RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 11 lg 1 p 3 ja lg-t 4 ning § 92 arvestades, samuti kultuurimälestiste registri info kohaselt on tänaseks tegemist ehitismälestisega).

1. Hinni talu omanik Tõnis Rätsep (kaebaja) teavitas
2. augusti
3. a kirjaga Muinsuskaitseametit (MKA), et Hinni talu rehielamu ja laut on avariilises seisundis ning neid ei saa ohutult kasutada. Kuna omanikul on kohustus lubada inimestel päikesetõusust loojanguni mälestisega tutvuda, alustas kaebaja ohutuse tagamiseks hoonete lahtivõtmist ja taaskasutuseks sobiva ehitusmaterjali ladustamist.
4. MKA tegi paikvaatluse ja tuvastas, et rehielamult on 90% ulatuses eemaldatud katusekate, mistõttu pääseb sademevesi palkhoonesse. MKA kohustas
5. augusti
6. a ettekirjutusega viivitamatult peatama mälestisel tehtavad lammutustööd. MKA põhjendas, et külastajate ohutus on oluline, kuid

ei kohusta omanikku tagama piiramatut ligipääsu mälestisele. Vältima peab ka ohtu 3-19-1841 kultuuripärandi säilimisele. Kuna lammutustööd ei ole MKA-ga eelnevalt kooskõlastatud ning toimuvad muinsuskaitselise järelevalveta ja MKA kirjaliku loata, on need vastuolus

-ga. Töö võib jätkuda MKA-ga kooskõlastatud tegevuskava alusel ja kooskõlas

-ga.

1. Kaebaja esitas vaide, mille MKA jättis
2. augusti
3. a vaideotsusega rahuldamata, täiendades
4. augusti ettekirjutuse põhjendusi. MKA selgitas, et kooskõlastas
5. jaanuaril 2015 Hinni talu rehielamu restaureerimise põhiprojekti, mille järgi võib töid teha sellekohast kutseoskust omav spetsialist MKA järelevalve all. MKA-lt ei ole tööde tegemiseks luba taotletud.
6. aastal juhtis MKA järelevalve korras omaniku tähelepanu hoonete halvale seisukorrale. Koostatud on tegevuskava hädavajalike tööde tegemiseks. MKA hindas
7. augustil 2019 pärast kaebajalt teate saamist olukorda kohapeal ja tuvastas, et mälestiselt on 90% ulatuses eemaldatud katusekate, mistõttu pääseb sademevesi palkhoonesse. Oht, et mälestise avariiline seisund halveneb, oli tõenäoline. Tööd peatati

§ 82lg 1 alusel.

Loakohustus mälestise restaureerimiseks tuleneb

§ 52lg-st 1.

Loa saab anda, kui eelnevalt on koostatud ja MKA-ga kooskõlastatud projekt (

§ 49lg 1).

Kirjalik luba peab olemas olema enne tööde alustamist. Selle loaga lahendatakse küsimus tööde teostajast ja muinsuskaitselise järelevalve vajalikkusest ning antakse juhised tööde tegemiseks (

§ 53lg 2).

Töid tehes ei järgitud ka MKA 8. jaanuaril 2015 kooskõlastatud projekti (vastuolu

§ 43lg-ga 2).

Ettekirjutuses oli selgelt välja toodud, et tööd peatatakse, kuna nende tegemiseks puudub luba ja muinsuskaitseline järelevalve. Mälestise säilimine oli tööde tõttu ohustatud (puudus katus). Eriteadmisteta isiku tehtavad tööd ei taga kultuurimälestise väärtuse säilimist. Võimalik oht külastajatele oli abstraktne ja seda oli võimalik ennetada. Oht mälestisele oli aga reaalne. 5. 19. septembril 2019 koostas MKA kaebajale ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatuse, mille p-s 2.1 kohustati hoiduma mälestisel töödest ja tegevustest, mis on

-ga vastuolus (rikkumise korral võib MKA rakendada sunniraha 1000 eurot iga keelatud töö või tegevuse eest), ja p-s 2.2 kohustati paigaldama hiljemalt

1. septembriks 2019 Hinni talu rehielamu säilinud osadele ja talu laudale katus, mis kaitseb mälestist või selle osa sademete eest (selle kohustuse täitmata jätmise korral võib rakendada sunniraha 500 eurot ja täitmata jätmise korral hiljemalt
2. oktoobriks 2019 on sunniraha 1000 eurot). MKA tuvastas
3. septembril 2019, et kaebaja jätkas rehielamu lahtivõtmist. Puuduvad objektiivsed asjaolud, mis võimaldaks aktsepteerida kaebaja õigusvastast tegevust. Kaebajale on juba
4. aastal korduvalt selgitatud

