RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-20-6639 14. oktoober 2021 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Juhan Sarv K. T. ambulatoor
) § 11 lg-s 2 nimetatud otsuse.
§ 13
lg 12 paneb esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamise taotlust lahendavale kohtule kohustuse kontrollida sundravi osutavast asutusest viivitamata, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi.
§ 11
lg-te 4 ja 41 kohaselt loetakse tsiviilkorras tahtest olenematu ravi ilma kohtu loata kuni 48 tunniks kohaldamise otsuse tegemise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. 10. Kolleegiumi hinnangul järeldub KrMS § 4021 lg 4 sõnastusest ühemõtteliselt, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (
§ 11
lg 1), jätkub tema sundravi statsionaarsena, ilma et kohus peaks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud korras ravivormi eraldi muutma. See on seadusandja õiguspoliitiline otsustus. Ambulatoorne sundravi on seega justkui tingimuslik – sellega antakse patsiendile võimalus näidata, et ta suudab ennast kontrollida ja raviskeemi järgida. Kui ta sellega toime ei tule – ja seda määral, et täidetud saavad tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused –, muudab kohus sundravi statsionaarseks.
§ 17
lg 4 järgi tuleb ambulatoorsele sundravile allutatut ka sellest teavitada, et kui ta osutub endale või ühiskonnale ohtlikuks või kui tema allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks, asendatakse ambulatoorne sundravi statsionaarsega.
- Ringkonnakohus põhjendas KrMS § 4021 lg 4 sõnastusest irduvat tõlgendust muu hulgas argumendiga, et see on põhiõiguste kaitse seisukohast inimesele soodsam. Jättes kõrvale olukorra, kus tahtest olenematu ravi ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajaduse on tinginud erinevad psüühilised probleemid, millega vaidlusaluses asjas tegu ei ole, võimaldab KrMS § 4021 lg 4 sõnastust järgiv käsitus üldjuhul tagada sundravile allutatud isiku põhiõiguste riive proportsionaalsuse ja välistada vabaduse võtmise meelevaldsuse.
- Nimelt on sundravi vormi muutmist tingiva tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused (
§ 11lg 1), mille kohus tuvastama peab, ranged.
Nii õigustab tahtest olenematut ravi üksnes isiku ohtlikkus iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule; psühhiaatrilise sundravi aluseks olevat ohtlikkust saab aga sisustada muudegi õigushüvede ohustamisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p-d 12.2 ja 13). Kuigi erinevalt tsiviilkohtumenetluses määratavast ravist kohaldatakse statsionaarset sundravi tähtajatult, tuleb see lõpetada või muuta ambulatoorseks kohe, kui (statsionaarse) sundravi kohaldamise alused ära langevad (KrMS § 4021 lg 1 ja § 403 lg 1; vt ka Riigikohtu üldkogu
- juuni
- a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 39). Seejuures ei eelda kohtule psühhiaatrilise sundravi muutmise või lõpetamise taotluse esitamine seaduse kohaselt arstliku komisjoni otsust. KrMS § 4021 lg 1 ja § 403 lg 1 sätestavad sõnaselgelt, et sundravi muutmise ja lõpetamise menetluse algatamiseks piisab psühhiaatri arvamusest. Eelnevat ei väära ka
§ 17lg 2 alusel kehtestatud sotsiaalministri 26.
