← Eesti

3-20-477/32

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 109§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-477 Otsuse kuupäev 22. oktoober 2020 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi S.M.kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-20-477 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla kohaldas
  2. oktoobri
  3. a käskkirjaga nr 6-1/1241 kinnipeetav S.M.(kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit (v.a vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 alusel võimaldatud jalutuskäigul värskes õhus) ja ametnike sisenemisel kambrisse (dtl 108109).
  4. Tartu Vangla jättis
  5. veebruari
  6. a otsusega nr 1-13/3-2 rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise taotluse, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist kehavigastuse tekitamise, väärikust alandava kohtlemise ja alusetu vabaduse võtmise eest (dtl 3-4). Taotluse kohaselt jäeti kaebaja
  7. detsembril 2019 ca tunniks ajaks meelevaldselt käeraudadesse aheldatuks, mis tekitas talle nii füüsilist kui hingelist valu, nördimust, abituse tunnet ja arusaamist, et ta on riigivõimu objekt.
  8. Kaebaja esitas
  9. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse (dtl 1). Kaebaja selgitas, et Tartu Vangla tekitas talle
  10. detsembril 2019 tervisekahjustuse kehavigastusega. Kaebaja jääb kohtueelses menetluses väljendatu juurde ning palub Tartu Vanglalt välja mõista tervise kahjustamise (valu ja piinad koos vigastustega) eest hüvitis 5000 eurot. Kaebaja rõhutas, et nõutud hüvitis on õiglane mh vabaduse piiramise eest.
  11. Tartu Halduskohus jättis
  12. märtsi
  13. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebajale puuduste kõrvaldamiseks seitse päeva arvates kohtumääruse kättesaamisest (dtl 10-11).
  14. Kaebaja esitas
  15. märtsil 2020 kohtule avalduse, milles taotles menetlusabi kohtumääruste vene keelde tõlkimiseks (dtl 12, tõlge dtl 17).
  16. Tartu Halduskohus rahuldas
  17. märtsi
  18. a määrusega kaebaja
  19. märtsi
  20. a taotluse menetlusabi võimaldamiseks kohtumääruste ja -otsuse vene keelde tõlkimise kuludest vabastamiseks ning pikendas
  21. märtsi
  22. a määrusega kaebajale antud tähtaega (dtl 1921).
  23. Tartu Vangla jättis
  24. aprilli
  25. a otsusega nr 1-13/34-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata, mis puudutab käeraudade jalutuskäigu ajaks eemaldamata jätmist ja rahuldamata osas, mis puudutab käeraudade paigaldamist liialt tugevalt (dtl 37-39). Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist kehavigastuse tekitamise eest summas 5000 eurot. Taotluse kohaselt tekitasid vanglaametnikud ohjeldamise käigus kaebajale kehavigastusi, surudes käerauad tugevalt kinni ja ei võtnud neid maha ligi ühe tunni jooksul.
  26. Kaebaja esitas
  27. aprillil 2020 kohtule kaebuse täienduse, selgitades, et kaebajale tekitati kahju füüsilisele ja vaimsele tervisele. Kaebajale tekitati tervisekahjustus
  28. detsembril 2019,
  29. detsembril 2019 ja
  30. veebruaril 2020 ning ta taotleb lisaks
  31. detsembri
  32. a olukorrale 2 3-20-477 ka
  33. jaanuari ja
  34. veebruari
  35. a kahjude menetlemist. Kaebaja palub lisada kolm episoodi ühte kohtuprotsessi ning taotleb kahjuhüvitist summas 5000 eurot. Ühtlasi palus kaebaja saata talle kirja üheksa lehe koopiad (dtl 51-56, tõlge dtl 65-66).
  36. Kaebaja esitas
  37. aprillil 2020 kohtule avalduse, milles muuhulgas esitas Tartu Vangla
  38. aprilli
  39. a otsuse nr 1-13/34-2 ja tunnistaja seletused. Kaebaja palus saata kirjas olevatest dokumentidest koopiad (dtl 33, tõlge dtl 50).
  40. Tartu Halduskohus jättis
  41. mai
  42. a määrusega kaebuse teist korda käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 78-80).
