RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-21-8 14. oktoober 2021 Eesistuja

) § 4 lõikes 4 sätestatud õigust, laiendasid pooled üldtöökokkulepet selles sätestatud töö- ja puhkeaja tingimuste ning töö tasustamise tingimuste osas, tehes need kohustuslikuks kõigile ühistranspordiseaduse tähenduses sõitjate bussiveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja töötajatele, sõltumata nendega sõlmitud lepingu liigist (sõitjateveo üldtöökokkuleppe § 4). Üldtöökokkuleppe lisa 1 § 3 punkti 2 kohaselt ei tohtinud ühenduse tegevusloa, liiniloa ja avaliku teenindamise lepingu alusel täistööajaga töötavate bussi-, trolli- ja trammijuhtide brutopalk alates

1. jaanuarist 2019 olla väiksem kui 945 eurot kuus. 5-21-8
2. Sõitjateveo üldtöökokkulepe jõustus
3. jaanuaril 2017 (üldtöökokkuleppe § 3).
4. jaanuaril 2017 avaldas Sotsiaalministeerium üldtöökokkuleppe kui laiendatud kollektiivlepingu tingimused Ametlikes Teadaannetes.
5. Hageja ei kuulu Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingusse ning kostja Autoettevõtete Liitu.
7. a veebruarist kuni juulini tasus kostja hagejale töötasu 540 eurot (neto), mis vastab 570 euro ja 54 sendi suurusele brutotöötasule. Alates
8. a augustist maksis kostja hagejale töötasu 830 eurot kuus (neto), mis vastab 945 euro suurusele brutotöötasule.
9. Hageja oli
10. jaanuarist kuni
11. jaanuarini 2020 ja
12. jaanuarist kuni
13. märtsini 2020 haiguslehel.
14. aasta jaanuari eest maksis kostja hagejale välja haigushüvitise 80 eurot 70 senti.
15. Hageja soovil lõpetati tööleping
16. märtsil
18. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles leidis, et kostja oleks pidanud talle töötasu maksma sõitjateveo üldtöökokkuleppes kindlaks määratud miinimumtöötasu ulatuses. Hageja palus kostjalt tema kasuks välja mõista üldtöökokkuleppe arvesse võtmata jätmise tõttu vähem makstud töötasu ajavahemiku veebruar kuni juuni 2019 eest, vähem makstud haigushüvitise (ajavahemikul
19. jaanuarist kuni
20. jaanuarini 2020 haiguslehel viibimise eest) ning maksmata jäetud haigushüvitise (ajavahemiku
21. jaanuar kuni
22. märts 2020 eest). Lisaks sellele palus hageja kostjalt välja mõista vähem makstud töötasu
23. a detsembri eest,
24. a jaanuari eest ning vähem makstud puhkusehüvitise.
25. Töövaidluskomisjon rahuldas
26. mai
27. a otsusega hageja avalduse osaliselt, mõistes kostjalt tema kasuks välja saamata jäänud töötasu 1977 eurot 38 senti, haigushüvitise 143 eurot 73 senti ja puhkusehüvitise 107 eurot 56 senti.
28. Kostja esitas maakohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagimenetluses läbi osas, milles komisjon oli avalduse rahuldanud.
29. Maakohus rahuldas
30. detsembri
31. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1977 eurot 38 senti, haigushüvitise 139 eurot 80 senti ja puhkusehüvitise 107 eurot 56 senti. Maakohtu hinnangul oli hagejal alates
32. jaanuarist 2019 õigus saada töötasu sõitjateveo üldtöökokkuleppe lisa 1 § 3 punktis 2 märgitud alammääras. Kuna kostja maksis hagejale
33. a augustis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris töötasu 830 eurot (neto), rakendas ta üldtöökokkuleppes kokku lepitud töötasu alammäära (945 eurot), väljendades seeläbi kollektiivlepinguga nõustumust võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 tähenduses.
34. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
35. juuni
36. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas ning tegi asjas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 550 eurot 96 senti, haigushüvitise 125 eurot 24 senti ning puhkusehüvitise 107 eurot 56 senti.
37. Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata

§ 4lõike 4 ning edastas otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. 2

§ 4

lõige 4 on kehtiv norm ning kostja tegeleb sõitjate bussiveoga ühistranspordiseaduse § 3 lõike 1 tähenduses. 16.