augusti 2011. a määruse nr 35 „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 6, mille kohaselt toimub statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus komisjoni poolt iga kuue kuu järel, ning § 3 lg 7 ls 2, mille järgi otsustab arstlik komisjon läbivaatuse käigus, kas sundravi muuta või lõpetada. Tegu on haigla töökorraldust reguleerivate sätetega, mis ei mõjuta seadusest tulenevat sundraviteenuse osutaja kohustust esitada taotlus ravi lõpetamiseks või muutmiseks kohtule 3
(6)1-20-6639 viivitamatult, kui ravi käigus ilmneb, et statsionaarse sundravi kohaldamise alused võivad olla ära langenud. 13. Kahetsusväärselt tuleb tõdeda, et seadusandja ei ole vaatlusaluses küsimuses kogu menetluskäiku tervikuna läbi mõelnud. Seadustest ei selgu üheselt, kas ambulatoorsel sundravil viibiva isiku suhtes
§ 11
lg 2 esimeses lauses nimetatud otsuse tegemisel kohaldatakse talle esmalt tahtest olenematut ravi või suundub patsient kohe statsionaarsele sundravile. Niisamuti on ebaselge, millises menetlusetapis (esialgse õiguskaitse kohaldamisel või põhimenetluses) kohus tahtest olenematu ravi kohaldamise menetluses sundravi vormi muutmise otsustab, kuidas selline kohtumäärus täitmisele pööratakse ning kas ja mis tingimustel peaks sundravi automaatselt statsionaarseks muutuma ka juhtumitel, mil tahtest olenematu ravi vajaduse tingib sundraviga mitteseotud psüühikahäire. Kolleegiumi hinnangul tuleb kehtivat regulatsiooni tõlgendada järgmiselt. 14. Tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud kohus kontrollib
§ 11
lg-s 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on määratud ambulatoorsele sundravile (
§ 13lg 12).
Mõlemale küsimusele jaatava vastuse korral sedastab kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS § 4021 lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. Teisisõnu ei kohalda maakohus kirjeldatud olukorras tahtest olenematut ravi, vaid muudab puudutatud isiku ambulatoorse sundravi KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks. Selline otsustus peab nähtuma ka määruse resolutsioonist (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- mai
- a määrus nr 1-19-401/34, p 13.4). Nii esialgse õiguskaitse raames kui ka korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tuleb üldjuhul kohtumääruse resolutsioonis täpsustada, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- detsembri
- a määrus nr 2-18-11917/26, p 17). KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud juhul ei ole tahtevastase ravi lubamine uuesti vajalik, kuna sellekohane luba on juba antud psühhiaatrilise sundravi (KarS § 86) kohaldamisel kriminaalmenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- märtsi
- a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 33). Seetõttu peab kohus KrMS § 4021 lg-t 4 kohaldades määruse resolutsiooni sõnastades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 1 p 2 järgimiseks määrama, et puudutatud isiku ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja juures. Otsustust tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta kohus kõnesoleval juhul ei tee. Samuti ei märgi kohus sellises olukorras määruse resolutsiooni kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega (TsMS § 538 lg 1 p 3), sest sundravi kohaldatakse tähtajatult kuni inimese tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni (KarS § 86 lg 3).
- KrMS § 4021 lg 4 seob ambulatoorse sundravi automaatse muutumise statsionaarseks sellega, kui kohus on tsiviilkorras kohaldanud tahtest olenematut ravi.
§ 11lg-s 2 ei eristata tahtest olenematu ravi määramist esialgse õiguskaitse korras (Ts
MS § 534) ja tahtest olenematu ravi kohaldamist põhimenetluses (TsMS §-d 535 jj). Kuna nii esialgse õiguskaitse raames kui ka põhimenetluses kohaldatakse tahtest olenematut ravi kohtu määruse alusel, pole seadusandja KrMS § 4021 lg 4 puhul järelikult pidanud oluliseks eristada, millises menetlusetapis kohus tahtest olenematu ravi kohaldamise üle otsustab.