  43. Kaebaja esitas
  44. mail 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et taotleb
  45. detsembri
  46. a kuupäevaga seoses kahju hüvitamist selle eest, et tundis tugevat valu 40 minuti jooksul järkjärgult automaatselt kokku tõmbuvate käeraudade tõttu, mille valvur unustas ära võtta (dtl 86-90, tõlge dtl 95). Kõige sellega käis kaasas paaniline hirm, närvilisus, psühholoogiline häire. Seonduvalt
  47. detsembril 2019 toimunuga tundis kaebaja tugevat valu. Valu ja ebamugavus oli käimise ajal, valu kestis pikki päevi jala mistahes liigutuse korral ja jalale astudes. Tugeva valuga kaasnes karjumine selle trauma tekitamise ajal. Eespool märgitud tervisekahju tekitamise kahe episoodi eest (valu ja vigastused) palub kaebaja välja mõista Tartu Vanglalt 5000 eurot ehk 2500 eurot episoodi eest.
  48. Tartu Halduskohus eraldas
  49. juuni
  50. a määrusega kaebaja nõuded haldusasjast nr 320-477 iseseisvasse menetlusse järgmiselt: 1) menetleda iseseisvas menetluses kaebaja kaebust Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses
  51. detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega (haldusasja nr 3-20-477); 2) menetleda iseseisvas menetluses kaebaja kaebust Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses
  52. detsembril 2019 kaebaja vasaku jala vigastamisega (haldusasja uus nr 3-20-1048) (dtl 97-98).
  53. Tartu Halduskohus võttis
  54. juuni
  55. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 94-96).
  56. Tartu Vangla vastas kaebusele
  57. juunil 2020 (dtl 117-119).
  58. Tartu Halduskohus kuulutas
  59. juuli
  60. a määrusega haldusasja nr 3-20-477 menetluse kinniseks ja piiras kaebaja õigust tutvuda vastustaja poolt esitatud videosalvestisega ja saada sellest koopiaid (dtl 121-122).
  61. Kaebaja esitas
  62. juulil 2020 kohtule täienduse, milles selgitas, et hindab vastustaja tegevust kui katset varjata mastaapset-süstemaatilist, vastutustundetut, hoolimatut suhtumist oma töösse, millega kaasnevad piinad, füüsiline valu, psühholoogilised traumad kinnipeetavatele (dtl 127, tõlge dtl 131).
  63. Tartu Halduskohus otsustas
  64. augusti
  65. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 133-134).
  66. Vastustaja esitas
  67. augustil 2020 kohtule täiendavad tõendid (dtl 139-152). 3 3-20-477
  68. Kaebaja esitas kohtule
  69. augustil 2020 kaebuse täienduse ja taotluse läbi vaadata 3 episoodi videosalvestus
  70. veebruar 2020, kus on näha, et kaebajal tuli lüüa peaga väljakutse nupu pihta, kuna käed olid selja taga käeraudades; saada sõltumatu eksperdi arvamus teemal, kas need 3 episoodi käeraudadega võisid tekitada psühholoogilise trauma; paluda vanglal vastata, miks nad püüdsid varjata kõiki fotosid; nõuda välja meditsiiniosakonnas fikseeritud 3 episoodi kehavigastuse fotod (
  71. veebruar 2020); julgeolekuosakond alustas seoses juhtunuga sisejuurdluse – miks oli seda vähe selleks, et see ei korduks enam kaks korda (dtl 153-154, tõlge dtl 158). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  72. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt
  73. detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
  74. Kaebaja ja tema kambrikaaslane X viidi