§ 4

lõike 4 kitsendav tõlgendamine nii, et kollektiivlepinguga mitteliitunud tööandjale laieneb kollektiivleping üksnes juhul, kui tööandja on andnud selleks nõusoleku, ei oleks kooskõlas normi eesmärgi ja põhiseadusega. Kollektiivlepingu laiendamise eesmärgiks on kohelda võrdselt nende tööandjate, kes on kollektiivlepinguga ühinenud, ning tööandjate, kes ei ole lepinguga ühinenud, töötajaid. Samuti aitab kollektiivlepingu laiendamine tagada valdkonnas tegutsevate ettevõtete ausat konkurentsi, vähendades sotsiaalset dumpingut. Arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 693 lõiget 2, ei ole kohtuasja lahendamisel siduv tõlgendus, mille andis

§ 4lõikele 4 Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.

juuni

1. a otsuses asjas nr 2-18-
2. Lisaks sellele ei saaks üksnes asjaolust, et kostja otsustas alates
3. a augustist hageja töötasu suurendada, järeldada kostja nõustumust laiendada kollektiivlepingut tagasiulatuvalt juba enne augustit hagejale makstud töötasudele. 17.

§ 4

lõige 4 on põhiseadusega vastuolus põhjusel, et riivab ettevõtlusvabaduse (põhiseaduse (PS) § 31) osaks olevat lepinguvabadust ja negatiivset ühinemisvabadust (PS § 29 lõige 5) ebaproportsionaalselt. Seaduses puuduvad kollektiivlepingu tööandjale laiendamise selged tingimused, mis tagaks töötajate ja tööandja huvide tasakaalu. Kollektiivlepingu laiendamise õiguse tekkimise eelduseks ei ole seatud tööandjate piisava esindatuse nõuet (tööandjate piisavalt esinduslik arv või esinduslik organisatsioon). Laiendamisest puudutatud tööandjad ei saa läbirääkimistes osaleda ning puudub riiklik mehhanism lepingutingimuste mõistlikkuse ja sektori kõigile tööandjatele jõukohasuse kontrollimiseks. Seadus võimaldab kollektiivlepingu laiendamise kaudu suruda ettevõtjatel teistele peale ebamõistlikke tingimusi. Laiendamisele allutatud ettevõtjad ei pruugi neile pandud kohustustest piisavalt varakult teada saada ja neid arvestada. Minister avaldab lepingutingimused küll Ametlikes Teadaannetes, kuid tal pole pädevust lepingutingimusi kontrollida. 18. Ringkonnakohus leiab, et kohtul ei ole pädevust töövaidluse lahendamisel kontrollida, kas konkreetsele töösuhtele kohalduv laiendatud kollektiivleping kaitseb piisavalt tööandja huve. Hakates määrama kollektiivlepingu hindamise sisulisi kriteeriumeid ja nõudeid menetlusele, sekkuks kohus õigusloomesse. Kohtulik kontroll tähendaks ka, et töötaja peaks

§ 4

lõikele 4 tuginemiseks tõendama, et kollektiivlepingu laiendamine tööandjale vastab kollektiivlepingute laiendamise heale tavale ja huvide tasakaalu tagavatele nõuetele. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

1. Riigikogu sotsiaalkomisjon märgib, et kollektiivlepingute laiendamine on põhimõtteliselt õigustatud, kuid selleks kriteeriumite puudumine toob kaasa ettevõtlusvabaduse ja ühinemisvabaduse ülemäärase riive.
2. septembril 2021 võttis Riigikogu vastu kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (

MS) (383SE, Riigikogu XIV koosseis), millega kehtestatakse kollektiivlepingu tingimuste laiendamisele kriteeriumid, kõrvaldades Tartu Ringkonnakohtu otsuses osutatud puudused. 20.

MS-ga lisati kollektiivlepingu seadusesse üleminekusäte (§ 171), mille kohaselt tuleb kõik kehtivate kollektiivlepingute laiendatud tingimused viia seadusega kooskõlla. Tingimused, 3

§ 4

lõike 4 põhiseaduspärasusest, mistõttu oli säte kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Säte on aga vastuolus PS §-s 31 tagatud ettevõtlusvabadusega, kuna pole välistatud, et laiendatavas kollektiivlepingus kirja pandud tingimused on kollektiivlepingu pooleks mitteolevatele ettevõtjatele ebamõistlikud ja kahjustavad. Kollektiivlepingu laiendamine on siiski kasutusel mitmes riigis, kusjuures on kehtestatud erinevad laiendamise eeltingimused. Kui kollektiivleping oleks täitmiseks kohustuslik vaid tööandja nõustumuse korral, nagu on tõlgendatud kohtupraktikas, oleks

§ 4lõige 4 ülearune.