-st tulenevaid kohustusi ja keelde. Kaebaja tegevus on hoone seisundit kahjustanud ja mälestist rikkunud. Mälestise kultuuriline väärtus on kaalukam kui omaniku soov vabaneda oma omandi muinsuskaitselistest kitsendustest. Väide raha puudumise kohta ei ole asjakohane, sest omanik sai aastatel 1999-2014 toetusi kokku üle 40 000 euro. Kaebajale määrati ka 17. jaanuaril 2018 toetus 16 716 eurot edasilükkamatute avariitööde tegemiseks, kuid ta keeldus sellest, soovides suuremat toetust mälestise restaureerimiseks. Seadusest tulenev hoonete hooldamiskohustus ei koorma isikut ebamõistlikult. Kaebaja on rikkunud

§ 33

lg-s 3 sätestatud kohustusi juba mitu aastat ja see on kaasa toonud hoonete seisukorra halvenemise. Kaebaja ei ole näidanud tahet õigusrikkumisi vabatahtlikult kõrvaldada. Eelnevat arvestades on ettekirjutusega pandud kohustused eesmärgipärased ja proportsionaalsed.

1. Tõnis Rätsep esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse
2. augusti
3. a ettekirjutuse ja
4. augusti
5. a vaideotsuse tühistamiseks ning
6. septembri
7. a ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks. Kaebaja leidis, et
8. augusti
9. a ettekirjutus ja
10. augusti
11. a vaideotsus ei arvesta kaebaja omandiõigusega. MKA hindas juba
12. aastal kaebajale kuuluva mälestise avariiliseks. Olukorda on
13. ja
14. aastal hinnanud kolm eksperti, kes pidasid olukorda ohtlikuks. Huvi Hinni talu vastu on viimastel aastatel suurenenud. Ohumärgi ja -lintide paigaldamine, et takistada külastajatel hoonetesse sisenemist, ei ole andnud tulemust. Kallimate lahenduste tarbeks (videovalve vms) ei ole kaebajal raha. Selle ohu tõttu alustas kaebaja avariilise hoone remonti ja 2

§ 52vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 3 ja 13.

Haldussundi ei saa rakendada dokumendi alusel, mis ei vasta vorminõuetele ja mille sisu on ebamäärane.

1. septembri
2. a ettekirjutus-hoiatus ei vasta tegelikule olukorrale: kaebaja täitis enne seda kõik temale pandud kohustused osas, milles ettekirjutus oli arusaadav. Ettekirjutus-hoiatuse p-s 2.1 nimetatud tegevused on peatatud ja p-s 2.2 nõutud katus on rehielamule paigaldatud. Katust pole paigaldatud laudale, kuid see on hoone ohtlikkuse tõttu faktiliselt võimatu ja kaebajal ei ole lubatud lauda konstruktsiooni tugevdada. Kaebaja on täitnud ja täidab ka edaspidi mälestise säilitamise kohustust temale jõukohaste abinõude ja vahenditega. Mälestise omanik on jäetud oma kohustustega üksi. Kui on valida kahe halva vahel, tuleks kaitsta inimeste elusid ja lubada omanikul endal avariilised hooned korda teha.
3. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse
4. juuni
5. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
6. augusti
7. a ettekirjutus on haldusakt. See ei vasta HMS-s sätestatud vorminõuetele (puudub õiguslik alus ja vaidlustamisviide), kuid need puudused kõrvaldati vaideotsusega. Ettekirjutus on piisavalt motiveeritud ja sisuliselt kontrollitav. Uurimis- ja ärakuulamispõhimõtet ei ole rikutud. Kaebaja teavitas
8. augustil 2019 MKA-d mälestisega seotud töödest ja selle põhjustest ning MKA võttis need ettekirjutuse tegemisel aluseks. MKA veendus enne ettekirjutuse tegemist, et kaebaja võttis rehielamult katust maha. MKA-le oli teada, et tegemist oli mälestisega ja kaebajal pole tööde tegemiseks vajalikku luba.