  75. detsembril 2019 jalutuskäigule jalutusboksi. Sel ajal pidi kaebaja vanglas liikuma käeraudades. S.o enne kambrist väljumist pannakse need peale ja sisenemisel jalutusboksi võetakse ära. Toimub see nii: enne ukse avamist avab valvur ukseluugi, kaebaja peab käed luugist välja pistma, talle pannakse käerauad peale ja seejärel avatakse uks. Kaebaja liigub jalutusboksini, seal suletakse uks, avatakse luuk, kaebaja peab käed ukseluugist välja pistma selleks, et need temalt ära võetaks. Kuid sellel korral seda ei toimunud ja kaebaja jäeti jalutama käeraudades seniks, kuni tal õnnestus helistada valvurile ja selgitada talle asja eesti-vene keeles. See protsess võttis aega 40 minutist kuni 1 tunnini. Probleem oli veel ka selles, et kaebajat ja tema kambrikaaslast viidi välja viimasena ja neid välja viinud, läks valvur lihtsalt ära ja kõik. Kaebaja arvab, et ta lihtsalt ei kuulnud, et kaebaja teda kutsub, sellepärast, et jalutusboksi kohale on kinnitatud valjuhääldid ja neist mängib muusika. Minnes ära õuest hoonesse, valvur samuti ei kuulnud lööke vastu ust. Helistada valvurile õnnestus kaebajal alles umbes 30 minuti pärast, kuid kaebajast ei saadud aru vene keeles. Kaebaja helistas mitu korda, kuni tal õnnestus kutsuda abi. See fakt, et vangla selgitab juhtunut sellega, et see on juhuslik ja et kaebaja on ise süüdi, et kaebaja varjas fakti, et tal on käerauad peal, et valvur oli sel päeval teisest osakonnast jne. jne. See kõik on vale ja üksteise varjamine. See on vastutustundetu ebakvalifitseeritud suhtumine oma töösse, mis tingib kahju moraalsele ja füüsilisele tervisele.
  76. Selle tõend on see, et kui sa väljud kambrist ja liigud mööda vanglat, siis sa pead käsi hoidma selja taga. Kui sa seda ei tee, siis valvur teeb sulle märkuse. Kaebaja juhtumil
  77. detsembril 2019 oli nii, et käsi selja taha panemist takistasid kaebajal eest kinniolevad käerauad ja valvur ei saanud seda mitte märgata.
  78. Pärast
  79. detsembrit 2019 unustati kaebajal käerauad ära võtta veel 2 korral. Esimest korda
  80. detsembril 2019, teist korda
  81. jaanuaril 2020 ja kolmandat korda
  82. jaanuaril
  83. Kõik kolm juhtumit on seotud jalutuskäigule viimisega.
  84. Tartu Vangla tekitas kaebajale
  85. detsembril
  86. a tervisekahjustuse kehavigastustega, süüliselt ametialase hooletuse tõttu. Tervise kahjustamine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 lg-ga 1 ja VangS § 41 lg-ga
  88. Kaebajale tekitati mitte ainult tervisele füüsilist kahju, vaid ka psühholoogilist, mis on samuti fikseeritud psühhiaatri juures. Kui sa satud betoonkarpi, olles käeraudades kellegi lohakuse tõttu, siis sa saad tervisekahju vahetult käeraudadest, mis liikumise tõttu aina tugevamalt soonivad kätesse. Halveneb verevarustus, sul on väga valus, sul algab hirm, et sa muutud invaliidiks, sa ei tea, millal see lõpeb. 4 3-20-477
  89. Kaebaja tundis
  90. detsembril 2019 tugevat valu 40 minuti jooksul järkjärgult automaatselt kokku tõmbuvate käeraudade tõttu, mille valvur unustas kaebajalt ära võtta. Asi on selles, et kui valvur, kes paneb käed raudu, ei lülita sisse spetsiaalset fiksaatorit käeraudadel, siis need tõmbuvad automaatselt käe liikumisel kokku. Kõige sellega käis kaasas paaniline hirm, närvilisus, psühholoogiline häire.
  91. Vabaduse piiramise, valu tekitamise ja vigastuste tekitamise eest on õiglane ja piisav taotletav hüvitis summas 2500 eurot.
  92. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja lühidalt järgmist.
  93. Tartu Vangla
  94. oktoobri
  95. a käskkirjaga nr 6-1/1241 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena ohjeldusmeetmete (käeraudade) kasutamist. Käskkirja kohaselt tuli käeraudu kasutada kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit, v.a VangS § 55 lg 2 alusel võimaldatud jalutuskäigul värskes õhus. Käeraudu tuli kasutada ka ametnike sisenemisel kambrisse. Kaebaja
  96. detsembril
  97. a esitatud kahju hüvitamise taotluste menetluse käigus leidis kinnitust, et
  98. detsembril
  99. a paigutati tõesti kaebaja jalutusboksi koos käeraudadega. Kinnipeetavat jalutusboksi suunanud ametnik ei märganud kinnipeetaval käeraudu, mistõttu jäid hooletusest tingituna käerauad eemaldamata.
