KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Merit Helm Otsuse tegemise aeg ja koht 05. jaanuar 2021.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-18800 Tsiviilasi R L hagi M

§ 231lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

1. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja ja M K vahel sõlmitud Lepingud on tühised, tühistatud või nendest on kehtivalt taganetud. Esmalt käsitleb kohus Lepingute võimaliku tühisusega seonduvat (I); teiseks Lepingute tühistamisega seonduvat (II) ning seejärel annab kohus hinnangu hageja poolsele Lepingutest taganemisele (III). Lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab menetluskulud (IV) ning lahendab hagi tagamisega seonduva (V). I Lepingute tühisus
2. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Vastavalt TsÜS § 86 lg-le 1 on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus eri põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks. Tehing on Riigikohtu käsitluse järgi vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õigustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et 11.11.2010 ja 27.07.2011 sõlmisid M K (keda esindas volikirja alusel kostja) ja kostja kinnistu mõtteliste osade kinkelepingud ning asjaõiguslepingud (Lepingud I ja II). Lepingutega kinkis M K kostjale mõttelised osad V kinnistust. Kostja tegi volikirja alusel M Ka esindades seega kinkeid, olles samaaegselt nii kinkija esindaja kui ka kingisaaja. M K sõlmis Lepingud sisuliselt iseendaga. Hageja leiab, et see ei ole kooskõlas seadusega ning on vastuolus hea usu põhimõtega, kuivõrd M K oli Lepingute sõlmimise ajal teovõimetu ja ei saanud ise tehingute tegemise osas tahet avaldada ega ka neid vaidlustada. Samuti on Lepingute sõlmimine hageja hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd need jätsid hageja ilma pärandvarast, mida tal oleks olnud võimalik saada, kui kostja ei oleks kinkinud M Kale kuuluvat vara endale.
4. Kohus selgitab, et ainuüksi kinkelepingute sõlmimine sel moel, et üks isik esindab nii kinkijat kui kinke saajat, ei ole iseenesest hea usu põhimõttega vastuolus. Isiku pahausksus tehingu 4 tegemisel tuleb sisustada täiendavalt. Kohus märgib, et kui esindaja rikub esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, saab sellise tehingu tühistada TsÜS § 131 lg 1 alusel. See ei ole aga tehingu tühisuse alus ja selle kaudu ei saa sisustada hea usu põhimõtte rikkumist. Seadusandja on soovinud selle sätestada tehingu kehtetuks tunnistamise, mitte tühisuse alusena.
5. Järgnevalt käsitleb kohus M Ka teovõimega seonduvaid küsimusi. Hageja leiab, et M K andis volikirja välja teovõimetuna. See väide on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-11-44411 (eestkostemenetlus M K eestkoste seadmiseks). Selles asjas viidi M Ka suhtes läbi kaks kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. Esimese ekspertiisiakti kohaselt esines M Kal nõdrameelsus, raske vaimse arengu regress (segatüüpi vaskulaarne dementsus F01.3), mille tõttu M K ei suuda kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Kohtupsühhiaatriaekspert tuvastas, et M Ka psüühiline seisund ei võimalda tal teha iseseisvalt tehinguid, ka mitte pisitehinguid. Eksperdi hinnangul vajas M K eeskostet kestvalt, elupuhuselt (Harju Maakohtu määrus, kd I, tlk 16-18; Tallinna Ringkonnakohtu määrus kd I, tlk 56-58). Samas ei määranud kohus M Kale eestkostet, leides, et tema huve on võimalik kaitsta 27.04.2010 kostjale väljastatud volitusega. Seda seisukohta jagasid nii esimese kui teise astme kohus. Teise samas asjas läbi viidud ekspertiisiga (ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr XXX, kd I, tlk 53-55) ja ülalviidatud kohtulahenditega tsiviilasjas nr 2-11-44411 on tõendatud, et M K oli 27.04.2010 volituse andmise ajal võimeline volituse tähendusest aru saama ja oma tahet vastavalt sellele arusaamisele kujundama. Seega ei olnud M K volituse andmisel teovõimetu, vaid muutus teovõimetuks peale volikirja andmist.