§ 41

lg 2 kohaselt ei pidanud kaebaja tagama külastajatele igal ajal juurdepääsu mälestisele. Seega ei olnud külastajate ohutuse argument asjakohane. Kaebaja tegeles sisuliselt rehielamu lammutamisega, milleks on

§ 52lg 1 järgi vaja ehitusprojekti või tegevuskava ning selle alusel antud luba.

MKA ei teadnud

1. augusti
2. a seisuga, mida kaebaja kinnismälestisega ette võtab ja kuidas ta välistab mälestise kahjustamise ohu.

§ 33

lg 1 alusel oli kaebajal kohustus hoiduda mälestist ohustavast tegevusest.

§ 82

lg 1 alusel oli MKA-l õigus loata lammutustööd viivitamata peatada, kuna see tegevus ohustas mälestist. Asjaolusid arvestades on ettekirjutus proportsionaalne. Seega ei ole

1. augusti
2. a ettekirjutuse tühistamiseks alust.
3. augusti
4. a vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Kaebaja oli teadlik, et tööde tegemiseks oli vaja MKA luba. MKA on kaebajale varem korduvalt selgitanud, millised hooldustööd ei eelda luba. Loakohustus (MKS § 52) ei ole vastuolus PS §-dega 3 ja
5. Kaebaja on korduvalt taotlenud toetusi kinnismälestise säilitamiseks ning oli teadlik, milles loakohustus seisneb ja miks on seda oluline täita. Lammutustööde kontekstis ei ole asjakohased väited mälestise säilitamise kohustuse täitmiseks tehtavate kulutuste kohta. MKA
6. augusti
7. a ettekirjutuse täitmine ei toonud kaebajale vahetult kaasa rahalisi kohustusi. Seega puudub alus tühistada ka vaideotsust.
8. septembri
9. a ettekirjutus-hoiatuse õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada selle andmise ajal kehtinud faktiliste ja õiguslike asjaoludega. Kaebaja ei täitnud
10. augusti
11. a ettekirjutust, vaid jätkas rehielamu lammutustöid ja võttis selle tükkideks. Selle on MKA tuvastanud
12. septembri
13. a ja
14. septembri
15. a vaatluste käigus. Ettekirjutus-hoiatuse p-s 2.2 kaebajale pandud kohustus – paigaldada rehielamu säilinud hooneosadele ja laudale katused, et kaitsta kultuurimälestist sademete eest – on puithoone säilimise 3

§ 43lg 2 ning §-d 49 ja 52).

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kaebajal ei olnud tööde tegemiseks

-s ettenähtud luba. Kaebaja tegevus ei olnud käsitatav ehitiste hooldamise või remondina, mida võib teha MKA loata (vt

§ 7

lg-d 1-3 ja § 52 lg 7 p 1), sest kaebaja muutis ilmselgelt ehitiste ilmet, eemaldades ehitise detaile ja konstruktsioonielemente. On alust arvata, et kaebaja alustas töid teadlikult MKA-lt selleks luba taotlemata. Selline loata tegevus on käsitatav mälestise rikkumisena (

§ 34lg 1 p 1).

Kaebaja ei saa õigustada loata töid vajadusega täita

-st tulenevat juurdepääsu võimaldamise kohustust, sest

§ 41lg 2 järgi võis kaebaja külastajate ligipääsu avariiohu tõttu piirata.

Kuna kaebaja oli

1. augustil 2019 alustanud mälestise osadeks võtmisega, oli
2. augusti
3. a seisuga oht mälestise säilimisele vahetu ning MKA pidi mälestise kaitse tagamiseks kiiresti reageerima. Sellises olukorras ei saa MKA-lt eeldada enne ettekirjutuse tegemist põhjaliku uurimismenetluse läbiviimist, näiteks ekspertiisi korraldamist, hindamaks, kas kaebaja tegevusetus oleks tekitanud mälestistele veel suurema kahju kui tema tegevus. Kaebaja väide, et ta pidi viivitamata alustama rehielamu katuse mahavõtmist, sest see ei oleks
4. aasta talve vastu pidanud, ei ole loata tööde õigustus, arvestades, et tööga alustati augusti esimestel päevadel ning hoone seisukord oli kaebajale teada juba pikka aega. MKA oli enne
5. augusti
6. a ettekirjutuse tegemist kaebajaga aastaid suhelnud Hinni talu kompleksi hoonete säilitamise, hooldamise ja renoveerimise teemal, sh toetanud rahaliselt mälestisega seotud töid. Seega ei olnud MKA esimene samm kaebajale ettekirjutuse tegemine. Seaduslikkuse põhimõtet arvestades ei olnud MKA-l õigust jätta
7. augusti
8. a ettekirjutuses nimetatud sätteid kaebaja suhtes kohaldamata, sest MKA ülesanne on muu hulgas korraldada mälestise kaitset ja hoida ära selle kahjustamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ei ole alust. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole kaebaja õigus oma omandit vabalt kasutada kaalukam kui avalik huvi Hinni talu hoonete kui mälestiste säilimise vastu nende võimalikult algupärasel kujul. Kaebaja õiguste riive intensiivsust vähendab asjaolu, et tal on olnud kohustus tema omandis olevat mälestist selle säilimise tagamiseks järjepidevalt hooldada ja vajaduse korral ka remontida (