  100. Tartu Vangla Meditsiiniosakonna õde Hume Saar on
  101. detsembri
  102. a õiendis kirjeldanud kaebaja käte objektiivset seisu. Meditsiiniõe õiendist ega tehtud fotolt (dtl 114) ei saa järeldada tervisekahjustuse tekkimist. Seega leidis küll menetluse käigus vangla õigusvastane tegevus kinnitust, kuid üksnes õigusvastane tegevus ei anna veel alust hüvitise väljamõistmiseks. Tartu Vangla tunnistas
  103. veebruari
  104. a otsuses oma eksimust ja vabandas kaebaja eest.
  105. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Riigikohtu halduskolleegium on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Arvestades juhtumi asjaolusid, on piisavaks hüvitiseks tekkinud olukorra eest õigusvastase tegevuse tunnistamine ja vabandamine.
  106. Kaebaja
  107. veebruari
  108. a kahju hüvitamise taotluse menetluse käigus ei ilmnenud selliseid tõendeid, mille pinnalt oleks saanud järeldada käeraudade liiga tugevalt paigaldamist. Kahju hüvitamise taotluse menetluse käigus ilmnes, et käerauad paigaldas kaebajale vanemvalvur Olavi Allase. O. Allase selgitas
  109. aprillil
  110. a e-kirjas, et ta ei mäleta, kas tema paigaldas kaebajale
  111. detsembril
  112. a käerauad. Ametnik selgitas e-kirjas, kuidas ta tavapäraselt käeraudu paigaldab. Arvestades, et ametnikud läbivad regulaarselt erivahendite kasutamise treeninguid ja regulaarselt kontrollitakse ka nende oskusi, siis ei ole põhjust arvata, et vanemvalvuril puuduksid vastavad oskused või, et ta oleks kaebajale käerauad paigaldanud tavapärasest erinevalt. Asjaolude kontrollimise raames vaadeldi ka videosalvestust (lisa 7). Salvestuselt nähtub, kuidas kaebajale paigaldatakse läbi kambriluugi käerauad. Siiski ei viita kambrist väljunud kaebaja (videol väljub kaebaja kambrist esimesena, tal on jalas punased jalanõud ja käes sallilaadne ese) kehakeel ega olek kuidagi sellele, et temale oleks käerauad liiga tugevalt paigaldatud. Kui kaebaja siiski tundis, et temale on käerauad liiga tugevalt paigaldatud, oleks ta saanud seda koheselt avaldada käeraudu paigaldanud O. Allasele või siis jalutusbokside juures viibinud valvurile Gaspar Senkale. Valvur G. Senka kinnitas oma
  113. aprilli
  114. a e-kirjas, et kaebaja jalutusbokside juurde jõudes midagi seoses käeraudadega temale ei avaldanud. Seda kinnitab ka asjaolu, et valvurile jäid kaebaja 5 3-20-477 käerauad üldse märkamata, mistõttu ei eemaldanud ta neid kaebaja jalutusboksi paigutamisel. Seega ei ole menetluse käigus vangla õigusvastane tegevus käeraudade liiga tugeva paigaldamise näol tuvastamist leidnud. Vastupidistele tõenditele või asjaoludele, mis võiksid viidata käeraudade liiga tugevale paigaldamisele, ei ole kaebaja viidanud ka halduskohtule esitatud kaebuses. Isegi kui kaebaja selline väide vastaks tõele, siis saanuks ta koheselt seda ametnikule avaldada ja sellega vältida liiga tugevalt paigaldatud käeraudadega kaasnevaid kannatusi. Seega ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks puudub alus.