6. Hageja leiab, et Lepingud on sõlmitud vastuolus hea usu põhimõttega, kuna olid vastuolus M Ka tegeliku tahtega pärandada V kinnistu hagejale. Hageja hinnangul oli kostja tegevus suunatud iseenda rikastamisele ning sellele, et kindlustada iseendale varaline hüve, samal ajal välistades hageja võimaluse kostjaga koos tulevases pärimismenetluses kinnisvara omanikuks saada. Kohus märgib, et testamendiga saab isikule pärandada abstraktselt osa oma varast. Vara koosseisu testamendiga ei määratleta. Asjaolu, et vaidlusalune kinnistu kuulus testamendi koostamise ajal M Kale, ei andnud pärijatele õiguspärast ootust pärida konkreetselt seda kinnistut. Samuti ei võtnud testamendi tegemine M Kalt õigust seda kinnistut ta eluajal võõrandada. Kohtu hinnangul ei saa pidada tehinguid hea usu põhimõttega vastuolus olevateks üksnes seetõttu, et see muutis M. Ka vara koosseisu testamendi tegemise ajaga võrreldes.
7. Lisaks hea usu põhimõttele on hageja tuginenud tehingu tühisuse alusena TsÜS §-le 87, mille kohaselt on tühine sedusega vastuolus olev tehing. Hageja leiab, et kostja sõlmitud kinkelepingud on tühised, kuivõrd TsÜS § 115 lg 2 näeb ette, et esindaja kaudu ei või teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult. Hageja leiab, et kinkeleping ja selle täitmiseks sõlmitav asjaõigusleping on isiklikku laadi ning need tuleb teha isiklikult. See tuleneb hageja hinnangul otseselt kinkelepingu olemusest. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kinge on võõrandamistehing, mida saab teha esindaja kaudu. Seaduses ei ole sätestatud, et seda saaks teha ainult isiklikult (nagu see on näiteks abiellumise puhul). Kohus tuvasts seega, et Lepingud ei ole tühised ka sel alusel.
8. Viimase tehingu tühisuse alusena tugineb hageja TsÜS § 129 lg-le 1, mille kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Hageja leiab, et M K ei andnud kostjale volitust teha kinke- ja asjaõiguslepinguid kostja endaga. Hageja leiab, et kuivõrd M K ei ole notariaalses ega mistahes muus vormis tehinguid heaks kiitnud, mistõttu on kostja sõlmitud tehingud TsÜS § 129 mõttes tühised. Kohus sellega ei nõustu. Kohtule on tõendina esitatud M Ka volikiri (kd I, tlk 8), millega ta volitab kostjat tegema enda nimel kõiki tehinguid. Volikirjas ei ole piirangut, mis keelaks kostjal kui volitatul sõlmida lepinguid iseendaga. Seega hõlmab volikiri 5 esindusõigust ka tehingutes, mille teiseks pooleks on kostja ise. Kohus tuvasts seega, et Lepingud ei ole tühised ka sel alusel. II Lepingute tühistamine
9. TsÜS § 131 lg 1 kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Vastavalt TsÜS § 131 lg-le 3 võib esindatav tehingu vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 tühistada. Tehingut ei või tühistada pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest.
10. Hageja leiab, et kostja rikkus volikirjast (esindusõigusest) tulenevaid kohustusi, kinkelepinguid nii M Ka kui enda nimel allkirjastades ja kinnistud endale kinkides.
11. Pooled ei vaidle selle üle, et 27.04.2010 koostati ja tõestati notariaalne volikiri, millega M K volitas kostjat end esindama muu hulgas endale kuuluvate esemete käsutamisel. Volikiri oli kehtiv tähtajatult. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 11.11.2010 sõlmisid M K ja kostja kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (Leping I), millega M K kinkis kostjale 6605/21009 suuruse mõttelise osa V, XXX, asuvast kinnistust koos selle oluliste osadega ja päraldistega. 27.07.2011 sõlmisid M K ja kostja kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (Leping II), millega M K kinkis kostjale 4404/21009 suuruse mõttelise osa V kinnistust. Pooled ei vaidle ka selle üle, et M K suri 19.07.2018 ja hageja on M Ka pärija ehk üldõigusjärglane. Seega on hagejal vastavate materiaalsete eelduste esinemisel õigus Lepingud I ja II tühistada. Enne materiaalsete eelduste esinemise tuvastamist tutvastab kohus aga tehingu tühistamise formaalsed eeldused.
12. Tehingu tühistamine toimub vastavalt TsÜS § 98 sätestatule avalduse tegemisega teisele poolele. Pooled ei vaidle selle üle, et 04.12.2018 edastas hageja kostjale tähitult 03.12.2018 kuupäeva kandva avalduse, milles avaldas tahet Lepingutest taganemiseks, Lepingute tühistamiseks, lisaks selgitas, et tegemist on tühiste tehingutega (kd I, tlk 24, 25). Vaidlusalused Lepingud I ja II kinnistute võõrandamiseks on sõlmitud vastavalt 2010 ja
13. Seega oli TsÜS § 131 lg-s 3 sätestatud kolme aastane tähtaeg nende tüistamiseks hageja avalduse esitamise ajaks

