotleja staatust, kui tema rahvusvahelise kaitse menetlus on teises liikmesriigis veel pooleli (p 19).
  7. Erinevalt kahe eespool viidatud asja asjaoludest oli puudutatud isik praeguses asjas kinnipidamiseks loa andmise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja õiguslikus staatuses, sest Prantsusmaal polnud selleks ajaks tema taotluse kohta lõplikku otsust tehtud. Kuigi halduskohtult taotleti luba pidada puudutatud isik kinni VSS-i alusel, olid kinnipidamise eesmärk ja faktilised asjaolud kohtule teada ning kohus oleks pidanud rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses isiku teisele liikmesriigile üleandmise tagamiseks kinnipidamise taotluse lahendamisel kohaldama VRKS §
  8. Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et selles asjas oli kinnipidamise õiguslikku alust võimalik muuta. Arvestades asjaolusid, oli õige õiguslik alus VRKS § 361 lg 2 p
  9. Viidatud säte näeb ette, et isikut võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruse alusel, kui esineb isiku põgenemise oht. Sama paragrahvi lg 21 kohaselt käsitatakse põgenemise ohuna seda, kui esineb VSS § 68 asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et puudutatud isiku senine käitumine annab aluse pidada põgenemisohtu märkimisväärseks ning kinnipidamist õigustavaks.
  10. Halduskohus andis loa isik kinni pidada kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui
  11. märtsini
  12. Ringkonnakohus nõustus kinnipidamise tähtajaga.
  13. Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmanda lõigu järgi tuleb sama artikli alusel kinni peetud isik teisele liikmesriigile üle anda esimesel reaalsel võimalusel ja hiljemalt 6 nädala jooksul ajast, mil tagasivõtmispalve rahuldati, või alates ajast, mil üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise peatav toime vastavalt artikli 27 lg-le 3 lõpeb. Sama artikli lg 3 neljas lõik näeb ette, et kui isikut ei suudeta 6 nädala jooksul üle anda, tuleb isik vabastada. Selle sätte kohaldamiseks on oluline teada, millal algab 6-nädalane tähtaeg – kas tagasivõtmispalve rahuldamisest või üleandmisotsuse peatava toime lõppemisest.
  14. PPA on ringkonnakohtule selgitanud, et Prantsusmaa rahuldas tagasivõtmispalve
  15. jaanuaril
  16. Kui lähtuda sellest, et üleandmise tähtaeg algas selle otsuse tegemisega, võis PPA isikut kinni pidada 6 nädala jooksul pärast
  17. jaanuari 2021, st kuni
  18. veebruarini
  19. PPA on siiski seisukohal, et üleandmise otsuse vaidlustamise tähtaja kestel ei tohtinud puudutatud isikut Prantsusmaale üle anda. Kolleegium nõustub PPA seisukohaga. 4
(5)3-20-2668
  1. Dublini III määruse art 27 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et taotlejal või muul art 18 lg 1 p-s c või d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus ning liikmesriigid peavad selle õiguse kasutamiseks ette nägema mõistliku tähtaja. Eesti õiguse kohaselt võib isik üleandmisotsust vaidlustada haldusaktide vaidlustamiseks ette nähtud üldise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 1, vrd VRKS § 251 lg 1).
  2. Dublini III määruse art 27 lg 3 näeb ette, et liikmesriigid sätestavad oma riigisiseses õiguses asjaomasele isikule kas õiguse jääda üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral riiki või vähemalt võimaluse kohtulikuks kontrolliks kaebaja riiki jäämise vajaduse üle otsustamisel. Kolleegiumi hinnangul võib Eesti õiguskorras sellise regulatsioonina käsitada VRKS § 251 lg 3 p
  3. Viidatud sätte kohaselt otsustab kohus rahvusvahelise kaitse taotleja õiguse üle jääda riiki, kui taotleja esitab kaebuse otsuse peale, mis on tehtud Dublini III määruse alusel, ning kuni selle otsuse tegemiseni on taotlejal õigus Eesti territooriumil viibida. Tulenevalt sellest, et Eesti õigus näeb ette üleandmise automaatse peatumise Dublini III määruse art 27 lg 3 p b tähenduses, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema isikul õigus Eestis viibida ka kaebetähtaja jooksul (vrd VRKS § 251 lg 2). Seega algab Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud 6-nädalane tähtaeg juhul, kui isik üleandmisotsust ei vaidlusta, kaebetähtaja viimasele päevale järgnevast päevast. Vaidlustamise korral hakkab aga 6-nädalane tähtaeg kulgema ajast, mil üleandmisotsuse vaidlustamise peatav toime lõpeb (st alates kohtuasja tulemuse selgumisest või üleandmise peatamisest keeldumisest; vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-60/16: Khir Amayry, p-d 59 ja 69). Kui kinnipidamise muud tingimused on täidetud, on võimalik isikut selle 6-nädalase perioodi vältel kinni pidada. Siiski tuleks isikut kinni pidada võimalikult lühikest aega (Dublini III määruse art 28 lg 3 esimene lõik).
  4. Puudutatud isiku üleandmise otsus koostati
  5. jaanuaril 2021 ja toimetati puudutatud isikule kätte
  6. jaanuaril
  7. Vaidlustamise viimane päev oli
  8. veebruar 2021 (pühapäev), kuid puudutatud isik otsust ei vaidlustanud. Arvestades eeltoodud asjaolusid, oli puudutatud isiku üleandmine võimalik 6 nädala jooksul alates
  9. märtsist 2021 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8) ja ka isiku kinnipidamine üleandmise eesmärgil võinuks selle tähtaja jooksul olla lubatav. Praegusel juhul anti luba puudutatud isik kinni pidada kuni
  10. märtsini 2021, mis tähendab, et halduskohtu resolutsioon oli õiguspärane. Siiski tuleb kohtute tähelepanu juhtida vajadusele kinnipidamise tähtaja määramisel lähtuda Dublini III määruse art 28 lg-st
  12. Riigikohus rahuldas
  13. juuni
  14. a määrusega vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse ja määras tema osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 475 eurot 20 senti koos käibemaksuga.
  15. augusti
  16. a taotluses palub vandeadvokaat lisaks hüvitada 86 eurot 40 senti koos käibemaksuga (60 minutit Riigikohtu selgitustega tutvumiseks ja vastamiseks). Kolleegium rahuldab taotluse.
  17. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.