  115. Kaebaja selgitab kaebuses, et ametnikega ühenduse saamine ja olukorra selgitamine võttis temal aega 40 minutit kuni 1 tund. Samas kaebuse tõlke järgnevas lõigus avaldab kaebaja, et 30 minuti möödudes õnnestus tal ametnikuga ühendust saada. Seega on kaebaja ametnikega ühenduse võtmise osas andnud erinevaid selgitusi. Asjaolude kontrollimisel tuvastati, et kaebajale paigutati käerauad kella 9.37 paiku ja jalutusboksi paigutati ta juba kella 9.39 paiku. Kella 10.23 paiku võeti kaebaja juba jalutusboksist välja, mistõttu ei saanud kaebajal ametnikega ühenduse võtmiseks ja olukorra selgitamiseks kuluda üle 40 minuti ja kaebaja viited enamale ajale on liialdatud. Vanglale teadaolevalt sai kaebaja ametnikega ühendust umbes 30 minuti möödudes ja esimesel võimalusel kaebaja ka jalutusboksist välja võeti ja meditsiiniosakonda toimetati. Tagantjärele ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas kaebaja proovis ametnikega ühendust saada ka varem. Kuivõrd signaal jalutusboksist liigub esmalt esimese korruse valvuriruumi ja kui seal kõnele ei vastata, siis teise korruse valvuriruumi ning peale seda ka peavalvesse, siis on raskesti usutav, et kaebajal ei õnnestunud varem kummagi valvuriruumiga ühendust saada.
  116. Halduskohtule esitatud kaebuses viitab kaebaja lisaks
  117. detsembri
  118. a sündmustele veel kahele hilisemale juhule (
  119. jaanuaril ja
  120. veebruaril 2020), mil taas unustati temal käerauad ära võtta. Kaebaja sellised selgitused ei ole asjakohased ja ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kohustuslikus kohtueelses menetluses nõudis kaebaja hüvitist üksnes ühe
  121. detsembril
  122. a aset leidnud juhtumiga seonduvalt ning ajaliselt hiljem aset leidnud sündmused ei saa mõjutada varasemast sündmusest tekkinud kahju ega selle suurust. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähendust, kas hilisemalt on veel unustatud kaebajalt käerauad eemaldada või mitte ja kaebaja sellekohased selgitused tuleb jätta tähelepanuta.
  123. Kaebuses halduskohtule viitab kaebaja ka psühholoogilise kahju tekkimisele. Sellisele asjaolule ei ole aga kaebaja kahju hüvitamise taotluses tuginenud ja sellise asjaolu osas on temal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kuivõrd kohus saab kaebust läbi vaadata üksnes ulatuses, milles kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, siis ei ole kaebuse täiendamine uute asjaoludega lubatav. Seetõttu palub vangla jätta kaebaja selgitused psühholoogilise kahju tekkimise kohta läbi vaatamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  124. Kohtu menetluses on S.M. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt
  125. detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega.
  126. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib 6 3-20-477 füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
  127. Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla
  128. oktoobri
  129. а käskkirjaga nr 6-1/1241 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena ohjeldusmeetmete (käeraudade) kasutamist (dtl 108-109). Käskkirja kohaselt tuli käeraudu kasutada kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit, v.a VangS § 55 lg 2 alusel võimaldatud jalutuskäigul värskes õhus. Käeraudu tuli kasutada ka ametnike sisenemisel kambrisse. Vastustaja on möönnud, et
  130. detsembril
  131. a tuli kaebaja saatmisel jalutuskäigule kasutada käeraudu, kuid jalutuskäigul viibimise ajaks tuli käerauad eemaldada.
  132. Vastustaja on selgitanud, et asjaolude kontrollimisel leidis kinnitust, et
  133. detsembril
  134. a kella 09.37 paiku paigaldas valvur O. Allase kaebajale käerauad ettepoole ning kinnipeetav liikus jalutusboksidesse. Kinnipeetava võttis jalutusbokside juures vastu valvur G. Senka, kes
  135. detsembri
  136. a ettekande nr 2-19-7671 kohaselt (dtl 110) paigutas kella 09.39 paiku kaebaja jalutusboksi. G. Senkale jäi märkamata kaebajale paigaldatud käerauad ja ta ei eemaldanud neid jalutuskäigu ajaks. Kella 10.23 paiku võeti kaebaja jalutusboksist välja ja toimetati meditsiiniosakonda vigastuste fikseerimiseks. Seega leidis menetluse käigus kinnitust, et ametnike tegevuse tulemusena jäi tõesti kinnipeetavale jalutuskäigul viibimise ajal käerauad peale ja seda ligikaudu 43 minutiks.