1. Ametiühingu võivad asutada vähemalt viis töötajat, ametiühingute liidu vähemalt viis ametiühingut ning ametiühingute keskliidu vähemalt viis üle riigi tegutsevat tegevus- või kutseala ametiühingut või ametiühingute liitu (ametiühingute seaduse § 7 lõige 1). Tööandjate ühingu või liidu võivad mittetulundusühinguna asutada vähemalt kaks isikut (mittetulundusühingute seaduse § 5). Autoettevõtete Liit on sõlminud veoste veo laiendatud kollektiivlepingu (veoseveo üldtöökokkulepe), mille liikmeks olevates ettevõtetes töötas Statistikaameti andmetel
2. a septembri seisuga kõigest 4,7% kõigist veoste veoga tegelevatest veoautojuhtidest. Väikese grupi seatud tingimusi võib olla eriti raske täita maa- ja väikeettevõtjatel, kelle võimalused ei pruugi olla samasugused, kui suurtel või linnas tegutsetavatel ettevõtjatel.
3. a uurimus näitab, et enamik alampalka maksvatest ettevõtetest on mikroettevõtted, kus töötab vähem kui kümme inimest.
4. Selle üle, milline on poolte huve piisavalt tagav esindatus kollektiivlepingu laiendamisel, peab otsustama seadusandja, mistõttu seda ei saa määrata kindlaks kohtud. Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu sõlmitud kollektiivlepingute hea tava kokkuleppes on küll kirjas esinduslikkuse nõue ja soovituslikud menetlusnõuded, kuid tegemist pole juurdunud tavaga.
5. Tervise- ja tööminister leiab, et küsimuse all ei ole mitte

§ 4

lõike 4 põhiseaduspärasus iseenesest, vaid poolte huvide tasakaalustamiseks ja kollektiivlepingu laiendamisest tuleneva õiguste riive maandamiseks tingimuste puudumine. Tingimuste puudumine ei saa olla põhjuseks, et kaotada õiguskorras kollektiivlepingu laiendamise võimalus. Minister ei nõustu Riigikohtu otsuses asjas nr 2-18-7821 esitatud

§ 4

lõike 4 kitsendava tõlgendusega, kuna see on vastuolus sätte sisu ja eesmärkidega. 25. Kollektiivlepingu laiendamine on rahvusvaheliselt tunnustatud oluline tööõiguslik vahend, mis võimaldab sektoril areneda oma vajadustele ja võimalustele vastavalt ning vältida töötingimuste killustumist. Lepingu laiendamine riivab siiski ettevõtlusvabadust ja ühinemisvabadust. Põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks kehtestatakse

MS-ga täpsemad tingimused kollektiivlepingu laiendamiseks, juhindudes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni soovitusest nr 91. Samuti nähakse

MS-ga ette üleminekuregulatsioon, mille järgi kaotavad kollektiivlepingute laiendatud tingimused, mis ei vasta uutele tingimustele, kehtivuse

1. a aasta
2. detsembril. Minister palub Riigikohtul vaidlusaluse sätte kehtetuks tunnistamise korral lükata otsuse jõustumine edasi.
3. Justiitsminister on seisukohal, et

§ 4lõikest 4 tulenev kollektiivlepingu laiendamine isikutele, kes ei ole lepingu pooleks, riivab ettevõtja ettevõtlusvabadust põhiseadusvastaselt. 4

§ 4

lõikega 4 on seadusandja volitanud erasubjekte kehtestama siduvaid regulatsioone, mis laienevad kõigile valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele, nägemata seejuures ette tingimusi, millele kollektiivlepingu laiendamine peab vastama. Isegi kui selline delegeerimine on parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte (PS § 3 lõige 1 koosmõjus §-ga 59 ja § 65 punktiga 1) valguses lubatav, ei ole

§ 4

lõike 4 regulatsioonitihedus piisav, et tagada kõigi asjaosaliste põhiõiguste piisav kaitse.

1. Kollektiivlepingu laiendamise (ning ettevõtlusvabaduse riive legitiimseks) eesmärgiks on kaitsta töötajaid ja luua ettevõtjatele võrdsed tegutsemistingimused, soodustada konkurentsi ning tagada sektori majanduslik areng ilma sektorit killustamata. Kollektiivlepingu laiendamine on töötajate kaitsmiseks sobiv vahend ning võimaldab ka soodustada konkurentsi, kuid seda ka pärssida. Suuremad ettevõtjad saavad väiksemate konkurentide kahjustamiseks sõlmida viimastele üle jõu käivaid palgakokkuleppeid. Alternatiiviks võib olla miinimumpalga ja ühetaoliste töötingimuste kehtestamine õigustloova aktiga.
2. Hageja leiab, et Tartu Ringkonnakohtu taotlus tuleks jätta rahuldamata, kuna

§ 4lõige 4 ei riku kostja põhiõigusi ega takista tema ettevõtlust.