§ 33lg 3). Selline tegevus ei nõua MKA luba. Kaebaja ei ole seda 4

-ga vastuolus olevast tegevusest. Mõistlikult on siiski arusaadav, et kaebajal on ettekirjutus-hoiatuse resolutsiooni p-s 2.1 keelatud Hinni talu rehielamu ja lauda edasine lammutamine või mis tahes muud sellega seotud loakohustuslikud tööd enne, kui MKA on ettenähtud korras töödeks loa andnud. Selline nõue on õiguspärane ja proportsionaalne samadel põhjustel, mida ringkonnakohus selgitas

1. augusti
2. a ettekirjutuse kontekstis. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada ringkonnakohtule tagasi saatmata. Kaebaja leiab, et kohtud on ekslikult pidanud
4. augusti
5. a ettekirjutust haldusaktiks. Tegemist on teabetoiminguga, millel puudus regulatiivsus, sest see käskis viivitamata täita seadust ega sisaldanud õiguslikku regulatsiooni ega uut käsku üksikjuhtumi kohta. Järelikult on
6. augusti
7. a ettekirjutus õigusvastane või tühine HMS § 63 lg 2 p 5 alusel. Ka on
8. augusti
9. a väidetav haldusakt praeguseks ajaks kehtetu põhjusel, et MKA on
10. septembril 2019 andnud haldusakti sama faktilise olukorra ja samade isikute suhtes, mida on reguleeritud juba
11. augusti
12. a ettekirjutuses. Seega on
13. augusti
14. a kiri igal juhul selles asjas õigusliku tähenduseta või õigusvastane ning tuleb tühistada. Arvestades eeltoodut on õigusvastane ka
15. augusti
16. a vaideotsus, sest selles on õigusvastast akti õiguspäraseks peetud.
17. septembri
18. a ettekirjutuses ei täpsustatud, millise mälestise kohta on ettekirjutus antud. Ettekirjutus on sõnastuse liigse üldisuse tõttu õigusvastane. Samuti oli ettekirjutuse tegemise päevaks ettekirjutusest tulenev kohustus juba täidetud. Ka
19. septembri
20. a ettekirjutuse p 1 on õigusvastane või tühine HMS § 63 lg 2 p 5 alusel. Kohtud on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Hinni talu rehielamu oli ekspertide hinnangul avariiline ja varisemisohtlik. Kassaator on kogu menetluses selgitanud, et Hinni talu seisukord oli halb ning ekspertide arvamusele tuginedes oli alust arvata, et Hinni talu katus ei pea
21. a talve vastu ja vajub sisse. Sellisel juhul ei oleks olnud võimalik ette teada, kuidas ja milliseid hoone konstruktsioone katuse sissevajumine kahjustab. Järelikult oleks rehielamu püsti jätmine võinud ohustada hoone originaaldetaile oluliselt rohkem kui nende lahtivõtmine, seisundi hindamine, nummerdamine, säilitamine ja ettevalmistamine hoone taastamiseks. Kuna kaebaja tegevusetuse korral oleks kahju Hinni rehielamu muinsuskaitselisele väärtusele olnud suurem, siis ei ole kassaatori tegevuse ja

§ 34lg 1 p 1 mõistes kinnismälestise rikkumise vahel põhjuslikku seost.