  137. Kuivõrd Tartu Vangla
  138. oktoobri
  139. a käskkirja nr 6-1/1241 kohaselt ei olnud jalutuskäigul viibimise ajal käeraudade kohaldamine lubatud, siis on jalutuskäigu ajaks käeraudade eemaldamata jätmine õigusvastane. Seetõttu tunnistab kohus õigusvastaseks Tartu Vangla tegevuse, mille tõttu viibis kaebaja
  140. detsembril 2019 käeraudades jalutusboksis.
  141. Ka vastustaja on kohtueelselt osaliselt tunnistanud õigusvastast käitumist ja kaebaja õiguste rikkumist. Vastustaja tunnistab, et kaebaja oleks jalutuskäigul pidanud olema ilma käeraudadeta. Õigusvastase käitumise omaksvõtmine vastustaja poolt on tõendatud Tartu Vangla
  142. veebruari
  143. a vastusega nr 1-13/3-2 kaebaja
  144. detsembri
  145. a taotlusele (dtl 3-4) ja kaebusele esitatud vastuses kaebaja ees tekitatud kannatuste ja ebameeldivuste eest vabandamisega. Siiski leiab vastustaja, et kahju hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
  146. Kaebaja on seisukohal, et
  147. detsembril 2019 suruti tema käerauad liiga tugevalt (valulikult) kinni. Kaebaja leiab, et vastustaja tekitas talle tervisekahju, kuna ta tundis tugevat valu 40 minuti jooksul järkjärgult automaatselt kokku tõmbuvate käeraudade tõttu. Samuti oli kaebajal paaniline hirm, et ta muutub invaliidiks, ta oli närviline ja tal avaldus psühholoogiline häire (dtl 95).
  148. Kohus tutvus vastustaja poolt esitatud
  149. detsembri
  150. a videosalvestisega (salvestist ei ole selle suure mahu tõttu digitoimikusse üles laetud, salvestis on vaid pabertoimiku lisa). Salvestiseelt nähtub, et valvur O. Allase paigaldas läbi kambriluugi kaebajale käerauad. Peale 7 3-20-477 käeraudade paigaldamist tõmbas kaebaja kohe käed tagasi kambrisse. Vanglaametnik sulges kambriluugi, avas kambri ukse ja kaebaja koos kambrikaaslasega väljus kambrist. Kaebaja kätel oli sallitaoline ese, O. Allas võttis sellest kinni ja küsis kaebajalt midagi. O. Allas teostas kaebaja läbiotsimise ja kaebaja suundus jalutuskäigule. Salvestiselt nähtub, et kaebaja ütles valvurile midagi, aga tema kehakeel ega olek ei viita sellele, et valvur oleks käerauad liiga tugevalt kokku surunud.
  151. Tartu Vangla Meditsiiniosakonna õe H. Saare
  152. detsembri
  153. а õiendi kohaselt tuvastati kinnipeetava mõlema randme piirkonnas tugevad muljumisjäljed, labakäte rahuldav liikuvus ning see, et kinnipeetava sõrmed ja labakäed olid jahedad (dtl 112). Muljumisjälgedega randmetest on tehtud ka fotod ja need on lisatud asja materjalide juurde (dtl 114, 143-152). Ka on valvur G. Senka oma
  154. aprilli
  155. a e-kirjas selgitanud, et kui kaebajal meditsiiniosakonnas käerauad ära võeti, siis olid tal käel tugevad soonimisjäljed (dtl 116). Tekkinud muljumisjälgi randmete piirkonnas ei saa vangla hinnangul pidada siiski kehavigastuseks. Siinkohal selgitab kohus kaebajale, et kuigi esialgu edastas vastustaja kohtule vaid ühe pildi, on ta hilisemas kohtumenetluses edastanud ka kõik ülejäänud pildid, mis on tehtud kaebaja muljumisjälgedega kätest. Kohus nõustub vastustajaga, et esimesena saadetud foto näitab kaebaja käte seisukorda kõige paremini. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja järeldusega, et vastustaja püüdis kõiki fotosid varjata.