§ 13
lg 12 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse saanud kohtul viivitamata kontrollida, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi. Seega peab ambulatoorne sundravi jätkuma statsionaarselt ka juhul, kui tahtest olenematu ravi eeldused tuvastatakse esialgse õiguskaitse menetluses. Teisisõnu muutub KrMS § 4021 lg 4 alusel ambulatoorne sundravi statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. 4
(6)1-20-6639
- Kohtupraktikas on rõhutatud, et hiljemalt kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse määruse peale, millele põhimenetlust ei järgne, peab tsiviilasja lahendav ringkonnakohus kontrollima isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhjendatust korralise menetluse reegleid arvestades (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- veebruari
- a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p-d 44 ja 66). Ka esialgse õiguskaitse puhul peaks TsMS § 534 lg-te 3 ja 4 järgi olema ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Seejuures ei pea isiku ärakuulamiseks korraldama kohtuistungit (TsMS § 477 lg 4 ls 3). Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada ka esindaja. (Samas, p-d 47 ja 49.) Neid põhimõtteid KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud olukorrale rakendades ja pidades silmas menetluslike põhiõiguste kaitset ning seda, kui palju koormavam on statsionaarne sundravi võrreldes esialgse õiguskaitse korras rakendatava tahtest olenematu raviga, tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise menetluses isiku sundravi statsionaarseks muutmisel puudutatud isik enne määruse tegemist ära kuulata. Samuti tuleb talle tagada esindaja hiljemalt ravirežiimi muutva kohtumääruse tegemisel, et tagada määruse vaidlustamise võimalus. Kohtu määratud esindajal on seejuures õigus puudutatud isikut esindada ka vastu viimase enda tahet ja olukorras, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- aprilli
- a määrus nr 2-20-11920/32, p 11.2 ja
- detsembri
- a määrus nr 2-18-11917/26, p 15.)
- Kokkuvõtvalt tuleb KrMS § 4021 lg-t 4 seega kohaldada järgmiselt. Kui kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku
- peatükis ette nähtud korras ambulatoorsel sundravil viibiva isiku puhul tuvastatuks tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, muudab ta ambulatoorse sundravi oma määrusega statsionaarseks. Selline kohtumäärus pööratakse täitmisele TsMS § 541 lg-tes 3 ja 4 sätestatu kohaselt ning isik paigutatakse ravile sundraviteenuse osutaja juurde. Kui viimase juures selgub, et statsionaarseks sundraviks enam põhjust pole, tuleb tervishoiuteenuse osutajal esitada kohtule KrMS §-s 403 sätestatud korras taotlus sundravi lõpetamiseks või KrMS § 4021 lg-s 1 nimetatud taotlus sundravi muutmiseks ambulatoorseks. Sellele järgneb sundravi lõpetamise või muutmise menetlus kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Tsiviilkohtumenetluses sundravi statsionaarseks pööramise määruse kaebemenetluses tühistamise korral jätkub puudutatud isiku sundravi ambulatoorsena.
- Nii aitab KrMS § 4021 lg 4 tagada, et pikaajaline psühhiaatriline ravi toimub (nii palju, kui võimalik) ühes raviasutuses ja sama ravimeeskonna poolt, vältimaks patsiendi korduvat ümberpaigutamist ühest haiglast teise ning sellest johtuvat keskkonnavahetust, mis ei pruugi diagnoosi eripäradest tingituna paranemist soodustada. Samuti väärib märkimist, et kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse korras 48 tunni jooksul alates isiku kinnipidamisest (TsMS § 534 lg 6). Kriminaalmenetluse seadustiku alusel toimuva psühhiaatrilise sundravi muutmise menetluses tähtaegu sätestatud ei ole.
- Käsilolevas asjas asendas maakohus sundraviteenuse osutaja taotlusel K. T. ambulatoorse sundravi statsionaarsega. Selleks hetkeks oli küll kohtumäärus esialgse õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta tehtud, kuid kohus ei võtnud seisukohta sundravi muutmise kohta. Järelikult oli maakohus õigustatud esitatud taotlust läbi vaatama ning jõudis lõppastmes õigele järeldusele – K. T. vajab statsionaarset sundravi. Seetõttu pole põhjust maa- ega ringkonnakohtu määrust tühistada. Kui aga esialgse õiguskaitse taotlust lahendav kohus oleks K. T. ambulatoorse sundravi ülal kirjeldatud viisil KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks muutnud, polnuks maakohtul enam alust haigla avalduse lahendamiseks ning see tulnuks jätta läbi vaatamata.
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3 ja § 390 lg-st 1, asendab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
- juuni
- a määruse õiguslikud põhjendused KrMS § 4021 lg 4 5
(6)1-20-6639 tõlgendamise kohta käesoleva määruse põhjendustega. Muus osas jätab kolleegium kohtumääruse muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)