Hinni talu oleks eksperdihinnangute kohaselt lähiajal niikuinii kokku varisenud. Olukorras, kus ekspertide arvamusega on tõendatud, et Hinni talu hoone oleks niikuinii oluliselt kahjustada saanud, ei saa isikule hoone juures tööde tegemist ette heita. 5

piirangud ja sellest tulenevalt ka MKA ettekirjutus(ed) riivavad kassaatori omandipõhiõigust, kuna piiravad ehitise omaniku õigust kaitsta kiireloomuliste töödega enda avariilist kinnisasja hävimise eest. Kui avariilise ehitise hävimise vältimiseks vajalikke ehitustöid teeb

§ 68

lg 1 nõuetele vastav isik, toob see ehitise omanikule kaasa märkimisväärsed lisakulud. Kassaator on vanaduspensionär, kelle sissetulek ei võimalda tasuda turuhinda oluliselt ületavate ehitustööde eest.

piirangutega kaasnev täiendav aja- ning rahakulu oleks viinud selleni, et hoone hävib enne, kui omanik jõuab

piirangutele vastavate töödega alustada.

piirangute kehtestamine sellistele ümberehitustöödele, mis on vajalikud ehitise hävimise vältimiseks, ei ole põhjendatud. Avariilise ehitise omanik on

piirangute tõttu kohustuste kollisiooni olukorras, kus tal on ühelt poolt kohustus hoida ära hoone kokkuvarisemine ja teiselt poolt kohustus hoiduda hoone varisemiseks vajalike tööde tegemisest, mis ei vasta

piirangutele. Sellises olukorras on kassaatoril kui piiratud rahaliste ressurssidega isikul objektiivselt võimatu käituda õiguspäraselt ning vältida enda vara hävimist. Seega panevad

normid ja MKA tegevus isiku väljapääsmatusse olukorda. Vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nähtuv etteheide, justkui oleks kaebaja rehielamut lahti võttes kahjustanud hoone palke, mistõttu ohustab kaebaja mälestise säilimist, on eksitav. Ekspertiis kinnitab, et rehielamu seinte palgid olid niigi halvas seisukorras ning seda sõltumata kassaatori tegevusest. 11. MKA leiab, et kaebaja väited ei anna alust 6. augusti 2019. a ettekirjutuse tühistamiseks. Kohtud leidsid õigesti, et kaebaja tegevus ei olnud käsitatav rehielamu ja lauda hooldamise või remondina, mida võib teha MKA loata (vt

§ 7lg-d 1-3 ja § 52 lg 7 p 1).

Kaebaja alustas töid teadlikult selleks luba taotlemata (kaebaja

1. augusti
2. a teade ja
3. augusti
4. a vaie) ning kohus järeldas õigesti, et loata tegevus (mis muudab mälestise ilmet) on käsitatav mälestise rikkumisena (

§ 34lg 1 p 1), ning kuna mälestise osadeks võtmist oli alustatud 4.

augustil 2019, siis pidi MKA mälestise säilimisele tekkinud ohu tõttu kiiresti reageerima.

1. septembri
2. a ettekirjutuse kohta on kohtud õigesti leidnud, et ettekirjutus-hoiatuse põhjendusi, selle tegemise aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti arvestades pidi kaebajale olema piisavalt selge, millise sisuga hoidumiskohustus on talle pandud. Kaebaja väide, et mälestiseks olev rehielamu oleks tema sekkumiseta veel enam kahjustunud, ei vasta tõele. Ei
3. augustil 2019 alustatud rehielamu ja lauda katuste mahavõtmine ning hoonete detailidega hooletu ümberkäimine (katmata jätmine) ega ka rehielamu mujale viidud palkdetailidel otste mahasaagimine (mis välistab võimaluse kasutada neid rehielamu taastamisel nende senistes asukohtades) ei ole käsitatav mälestise säilitamisena (restaureerimisena). MKA hindas põhjendatult neid tegevusi mälestist ohustavateks. Hiljem selgunud asjaolud on selle hinnangu õigsust üksnes kinnitanud. Mälestise omaniku omandiõigus on kitsendatud õiguses temale kuuluvat asja rikkuda või hävitada ning omanikul on kohustus mälestist hooldada ja remontida. Riik toetab asja säilimiseks (häda)vajalike tööde kulude kandmisel.