  156. Kuigi eelnevalt viidatud meditsiiniosakonna õe õiendi, fotode ja valvur G. Senka e-kirjaga on tõendatud, et kaebaja käed olid jalutuskäigult tulles käeraudade tõttu muljutud, ei saa kohtu hinnangul pidada kaebaja kehavigastust selliseks, mis tingiks kahju hüvitamise rahas. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14, p 12.2).
  157. Kohtu hinnangul on tõendamata, et kaebajale pandi kohe alguses jalutuskäigule minnes kella 09.37 paiku käerauad liiga tugevasti peale. Kui käerauad oleks olnud liiga kõvasti ja valusalt, oleks kaebaja kehakeel olnud teistsugune kui videosalvestiselt näha. Valvur O. Allase, kes kaebajale käerauad paigaldas, on
  158. aprilli
  159. a e-kirjas selgitanud, et „Kindel on see, et ma alati küsin kinnipeetava käest, kas rauad on normaalselt. Ja kui kinnipeetav ütleb, et rauad pigistavad, siis ma kontrollin need üle. Kuna teekond kambrist jalutusboksi on piisavalt pikk, siis oleks kinnipeetav saanud teavitada nii mind kui teda jalutusboksi paigutanud ametnikku, et rauad on liiga tugevalt paigaldatud. Samuti oleks kinnipeetaval võimalus olnud teavitada jalutusbokside piirkonnas paiknevat ametnikku sellest, et talle on käerauad peale unustatud. Ja ta oleks saanud ka varem valvuriruumi helistada. Ma olen täiesti kindel, et sellisel juhul oleks keegi koheselt reageerinud ja käerauad maha võtnud ning antud probleem oleks jäänud olemata“ (dtl 115). Kohtule tunduvad valvuri sellised selgitused usutavad. Samuti on kohtule usutav, et vastava sooviavalduse korral oleks käeraudade paigutamine üle vaadatud ja vajadusel korrigeeritud. Ka nõustub kohus vastustajaga, et isegi kui kaebaja oleks jalutusboksidesse liikudes tundnud, et käerauad on liiga tugevasti, oleks ta saanud sellest informeerida jalutusbokside juures viibinud valvurit. Seda kaebaja ei teinud, kuigi ta pidi ometi olema teadlik asjaolust, et jalutusboksis on tal õigus jalutada ilma käeraudadeta. Käeraudadest koheselt märku andes oleks tal olnud võimalik kahju vältida. Kahtlemata oleks just vanglaametnik pidanud olema tähelepanelik ja kaebajalt jalutamise ajaks käerauad eemaldama, kuid kohtule jääb ikkagi arusaamatuks, miks kaebaja ise sellele mingit tähelepanu ei osutanud ja hakkas valvurit otsima alles jalutusboksis viibides. 8 3-20-477
  160. Kuivõrd meditsiiniosakonda viimise ajaks (s.o umbes 40 minutit hiljem, kui käerauad paigutati), olid kaebaja randmed muljumisjälgedega, siis on kohtule usutav, et kaebaja pidi teatud aja jooksul tundma ka valu, ebameeldivat aistingut või tundeelamust. Ilmselgelt tundis kaebaja end ka närviliselt, kuna pidi õigusvastaselt kandma jalutuskäigul käeraudu, mis muljusid ta randmeid ja ta võis tunda tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Tõendatud ei ole, et kaebajal oleks käeraudade tõttu tekkinud psüühiline häire. Kohtule on edastatud väljavõte kaebaja tervisekaardist psühhiaatri sissekandeid puudutavas osas, millelt ei nähtu, et kaebaja oleks seoses
  161. detsembri
  162. a intsidendiga ravi vajanud (dtl 139-141). Kaebaja ravipäevikus on sissekanded
  163. ja
  164. detsembri
  165. a, aga mitte vahepealse aja kohta (dtl 141). Seetõttu ei saa öelda, et käeraudade kandmisest tingitud valu oleks kaebajat oluliselt mõjutanud. Meditsiiniosakonna õde on õiendis selgitanud, et kaebaja soovib geeli randmete valu vähendamiseks ja lisaks valuvaigistit suukaudselt (dtl 112). Õiendist ei nähtu, kas kaebajale anti tema tervisliku seisundi parandamiseks valuvastast geeli ja valuvaigistit. Aga isegi, kui kaebaja vastavad ravimid sai, ei olnud kohtu hinnangul kaebaja tervisliku seisundi mõjutatus piisavalt oluline hüvitise väljamõistmiseks.