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. 35.

§ 174

lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 36.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja (kd II, tlk 35), millest nähtuvalt on kostja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu kogusummas 2 514 eurot. Alljärgnevalt analüüsib kohus kostja lepingulise esindaja kulu ja õigusabi toimingute sisu.
2. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et kostjale on osutatud õigusabi 30,33 tunni ulatuses tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 156 eurot). Sellele lisandub istungil osalemise kulu. Kohus on seisukohal, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus leiab, et kostja lepingulise 7 esindaja tunnitasu summas 156 eurot (koos käibemaksuga) on põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule.
3. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud ei ole märgitud ulatuses täies osas põhjendatud ja vajalikud. Kohus märgib, et mitmete menetluskulude nimekirjas välja toodud toimingute/kulutuste näol ei ole tegemist vahetult kohtumenetluses esindamisega seotud kuludega või kuludega, mille puhul kohtul oleks võimalik kohtutoimiku põhjal veenduda toimingute tegemises ja nende sisus (sellest tulenevalt hinnata ka nende vajalikkust ja põhjendust). Eelkõige peab kohus silmas kohtulahenditega tutvumist, dokumentide analüüse, kohtumisi kliendiga, e-kirjavahetust kliendiga jmt. Kohus leiab, et sellised kulud on

mõttes menetluskuludena põhjendamatud ja kohtu poolt kontrollimatud ning neid välja ei mõista. Arvestades asja olemust, vaidluse keerukuse astet, menetluses tehtud toiminguid (sh menetlusdokumentide sisu ja nende kattuvust) ning esindajate kvalifikatsiooni, peab kohus kogumis kostja õigusabiteenuse põhjendatud ajakuluks maakohtus 19 tundi. Seega hindab kohus hüvitamisele kuuluvate esindajate kulude (õigusabikulude) põhjendatud suuruseks 19 * 156 = 2 964 eurot. 40.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. V Hagi tagamise tühistamine 41.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. 42. Harju Maakohtu 13.12.2018 määrusega on hageja hagi tagatud.

§ 386

lg 4 järgi tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus Harju Maakohtu 13.12.2018 määrusega käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise täies ulatuses. Kohus selgitab, et käesoleva kohtulahendiga otsustatud hagi tagamise tühistamine ei ole eraldiseisvalt vaidlustatav. See on vaidlustatav ainult koos sisulise lahendiga, st apellatsiooni korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm, Kohtunik 8