-s sätestatud nõuded riivavad vaieldamatult kinnismälestise omaniku omandiõigust (PS § 32). Kaalukas avalik huvi kultuuripärandi säilimise vastu õigustab nõuet, et mälestise konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitustöid saab teha vaid vastavat pädevust (oskusi ja asjatundlikkust) omav isik MKA eelneva loa alusel ja selles märgitud tingimustel, sõltumata sellest, kas mälestise seisukord on hea või halb. See nõue aitab tagada, et konkreetse mälestise jaoks valitakse välja sobivaimad lahendused ning need viiakse ellu viisil, mis säilitab võimalikult suures osas mälestise ja selle väärtuse. Selle vaidluse asjaolud ei anna alust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust

põhiseaduspärasuse hindamiseks. 6

§ 34lg 1 p 1 mõistes kinnismälestise rikkumise vahel põhjuslikku seost.

14. Kaebaja ja MKA vaheline erimeelsus seisneb selles, et kaebaja hinnangul oli tal nii oma omandiõiguse kui ka kultuuripärandi säilimise kaitseks õigus asuda mälestisel ilma MKA loata ise töid tegema. MKA leiab, et kaebaja tegevus oli

nõuetega otseses vastuolus.

§ 82

lg 1 annab MKA-le õiguse peatada mis tahes töö või tegevuse, mis võib mälestist ohustada. Kolleegium nõustub, et kaebaja rikkus

§ 43

lg 2 ja § 49 lg 1 nõudeid, mille kohaselt järgitakse mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerides, restaureerides ning ehitades ameti kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava ja tööde tegemise loaga sätestatud tingimusi. Ehkki MKA oli 2015. a kooskõlastanud Hinni talu rehielamu restaureerimise põhiprojekti (mille olemasolu on nõutav

§ 43

lg 2 alusel), ei järgitud selle tingimusi (töid ei teinud kutseoskustega spetsialist). Tööde tegemise luba puudus (

§ 52

lg 1, § 53) ning tagatud ei olnud muinsuskaitselist järelevalvet (

§ 55lg 1).

Tööde tegemise loa olemasolu ei ole pelgalt formaalne tingimus. Loa eesmärk on sätestada, millisel viisil on mälestise omanikul lubatud ehitise säilimise kindlustamise ja muinsuskaitse keskseks printsiibiks oleva autentsuse (

§ 3

lg 5) tagamise eesmärki silmas pidades töid teha ehk tagada tööde sisuline õiguspärasus. Juba nende nõuete täitmata jätmise kaudu oli

§ 82lg 1 sätte eeltingimus – võimalik oht mälestisele – täidetud.

MKA on lisaks selgitanud, et tööde tegemise viis ehk hoone katmata jätmine, hooletu ümberkäimine ehitise detailidega jms kujutasid endast lisaks ohtu hoone või selle detailide säilimisele. Väide, et kaebaja asus töid tehes ära hoidma mälestisele tekkida võivat veelgi suuremat kahju, ei õigusta ilma loata tegutsemist, sest ei ole tõendatud, et kaebaja väidetud oht oleks olnud vahetu. Vahetu oht on olukord, kus ehitise kokkuvarisemine (vrd korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 5) leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab.

1. Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et
2. augusti
3. a ettekirjutus ei ole haldusakt. Sellega pandi kaebajale konkreetne tegevuse peatamise kohustus, mille puhul on alusetu väita, et see ei sisaldanud käsku või käitumisjuhist konkreetse olukorra jaoks.
4. augusti
5. a ettekirjutuse vormistuslikud või põhjendamispuudused ei mõjuta ettekirjutuse õiguslikku iseloomu ning need saab lugeda
6. augusti
7. a vaideotsusega kõrvaldatuks. Samuti ei saa nõustuda, et
8. septembril 2019 antud uus ettekirjutus oleks muutnud
9. augusti
10. a ettekirjutuse kehtetuks. Asjaoludest nähtuvalt 7

piirangud ja seega ka MKA ettekirjutused rikuvad tema omandipõhiõigust, kuna piiravad ehitise omaniku õigust kaitsta kiireloomuliste töödega enda avariilist omandit hävimise eest. Sellega panevad kaebaja sõnul

normid ja MKA tegevus isiku väljapääsmatusse olukorda. Halvas seisukorras mälestise säilitamiseks omanikult hooldamise või remontimise (

§ 7

, § 33 lg 3) kohustuse täitmise nõudmine on küll primaarne, kuid mitte ainus võimalus mälestise säilitamisega seotud probleemide lahendamiseks. Kolleegium juhib tähelepanu, et kaebajal on võimalik nii MKA-lt taotleda kui ka MKA-l omal algatusel kaaluda olukorra lahendamist muudel viisidel. Ehkki MKA poolt omaniku nõustamine ja toetamine on eelistatud haldustegevuse viis mälestiste säilitamiseks, on probleemide mittelahenemise korral näiteks võimalik nõuda toetuste suurendamist (

§ 35lg 1), tekitatud või tekkiva kahju hüvitamist (riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 16 lg 1), mälestis võõrandada või sundvõõrandada (

§ 38

lg-d 1 ja 2) või mälestiseks olemine lõpetada (

§ 20lg 1 p 5).