  166. Arvestades kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnates neid kogumis, leiab kohus, et vaidlusaluse juhtumi puhul ei ole põhjust rääkida kaebajale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest, mis tingiks kahju hüvitamise rahas. Vastustaja õigusvastane käitumine on tuvastatud vaid tegevuse osas, mille tõttu viibis kaebaja
  167. detsembril 2019 käeraudades jalutusboksis. Kuivõrd muid vigastusi peale muljumisjälgede ja käte jaheduse ei tuvastatud, käerauad olid kaebajal peal umbes 40 minutit ning vähemasti alguses ei olnud need valu tekitavalt paigaldatud, siis ei saa tunnustada kaebaja mittevaralise kahju nõuet summas 2500 eurot. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt
  168. detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega.
  169. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108

lg 2).

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas ei ole kaebajal menetluskulusid tekkinud, kuna tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel kohaldub riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12, millest tulenevalt on kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebus üldjuhul riigilõivuvaba. Seetõttu ei ole ka menetluskulusid, mille väljamõistmist saaks vastustajalt nõuda. 36.

§ 162

lg-st 1 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja esitas kohtule

  1. augustil 2020 kaebuse täienduse ja taotluse läbi vaadata 3 episoodi videosalvestus
  2. veebruari
  3. a kohta, kus on näha, et kaebajal tuli lüüa peaga väljakutse nupu pihta, kuna käed olid selja taga käeraudades (sisuliselt on see kaebaja taotlus täiendava tõendi väljanõudmiseks vastustajalt). Kohus jätab selle kaebaja taotluse rahuldamata, kuna
  4. veebruari
  5. a intsident ei ole praeguse vaidluse esemeks. Kohus lahendas kaebaja kahju hüvitamise nõuet seoses
  6. detsembri
  7. a intsidendiga, seega ei ole
  8. veebruari 2020 videosalvestis ega selle asja juurde lisamine asjakohane.
  9. Samuti esitas kaebaja taotluse saada sõltumatu eksperdi arvamus teemal, kas 3 episoodi käeraudadega võisid tekitada psühholoogilise trauma. Ekspertiisiks kulub paratamatult täiendav aeg, samuti tuleb selle eest maksta. Kohus ei pea vajalikuks eksperdi kaasamist. Nagu kohus 9 3-20-477 eelnevalt selgitas, ei nähtu kohtule edastatud väljavõttest kaebaja tervisekaardi kohta psühhiaatri sissekandeid puudutavas osas, et kaebaja oleks seoses
  10. detsembri
  11. a intsidendiga ravi vajanud või ei tal oleks tekkinud psühholoogiline trauma.
  12. Kaebaja on palunud kohtul välja nõuda kõik fotod, mis puudutavad talle kehavigastuste tekitamist seoses jalutusboksis käeraudade kandmisega. Kaebaja viitab lisaks
  13. detsembri
  14. a jalutuskäigule veel kahele hilisemale juhtumile
  15. jaanuaril ja
  16. veebruaril 2020, mil taas unustati kaebajalt käerauad ära võtta. Kohus jätab kaebaja taotluse fotode väljanõudmiseks rahuldamata.
  17. jaanuari ja
  18. veebruari
  19. a jalutuskäikude kohta tehtud fotod ei ole praeguses asjas asjakohased. Ajaliselt hiljem aset leidnud sündmused ei saa mõjutada varasemast sündmusest tekkinud kahju ega selle suurust. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähendust, kas hilisemalt on veel unustatud kaebajalt käerauad eemaldada või mitte ja kaebaja sellekohased selgitused tuleb jätta tähelepanuta. Samuti pole asja lahendamisel tähtsust julgeoleku sisejuurdlusega seonduv ning kohus jätab kaebaja sellekohased märkused tähelepanuta.
  20. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega. Samuti asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel menetlusvälise isiku (X) nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.