Kollektiivlepingu rakendamine üksnes töötajate ühingusse kuuluvatele töötajatele on vastuolus töötajate ebavõrdse kohtlemise keeluga. Ühesugused palgakokkulepped ei saa kuidagi kahjustada konkurentsi.

1. Hageja nõustub Riigikohtu
2. juuni
3. a otsusele asjas nr 2-18-7821/71 kirjutatud eriarvamusega (2-18-7821/72), kus mh leiti, et Riigikohtu enamuse tõlgendus

§ 4lõikele 4 muutis normi sisutühjaks ning on vastuolus seadusandja selge tahtega.

Tööandjal ei ole vaja anda nõustumust kollektiivlepinguga selleks, et rakendada oma töötajatele paremaid palga, tööja puhkeaja tingimusi. Vaidlusalust normi oleks saanud põhiseaduspäraselt tõlgendada, tagades põhiõiguste kaitse põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tuletatud kriteeriumite abil. Kohtuasjas nr 2-18-7821 antud Riigikohtu tõlgendus ei ole kohustuslik teistes kohtuvaidlustes ning

§ 4lõige 4 kehtib endiselt.

Lisaks sellele ei saa seadust ega selle tõlgendust muuta tagantjärele, see oleks vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Hageja töösuhe kostjaga lõppes enne Riigikohtu otsuse tegemist kohtuasjas 2-18-

1. Kostja väljendas oma tegevusega nõustumust sõitjateveo üldtöökokkuleppega ning rakendas selles ette nähtud põhitöötasu alammäära 945 eurot kuus.
2. Kostja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses arvamust ei avaldanud. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE
3. Kollektiivlepingu seaduse § 4 „Kollektiivlepingu rakendusala“ lõige 4: 5

§ 4

lõike 4 alusel sõltumata sellest, kas kostja on selleks andnud nõustumuse või mitte. Ringkonnakohus leidis, et kollektiivleping laienes hageja ja kostja vahelisele töösuhtele, kuid kollektiivlepingu laiendamise aluseks olev

§ 4lõige 4 on põhiseadusega vastuolus.

Seetõttu jättis ringkonnakohus hageja nõuded, mis (osaliselt) tuginesid kollektiivlepingule, (osaliselt) rahuldamata. 35. Kolleegium leiab, et

§ 4

lõige 4 ei olnud Tartu Ringkonnakohtu menetluses olnud tsiviilasja lahendamisel asjassepuutuv, kuna ka sätte kehtima jäämise korral oleks tulnud hageja nõuded jätta (samas ulatuses) rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 15. juuni 2020. a otsuses asjas nr 2-18-7821/71, et

§ 4

lõike 4 alusel kollektiivlepingu tingimuste laiendamine tööandjale, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks ega kuulu kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu, on võimalik üksnes juhul, kui tööandja on andnud selleks VÕS § 9 kohase nõustumuse (otsuse punkt 18). Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Seega tuli sõitjateveo üldtöökokkuleppes kokkulepitud töötasu tingimust Tartu Ringkonnakohtus arutusel olnud tsiviilasjas kohaldada üksnes juhul, kui kostja oli andnud kas hagejale või üldtöökokkuleppe pooltele nõustumuse tingimuse rakendamiseks. Kuigi ringkonnakohus ei pidanud nõustumuse hindamist vajalikuks, leidis ta, et maakohus oli vähemalt ajavahemiku veebruar kuni juuni 2019 töötasu kohta ekslikult leidnud, et kostja oli andnud nõustumuse kollektiivlepingu palgatingimuse laienemiseks. Kuivõrd kolleegiumi hinnangul oleksid kohtud pidanud käesolevas asjas lähtuma Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. juunil 2020. a asjas nr 2-18-7821/71 tehtud otsuses antud

§ 4

lõike 4 tõlgendusest, sõltus käesoleva asja lahendust sellest, kas kohtud jõudsid järeldusele, et kostja on üldtöökokkuleppe laiendamiseks nõusoleku andnud või mitte, mitte aga

§ 4lõike 4 kehtivusest. 6

§ 4lõike 4 põhiseaduspärasust lubatav ja kolleegium jätab selle läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7