18. Kolleegium selgitab, et PS § 32 kohaselt ei ole omandiõigus absoluutne ega piiramatu. Seda võib seadusega kitsendada. Kaebaja soov oma vara säilitada ning MKA soov mälestist kaitsta on üldjoontes kantud samast eesmärgist. Oma huvide teostamisel peab isik järgima riigi seatud piiranguid. Mida suurem on avalik huvi pärandi säilimise vastu, seda suuremad võivad olla omanikule seatud piirangud oma vara kasutamisel, tingimusel, et need on sobivad ja vajalikud. Isiku kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel ei tohi olla siiski ülemäärased. Toetuse või hüvitise puudumine ei vabasta omanikku kohustustest ega muuda neid kohustusi õigusvastaseks, kuid see võib anda õiguse nõuda hüvitise maksmist, kui vastasel juhul oleks isiku tahtest sõltumatu omandiõiguse riive ebavõrdselt ja erakordselt piirav, st õiglast talumiskohustust ületav (vrd RVastS § 16 lg 1). Kolleegiumi hinnangul ei pruugi riigi poolt üldise nõustamiskohustuse täitmine ja

§ 35

lg 1 alusel praegusel ajal makstavad rahalised toetused olla alati piisavad selleks, et õigustada omandiõigusele seatud piiranguid või omanikule langevaid kohustusi. Riigikohus on siiski rõhutanud, et isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 5-21-3/11, p 40). Kohustuste proportsionaalsust peab hindama riik. Omanik võib hüvitist nõuda RVastS § 16 lg 1 alusel, kui erakordne riive põhjustatakse toimingu või 8

§ 8) omanikku tema kohustustega üksi.

Kultuuripärandi säilitamine, teadvustamine ja väärtustamine on ühiskonna ühine kohustus (

§ 3

lg 1), mille kõrval riik peab näitama üles erilist hoolsust selle hindamisel, et avalikes huvides ei oleks mälestise säilitamise kohustus mis tahes olukorras jäetud vaid omaniku kanda. Üldistes huvides toimuva kultuuripärandi kaitse ja omaniku õiguste riive vahel tuleb leida tasakaal. Seejuures ei pea riik siiski rahaliselt toetama omaniku kõigi kohustuste täitmist ning omanik ei saa eeldada, et riik tagaks tema mälestiseks oleva omandi säilimise tervikuna riiklike vahenditega, sest ühtlasi suurendatakse toetustega ka omaniku vara. Asjaoludest nähtub, et MKA oli enne

1. augusti
2. a ettekirjutuse tegemist kaebajaga aastaid suhelnud Hinni talu kompleksi hoonete säilitamise, hooldamise ja renoveerimise teemal, sh toetanud rahaliselt mälestisega seotud töid. Seega ei olnud MKA esimene samm kaebajale ettekirjutuse tegemine. Hinni talu hoonete säilimist tagavate tööde tegemiseks on korduvalt antud toetust. Eeltoodust on ringkonnakohus järeldanud, et Hinni talu hoonete avariiline seisund ei ole tekkinud ootamatult ja riik ei ole jätnud kaebajat tema kohustustega üksi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga.
3. Kaebaja taotleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine, millega lubataks kinnismälestisel töid teha ilma MKA loata ja järelevalveta või lihtsustatud korras MKA teavitamisel, kui esineb vahetu oht, et kinnismälestis ilma kiire sekkumiseta hävib ning tööd on vajalikud selle ärahoidmiseks. Kolleegium on seisukohal, et kuna praeguses asjas ei olnud kinnismälestise lagunemise oht vahetu, st kohe algav või juba realiseeruv (KorS § 5 lg 5), ei ole asjassepuutuv küsimus, kas vahetu ohu korral peaks vastav norm olemas olema või mitte. Seega ei ole vajadust kontrollida, kas selline regulatsioon puudub ja kas selle võimalik puudumine oleks põhiseaduspärane.
4. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause). Kaebaja kassatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9